Vaevalt sain kodus oma paar kuud olla, kui läksin polku tagasi, kuulen, et on toimunud uued revolutsioonilised sündmused, sõjaväe auastmed on ära kaotatud ja kõik ohvitserid minema kupatada, tatud mina pärima, kus siis samune Teie hiilgus peaks olema, ütlevad, et läks minema, aga kuhu ei tea. Küllap oma vanaisa juurde mõisa ilus on. Läksin polgu staapi, nii kui sisekorra määrused. Ta näeb, et nii ja naa, et olen tagasi enneaegselt puhkuselt. Kavanderaga, kes oli valitud lipnik Lapuzgin virutab mulle Larssoni vastu kõrvu. Ah sina, ütleb vürsti lakei kärnane peni, kisu pagunid maha. Käega mees, lipnik Laapuzgin, igavene lontrus, mõtlen ma ja ütlen. Saara mulle rusikaga näkku roni. Pagunid võtan maha, muidugi. Aga löömisega pole nõus. Ilus on. Anti mulle tingimata vaba mehe paprat pihku ja keri, kus kurat. Rahaga ma mäletan, põld, mul kopikatki järel. Ajulte vativesti sisse õmmeldud kingitud Ruubel. Arutan siis, et lähen õige Minski linna, katsun jalad alla saada ja lähen otsin teie hiilguse üles. Tema teeb mu lubatud vaevatasuga õnnelikuks. Lähen parasjagu lontides mööda metsa, kui järsku kuulen, keski hüüab. Vaatan ringi. Pasatskid alias jalgsed tädid. Varganäod küsivad, kuhu kanti seal sõjamees tüürid, mina vastan alandlikult ja targu, minski linna poole tüürinud oma isiklikus asjas või nii, ütlevad nemad. Aga ütle, ole lahke, mis sul seljakotis on? Mina ütlen niisama, ühtteist tühja-tähja, nemad ütlevad, valetad, vaene vees. Ei valeta, ütlen sulatõtt räägin. No kui nii on, lood, ütlevad laosis kõikuma, kili kooli lagedale. Vaadake ise ütlen. Soojad jala nartsud talveks soldati pluus tagavaraks, miski sugupüksid kah. Nemad küsivad, kas raha ei ole? Ei ole, ütlen, andke vaesele külamehele andeks, ei ole hunt koguda. Asepeaga ja rõugearmiline varganägu kukub tänitama, mis asionaagiteerime ütleb, mine seisa seda, ta ütles mulle, mine, seisan näituseks selle kase alla, laseme su siinsamas maha. Ma vaatan ja see mees ei tee nalja. Mul tuli kohe kole surmahirm peale, süda langes saapasäärde. Aga ma katsusin alandlikult vastata, mis jooksa, ütlen niisukesi sõnu, loobid, ma ei ole sellega ütlen sugugi nõus. Nemad ütlevad, ei hakkagi küsima, oled sa nõus või ei ole, mees, sülitame, ütlevad sinu nõus olemise peale, mine seisa kase alla ja ongi Loril lõpp. No hea küll, ütlen, aga mis kasude minu mahalaskmisest saate, mis kasu? Ei miskit kasu, ütlevad naad Me tapame lõbu pärast, et tuju tõsta. Läksin surmahirmu täis elu aga tõotab kõiksugumõnusid. Ja siis ma sain hakkama kriminaalkurjateoga. Mina pole nõus surema, ütlen nendele. Te, kuulake mind, kallid paljasjalgsed, minul on, ütlen jumal paraku üks saladus ja teie hiilguse varanduse peidupaiga plaan ja näitan neile kirja, et nemad loevad, mis siin rääkida, hanelaud Saksi hõbe, peidukoha plaan. Siis ma toibusin natuke, arutan endamisi, et tee on pikk, teen vehkat, elus on. Paljasjalgsed, aga ütlevad. Kui asjad on nõndaviisi, siis vii meid varanduse peidupaiga juurde. See võib, ütlevad kogunisti tuhandeline Lõbu olla, jumal tänatud, et me sind maha ei kõmmutanud. Tükk aega andis minna vaatelt oma kaks kubermangu, jätsime selja taha. Kus neljakäpukil, kus mööda metsa, kuni jõudsime vürsti villa pillerkaar juurde. Ja vehkat ei saanud teha. Sidusivad iga ööse mul käed-jalad kinni. Jõudsime pärale. No hullu kuu mõtlen, nüüd olen Teie hiilguse vastu kriminaalkurja teo teinud. Siis aga saame teada, vana teie vürstlik hiilgus on maha tapetud ja imeilus, pohlatar Victoria Kazimirovna mõisast minema kihutatud noor vürst, tulnd olnd nädalakese jõun teadmata suunas jalga lasta. Ja praegast on mõisas nii-ütelda komisjon korteris. Heakene küll. Hankisime tööriistad ja läksime ööse vürsti mõisa, mina näitan paljas algsetele, et seal on teie hiilguse mõisa õu, seal lehmalaut, seal igasugukuurid ja sarad seal aga aatan. Põle hanelauta. Justkui peaks kuskil seal olema, aga põle raisk, mõtlen, mis jama see on? Käime uuesti läbi, siin on teie hiilguse mõisa õu, siin lehmalaut. Hane lauta põle, põle lihtsalt ollagi hanelauta. Paljasjalgsed sai pahaseks. Mina rooman maoli peaaegu kogu mõisa õue läbi ja piilun ringi, kuidas ääreta? Paljasjalgsed muudkui mul kannul. Kardavad, et annan varvastele tuld. Eks ma last siis põlvili maha, andke vaesele külamehele andeks, ütlen miski, nähtamatu jõud juhib meid. Ma ei tunne mitte kuidagi varanduse asukohta ära. Eks paljasjalgsed hakkasid mind tööriistadega Klohmima ikka vastu magu ja sisikonda. Mina tõstsin koledat kisa. Heakene küll. Talumehed ja komisjon jooksid kokku, said sotti, et kuskil on teie hiilguse varandus, aga kus võta kinni. Mina vannun jumalakeeli, et mina ei tea muud, kui, et käsk oli kiri edasi anda, muuga põlemul pistmist. Kuni talumehed aru pidasid, mis peale hakata, tuli päike üles, vaatan, kaen juba valge väljas hane lauta, aga jumala paraku põle olemaski. Lained, keskjoon hanelauda, maha lahkunud. Näedsa mõtlen, ma põle saladust välja anud öid, Nazar, iilits, härrastasini, priougho, hoia keel hammaste taga. Üks komisjon saanud väga ägedaks, miski Nõukogude komissar, mul tuleb meelde muud, kui lõugab täiest kõrist, muudkui kipub mulle. Karjub, et vaadake seda harrastada. Tallalakkujad revolutsioonist on juba hulk aega mööda. Temalaga on siiamaale veel vanad sümpaatiad ja kavatsused alles ei taha näidata, kus on mõisniku varandus. Näige, kui kõvasti vürstid meest lollid tanud. Mina ütlen, võib-olla ütlen, põlegisin miskit lollitamist. Võib-olla ma olin selle perekonnaga lausa mestis. Ma olen justkui perekonnaliige. Üks komisjoni mees ütleb, kui sa oled, ütleb nende perekonnast, siis me näitame sulle, kuidas Luukas õlut ruulib, siis lähed, ütleb sara seina äärde ja me saadame su jalamaid taevariiki. Mina ütlen sara seina äärde ma ei lähe. Ja teie ütlen, ei saanud minu mõttest õigesti aru. Ei ole ma hoopiski nende perekonnas sündinud, ma lihtsalt käisin vahetevahel nende juures. Ja mis nende asjadesse puutub, siis otsige plaani järgi kõikidest säradest. Muidugi tormasin Saradesse tuhnima, selsamal silmapilgul aga võtsid paljasjalgsed kätte, kargasid viuhti üle aia ja näitasid ainult päkkasid. Mehed kaevasid ja tuhnisin sarad läbi, nii et vilevesi taga. Aga võta või jäta, midagi ei ole. Äkitselt üks komisjoni mees, kõik see suurem norija ütleb. Nendel oli siin veel hanelaut vaja see koht lahti kaevata. Minul jäi selle ütlemise peale hing rindu kinni. Mõtlen, et nüüd leiavad üles, et nüüd võtab vürst mul pea maha hakkasivad hanelauda, koha peal kaevama. Äkitselt näeme, et ka seal ei ole midagi, mis see tähendab? Kas tõesti mõtlen, teie vürstlik hiilgus, vana lobamokk mattis varanduse teise kohta see justkui kogunisti haavas mind. Siis ma võtsin labida ja solkisin omaenda käega kõik kohad läbi, jah, näen midagi, põle. Mõtlen, et küllap tuli noor teie vürstlik hiilgus, siia. Tekkis kindlasti vanamehel augu pähe, et see mataks varanduse teise kohta, aga võib ka olla, et viis kõik linna. Säh sulle pirukat. Siiski ratas üks komisjoni, mees mulle, Saviaad meid meelega ninapidi, tahan harraste varandust varjata, mina ütlen ennemalt, mask oleks tahtki varjata nüüdsest peale, aga enam mitte, kuivõrd seesamune kõrgestisündinud perekond on minu vastu umbusaldust üles näidanud. Aga nemad ei hakanud minuga rohkem jändama, sidusid käed kinni ja viisid sõnagi lausumata vangimajasse. Ja vintsutati mind mõisa varanduse varjamise eest aasta otsa ühiskondlikudel töödele. Nisuke lugu juhtus minuga kõrgemas seltskonnas, mistõttu minu elu hakkas igasse kanti viltu vedama, mistõttu maga vangimajasse, sattusin ja pidin sandi kepi kätte võtma ja olen palju ringi hulkunud. Ameerikas ma pole käinud ja ütlen ausalt, et ma temast mitte kui midagi ei tea, aga pohlamaad ma tunnen välja oma riikide hulgast küll. Ma võin pohlamaast kõik ära rääkida. Ma kolasin Saksa sõja ajal kolm aastat mööda pohlamaad ringi ja muidugi õppisin seda rahvast tundma. Jah, on ikka väga suurt uhkust täis, rahvas küll, iseäranis naisterahvad ajavad selle rahva hulgas nina püsti. Aga üks vahema, muuseas, sattusin ühe pohla preilikese peale ja armusin temasse, mistõttu mul tekkis suur sümpaatia pohlamaa vastu ja ma kippusin arvama, et paremat rahvast pole olemaski. Mulle tuli ma ütlen ausalt, miski imevägi, miski uimastus peale, et mis temaga, imeilus tüdruk ei ütle, seda ma teen. Mina näituseks ei ole inimese tapmise poolt, käsi ei tõuse. Aga tookord tapsin, tapsin teise inimese, muldvanamöldri mitte küll omaenese käega, vaid paljalt oma isikliku kavaluse läbi. Ise aga valus mõelda, keerlesin nagu kergemeelne kavaler kogu aeg tüdruku ümber. Habemegi pügasid lühemaks ja usutasin tema salakavalat kätt. Oli Poolamaal üks väike alev riiema. Ühes otsas oli küngas, seal olid sakslaste kaevikud, teises otsas oli samuti küngas, seal olid meie kaevikud ja samune pohlawa väike alev, kriievo jäi orgu kahede kaevikute vahele. Pohlakad olid muidugi jalga lasta, aga peremehed ja kuidas üteldagi? Need, kes ei tahta vara natukest maha jätta, olid paigale jäänud. Kuidas nad seal küll elasid ja olid naljakas isegi mõelda. Kuulid muudkui vilistavad, muudkui vilistavad nende peade kohal, nemad ei tee väljagi ja elavad endistviisi edasi. Me käisime neil külas ühte lugu, kui läksime luurele või eelpostile, astusime mööda minnes tingimata mõne pohlaka majasse sisse. Rohkem jagu käisime ikka möldri juures oli seal üks muldvana mölder, tema eit teadis rääkida, et vanamehel on sularaha tallele pantud. Ainult et ei ütle, kuhu olla, justkui lubanud enne surma ütelda, aga siiamaale pelgab midagi ja varjab. Ja möldrile tõepoolest oligi raha peidus. Puht südamelises jutuajamises lobises ise mulle kõike välja, seletas, et tahab veel enne surma täielikus perekondlikust rahus ja rõõmus elada. Las nad liputavad sutike moes, saba, ütles ta muidu, kui räägid nendel ära, kus raha on, koorivad su puupaljaks ja jätavad omaenda kalli raha eest ilma hoolde, olgugi et nad on su lihased sugulased. Ma sain sellest Möldrist aru ja tundsin talle kaasa, tundsin kaasa. Ehkki seal vaevalt sai enam miskit perekondlikku rahu või rõõmu olla, kui vanamehel olid südame voolmed ja nagu ma märkasin, küüned juba sinised. Elus on, naised, lib, pitsasid valame ümber. Vanamees keerutab ja avaldab. Naistele on silmad, kõik see aeg tema küljes kinni, kõik räägi värisevad tema ees kardavad, et ta ei räägigi rahast. See möldri perekond oli tema muldvanaeit ja võõrastütar imeilus preillike Victoria käisime irovna ennist, ma rääkisin loo kõrgemast seltskonnast ja tema vürstliku hiilguse varandusest. Kõik see on jumala tõsi, need paljasjalgsed varganäod ja see, et nad mind labidaga peksivad. Ainult imeilusat pohlatari, Victoria kassimirov, Nat põld sel korral olemas. Siis oli üks teine naisterahvas, võib-olla kah poolatar. Noore teie vürstliku hiilguse abikaasa. Mis puutub Victoria käsi Mirovnasse, siis teda ei saanudki tookord muidugi olla, tema oli teinekord ja teise asja pärast tema Victoria Kazimirovna oli muldvanamöldri tütar. Ja kuidas see lugu siis oli? Kohe esimesest päevast peale tekkis meil suurepäraline vahekord, mäletan, astusime kord möldri juurde, sisse istusime, jäitsitasime Victoria käsi, Meerun, aga ma märkan, kipub mulle külge lööma, küll õlaga, küll jalaga. Ohoo, või nii, lähen ma põlema. Misuke põnev juhus. Ise aga hoian ennast esiotsa tagasi nihkune eemaleja vai, keda natukese aja pärast ta võttis mu käe ja lööb nurru. Haroshine priov ütleb. Ma võin teisse isegi armuda justament, nii ta ütleski. Mul juba pakitsebki midagi rinnas, ütleb ainult, et mul on teile üks pisike palve. Jumala pärast päästki mind ära madaam, ütleb kodunt jalga lasta ja Minski või mõnda Pohlamaa linna minna, sest ise näete siin Mahallitan küla kassidele naeruks. Minu isal muldvanal möldri, ütleb, on sularaha, tuleb välja uurida, kuhu ta selle on peitnud. Ma pean raha saama, oi, haudu, ütleb isa vastu midagi kurja, aga täna-homme ta paneb, jumal, paraku kõrvad pea alla. Tal on südame voolmed ja ma kardan, et ta jõuagi ära öelda, kus raha on. Eks mina teinud imestanud näo, temaga lausa nuuksub, vahib mulle silma sisse, lööb nurru. Aga Nazarylitz, härsine Priuv, ütleb ta mulle. Teie olete siin kõik see kultuursem ja suurem päralisem inime ja teie saate sellega kuidagiviisi hakkama. Heakene küll. Ma mõtlesin sihukese kavaluse välja, ütlen taadile, et Grievous alev tehakse inimestest tühjaks, tema toob ilmtingimata paranduse lagedale ja Me sunnime teda jagama. Lähengi kohe järgmine päev nende juurde habe lühemaks lõigatud, uus kinnast, Yorka seljas, astun sisse, justkui üles löödud peigmees. Otsemaid ütlen, kulla Victoria saab kõik jutti aetud. Astun demonstratiivselt möldri ette. Neela ütlen, et nüüd teil vana on, külvesile Vahjus, homme ütlen, tuleb käsk sõjategevuse tõttu kõik elanikud riieva alevikust välja viia. Oi jaa, kui ta minu Mölder võpatas ja voodist püsti kargas. Ja nii nagu ta oli aus pükste väel, nii pani padavai uksest välja ja ei lausunud kellelegi musta ega valget. Läks õue ja mina talle tasakesi järele. Aeg. Kuu paistab, viimane, kui rohukõrs on näha, vanamees läheb üleni valge, justkui mõni luukere, mina piilun saranurga tagant. Sakslane Ma mäletan, paugutas miskipärast sai vanamees vaevalt natuke maad mindud, kui järsku i jätab. Aietab ja kahmab rinnust kinni, vaatan verd, niriseb mööda valget pesu. No nüüd on hull lahti, mõtlen, sai kuuliga pihta. Vana mees keeras ringi, lasi käed alla ja hakkas toa poole minema. Aga mina näen, et astub kuidagi imelikult, jalad kanged, kogu kehas tuim, samm raske. Mina tormasin Ligilise hirmu täis, krauhti vanamehel käest kinni. Aga käsi oli juba külm, vaatan lähemalt, polegi enam hinge sees laip valmis, teab mis nõiaväel. Ta läks endal silmad kinni, aga kui jala põrandale pani, siis põrand krigiseb jubedalt. Muld nõudis koolnud endale. Naised panid toas kisama, põrkasid surnust eemale, temaga astus oma laiba sammuga koikuni ja niideti seal jalust maha. Majas kole ehmatus ja hirm. Istume ja isegi hingata. Jube. Sedasi sai Mölder minu läbisurmad ja tema varandus läks kõige liha teed igavesest ajast igavesti.