Victoria käsi, Mirovna jäi väga kurvaks, muudkui nutab ja nutab, nutab nädal aega, pisarad ei jõua ära kuivada, nagu tema juurde lähen, nii ajab mu ära ega võiminud silmaotsaski näha. Nõnda ma mäletan, läks umbkaudu nädal aega, mina ilmun jälle tema juurde, vaatan, silmad on tüdrukul kuivad ja astub mulle isegi lahkesti vastu. Mis sa küll tegid, ütleb Nazar, iilitš härrassini, priohhov, sina ütleb, oled kõiges süüdi. Sina pead oma patud lunastama, sina ütleb, saatsid minu isa hukatuse sisse ja selle tõttu ma jäi igaveseks tema rahadest ilma. Nüid otsa kas või merepõhjast mulle miski väikese summa raha. Muidu sa oled esimene mõrtsukas minu silmas. Ja ma tean, kuhu minna. Moona voori, lipnik Lapuzgin kutsus mind oma armukeseks ja lubas koguni käevõruga kuldkella osta. Mina vangutasin väga kurvalt pead ja kust minusugune võtab raha ja tema võttis triko rätiku õlgade peale ja tegi mulle sügava kummarduse. Nüüd ma lähen, ütleb lipnik, Lapuzgin ootab mind. Olge lahke. Jääge jumalaga, Nazaree iilits, härrassini, periooh. Pea kinni, Victoria, ütlen. Anna väheke aega selle asja üle, peab mõtlema. Mis seal mõtelda, ütleb tema ja varasta kas või merepõhjast, aga täida minu palve. Siis torkas mulle pähe üks mõõk. Sõjas arutan endamisi, on kõik võimalik. Ehk tulevad sakslased pealetungile, tuhninud taskud läbi, kui asjad juba nii hullud. Õige pea tuligi, sobiv juhus. Meil oli kaevikus väikest suurt tükk. Aitaks issand nime meelde tuletada, Hotškiess pere suur tükk otški ess toru oli tal peenike mürsk, nunny, närune mürsk, et narr vaadata. Tuli, aga pole põrmugi nõrk. Paneb paugu ja oskab päris palju purustada. Suurtükil oli ülem mereväe alamleitnant, Windscha põldust laita mees ainult suursiga vastu vahtimist ei anud, aga iga tühja asja eest pani püssi alla. Meile meeldis pisike, suur tükk väga ja me tõime ta ühtelugu oma kaevikusse. Siin näituseks oli kuulipilduja, siin aga väike kuusehekk. Ja selle sees suurt. Sakslastele tegi see suur tükk palju meelehärmi. Ta andis tuld Pohla kiriku kupli pihta, sest seal oli sakslaste näitleja. Ka kuulipildujate pihta andis sakslastel põld kohe miskit pääsu suurtüki eest. Siis juhtuski niisugune asi. Sakslased varastasid öö ajal suurt tükilt kõik see tähtsama osa lukku ja pealekaubaviisid ka kuulipilduja ära. Naljakas mõteldagi, kuidas see küll juhtus? Kõik oli vait ja vaga ja mina läksin, mis siin rääkida, Victoria käsi, Myron poole tonni merest hukkus suurtüki juures tunnimehe abi. Üks kõhetu pasakonn oli vahtkonna rühma läinud, seal mängiti kaarte. Olgu peale, läks siis läks ainult et tema kuradi koerapoeg muudkui lõhub kaarti mängida, võidab kõik see aeg ega võta vaevaks vaadatagi, mis on juhtunud. Juhtunud oli aga see, et sakslased olid Suurtüki lukku sisse vehkinud. Alles hommikul läks tunnimehe abi Suurtüki juurde ja näeb tunnimees Chiracil surnd muidugist, ümberringi kõik paljaks varastatud. Oh, oli siis alles lamenti. Mereväe alamleitnant Windscha kargab mulle nagu lõukoer kallale, paneb terve vahtkonna püssi alla ja käsib igaühel hammaste vahel ühte kaarti hoida. Tunnimehe abilaga, kolme korraga justkui lehviku. Õhtu eel jõuab vihast vahutades kohale tema ekstsellents, kindral, ise põld laita, mees, täitsa hea kindral. No muidugi mitte just ülearu, viskas pilgu rühma peale ja jahtus maha. 30 soldatid seisab nagu üks meeskaar hammaste vahel. Võttis kindrali muigama. Kõikse vahvamad kotkad, ütleb samm ette, ründa sakslast, anna välisvaenlasele valu. Ma mäletan, viis Est astus silmapilk kätte, mina, nende hulgas. Teie ekstsellents, kindral on meist vaimustuses. Öösel ründate ütleb kõikse vahvamad kotkad lõikate sakslase okastraadi läbi nuhite välja ükskõik missuguse kuulipilduja ja kui veab Suurtüki lukuga. Ilus on. Läksimegi öösel. Igatahes läksin rõõmsal meelel. Esiteks oli mul oma tagamõte peale sellaga, võtke arvesse, mina oma elu ei Hoinud. No teate, olin omale õnnetähe välja tõmmanud 1900, see oli vist 16. aastal, ma mäletan, käis ringi üks musta juhtima, maamees, nagu rahvas ütles, rumeenia mats lennuga käis ringi, rinna peal oli tal puur puuris, aga papagoi papagoi on roheline. No miskitsorti soojamaa lind, eks seesamune lind, igavene kelm oli targaks õpetatud, tõmbas nokaga välja õnnetähti, mis kellelegi on määratud. Minule tõmbas, ma mäletan vähja planeedi välja ja ennustas, et ma elan 90 aastani. Seal oli veel palju muudki ennustatud, mida, just seda ma ei mäleta enam. Aga kõik on täpipealt täide läinud. Eks mul olnud ennustus meeles ja mina läksin ausõna, lausa tantsusammul. Jõudsime sakslaste traataiani, pime oli kuud veel, põld, lõikasime kõik see suurema rahuga käigu sisse, ronisime alla sakslase kaevikusse, läksime oma poolsada sammu edasi ja palun väga kuulipilduja. Lõime saksa tunnimehe pikali ja kägistasime sealsamas ära. Mul oli see väga vastik jubedavõitu ja üleüldse teate justkui õudne unenägu. Heakene küll. Võtsime kuulipildujaaluse pealt maha, jagasime omavahel ära, kellele alus, kellele padrunikastid mulle, aga ma mäletan, pisteti pihku see kõik, see raskem osa. Kuulipilduja kere. Peaaegu sama hea kui terve kuulipilduja. Oli ropult raske kuratada, võtku põrgupõhja, mis teistel viga, muudkui tõsta jalga ja kadusidki mul silmist, mina ähinya puhin, olen igavesti hädas. Kuivõrd mulle sattus nii suur koorem, ma oleksin pidanud üles ronima. Siis nägin jooksu kraavi, mina mööda kraavi edasi. Äkitselt tuleb nurga tagant välja sakslane, igavene turske ja tugev püsse käes. Mina viskasin kuulipilduja maha ja kahmasin samuti püssi kätte. Tunnen ainult, et sakslane tahab tuld anda, hoiab kirbul. Mõni teine mees oleks vedelaks löönud oioi, kui vedelaks mina ka ei tee, väljagi. Seisan, ja mitte üks vääratus. Oleks ma selja keeranud või lukku lõgistanud, siis oleks vul kindla pähe lõpp olnd. Seisame sedasi teineteise vastas vahet kõigest, mõni viis sammu, vahime teineteisele silma sisse ja ootame, kes lööb vedelaks. Äkitselt hakkas sakslane värisema, keeras järsku ringi ja siis ma panin talle paugu pihta. Ja mul tuli meelde, mis ma olin plaanitsenud, roomasin ligi, tuhnisin taskud läbi. Lollivastik. Aga ei kedagi, sain iseendast võitu, tõmbasin välja metsseanahast tengelpunga. Võtsin vutlar, iga uuri, kõik, sakslased kannavad uuringut tari sees. Upitasin kuulipilduja õlale ja ronisin üles. Jõudsin traataiani. Läbikäiku ei ole. Ja kuidas sa võidki pimedas teda üles leida? Hakkasin läbi okastraatide ronima, paganama raske, mine tea, tunni või rohkemgi, ronisin, rebisin selja puha puruks ja kiskusin suisa katki. Ometigi ronisin läbi. Tõmbasin siis rahulikult hinge, viskasin rohu sisse siruli, hakkasin käsi kinni siduma, verd muudkui jooksis ja unustasin võtku mind hernetont või rukkihunt sootumaks ära, et ma olen ju sakslaste poole peal, juba kisub valgeks. Tahtsin siis jooksu pista, aga sakslased lõid samal ajal lärmi lahti, paistis, et nad olid avastanud, mis oli juhtunud ja kukkusid venelastele tuld andma ja teadagi, nagu ma oleksin roomama hakanud. Ninad oleksid mu ära näinud ja vagaseks teinud. Ümberringi aga vaatan täitsa lage maa ja eespool põle isegi rohtu puha paljas. Majadeni on aga 300 samm. Nüüd mõtlen, on vesi, leivaahjus, nüüd lama edasi. Nazaree iilits, siniJuhkov. Õnneks rohi päästab. Sakslased olid vist vihased kuulipilduja vennati sisse ja tehti pealekauba kaks meest asja eest teist takka vagaseks annavad kättemaksuks, ma ütlen ausalt vahetpidamata tuld. Lõuna paiku jätsid paugutamise järele. Aga niipea näen, kui meie vene poole peal keski vähegi nina välja pistab, nii kukuvad sinna kõmmutama. Muidugi jumal paraku mõtlen, nad on valvel ja mul tuleb siin õhtuni lamada. Ilus on. Laaman tunnikese laman, teise. Uurinud tengelpunga sisu, raha päris palju, ainult et kõik väljamaa rahad, vaatan mõnuga, uuri. Päike kõrvetab lausa lagipähe, hinge alt võtab õõnsaks ja janu on. Hakkasin siis Victoria käsi Mirovnale mõtlema, järsku näen. Üks vares langeb ülevalt minu peale, mina laman elusalt, aga tema, mine tea, arvab, et ma olen korjus ja langeb minu peale. Mina kähistan talle tasakesi kõtt, kasi minema, tantsinud, võtku, vehin käega. Temaga vististi ei usu ja tuleb otse mulle peale. No ütle, linnuraiska istub otse rinna peale, aga kinni võtta ei saa ma teda kohe mitte kuidagi. Käed on purud, ei anna liigutada, temaga peksab pealegi veel valusasti nokka ja tiibadega matooriun varajast eemale, tema tõuseb lendu, aga langeb jälle mu kõrvale. Ja siis muudkui kipub mulle kallale ja käiseb kaabel. Eks ta raisk, tund vere lõhna. No nüüd mõtlen ise, Nazar, Illitš härrassini, priohhovon, sinu laul lauldud Kuul põle puutunud siin aga see kuradi lind, issand, heida armu, võtab inimesel niisama heast peast hinge välja. Sakslased jumal, para märkavad otsekohe, mis nende traataia taga sünnib, sünnib aga see, et vares õgib elusat inimest. Nimerplasime tükk aega, mina katsun ühte lugu temale virutada. Ainult sakslase ees püüan ennast varjata, ise otse ütelda, too äärel. Käed on mul niigi vigased, veri jookseb temaga, muudkui peksab nokaga. Mul tuli hirmus viha peale ja nagu ta mu poole tormas, nii madal, et äratasin sar rajakas. Tasin ja sakslased loomulikult kuulsid jalamaid. Vaata, metroo omavad nagu madu-ussid traataia poole. Mina kargasin püsti ja panin jooksu, püssikaba taob vastu jalgu ja kuulipilduja kisub vägisi pikali. Sakslased pistsid lõugama, hakkasid minu pihta tuld andma, aga mina ei mõtlegi pikali visata. Mudku jooksen. Ma küll esimeste majade nii jõudsin, ma ütlen ausalt, ei tea. Sain hädavaevalt varju, vaatan õlast, voolab verd, pihta sai. Siis jõudsin majade tagajalgu vaevu-vaevu järele vedades omadeni ja vajusin nagu surnu maha üles ärkasin, nagu ma mäletan, moona vooris polgu arstiabipunktis. Mis muud, kui käsi krauhti, tasku-uur on alles metsanahas tengelpunga, nagu poleks olnudki. Kas ma jätsin rahakoti maha, vares ehk ei last tasku pista või vehkisid sanitarid sisse? Ma nutsin kibedaid pisaraid, lõin siis kogu kupatus selle käega ja hakkasin paranema. Korraga kuulen, imeilus pohlatar Victoria kaisi, Mirovna elab siinsamas moona vooris. Lipnik Lapuzgini juures. Elus on, läks võib-olla nädalake mööda, mulle pandi Giorgi Ristrenda, põrutasin niisukese väljanägemisega lipnik Apuzgini juurde astunud. Tere, Teie kõrgeausus, ütlen ja tere ka teile, olge lahked, imekaunis, pohlatar Victoria käsi. Meerovna. Näen kohed, mõlemad langevad näost ära. Leplik, tõuseb püsti, varjab Victoria käsimirovnat. Mis solvaja küsib, sa oled, ütleb mulle ammu silma torganud tolgendad ühtevalu akendal käisid minema, kus kurat. Mina ajan rinna ette ja ütlen uhkelt. Ehkki teil on kroonupagunid peal, ütlen, aga praegast on muuseas tegemist eraisikute isikliku asjaga ja minul on õigus kõnelda nagu igal teiselgi. Vali kudema imeilus pohlatar ise meie vahel kus lipnik pistis minu peale röökima, sina ütleb igavene Reese, vihtleja, kuidas sa julged niisugust juttu ajada, võta, ütleb Georgi ristrinnast, ma virutan sulle otsekohe vastu vahtimist. Ei lähe läbi, ütlen teie, kõrgeausus, mina näen lahingutes vett ja vilet, valan verd ja puha. Teie käed aga on lühikesed. Ise aga taganesid selle aja sees ukse juurde ja ootan, mida ütleb imekaunis pohlata. Aga tema on vait ja peidab ennast Lapuzgini selja taha. Mina ohkasin kibedasti, sülitasin igavesele äraka põrandale ja läksin oma teed. Sain vaevalt uksest välja, kui kuulen, keski tuleb kontsade klõpsudes järele, vaatan Victoria käsim, irovna tuleb joostes trikoos, rätik kipub õlgadelt maha, libisema jõudis ligi, lõi teravad küüned mulle, et ise ei saa sõnagi suust. Alles silmapilgu pärast annab oma imeilusate huultega minu käele musu ja pobiseb. Ma kummardan sügavalt teie ees, Nazar iilits. Härrastasineberi Uhow. Andke jumala nimel, ütleb mulle alatule andeks, aga meie saatused lähevad lahku. Minul oli tahtmine sealsamas tema jalgade ette maha langeda. Oli tahtmine midagi head ütelda, aga siis tuli mul kõik meelde. Jama, sain endast võitu. Ei ole sulle, ütlesin pohlatar andeksandmist igavesest ajast igavesti.