Mina oma elu ei nea, minu elu on, ma ütlen ausalt, lust ja lillepidu. Ainult et pange tähele, ma ei tohi jääda ühe ja sama koha peale pikemaks pidama ja habet sügama. Ühtepuhku juhtub minuga, imelikke asju. Oma fantaasias ma ei usu, aga võib-olla miski needus ei lase mul ilusti elada. Näituseks lootsin ma saksa sõjast koju päästa, kodus mõtlen, on kõik elamine olemine olemas, võta näpust. 100. mulle, ma ütlen ausalt asja eest teist takka igasugu äpardusi kaela küll vangimaja, küll santi, kepp. Ja minusugusel mehel tuli isegi ennast oma, tahame sõbra juurde sulaseks palgata ja seda pange tähele, kui omal kodus perekond ja kõik elamine olemine olemas. Nõndaks. Nüüd põle mul omaeneseelamist-olemist, ei katust pea kohal ega täitki hinge taga. Säh sulle, lugu. Juhtus krigi, nõndaviisi. Vangimajast lasti mind välja, ma ütlen ausalt, puupaljalt tulin vangist paljajalu ja palja tagumikuga. Arutan, et kuhu ma sedasi jumala paljalt lähen. Kuna ma ennast sedasi kodus näitan, tabiiteris jalad alla saada. Astusin linna miilitsasse, teenin kuu, teenin kaks. Seisan kogu aeg postil, vaevalt saad vähegi ringi vaadata, kui ongi kaks aastat läinud Saksa sõja lõppemisest. Nüüd arutan, on aeg ära sõita, ainult kust rahanatukest kokku kraapida, mida siis juhtus mul üks kokkusaamine. Seisan üks kord rahulikul meelel, uuritski platsi peal. Nathan keski põrutab silmalt minu poole, villased Califeed jalas. Kas tunned ära? Nas Harrylitš harrastasinebryoughow? Küsib mu käest, mina olen sinu südamesõber, vaatan, tõsijutt, nägu on tuttav, tuletan meelde, võta või jäta, ongi mu südamesõber nime poolest uuti. Hakkasime sõda meelde tuletama, olime rõõmsad, temal aga ma näen, on himu millegiga uhkeldada, võtab mul käest. Kinni kastaad, ütleb minu elulugu kuulda. Ma olen, komissar ütleb. Ja mul on päris kenake koht Nõukogude mõisas. Mina ütlen, eks ta ole, Mu kallis sõber, Uutin, igaühel oma tee. Igast inimesest on midagi kasu. Sina oled, ütlen vaimuannetega inime ja mina mäletan tänase päevani kõiksugu sinu ajaloolisi lugusid ja seiklusi. Ja Pippin, Lühike on meelde jäänud suur suur aitüma sulle. Tema sai äkitselt minust vaimustatud, kastaad, ütleb minu juurde tulla. Elame sinuga nagu teineteise kaisus ja sõprade moodi. Aitüma, ütlen, kulla sõber, Uutin hea meelega. Aga pean oma kodukülasse kiirustama. Tema tõmbas kuskilt nahk tengelpunga välja ja võttis sealt 10 punast. Kui asjaolud niiviisi ütleb, sisse võtta. Sõida oma kodukülasse või lase niisama tuulde, mul ükstapuha. Mina võtsin raha ja võtsin aadressi, ise mõtlen, miks mitte. Mina olen tema heaks palju teinud ja nüüd on täitsa tore juhus käes, sõidan kõiksepealt oma kodukülasse, eks seal saab näha, võib-olla käin tõepoolest ka antud aadressil ära. Arutan, et aitüma Uutinile näitas suuremeelsust üles ka minu heategude eest. Jutt liinil ma olin ühte lugu tema kaitseks väljas. Kui oli vaja minna, ütleme, lahingusse või luuresse, panin mina otseteed rooduülema juurde. Kannan ette, et uut ei tohi ühelgi juhul saata, issand hoidku, kuul võib ta maha niita, temaga on õpetatud inime ja temaga koos saavad hukka suured teadmised. Ja minu tõttu ta pandigi kaugusemõõtja peale, nii et kogu oma elu, see tähendab saksa sõjaaja, ta muud ei teinudki, kui mõõtis, mitu sammu on sakslaste kaevikuteni? None, nisuke trehvamine oli siis temaga ja üsna pea pärast seda ma panin kempsud kompsud kokku ja sõitsin kodukanti. Astun marsisammuga, ma mäletan oma koduküla poole, vaatan ahnelt, iga oksakese olen joovastuses. Äkitselt näen, papp kooserdab vastu, et kurat teda võtaks. Nüüd tuleb häda ja õnnetust, mõtlen ise, aga astun jumal paraku papile vastu, et tere-terekest paatjuska isas ergi, küll on ilus ilm. Papp kalpsas kohkunult minu eest kõrvale. Kas see oled tõesti sina, küsib Nazar yli siniprioughow või näen ma sinu vaimu? Just nii, ütlen tõepoolest olen seminari sepaatjuski, isassärgi. Aga mis on juhtunud, küsin, vastake mulle jumala pärast või veel, ütleb tema, mis on ju tund. Mina olen sinule elusast peast juba hingepalve pidanud ja kõik. Me loeme sind ammu surnuks, Sinaga. Ja sinu abikaasa ütleb. Oskad sa ette kujutada? Elab nõukoguliku, abielus Jegor Ivanedžiga, too hullu ütlen, mis paganat tembu te minuga küll olete teinud? Mu meel läks väga haledaks ja ihu hakkas värisema, mõtlen, ongi häda ja õnnetus käes. Papile enam sõnakestki lausunud ja põrutasin kodu poole. Torman, pange tähele, omaenesemajja vaatan istuvadki kahekesi. Minu eit, Matrjona Vassiljevna sinebrjohhova Jegor Ivanovitš joovad teed. Ma teen sügava kummarduse, jätku leivale ütlen, mis jama siin siis on juhtunud, Jegor Ivanovitš, Kloopav. Jumala pärast, ärge tehke hingepiina. Aga ei jaksa enam kannatada ja käin, vaatan ringi, otsin oma varanatukest. Vaatan, jumal tänatud, siin on kirst ja siin ripuvad minu armsad püksid ja palitu kõik kenasti omal kohal. Järsku aga astub Jegor Ivanovitš ligi. Raputab mu ninal sedaviisi rusikat. Härra võõraid asju käperda, ütleb, muidu ma ei vastuta oma tegude eest. Kui ta nii ütlen, võõraid asju, Jegor Ivanovitš, kui need on jumal, paraku minu püksid, vaadake sisse, siiani isegi nimi, lilla pliiatsiga kirjutatud n Sinebrychoff'i pale siin ütleb tema sinu pükse olemas. Ja neid ei saagi olla, kõik siin on melu, varandus oleks Matrjona Vassiljev naga. Ise aga võtab Matrjona Vassiljev nal küünarnukist ja käest kinni ja tirib ta näituseks keset tuba. See siin olen mina, ütleb ja see siin minu seaduslik abikaasa, kallis materjal, Anna Vassiljevna ja kõik ütleb ära kahtlegi, on seadusekohane. Siis tegi matrioona Vassiljevna mulle kummarduse. Jah, tõepoolest, ütleb kõik, see on tõsi. Minge ütleb issanda rahus oma teed, Nazar, iilits sinipriohhov. Ja ärge rikkuge jumala pärast teiste inimeste õnne. Minust Läks jälle kole haledaks. Näen, et kõik on läinud, liha teed. Ja siis ma lõin rusikaga, Jegor, juba mätsit. Ma ei löönud, ma ütlen ausalt, mitte viha pärast. Ja ma ei lööndki kõvasti, vaid niisama naljaviluks temaga. Uss kukkus meelega pikali, vehib jalgadega ja sülitab verd. Oi-oi-oi, kisendab nüüd, tapavad ära. Eks külamehed Joost kokku, esimees Nende hulgas nime poolest Rjuha, kõik kukkusid karjuma, hakkasidki korjemaast üles upitama. Sain vaevalt ringi vaadata, näen, et paljud on minust otse vaimustatud ja kõigest ihust ja hingest minu poolt kogunisti ässitavad uuesti. Jegor Ivanovitš kallale. Anna, Jegor Ivanovicile ütlevad, meie anname üleüldises summas ka veel omalt poolt. Ja mine sa tea, tabame ehk isegi kogemata ära ja siis saab sinu endine abikaasa Matrjona Vassiljevna jälle priiks. Siis maaga märkasin, et esimees riuka, räägi viie korgi Waanetsiga midagi sosinal ja tuleb minu juurde. Mis asja, käratab, sa rikud siin korralagedust, ah sina ütleb, võtku sind see ja teine astub meie vastu välja. Meie teame, nüüd läheb läbi ja lõhki, et sa oled revolutsioonid contra. Ja kui asjalood on, nõnda ütleb, siis on mul ka tunnistajad. Ääleti, inimene on vihane ja selgitan talle tasasel viisil. Miskit korralagedust mina ei riku, ütlen mitte üks raas. Aga kui ta nii tohib, ütlen, kui see on minu varandus, kas mul põle siis õigust käega katsuda? Püksid on ka minu omad, ütlen, vaadake, lilla pliiatsiga sisse kirjutatud. Temaga madus võtab miskisuguse papra taskust ja loeb. Sellest asjast, ütleb ei tule midagi välja. Parem ütleb. Mine ära, kuhu jalad viivad. Sa ise aru, kohus võtab asja üles, arutab kriminaaljuurdlus. Kõik see võtab aasta või paar, aga sööma sa pead, kas tahad või ei taha. Pealekauba võib välja tulla, et sa oled tööde sert. Nõnda ta pööras kogu asja pea peale, nii et ma tegin kõigile sügava kummarduse. Tore on, ütlen, ma lähen ära, kuhu jalad viivad. Jääge igaveseks jumalaga, ütlen ainult, et las Matrjona Vassiljevna vastab mulle, kus on minu lihane poeg. Väike Ignaša, tema Padakon kostab aga tasase häälega. Teie poeg ütleb, Väike-Ignaša suri juba mullu sui hispaania haiguse kätte. Minakirjastasin hambaid, viskasin pilgu veel igasse nurka, näen kõik, minu kallis kraam ripub igal pool. Tegin teist korda kummarduse ja läksin tasahilju minema. Läksin külast välja, jõudsin metsa, istusin kännu peale. Aasta. Järsku kuulen, keski koperdab jalgade ees, vaatan, jalgade ees koperdab pisike koeranäss, valge peni liputab muudkui ägedalt, saba on, jõutsub, vahib mulle silma sisse ja aina väänleb jalgade ees. Mina hakkasin haledastinud. Ma ise paitan koera nässi. Küsin, et kust me nüüd kutsaki peavarju leiame. Tema pistab heleda häälega uluma, muudkui kiunub, muudkui hõõritav tagumikku, nii et mul jooksid äratamata hirmu pärast isegi judinad üle selja. Siis ma vaatasin veel kord tema peale ja hakkasin kogu kehast värisema, ise mõtlen, kust kohast nisuke koeranäss võis siia sattuda. Mõtlesin sedasi, kargasin püsti ja pistsin, mis siin rääkida, tema eest punuma. Arutan ise, ega see niisama heast peast ole, see ongi minu needus, pisikese koeranäss i kujul. Lähen päris kiiresti vaatan üle õla, tema veereb järele. Mina pugesin puu taha peitu, tema muudkui mööda rohtu, nuhkis jäljed välja ja näedsa leidis mu üles, vingerdab jälle jalgade eest ja vahib silma sisse. Nisukesed hirmuvärinad tulid peale, et ma panin suure häälega karjuma ja pistsin jooksu, jooksen mööda metsa, nii et ragin taga. Temaga tuleb mulle muudkui karates järele, ikka ligemale ja ligemale. Kui kaua ma jooksin, enam ei mäleta. Äkki tunnen, et justkui miski sisemine hääl käsib, viska maha, viska maha. Viskasin prantsti kõhuli maha, pistsin pea rohu sisse ja siis kusjuures mul kõik nagu pahupidi. Kas kohiseb tuul pea kohal või murdub oks? Mul nüüd ükspuha. Mul kummitab kõik see aeg, et see koeranäss saab mu kätte ja lööb otsekohe hambad sisse, närib kõrile läbi, hakkab verd imema. Nii, ma lamasin, kast tunni või mine tea, ehk kakski, peatas ta ei julge. Ja Suigatus tuli peale. Võib-olla ma jäin kohe magama, mitte ei tea. Ainult et kui ma hommikul ärkasin, kooperdas koer mu jalgade juures, minul aga justkui polekski enam miskit hirmu ja põues kogunisti nagu kipuks keski naerma. Ise mõtlen, et see on minu oma kodukoer, mine tea, ei taht Kloopovi juurde jääda ja lõi minuga oma seaduslikku peremehega kampa, silitasin koera. Ise olen esiotsa jumal paraku veel ette ohtlik. Eks meil tule hakka taastuma, ütlen, mul on sihuke südamesõber, Uutin tema juurde lähemegi, elame justkui teineteise kaisus ja head sõbrad kunagi tulema seaduslikku peremehega kaasa. Nõnda ma talle ütlesin, nagu põleks eile meie vahel miskit olnudki, tõusen püsti ja hakkan vähehaaval astuma, temal ongi jumal paraku mulle järele jõuan näituseks ühte külla küsin teed. Nemad ütlevad, et sinna on õige tükk maad ja annab oma viis päeva minna oioi. Oi ütlen, mis ma siis peale Ta on, kui asjalugu sedasi on, ütlen siis, andke mulle pool pätsi leiba, jäta jama, ütlevad nemad ja ta jutt, võõras, tee käia, kõigil ümberringi nälg varuks ja võtaksid ise, kui sa annaksid. Nõnda ei antudki mulle mitte kui midagi, aga järgmises külas ei antud mitte kui midagi. Ja nii ma astusin, kõht hirmus tühi, koos oma valge koera nässiga. Siis veel ei tea, kust lõi meiega kampa ka üks koletu suur peni, isane, mööname, läheme kolmekesi, mina näljas. Nemad, aga mis seal rääkida, muud kui nuhivadja nuusivad ja leiavad ikka midagi hamba alla. Sedasi ma olin näljas, kõik need päevad olgu ma neetud, nii et ma hakkasin kõiksugu rämpsu ja solk jõgima ja mul tuleb meelde, et ma sõin kogunisti ühe konna, ära nüüd kulda mind või kullaga üle suu sisse ei võtaks, aga siis panin nahka. Juhtus see, ma mäletan juba lõpu poole, ma olin õhtaks omadega päris läbi, tahtsin näituseks seeni ja marju korjata, vaatan, On, hüppab. Siis mul tuli meelde, et mu südamesõber oli rääkinud, et väljamaal jumala pärast süüakse, konnasid jääd. Meki poolest on konnad maitsvamad kui laane pühid. Ta olla ise söönud ja kiit. Siis püüdsin konna kinni, rebisin jalad küljest, tegin tule üles ja panin jalad kuumade kivide peale küpsema. Kui jalad küpseks said, andsin ühe valgele koerale ja koer pani nahka põld asigi. Hakkasin minagi sööma. Ma ütlen ausalt, põld, neil miskit meki, ainult suu oli sitavaiku täis. Võib-olla neid tuleb soolaga süüa, ei mina tea, enam ma ei võta suu sissegi, panin konna kullakese siiski hinge alla, süda läks väheke sandiks. Sõin seeni peale ja koperdasin edasi. Kui palju maha vantsisin, ei mäleta, aga sinna, kuhu vaja, jõudsin välja. Küsin järele. Kas siin elav, küsin mu südamesõber, uuti, justament öeldakse, elab küll. Siin su südamesõber, Uutin, minge näete sellesse väikesesse majja, mina läksin väikesesse majja valge koeraga, pange tähele, muudkui keerleb mu jalgade ümber ja suur isane longiptaka järel. Noh, südamesõber astubki eestoas mulle vastu ja teeb ehmatanud silmad. Oled see sina, ütleb Nazarry Leitš, seltsimees sinebrjov, olen jah, ütlen jumal paraku, mis siis viga? Viga pole miskit, ütleb tema. Mina sind ära ei aja ja mul pole sinu vastu midagi. Ainult et, mis nüüd küll saab? Papa, mul juba elab siin ja papal võib kindlasti midagi sinu vastu olla. Ta on mul väga jonnakas vanamees. Mina isiklikult aga ütleb, olen ülimalt rõõmus ja õnnelik sinu tulekust. Ma siis vastasin talle uhkelt. Ei, mu kallis sõber Uutin, ütlen, ma näen, et sa põlerre mus, aga ma ei tulnud sulle teps mitte võõrsile ja sinu kaela peale elama, mina tulin, ütlen ennast töösulaseks palkama, sest mul pole nüüd enam peavarju ega täitki põues. Tema jäi mõttesse. Tore on, ütleb siis, et minust paremat inimest põle, mina olen igaühele kui lihane isa, mina ütleb. Panen su toreda töö peale, tuled mulle õuetööliseks, ma niimoodi papale ütlengi ja äkitselt pange tähele, tuledki kõrvaluksest sisse, üks vanamees, seantne, kasin vana seljas, helesinine särk, siidinöör muidugi vööl ja vöö vahel ninarätik. Natukese aja tagant nuuskab rätikusse ja pühib rätikuga nägu muudkui tatsab mööda põrandat, igavene maduuss ja sahista puudega massidega tulev joonelt minu juurde saame tuttavaks, ütleb papa Uutin, ütle mulle, ole lahke, mis asja sa usaldad, siin koertega? Pea meeles, ütleb koer ei salli ega kannata neid silmaotsaski. Nemad reostavad kõik kohad täis ja hammustavad. Ise, aga ma näen, katsub aina jalaga minu koera Lässi müksab. Ta oli mulle otsemaid väga vastumeelt ja ma nägin, et aga mu koera Lässile ei meeldinud, aga mina vastasin talle ilusti. Oh ei, vanahärra ütlen. Ära karda, ei nemad hammusta, sain vaevalt sõnad suust, kui koeranäss pistis urisema, kargas vanamehele kallale ja lõi talle hambad paremasse kätte. Vanamees kukkus paugupealt pikali. Me tormasime hätti juurde. Äkitselt näen, et minu koeranäss on kadunud. Isane oli jumal paraku alles. Pange tähele, Anne ei panud lõikama, aga väikest emast põle inimesed pärast rääkisid, et olla väikest, justkui õues näinud, väike olla, konti närinud. Aga vaevalt küll ei tea, ei usu. See lugu oli kohe väga imekspandav. Nojah, tormasime Ati juurde, kutsusime velskri. Velsker vaatas haava üle ja ütleb, see on pisikese emase koera hammustus. Aaltola suur ütleb. Haav on väga väike ja see on selge, aga teadus on selles asjas täitsa jõuetu. Vanamees tuleb viia Parii. Küllap koer oli marutõbine, Pariisis ütleb, teevad vanamehele operatsiooni. Kui vanamees seda kuulis, hakkas ta vihast värisema, nägi mind testis lõugama, lööge raisk maha, ütleb tema ässitas koera, tema kippus minu elu kallale. Oi, oioi ütleb, ma suren ja käsin teid enne surma kihutagedaminema. Näedsa arutan endamisi, ongi häda ja õnnetus, pluss sellesamuse valge koeranessi tõttu kaelas. Ega ma metsas ilmaasjata teda kartma ei löönud. Astub südamesõber, uuti mu juurde. Ütleb paremat kätt on uks enam. Me põle, sõbrad. Ma võtsin lauapealt leivakannika, tegin kõigi nelja nurga poole kummarduse ja hakkasin tasahilju astuma.