Palju niisukesi nagu mina hulgub saksa sõjast saati mööda Venemaad ringi ega tea, mis peale hakata. Ja tõsi ta on, mis ongi inimesel peale hakata, kui igal asjal pange tähele, isegi ja küünal on oma ülesanne. Inimesel aga pole siukest ülesannet kätte näidatud. Selle tõttu peab inimene ise endale otstarbe leidma. Ja sellepärast Holguvadki paljud inimesed Saksa sõjast saati mööda Venemaad ega saa millestki aru. Ma olen palju sealseid inimesi näinud. Ei ole selle poolt, et neid põlastada, sealt inime on mulle kõik see parem sõber ja kallis semu sest see on inime, otsib oma otstarvet ja mina mõtlesin ka, ainult et ma ei suuda leida, sest mind on tabanud kõiksugu hädad ja õnnetused-pahandused ja juhtumised. Loomulikult on olemas niisukesi näruseid, kolkaid, kus peale minusuguste ka muud rahvast ringi hulgub. Igasugu sulisid. Aga sihukese suli ma tunnen paugupealt ära, vaatan otsa ja näen kohe, mis inimene ta on. Ma tundma, et võib-olla isegi astumisest ära, kõik see tühisemastki joonest. Ükskord ma mäletan, sattusin kokku sealse mehega. Tema tõttu 100. mulle kahjuks pahandus kaela. Sattusin temaga kokku metsas. Kujutage ette, metsas on känd ja tema istub kännu otsas, istub ja sihib mind. Aga teate, astun julgesti oma teed ja justkui ei märkagi teda. Temaga hüüab äkitselt. Kuule, mis mees sina oled? Mina vastu, et teie, ärge kartke, et mina lähen muuseas mõnda külasse, mõnda vilja rikkamasse paika, töö sulaseks oled ikka loll, ütleb tema, see tähendab minu kohta, mis jookse, peaksid sulaseks minema, kui mina, võib-olla tahan sind õnnega kokku viia. Sa hakkasid oma väljanägemisega mulle kohe meeldima ja mina võtan sind omale kompanjoniks. Sulle on suur õnn kaela langenud. Ma siis istusin tema kõrva. Mis jama sa ajad, ütlen mulle, mu kallis sõber oleks sellestki küll, kui ma miskit kotad jalga saaksid. Miskit kotad, ütleb tema ka mõni ime. Tegemist on paljude tähtsama küsimusega, tegemist on isegi tähtsa küsimusega. Ise itsitab kuidagi pentsikult, pilgutab mulle silma ja muudkui keerutab üpris kavalalt. Mina piilundada turskeevee suurt kasvu ja pange tähele, üleni karvane lausa nagu mõni metsakoll ja teine käsi kuidagi isevärki, parem käsi on täitsa harilik. Pahemal käel aga põle sõrmi ollagi. Mis tähendab, küsin, sõber taas said sõrmedest lahti, tema pilgutab silma või veel, ütleb, misjaoks sõjas juhtus üks lugu, kriminaal, allpoliitiline lugu, virutati mulle kirvega. Mis see siis oli, küsin ainult ärge pahandage. Päris lihtlabane lugu, ütleb tema ära topic, käsi võõra laua peale, kui kirverson terav. Siis ma vaatasin veel kord tema poole ja nägin ära, mis mehega mul tegemist on. Selle peale ma lõin vähegi verest välja. Oh ei, ütlen mu kallis sõber, ei ole minust sulle kambameest. Meie teed viivad ise kanti, ei taha, ma ütlen oma nina kriminaal reaalpoliitilistesse asjadesse toppida. Pidage seda silmas. Mina olen, ütlen igatepidi tasane inime. Ja paljukest mul üle pea vaja on. Palun laske mul rahumeeli oma teed minna. Vaat sedasi ma talle ütlesin, tõusin püsti ja tegin minekut. Temaga ütleb mulle, nojah, tulebki välja, ütleb, et sa oled loll ja vana Räe palgalt see käis minu kohta minemine ütleb käigus kurat, kuni elu natuke sees. Nina, mis siin rääkida küll ühe puu taha, küll teise puu taha ja annan jalgadele valu. Ja siis ma, mul tuleb meelde, jõudsin külasse, vaatasin kõige jõukama maja välja, läksin sisse, mõtlen, et pakun ennast sulaseks, küllap annavad korraliku ninaesise, ma olin ju kole kõhnaks jäänud. Ja läksingi, siis elas seal üks talupoeg ja kurssavitš ja teate, see Yegorssavitš oli suurepärase suuvärgiga jutumees. Nii et naljakas isegi mõelda, pani mind näituseks laua taha istuma ja lükkas leivatüki ette. Jah, see on võimalik, ütleb ma, võtan su tööle, palun väga. Kuidas Muuga on, ei tea, aga tööd ma saan anda, olge nii lahked kui saate. Kuigi mul tööd siin on vähevõitu ja isegi kole vähe. Ja üleüldse põlegi mul peaaegu miskit tööd, aga selle eest on mul kellelegiga sõnake juttu veeretada. Minu vanamoor on ju sootuks peast põrunud. Ainult sööb ja joob ja muudkui ennustab kaartide pealt tulevikku, kujutate ette, nii et ma ütlen sulle suu sisse, ma võtan sind päris hea meelega, ainult et kulla mees. Ma ütlen sulle ausalt ära. See siin on üks närune kolgas, ilmatu hulk inimesi on siin otsa saanud, igasugu paljasjalgsed aina hulguvad panditismi lipu all ringi, meie papp seegi uputas ennast vabatahtlikult ära ja näituseks suvel löödi minu vanamoori memm maha. See siin on kulla mees, kõikse närusem kolgas surm, muud ei tee, kui käib ringi ja vehib vikatiga. Kui saaga põle ara verega, siis muidugi jää siia. Nõnda mäe Vatrasime temaga kuni õhtuni välja. Õhtul aga tõi tema eit söögilauale. Mina kukkusin kuuma Kärti helpima temaga, Jegor Saavitš mutt räägib, muudkui lahverdab igasugu asjadest ja aiva pöörab jutt kõik see koledate lugude juhtumiste peale, nii et ise on hirmu täis ja väriseb. Jutustas mulle tookord ma mäletan loo, kui ta passi lihtsalt tapeti, kui ta Vanavassilissa solgiaugu peale istuli vajunud temaga mõrtsukas muudkui põrutanud spaleerist ja teate aiva mööda, üksainus kord sai pihta, kõik vooga pani mööda. Lugu ise juhtunud sedasi. Tuld Nende juurde, näituseks kaks meest ja istunud sõnagi lausumata laua taha, Vanavassilissa kadunuke aga olnud nõrgine ehit. Tore on. Vassilis vaatab, et istuvad teised julgesti lauda ja astubligi küsib, et kes te sihukesed olete, võib-olla punased või ehk olete valged? Edervitavad arva ära, vanamoor ütlevad, kui ära arvad, siis võõrustame sind seabekiga, kui ei, siis vabandame väga, saadame su teise ilma praegusele, seal ei kujuta elu endast miskit kindlat väärtust ja meile on see justkui põnev mäng mis annab meile jõudu ja julgust oma teed mööda edasi põrutada. Vanamoor Vassilis lõi verest välja ja hakkas kogu kehast värisema, esiotsa vastas ühtviisi pärast teistviisi. Need ütlevad, ei arvanud ka vanamoor, meie oleme rohelised ja me sõdime nii valgete kui punaste vastu loosungi all kuniks elu ja võtsidki sealsamas vana mooril käe alt kinni ja lasid õue peal maha. Kui kursavitš oli selle loo ära rääkinud, hakkasin mina teda harjutama, hurjutasin, et kuidas siis sina vanaeide kaitseks välja ei astunud. Sihuke nähtus on täitsa lubamata, lubamata küll, ütleb tema. Ma saan sellest aru ja oleks ta minu lihane ema olnud siis jah, siis ma, ma olen väga äge mees, siis mine tea, siis ma oleksin sellel mõrtsuka hammastega kõri läbi närinud. Aga tema põld minu lihanema? Ta oli minu naise ema, mõtle ise, mis häda mul oli oma pead tulle pista. Mina temaga vaidlema ei hakanud. Minule kippus juba uni kallale, temaga on üleni punane ja kütab ennast ise üles hirmsaid asju rääkima. Kas tahad, ütleb, räägin sulle veel ühe loo, papist? See on üks väga tähelepanu vääriline lugu elust. Mis siis ikka ütlen, kui juba selle peale on läinud, eks räägi siis sina ütlen, oled nüüd minu peremees ja hakkaski mees otsekohe papist rääkima, et kuda papp ära uppus. Elas ja oli meil kord, papp juba on ja kas te kujutate ette? Tema räägib, mina kuulen, et keski koputab ukse peale ja jäme hääl palub luba sisse tulla. Ja kujutage ette, sisse tuleb seesamune ilma sõrmedeta, mees ütleb peremehele tere minu poole, aga pilgutab aina silma. Ütleme, et andke öömaja, et öö on pime ja tema kardab. Tema on rikas mees võivad paljaks koorida, ise aga kuradi madus naerab. Ja korsavitš on oma mõtetes kinni ja muutkui lahverdab ja küll ja küll ütleb. Las tema kuulab kaasada pappi, lugu elas ja oli kord papp ja kas te kujutate ette, ühel öösel pistis koer tema aknaalu looma. Mina piilusin samal ajal ilma sõrmedeta mehe poole, tema madu, sirvi. Siis võtab taskust hõbeport sigari ja paneb paberossi tossama. Mõtlen muidugi varas, siberi kaak, selge, see on kellelegi paljaks teinud. Näedsa niisukese asjandus on sisse vehkinud. See asjandus oli mõne mõisahärra uhke portsigar, ports sigari peal, aga teate, ma mäletan mardikas seapõrsas ja vanaaegne kirjatäht. Mul hakkas uuesti hirm ja ma ütlesin iseenda julgustamiseks ja ütlen ja kursavitš koerast räägid sa näituseks õiget juttu. Pole, tõsi, ütlen, et surm on vikatiga, vanamoor, surm on pisike ja karvane, veereb ringi ja irvitab. Inimesele on surm nähtamatu koeraga näituseks näeb teda. Kas ka näeb nagu koer surma näeb, nii, topib koonu maa sisse ja ulub. Kas jälle turtsub ja karvad tõusevad tal turri. Aga olen, ütlen sedasorti inimene, et ehkki ma surma ei näe, aga mõrtsuka tunnen kauge maa pealt ära ja varganäituseks samuti. Ise vaatan sedasi rääkida silma, sõrmedata mehe poole. Vähemalt saan aga vaadata, kui õuest kostab. Nagu koer uluma pistis nii. Me kõik vajusime silmapilk kössi. Mina surma ei karda. Mina tunnen surmasõjast saati isegi väga hästi, aga Jegor saavutis olid tsiviilinime eraisik, nagu Jegor Saavitš ulumist kuulis. Nii, ta läks üleni tuhakarva halliks, hakkas justkui kuutõbine ringi käima ja vajus minu õla najal. Õe ütleb. Rääkige, mis tahate, aga see on kindla pähe minule määratud ojja menu, kordan kätte tulnd. Ärge vaielge vastu. Mina vaatan ka ilma sõrmedata, madus istub hirmu täis. Mina katsusin, Jegor saavutasid lohutada ilma sõrmedeta, mees aga ütleb, mis asja ütleb, on surmal siit otsida. Heidame parem kähku magama, mina pean pange tähele, homme varavalges tõusma. Ohoo, mõtlen küll, on kaval mees, kui osavasti oskab oma kavatsusi üles näidata, sina lase ainult silmad kinni, temaga teeb su võib-olla kirvega kõksti vagaseks ja kaob Varavalges, kus see ja teine ei jää, ma mõtlen tema rõõmuks magama. Ega ma veel niidume, inime ka põle. Tore on. Koer, mis siin rääkida, jäi vait. Ja meie viskasime, kes, kuhu pikali, mina, mul tuleb meelde, tegin aseme põrandale. Ja ma ei teagi, kui ta nii välja tuli. Et mul vajus silm looja. Võib-olla ma olin ülearu palju sooja körti sisse ajanud. Unes aga näen niisugust pilti. Me justkui istuksime laua ääres nagu ennegi ja äkitselt märkame, et üle põranda veereb miski tume ja karvane asi. Justkui rott veereb Jegor saavutusi ette ja kargab hopsti talle sülle. Sõrmedeta mees naerab jultunult. Ja järsku kuulame keerubite laulu ja justkui üks tilluke ihualasti lapsuke tuleb sisse ja võtab minu ees valvel ja annab au käeke kõrva ääres. Ma lõin usku araks, mis sinul ütlen, süüta lapsuke, seal vaja on. Jumala pärast, ütlen, kostke mulle. Lapsuke justkui kortsutas kulmu ja näitas süüta sõrmekesega ilma sõrmedeta mehe poole. Seal kohal ma ärkasin üles, ärkasin üles ja värisesin üle keha. Unenägu mõtlen, ongi täide läinud. Seda ma teadsin, et hiilisin siis tasahilju Jegor Savitši juurde, ise seisan, vaevalt jalul. Kas sa oled elus, küsin, olen küll, ütleb tema, aga mis siis lahti on? Noh, ütlen, lange mulle kaela, mina olen sinu elupäästja, aiamehed maast lahti ilma sõrmedeta, siberi kurjategija tuleb kinni siduda, kuna ta tahtis sind kindla pähe kirvega tappa. Ajasime mehed üles. Hakkasime ilma sõrmedeta meest kinni siduma. Temaga madus teeb näo, nagu ei taipaks midagi. Kas te olete lolliks läinud, ütleb mul pole mõttessegi tulnud teid tappa. Mis aga puutub minu hõbeport sigari, siis seda ma pole varastanud, vaid tööga teeninud. Ma võin peremehele salamisi ütelda, mis tööd teen. Ja sealsamas kummardas ta Jegor saavutusi kõrva juurde ja ütles midagi sosinal. Seened korsavitš naerab ja on lõbus ja ütleb mulle. Mina sind ütleb tööle, ei võta, sina ajad inimesed hulluks, seesamune ilma sõrmede, ta mees on täitsa tore mees, tema on väljama, kaob mees, tema veab meile toladele väljamaalt piiritust, viina, konjakit ja nõnda edasi. Säh sulle, mõtlen jälle minuga, pahandus juhtub. Sedapuhku mõtlen, vedas unenägu mind alt. Ei näinud ma unes seda, mida oleks pidanud nägema. Ja pealekauba mõtlen veel see minu mõttelend ja kuum Kärt. Tuleb jälle jalad selga võtta ja minna rahulikumat paika otsima, kus saab hästi süüa ja kus inimesed põle nii pahad. Korjasin siis oma kili kooli kokku ja tegin minekut ja korsavitš hakkas suure häälega nutma. Kohe mitte ei tea, ütleb võlanüüd leida, et ühte teist jutustada. Ta saatis mind sellest närusest kolkast oma paarkümmend versta. Ja muudkui pajatas kõiksugu lugusid.