Holms jooksis edasi-tagasi, mõnikord, kaotades mõnikord leides jälje, kuni me jõudsime päris metsaserva ümbruskonna kõige suurema puu, suured pöökpuu varju. Holmslex jalgsi jälgi pidi teisele poole pööki ja heitis vaikse rahuloleva süüdatusega veel kord kõhuli. Ta jäi sinna kauaks tuhnis, lehtedes ja kuivanud raagudes kogus ümbrikusse midagi, mis näis mulle tolmune ning uuris läbi luubi mitte ainult maapinda, vaid isegi puukoort nii kõrgelt kujulatas. Samblal lebas sakiline kivi ning homse uuris ka seda hoolikalt ja võttis selle kaasa. Siis läks ta rada mööda läbi metsa, kuni jõudis maanteele, kus kõik jäljed kadusid. See on olnud märkimisväärselt huvitav juhtum täheldas ta jälle endiseks homseks muutudes. Ilmselt on see hall maja paremat kätt väravavahimaja. Ma lähen õige sisse ajanud moraaniga paar sõna juttu ning kirjutan võib olla ühe kirjakese. Pärast seda võime sõita lõunat sööma. Te, võite tõlla juurde jalutada, ma tulen kohe järele. Umbes 10 minuti pärast olime uuesti tõllas ja sõitsime tagasi Rossi. Homsil oli ikka veel kaasas see kivi, mille tuli metsas üles korjanud. See võib teile huvi pakkuda, Flestraad, ütles ta kivi, näidates sellega sooritategi. Mõrv. Ma ei näe mingeid jälgi. Neid ei olegi. Kuidas te siis teate? Selle kivi all kasvas rohi. Kivi oli lebanud seal ainult mõne päeva. Polnud mingit jälge kohast, kust see oli võetud. See sobib vigastustega. Ühestki teisest relvast pole vähimatki märki. Ja kes on mõrvar? Pikk vasakukäeline mees lonkab paremat jalga. Jalas on tal paksu tallaga jahisaapad seljas hall kuub, suitsetab india sigareid, kasutab sigari pitsi ja kannab taskus nüri sulenuga. On veel mitmeid teisigi tundemärke, kuid neist ilmselt piisab, et meie otsinguid hõlbustada. Inspektor Lestrade naeris. Kardan, et ma jään endiselt skeptiliseks, ütles ta. Teie teooriad on küll väga kenad, aga meil tuleb teha tegemist põikpäise briti vandekohtuga. Eks me näe, vastas Holms rahulikult. Teie kasutage oma meetodeid ja mina kasutan omi. Täna õhtupoolikul on mul palju tegemist ning ma sõidan tõenäoliselt õhtuse rongiga Londonisse. Ja jätate juhtumi lõpetamata? Ei, see on lõpule viidud. Aga mõistatus, see on lahendatud. Kes on siis kurjategija? See härra, keda ma kirjeldasin, aga kes ta on? Kindlasti pole kuigi raske seda teada saada. Siinkandis pole just palju rahvast. Estraad kehitas õlgu. Mina olen praktiline inimene, ütles ta ning ma ei saa tõesti hakata otsima ümbruskonnas vasakukäelist vigase jalaga härrasmeest. Minust saaks terve Scotland Yardis naerualune. Olgu peale, lausus Holms vaikselt. Ma andsin teile igatahes võimaluse. Siin ongi teie elupaik. Head aega. Enne ärasõitu kirjutan ma teile mõne rea. Jätnud estraadi tema korterisse sõitsime hotelli, kus leidsime kaetud lõunalaua. Homsoli vaikiv, mõttesse vajunud. Tema näol oli valulik ilme nagu inimesel, kes on kimbatusse sattunud. Kuulge, Watson, ütles ta siis, kui laudeli koristatud. Istuge nüüd lihtsalt selle tooli peal ja laske mul endale üks väike jutlus pidada. Ma ei tea päriselt, kuidas toimida. Ning ma hindaksin kõrgelt teie nõuannet. Pange sigar põlema ja laske mul selgitada. Olge nii lahke. Noh, kui nüüd vaadata seda juhtumit, siis normekafi jutustuses hakkasid meile mõlemale kohe silma kaks asjaolu. Kuigi need mõjutasid mind tema kasuks ja teid tema vastu. Üks oli see, et isa hõikas tema jutu järgi ahoi enne tema nägemist. Teine oli isa, erakordne surmaeelne viide rotile. Te mõistate muidugi, et ta pomises, mitu sõna. Aga see oli kõik, mis pojal kõrvu jäi. Nii nendest kahest asjaolust, meie uurimistöö peabki algama ning me alustame seda, eeldades, et kõik, mida noormees rääkis, on täiesti tõsi. Mis on siis lahtisele Ahoiga? Ilmselt ei saanud see olla pojale määratud. Nii palju, kui isa teadis, oli poeg Bristolis. See oli lihtsalt juhus, et ta oli kuuldekauguses. Ahoi oli mõeldud selle inimese tähelepanu paelumiseks, kellega härra McCarthy kokku saama läks. Aga ahoi on eht Austraalia Huyge ning seda kasutavad just austraallased. Isekeskis. Võib üsna kindlalt oletada, et isik, kellega Mcafi ootuste kohaselt powskombi järve ääres kohtuma pidi oli samuti Austraalias elanud. Ja kuidas on lugu rotiga? Sherlock Holmsi võttis taskust kokkumurtud paberilehe ja laotas sellel laual laiali. See on Victoria koloonia kaart, ütles ta. Ma läkitasin eile õhtul Bristolis telegrammi, et see mulle saadetaks. Ta kattis osa kaardist käega. Et lugesin ma aga nüüd ta tõstis käekaardilt Ballarat täpselt nii just selle sõna laususki surev mees, aga poeg kuulis sellest ainult viimast silti. Ta püüdis lausuda oma mõrtsuka nime. Keegi talle väetist. See on imepärane, hüüatasin ma, see on silmnähtav. Nõnda, nagu te näete, olin ma kahtlusaluste hulka tunduvalt vähendanud. Halli riietuseseme olemasolu oli kolmas asjaolu, mida võis pidada kindlaks eeldades, et pojatunnistus vastas tõele. Täielikust ebamäärasusest oleme nüüd jõudnud kindla ette kujutuseni ballaratist pärit austraallasest kellel on hall mantel. Muidugi. Ja pealegi pidi ta ennast siinkandis koduselt tundma, sest järve äärde pääseb ainult kas farmi või mõisa kaudu, kus võõrad ilmselt kola tõi. Seda kindlasti. Siis järgneb meie tänane käik. Maapinna uurimisel sain ma teada, on need tühised üksikasjad, mis andsin sellele loll peale Lestraadile kurjategija isiku kohta. Aga kuidas te need teada saite? Te ju tunnete minu meetodit. See rajaneb pisiasjade vaatlemisel. Ma tean, et võite inimese umbkaudse pikkuse määrata tema sammu pikkuse järgi. Ka tema saapad võib jälgede järgi ära tunda. Ja need olid omapärased saapad. Aga Lunkamine? Tema parema jalajälg polnud kusagil nii selge nagu vasakul jalal. Ta toetus sellele kergemalt, miks? Sellepärast, et ta lonkas Taulil lombakas. Aga vasakukäelisuse? Teid ennast üllatas ka kohtuarsti kirjeldatud vigastuste iseloom. Hoop löödi otse selja tagant, kuid vigastused olid ometi vasakul pool. Kuidas on see võimalik, kui pole just tegemist vasakukäelise inimesega? Mees oli isa ja poja jutuajamise ajal seisnud selle puudaga. Ta oli seal isegi suitsetanud. Ma leidsin sigari tuhka ning minu eriteadmised sigari tuhaliikidest lasevad mul määrata selle India sigariks. Nagu te teate, olen sellele mõningast tähelepanu pühendanud ning kirjutanud väikese monograafia rohkem kui 140 erineva piibu, sigari ja sigareti tubakatuhast. Kui ma olin tuha leidnud, vaatasin ringi ja leidsin siis sigaretiotsa sambla pealt, kuhu mees oli selle visanud. See oli india sigar, sedasorti sigar, mida valmistatakse Rotterdamis. Aga sigaripits. Ma nägin, et mees ei olnud sigari otsa suus hoidnud. Järelikult kasutas ta pitsi. Ots oli ära lõigatud, mitte hammustatud, aga lõige polnud puhas. Seega ma järeldasin, et tegemist oli nüri sulenoaga. Holms ütlesin ma, te olete tõmmanud selle mehe ümber võrgu, millest tal pole pääsu ning te olete päästnud süütu inimelu, nii, tõesti, otsekui oleksite te läbi lõiganud tema poomisnööri. Ma näen, kelle suunasse kõik osutab. Süüdlane on härra Johan Laidoner. Hüüdis hotelliteenija meie võõrasse taustavades ja külalist sisse juhatades. Mees, kes sisenes, oli kummaline ja mõjuv kuju. Tema aeglane lonkav kõnnak ja longus õlad andsid märku jõuetusest. Kuid tema karnid, kortsulised otsekui tahutud näojooned ja vägevad jäsemed viitasid ometi ebatavaliselt tugevale kehale ja iseloomule. Sassis habe, hallisegused, juuksed ja silmatorkavad puhmas kulmud andsid üheskoos mehele väärika ja võimuka ilme aga tema nägu oli lubivalge huuled ja ninasõõrmed nurgad kergelt sinaka varjundiga. Mul oli esimesest pilgust selge, et mees oli mingi surmatoova ja kroonilise haiguse haardes. Palun istuge diivanile, ütles homslevelt. Kas te saite minu kirja kätte? Ja vaht tõi selle mulle? Te kirjutasite, et skandaali vältimiseks soovitame end siin näha. Ma mõtlesin, et kui ma halli oleksin tulnud, oleksid igasugused jutud liikvele läinud. Ja miks te mind näha soovisite? Külaline vaatas mu kaaslasele otsa ja selles väsinud pilgus oli meeleheide, otsekui oleks tema küsimusele juba vastatud. Jah, ütles Holms, vastates pigem pilgule kui sõnadele. Nii see on. Ma tean, Mäkaatsest, kõik. Vanamees peitis näo kätesse. Aidaku mind jumal, hüüdis ta. Aga ma ei oleks lasknud selle noormehega midagi juhtuda. Annan teile oma sõna, et oleksin rääkima hakanud, kui asi oleks eeluurimiskohtust tema vastu läinud. Mul on rõõm seda teie suust kuulda, lausus Holmsed tõsiselt. Oleksin juba nüüd kõik rääkinud, kui poleks olnud minu kallis tütart, see murraks Alice südame. See murrabki tal südame, kui ta kuuleb, et ma olen vahistatud. Nii ei pruugi minna, ütles Holms. Kuidas? Ma ei ole riigiteenistuses. Nagu ma aru saan, tahtis just teie tütar, et ma tuleksin ning ma tegutsen tema huvides. Aga noormekafi tuleb igatahes süütuks tunnistada. Ma olen suremas, ütles vana tööner. Mul on olnud juba aastaid suhkruhaigus. Minu arst ütleb, et ma ei ela võib-olla enam kuudki. Ometi sureksime meelsamini oma katuse all, kui vanglas. 300 tõusis ja istus laua taha. Tal oli sulepea käes ning tema ees oli patakas paberit. Rääkige meile lihtsalt tõtt, ütles ta. Ma panen faktid kirja. Teie kirjutate sellele alla ja Watson on tunnistaja. Siis võin ma kasutada teie pihtimust äärmise abinõuna nooremaid kahvli päästmiseks. Luban teile, et ma ei kasuta seda muidu kui äärmise vajaduse korral. Nii ongi parem, ütles vanamees. Küsimus on selles, kas ma elan kohtuistungini, nii et minul ei tähenda see kuigi palju. Aga ma tahaksin Alicetasid šokist säästa. Ja nüüd seletan ma asjalood teil ära. Kõik need sündmused võtsid palju aega, aga nendest jutustamine läheb õige ruttu. Te ei tundnud seda surnud meest Mcafit. Ta oli kehastunud saatan. Seda võin ma teile öelda. Hoidku jumal teid niisuguse mehe küüsi sattumast. Ta on hoidnud mind viimased 20 aastat oma haardes ja purustanud mu elu. Kõigepealt räägin ma teile, kuidas ma tema võimusesse sattusin. Lugu sai alguse 60.-te aastate hakul kaevanduses. Olin siis noor, keevaline ja mõtlematu, valmis igas asjas õnne proovima. Ma sattusin halba seltskonda, hakkasin jooma, mul ei vedanud kaevandusega. Ühesõnaga minust sai see, keda siin nimetatakse teeröövliks. Meie salgas oli kuus meest ja me elasime metsikut ja vaba elu röövides mõnikord mõnda kullapesijad või peatades kullaväljadele sõitvaid vankreid. Ma tegutsesin talle räti musta Jack'i nime all. Ning meie salka mäletatakse veel praegugi koloonias kui ballerati Juhku. Ühel päeval sõitis ballervetist Melbourne'i valvesalga saatel kullavoor ning meie varitsesime ründasime seda. Valve, sealhulgas oli kuus ratsapolitseinikku ja meidki oli kuus, nii et jõud olid tasavägised. Kuid Me tühjendasime esimese kogupauguga neli sadulat. Siiski tapeti kolm meie poissi, enne kui me noosi kätte saime. Ma pistsin püstoli nina alla kutserile, kes oligi seesama Mcase. Oh, oleksime ometi taeva pärast ta siis maha lasknud. Aga ma halastasin talle, kuigi nägin, et tema pisikeste tigedate silmade pilk klammerdub mu külge. Otsekui oleks ta püüdnud iga mu näojoont meelde jätta. Me pääsesime kullaga minema, saime jõukaks ning sõitsime Inglismaale, ilma et meid oleks kahtlustatud. Seal lõin ma vanadest sammudest lahku ning otsustasin hakata rahulikku ja auväärset elu elama. Ostsin selle juhtumisi müügiks oleva maavalduse ning asusin oma rahaga väikest viisi head tegema, et korvata selle teenimise moodust. Ma abiellusin. Kuigi mu naine suri noorelt, jättis ta mulle kalli väikese älisse. Mulle tundus isegi siis, kui ta oli alles päris pisike, et tema tilluke käeke juhtis mind kindlamini õiget rada, kui miski muu kunagi on juhtinud. Ühesõnaga ma keerasin uue lehekülje ning tegin, mis suutsin, et unustada minevikku. Kõik läks hästi, kuni ma sattusin McCarthy küüsi. Olin mingi investeeringu asjus linna läinud ning kohtasin teda võidžens Streetil kusjuures tal polnud õieti midagi selga ega jalga panna. Niisiis, Jack ütles ta mu käsivart puudutades meist saavad sulle niisama hästi kui sinu enda pereliikmed. Neid on kaks, mina ja minu poeg ning sul avaneb võimalus meid üleval pidada. Kui sa seda ei tee, mis seal siis ikka, Inglismaa on tore ja seadusi järgiv maa ning mõni politseinik on alati hüüde ulatuses. Nad tulidki lääne kanti. Neid polnud võimalik maha raputada ning nad on sellest ajast saadik ilma rendita minu parimatel maadel elanud. Minu jaoks polnud enam olemas puhkust, rahu ega unustust. Ükskõik kuhu ma ka vaatasin, ikka oli mu kõrval tema kavalalt irvitab nägu. Kui Alice suuremaks kasvas, läks asi hullemaks, sest McCarthy mõistis peagi, et rohkem kui politseid, kartsin ma seda, et tütar mu minevikust teada saab. Kõike, mida ta tahtis, pidi ta saama ning ükskõik mis oli. Ma andsin selle talle kõhklemata maa rahamajad. Kuni ta lõpuks nõudis seda, mida ma anda ei saanud. Ta nõudis, alistasid. Vaadake, tema poeg oli suureks kasvanud ning sama oli lugu minu tütrega ning kuna oli teada, et mu tervis on nõrk näis see talle suurepärase võimalusena saada oma poisi kätte terve minu varandus. Aga siinkohal jään ma kindlaks. Ma ei lubanud tema neetud sool minu sooga seguneda. Poisi enda vastu polnud mul midagi, aga temas voolas isa veri ning sellest piisas. Ma jäin enda juurde kindlaks. Mcafi ähvardus. Nad trotsisid tema kõige hullemaid ähvardusi. Me pidime oma majade vahelisel alal järve ääres kokku saama, et asja arutada. Kui ma sinna jõudsin, leidsime gaasipojaga rääkimas nii, et panin sigari põlema ja ootasin puudega. Millal ta üksi jääb. Aga tema juttu kuulates neis kogu kibedus ja nurjatus minust pinnale kerkivat. Ta veenis poega minu tütrega abielluma. Minu tütre enda võimalikku arvamust arvestas ta niisama vähe, otsekui oleks tegemist olnud mõned tänavatüdrukuga. Mind ajas pööraseks mõtet säärase mehe võimuses. Pidin olema mina ise ja kõik, mida ma kõige kallimaks pidasin. Kas ma ei võinud neid ahelaid purustada? Ma olin juba suremuse meeleheitel. Kuigi mu mõistus oli selge ja ihuliikmed üsna tugevalt, teadsin ma, et minu enda liisk on langenud. Aga minu tütar? Tema oleks päästetud, kui ma suudaksin vaid sundida vaikima selle kurja keele. Mina tapsin ta, härra Hols. Ma tapaksin ta uuesti. Ükskõik kui rängalt ma olen ka patustanud. Selle lunastamiseks olen ma elanud märtri elu. Aga seda mõtet, et ka minu tütar satub samasse võrku, mis on tõmmatud minu ümber ei suutnud ma kuidagi taluda. Ma lõin ta maha tundmata suuremat kahetsust kui mingi ilge ja mürgise eluka surnuks litsumisel. McCarthy karja peale jooksis tema poeg tagasi. Aga ma olin juba jõudnud metsa varju kuigi olin sunnitud tagasi minema ja Toomara põgenedes maha pillatud mantli. See on tõele vastav lugu kõigest, mis juhtus. Härrased. Pole minu asi teie üle kohut mõista, lausus Hols. Kui vanahärra tunnistusele alla kirjutas. Annaks jumal, et meil kunagi säärast kiusatust osaks ei langeks. Mina seda ei palu. Ja mida te kavatsete ette võtta teie tervislikku seisukorda arvestades mitte midagi. Te teate isegi, et peate varsti oma teo eest maapealsest kohtust kõrgema kohtu ees vastust anda. Jätan teie ülestunnistus enda kätte ning kuid James McCarthy süüdi mõistetakse, olen ma sunnitud seda kasutama? Kui ei, siis ei näe seda kunagi ühegi sureliku silm. Ning teie saladus on meie käes kindlas kohas, ükskõik kas te olete elus või surnud siis jumalaga, ütles vanamees pühalikult. Kui te ükskord ise surivoodil olete, siis on teile kergenduseks teadmine, et te olete minu viimastesse päevadesse rahu toonud. Kogu ta hiigelkere tudises ja värises, kui ta vaevaliselt toast väljus. Aidaku meid jumal, ütles Holms pärast pikka pausi. Miks mängib saatus sääraseid vingerpusse vaestele abitutele ussikestele? Iga kord, kui ma kuulen mõnest säärasest juhtumist mõtlen ma Baxteri sõnadele ja ütlen ainult jumala armust ei ole see juhtunud. Sherlock Holmsiga. Tseemsmäkafi mõisteti kohtuistungil õigeks rea väidete alusel, mis olid Holmsi poolt kirja pandud ja advokaadile üle antud. Turner elas pärast meie vestlust veel seitse kuud, kuid nüüd on ta surnud ning on igati põhjust loota, et nende järeltulijad võivad hakata õnnelikult koos elama teadmata midagi tumedast varjust, mis nende minevikul lasub.