Oli lämbe ja vihmane oktoobripäev. Aknakatted olid pooleldi ette tõmmatud ning Holms lebas diivanil kägaras lugedes juba mitmendat korda kirja, mille ta oli hommikuse postiga saanud. Mis minusse puutub, siis oli Indias sõjaväes teenimine õpetanud mind kuumust paremini taluma kui külma ning 90 Fahrenheiti ei olnud mingi katsumus. Aga ajalehes ei olnud midagi huvitavat. Parlament oli töö lõpetanud, kõik olid linnast välja sõitnud ning ma igatsesin New Foresti metsalagendike või Soffersi mereranda. Ammendatud pangaarve oli sundinud mind puhkust edasi lükkama. Aga mu kaaslasele ei pakkunud vähimatki huvi, ei maale, sõit ega mererand. Talle meeldis olla viie miljoni inimese keskel ning saada oma kanalite kaudu otsekohe teada igast lahendamata kuritegu puudutavast kuulujutust või kahtlusest. Loodusearmastus Lottemaa paljude annete hulka ning vaheldus saabus tema ellu üksnes siis, kui ta viis oma mõtted linna kurjategijalt selle venna jälitamisele maal. Nähes, et Holmsoli minuga vestlemiseks liialt lugemisse süvenenud viskasin mad tühja ajalehe käest. Majatusin vastu tooli seljatuge ning vajusin morni mõtis kellu. Äkitselt katkestas mu mõtteid kaaslase hääl. Teil on õigus, Watson, ütles ta, on tõesti naeruväärne moodus vaidlust lõpetada. Ülimalt naeruväärne. Hüüatasime ning mõistes äkitselt, kuidas ta oli korranud mu kõige varjatamat mõtet, ajasin ennast toolil sirgu ja vahtisin teda hämmastusest. Johnina. Mis see nüüd on? Holms, hüüdsin ma. See ületab kõik minu kujutlused. Holms naeris mu jahmatus nähes südamest. Kas te mäletate, ütles ta, kui ma lugesin teile mõne aja eest ette ühe lõigu põu jutust, milles üks mees jälgis loogiliselt arutledes oma kaaslase välja ütlemata mõtteid kaldusite pidama, seda üksnes autori tuulde foosiks. Kui ma märkisin, et mul on kombeks pidevalt sedasama teha väljendasite de uskumatust? Ei, võib-olla mitte sõnades, kulla Watson. Kuid kulmudega kindlasti. Kui ma nägin nüüd, et te viskasite lehe käest ja jäite mõttesse rõõmustasin ma võimalus üle teie mõttelõnga jälgida ning lõpuks see katkestada, et teile tõestada, et ma pidasin teie mõtetega sammu. See seletus ei rahuldanud mind kaugeltki. Näites, mille te mulle ette lugesite, ütlesin, ma tegi arutleja oma järeldused selle inimese tegude põhjal, keda ta jälgis. Kui ma õigesti mäletan, komistas ta kivihunniku otsa, vaatas tähti ja nii edasi. Mina aga olen rahulikult toolil istunud ning mis pidepunkte saanud teile anda. Te teete endale ülekohut, nägu on antud inimesele tunnete väljendamiseks ja teie nägu on seda ka truult teinud. Kas te tahate öelda, et jälgisite minu mõttelõnga mu näoilmete põhjal? Teie näoilmete ja eriti teie silmade põhjal? Võib-olla ei, mäletad ise, kuidas teie mõtiski alguse sai? Ei, ei mäleta. Siis ütlen mina seda teile, kui te lehe käest viskasite, mis minu tähelepanu paeluski istusite veidi aega tühja pilguga enda ette vaadates siis jäi teie pilk pidama kindlal kordoni äsja raamitud pildil. Ning ma nägin teie ilme muutusest, et mõttelõng oli alguse saanud. Aga see ei viinud eriti kaugele. Teie pilk liikus Henry Ward Beecher raamimata portree-le raamaturiiuli peal. Seejärel heitsid pilgu seinale ning oli muidugi ilmselge, mida te mõtlesite. Te mõtlesite, et kui portree oleks raamitud, mahuks see parajasti tühjale pinnale ning sobiks kokku Gordoni pildiga. Te jälgisite mu mõtteid suurepäraselt, hüüatasin ma. Sinnamaani ei saanud ma kuidagi eksida. Aga nüüd läksite mõtet tagasi piitcheri juurde ning te silmitsesid teda pingsalt, otsekui oleksite tema näojoontes väljenduvad iseloomu uurinud. Olnud teie pilk enam nii keskendunud, kui te vaatasite ikka veel portree, veed ning teie nägu oli mõtlik Te meenutasite piigheri karjääri üksikasju. Teadsin väga hästi, et peate tingimata mõtlema ka missioonist, mida ta täitis põhja nimel kodusõjas, sest ma mäletan, et te olite väljendanud kirglikku olete must selle üle, kuidas mässulised inglased vastu võtsid. Te läksite nii ägedaks, et ma teadsin, et ei saa Pitcherist mõelda ilma et see teile imenuks. Kui ma nägin hetk hiljem, et teie pilk pildilt kõrvale kaldus, kahtlustasin mad, olite hakanud nüüd kodusõjast mõtlema ning kui ma märkasin, et surusid huuled kokku, teie silmad pildusid tuld ja käed tõmbusid rusikasse, olin ma kindel, et mõtlesite tõepoolest, millist vahvust mõlemad pooled selles meeleheitlikus võitluses ilmutasid. Siis läks aga teie nägu jälle kurvemaks ja te raputasid pead. Teie mõtted pöördusid sõja kurbusele, õudlusele ja inimelude mõttetule raiskamisele. Teie käsi nihkus teie enda haavaarmi poole ning teie huulil värelev naeratus, mis näitas mulle, et teil oli tulnud pähe, kui naeruväärne on tegelikult säärane rahvusvaheliste küsimuste lahendamise meetod. Sel korral nõustusin ma teiega. See on naeruväärne ning leidsin rõõmuga, et kõik minu järeldused olid olnud õiged. Täielikult ütlesin ma ja ma tunnistan, et nüüd, kus te kõike ära olete seletanud, olen ma niisama hämmastanud nagu teie. Kinnitan teile, et see oli väga lihtne, kulla Watson. Ma ei oleks teie tähelepanu sellele juhtinud, kui te ei oleks tookord uskumatust ilmutanud. Aga nüüd õhtul on tuul tõusnud. Kuidas oleks, kui läheksime välja uitama? Olin meie päikesest elutoast tüdinenud ja soostusin rõõmuga. Kõndisime kolm tundi ringi, jälgides pidevalt muutuvat elu, kaleidoskoopi, mis Fleet Streetil ja Strandil avaneb on see jutt, mis oli tulvil teraseid tähelepanekuid ja mõjuvaid järeldusi. Lõbustas paelus mind kogu selle aja. Jõudsime päikel Streetile tagasi alles pärast kella kümmet. Meie maja ukse mees ootas põld. Arst ilmselt üldarst, ütles Hans. Ei ole kaua töötanud, aga tal on palju tegemist. Ilmselt tuli minuga nõu pidama. Hea, et me tagasi jõudsime. Tundsin Holmsi meetodeid piisavalt hästi, et tema mõttekäiku jälgida ning mõista, et laternavalguses tõllas rippumas punutud korvis leiduvate arstiriistade valik ja seisukord oli andnud talle informatsiooni selle kiire järelduse tegemiseks. Valguses meie aknas näitas, et see hiline külastaja oli tõepoolest meile tulnud. Minus äratas mõningast uudishimu küsimus, mis oli minu ametivenna säärasel hilisel tunnil meile toonud. Ning ma järgnesin Holmsile meie korterisse. Kui tuppa astusime, tõusis kamina ees toolilt püsti kahvatu kitsa näo ja liivakarva põskhabemega mees. Ta ei olnud ilmselt vanem, kuid 33 või 34 aastane aga tema kurnatud ilme ja haiglane jume andsid tunnistust eluviisist, mis oli tema jõud närvutanud ja nooruse röövinud. Tema käitumine oli närviline ja häbelik nagu tundlikul härrasmehel ning kõhn valge käsi, millega ta tõusmisele kaminasimsile toetus oleks võinud kuuluda pigem kunstnikule kui arstile. Tema rõivad olid tagasihoidlikud ja tumedad. Must satter, kuub, tumedad püksid ja eredam värvilaik kaela sidemes. Tere õhtust, doktor ütles Hols rõõmsalt. Rõõm näha, et te olete oodanud ainult mõne minuti. Kas te rääkisite minu kutseriga? Ei, ma nägin seda laual põlevast küünlast. Võtke palun uuesti istet ja öelge, kuidas ma saan teile kasulik olla. Arst minu nimi on börsi, tere, väljen, ütles meie külaline. Ja ma elan pruukstrid 403. Kas mitte teie ei ole kirjutanud monograafia varjatud närvikahjustustest, küsisin ma. Mehe kahvatutele põskedele ilmus hea meelepuna, kui ta kuulis, et ma olin tema tööga tuttav. Ma kuulen sellest raamatust nii harvad. Pidasin seda täiesti unustataks, ütles ta. Mu kirjastajad maalisid mulle läbimüügist väga sünge pildi. Arvatavasti olete teie ise Carst erruläinud sõjaväearst. Mind ennast on närvihaigused alati huvitanud. Tahaksin ainult sellele erialale pühenduda, aga muidugi tuleb kõigepealt teha seda tööd, mis sul on. See aga ei puutu asjasse, härra Sherlock Holmes ning ma annan endale täiesti aru, kui väärtuslik kond teie aeg. Asi on selles, et minu majas pruuk Streetil on hiljuti aset leidnud rida väga iseäralikke sündmusi. Ning täna õhtul jõudsid need niisugusesse järku, et mul oli täiesti võimatu teilt nõu ja abi küsimisega kas või ainult tund aegagi viivitada. Sherlock Holmes istus ja pani piibu põlema. Te saate nii nõu kui ka abi, ütles ta. Palun jutustage mulle üksikasjaliselt, millised asjaolud on teis ärevust tekitanud. Mõni asjaolu nii tühine, ütles doktor Tre väljend et mul on peaaegu piinlik neid mainida. Aga kogu lugu on nii seletamatu ning viimane pööre teeb asja nii keeruliseks, et ma räägin teile kõik ja lasen teil otsustada, mis on oluline ja mis mitte. Kõigepealt olen ma sunnitud ütlema mõne sõna oma ülikooliaastate kohta. Teate, õppisin Londoni ülikoolis ning ma olen kindel, et ei pea mind tühipaljaks kiidukeks, kui ma väidan, et mu õpetajad pidasid mind ülikooli ajal väga palju tõotavaks üliõpilaseks. Pärast ülikooli lõpetamist pühendasin ma endistviisi teadusele. Töötasin vähemtähtsatel kohtadel King's kolledži haiglas ja mul õnnestus äratada märkimisväärset huvi oma uurimistööga, katalepsia patoloogiast ning võita lõpuks pluss pingartoni auhind ja medal närvikahjustusi käsitleva monograafia eest. Millele teie sõber äsja viitas? Ma ei liialdaks üldiselt üldine arvamus tollal ennustas mulle hiilgavat karjääri. Aga minu teel oli üks suur komistuskivi raha. Nagu te ilmselt mõistate, on spetsialist sunnitud suurte eesmärkide nimel alustama ühele kümnekonnast tänavast Cavendish Square'i kvartalis, mis tähendab kõrget tüüri ja ruumide sisustamise kulu. Lisaks neile esialgsetele välja minekutele peabki olema valmis ennast mõne aasta vältel ära elatama ning muretsema esindusliku tõlla ja hobuse. See kõik olid täiesti üle minu võimete ning ma võisin üksnes loota, et kokkuhoidlikult elades saan 10 aastaga säästa piisavalt raha, et alustada praksist. Äkitselt avas aga üks ootamatu juhtum mulle hoopis uued võimalused. Mind külastas täiesti võõras härrasmees, kelle nimi oli plessington. Ta tuli ühel hommikul ja asus kohe asja juurde. Kas teie olete see börsituli välja on, kes on teinud hiilgavat karjääri ning võttis hiljuti suure auhinna. Akummardasin, vastake mulle ausalt, jätkas ta, sest nagu te veendute konsee teie enda huvides edu saavutamiseks vajalik mõistus on teil olemas. Kas teil on ka taktitunnet? Ma ei suutnud hoiduda sellise järsu küsimuse peale naeratamast. Küllap on mulle midagi osaks langenud, vastasin ma. Kuidas on lugu halbade harjumustega kalduvustega napsitadamis? Kuulge härra, hüüdsin ma. Tubli, kõik on korras. Aga ma pidin küsima. Ja miks teil kõikide nende heade omaduste juures arstipraksist ei ole? Kehitas õlgu. Ja ütles ta tõtlikult, vana lugu, rohkem peas, kui taskus või kuidas? Mida te ütleksite, kui paneksin teid pruukstriitile praktiseerima? Vahtisin teda hämmastanult. Ma teeksin seda iseenda, mitte teie pärast, hüüatas ta. Ma olen teiega täiesti aus. Kui see ettepanek teile sobib, siis sobib see ka mulle väga hästi. Mul on mõni 1000 investeerimisraha ning ilmselt investeerin môned teisse. Aga miks? Pärisin mahingetult. No see on tavaline äritehing ning arvatavasti kindlam kui nii mõnigi teine. Mida ma siis tegema pean? Ma ütlen teile, üürin maja, sisustan selle, maksan toa tüdrukutele ja pean kogu majapidamist üleval, teil tuleb lihtsalt vastuvõtutoast tooli kulutada. Ma võimaldanud teile taskuraha ja kõike vajalikku. Siis annate mulle oma teenistusest kolmveerandi, jätate veerandi endale. Säärane oli see kummaline ettepanek Raholms, mille plessington mulle tegi. Ma ei hakka teid tüütama, kirjeldades, kuidas me kauplesime, tingisime. Asi lõppes sellega, et ma kolisin järgmisel paastumaarjapäeval sisse ning alustasin tööd enam-vähem samadel tingimustel, nagu plessenkton oli pakkunud. Ta tuli ise ka koduse patsiendina majja elama. Nagu selgus, oli tal süda haige ning ta vajas pidevat arstlikku järelevalvet. Ta tegi kahest kõige ilusamasse toast teisel korrusel oma elutoa ja magamistoa. Ta oli iseäralikke harjumustega inimene. Ta ei hoolinud seltskonnast ja käis harva väljas. Plesington elas ebakorrapärast elu kuid ühes asjas oli ta täpne nagu kellavärk. Igal õhtul täpselt ühel ja samal ajal tuli ta vastuvõtutuppa, uuris registreerimisraamatuid ning jättis mulle igast teenitud kiinist viis shillingit kolm penni. Ülejäänu piis oma tuppa. Seifi. Võib öelda täie kindlusega, et tal ei olnud kunagi põhjustama tehingut kahetseda. See oli algusest peale edukas. Mõned hästi ravitud patsiendid ja haiglas tekkinud hea maine viisid mind kiiresti minu elukutse esindajate esiritta. Ning mõne viimase aastaga olin ma teinud temast rikka mehe. Nüüd härra Holms, olen ma rääkinud kõik oma minevikust ja suhetest härraplesingtoniga. Mulje jääb üle vaid selgitada, millised sündmused on mind täna siia toonud. Mõne nädala eest tuli härrablessympton alla minu juurde väga erutatuna, nagu mulle näis. Ta rääkis mingist murdvargusest, mis oli tema jutu järgi uuest endist toime pandud ning ma mäletan, et ta paistis sellest liiga ärritatud olevat ning teatas, et ei tohi päevagi viivitada ustele ja akendele tugevamate riivide panemisega. Ta oli terve järgmise nädala iseäralikku rahutu, piilus pidevalt aknast välja ning loobus oma tavalisest lühikesest jalutuskäigust enne õhtusööki. Tema käitumise põhjal tundus mulle, et tal oli millegi või kellegi ees surmahirm. Aga kui ma talle selle kohta küsimusi esitasin, käitus ta nii solvavalt, et olin sunnitud jutu lõpetama. Paistis, et aja möödudes tema hirm tasapisi kahanes ning ta pöördus vanade harjumuste juurde tagasi. Kuid üks uus juhtum sundis teda haletsusväärses seisundis voodisse heitma. Seal lebab ta veel nüüdki. Selle põhjuseks oli järgmine lugu. Kaks päeva tagasi sain ma kirja, mille teile nüüd ette loen? Sellel ei ole aadressi ega kuupäeva. Praegu Inglismaal elav vene aadlimees otsiks rõõmuga abi doktor börsid väljani juures. Ta on kannatanud mitu aastat kataleptiliste haigushoogude all mille alalt doktor triväljund on teatavasti autoriteet. Ta sooviks homme õhtul kella veerand seitsme paiku vastuvõtule tulla, kui doktor Tre väljund saab sel ajal kodus viibida. Kiri huvitas mind väga, sest katalepsi uurimisel ongi kõige suuremaks raskuseks selle harv esinemine. Te võite seega uskuda, et ma olin vastuvõtutoas, kui käskjalg määratud tunnil patsiendi sisse juhatas. See oli eakas, kõhn, tagasihoidlik ja tavaline mees. Mitte mingil juhul niisugune, nagu vene aadlimehi tavaliselt ette kujutatakse. Tema kaaslase välimus üllatas mind palju rohkem. See oli hämmastavalt ilus ja pikk noormees kellel oli tõmmu nägu ning Heraklese käed, jalad ja rind. Ta toetas sisenemisel vanemat meest käsivarrest ning aitas tolle toolil istuma hellusega, mida tema välimuse põhjal poleks osanud oodata. Palun vabandust, et ma vastuvõtu ruumi tulin, ütles ta mulle pudistades pisut inglise keele rääkimisel. See on minu isa ning tema tervis on mulle äärmiselt tähtis. Säärane mure poja poolt liigutas mind. Võib-olla sooviksite konsultatsiooniajaks siia jääda? Küsisin ma. Mitte mingil juhul. Hüüdis ta tõrjuvat liigutust tehes. Ma ei suuda väljendadagi, kui valusse mul on. Olen kindel, et ma ei elaks seda üle, kui näeksin isa mõne säärase kohutava haigushooajal. Minu enda närvisüsteem on erakordselt tundlik. Jään teie loal ootetuppa, kuni te mu isa haiguslooga tutvute. Ma muidugi nõustusin sellega ning noormees lahkus patsienti, mina asusime siis haiguslugu arutama ning ma tegin asja kohta põhjalikke märkmeid. Vanahärra ei olnud eriti intelligentne ning tema vastused olid tihti ähmased, mida ma seletasin inglise keele vähese oskusega. Kui ma parajasti istusin ja kirjutasin, jäid äkki hoopis vait ning tema poole vaadates nägin šokeerituna, et ta istus tikksirgelt toolil ja vahtis mind täiesti tühja pilguga jäiga näoga. Ta oli jälle selle mõistatusliku tõve haardes. Nagu ma äsja ütlesin, tundsin kõigepealt haletsust ja õudust seejärel ilmselt professionaalselt rahulolu. Panin kirja patsiendi pulsilöögid ja kehatemperatuuri katsetasin kui ja ega tulid tema lihased. Ja uurisin tema reflekse. Kõigi nende näitajate juures ei olnud midagi silmatorkavalt ebanormaalselt, mis oli kooskõlas minu varasemate kogemustega. Olin säärastel puhkudel saavutanud häid tulemusi, andes patsiendile sissehingamiseks Münnitrit. Ning nüüd näis olevat suurepärane võimalus selle rohuväärtust katsetada. Pudel oli alumisel korrusel laboratooriumis, seepärast jätsin patsiendi toolil istuma ja jooksin seda tooma. Mullex rohu leidmisega natukene aega, ütleme viis minutit. Ja siis tulime tagasi. Kujutlege minu jahmatust. Ma leidsin, et tuba oli tühi ja patsient lahkunud. Muidugi jooksen kõigepealt ootetuppa, ka poeg oli kadunud. Esikuks oli kinni lükatud, kuid mitte riivis. Mu abiline, kes patsiente sisse lased, on alles hiljuti tööle tulnud ning kahjuks veidi juhm. Ta ootab all ning jookseb üles ja saadab patsiendid välja. Kui ma vastuvõtutoas kella helistan. Tema ei olnud midagi kuulnud ning kogu lugu jäi täielikuks mõistatuseks. Peagi tuli härrapressington oma jalutuskäigult, aga ma ei öelnud talle asja kohta midagi, sest ausalt öeldes on mul viimasel ajal kombeks suhelda temaga nii vähe kui võimalik. Olin kindel, et ma ei näe venelast ja tema poega enam kunagi. Nii et te võite kujutleda minu hämmastust, kui nad mõlemad astusid järgmisel õhtul täpselt samal ajal, minu vastuvõtutuppa. Doktor, ma võlgnen teile vabanduse eilse ootamatu lahkumise pärast, ütles patsient. Tunnistan, see üllatas mind väga, vastasin ma. Asi on selles, märkis ta. Et kui ma hoogudest toibunud, mäletan ma ainult väga ähmaselt seda, mis enne juhtus. Ma ärkasin enda meelest võõras toas ning läksin teie äraolekul uimasena välja. Ja kui mina nägin isa ootetoa uksest möödumas, ütles poeg, arvasin ma loomulikult, et konsultatsioon on läbi. Alles kodus hakkasime aru saama, kuidas asi tegelikult oli. No ütlesin ma naerdes, midagi hullu pole juhtunud. Te lihtsalt ajasite mind suurde segadusse. Kui te oleksite nüüd nii lahke ja läheksite ootetuppa, siis jätkaksin ma rõõmuga konsultatsiooni, mis eile nii ootamatult lõppes. Arutasin poole tunni ringis vanahärraga tema haiguse sümptomeid ning kui ma olin talle ravimeid välja kirjutanud, lahkus ta poja najal majast. Ütlesin teile, et härra plessington käis sel kellaajal tavaliselt jalutamas. Ta tuli varsti koju ja läks trepist üles. Hetk hiljem kuulsin ma, kuidas ta trepist alla jooksis ning otsekui hirmust hullununa minu vastuvõtutuppa tormas. Kes mu toas on käinud, karjus ta. Mitte keegi, vastasin mina. See on vale. Röökis ta, tulge vaadake. Ma ei pööranud tema Jänedale kõne pruugile tähelepanu, sest ta paistis hirmu pärast arust ära olevat. Kui ma koos temaga üles läksin, osutas ta heledal vaibal paistvatele jälgedele. Kas te tahate öelda, et need on minu jäljes? Hüüdis ta. Jäljed olid tõepoolest palju suuremad, kui tema oleks võinud jätta ning ilmselt üsna värsked. Nagu te teate, 100. sel õhtupoolikul tugevasti ning patsiendid olid olnud ainsad inimesed, kes majas olid käinud. Ilmselt oli siis ooteruumi jäänud noormees mingil põhjusel härrablesingtoni toas käinud. Kuni mina teise mehega tegelesin. Midagi ei olnud puudutatud ega ära võetud kuid jäljed tõestasid, et toas oli kahtlemata käidud. Tundus, et lugu ärritas härraplassingtoni rohkem kui ma kujutleda oskasin. Kuigi niisugune asi võis muidugi igaühe hingerahu rikkuda. Härrablesington aga istus tugitoolis ja sõna otseses mõttes nuttis ning ma ei suutnud tema jutust aru saada. Tema soovitas mul teie juurde tulla ning muidugi mõistsin, ma kohe on õige samm, sest tegemist on väga iseäraliku juhtumiga, kuigi härraplassicton seda ilmselt ületähtsustab. Kui te koos minuga tuleksite, suudaksite teda ehk natuke rahustada. Ma ei julge aga loota, et seda märkimisväärset juhtumit selgitada oskaksite.