Sherlock Holmsi oli kuulanud seda pikka jutustust nii pingsalt, et ma mõistsin, et temas on tõsine huvi tärganud. Tema nägu oli niisama ükskõik, need nagu alati, aga tema silmad olid peaaegu kinni vajunud ning iga veidra stseeni peale doktori jutus olid oma piibust üha paksemaid suitsupilvi välja lasknud. Kui meie külaline oma jutuga lõpule jõudis, kargas kolm sõna lausumata püsti, ulatas mulle mu kaabu, võttis oma kaabulaualt ning läks doktor tri väljeni järel uksest välja. Veerand tunni pärast olime jõudnud tõllaga arsti maja ette pruug Streetil. Tegemist oli just niisuguse sünge lihtsa fassaadiga majaga mis seostub arsti praksise uues stendis. Päike Käskjalg laskis meid sisse ning me hakkasime kohe laiast vaibaga kaetud trepist üles minema. Neid teatas aga üks erakordne seik. Valgus trepi Mademel kustus äkitselt ning pimedusest kostis kime värisev hääl. Mul on püstol, hüüdis hääl. Ausõna, ma tulistan, kui te lähemale tulete. See läheb juba tõesti üle igasuguse piiri. Härrablesington. Hüüatas doktor tra väljend olete teie, doktor, ütle seal sügava kergendustundega. Aga kas need teised härrad on ikka need, kellena nad esinevad? Tajusime, et meid uuriti pimedusest pingsalt. Ja, ja kõik on korras, ütles hääl lõpuks. Te võite üles tulla ja ma palun vabandust, kui minu ettevaatusabinõud teid pahandasid. Lessing, don pani tule trepil uuesti põlema ning me nägime enda ees omapärast meest, kelle välimus nagu tema häälgi andsid tunnistust pingul närvidest. Ta oli väga paks, kuid ilmselt kunagi veel paksem olnud, sest näonahk oli lõdvalt kotis otsekui verekoera põsed. Tal oli haiglane jume ning näis, et hõredad punakaskollased juuksed olid suurest hirmust püsti. Käes hoidis mees püstolit, kuid meie lähenemisel pististusele taskusse. Tere õhtust, härra Hols, ütles ta. Suur tänu, et tulite. Keegi ei ole kunagi vajanud teie nõuandeid rohkem kui mina. Küllap doktor Travelion rääkis teile juba sellest lubamatust sissetungist minu ruumidesse. Seda küll, vastas Hols, kes need mehed on härrablesington ja miks nad tahavad teid tülitada? Lausus härraplesington närviliselt. Seda on muidugi raske öelda. Kas te tõesti ootate mult vastust, härra Holms? Kas te tahate öelda, et ei tea? Tulge palun siia, olge nii lahked ja astuge sisse. Plesington läks ees oma magamistuppa, mis oli suur ja mugavalt sisustatud. Kas te seda näete? Küsis ta voodi jalutsis seisvale suurele mustale kastile osutades. Ma ei ole kunagi olnud eriti rikas mees rahals. Elu jooksul olen oma raha ainult korra investeerinud nagu doktor Tre väljon teile kinnitada võib. Aga mul pole usku pankuritesse. Ma ei usaldaks kunagi ühtki pankurit, härra Holms. Omavahel on kogu mu väike parandus selles kastis. Nii et te mõistate, mida see mulle tähendab, kui tundmatud inimesed minu tuppa tungivad. Holmsus vaatas plesingtonile küsivalt otsa ja raputas pead. Ma ei saa teile kuidagi nõu anda, kui te proovite mind peta, ütles ta. Aga ma rääkisin teile kõik ära. Holms pöörase plastikust väljendaval ilmel, kanna pealt ringi. Head ööd, doktor Droweljon, ütles ta. Ja mulle ei anna mingit nõu. Hüüdis põlesington murduval häälel. Ma annan teile nõu tõtt rääkida. Hetke pärast olime tänaval ja kõndisime kodu poole. Olime jõudnud üle Oxford Streeti ja poolel teel mööda Harley Streeti. Kui mu kaaslane suu lahti tegi. Andke andeks, et ma teid ilmaasjata tülitasin, Watson, ütles ta lõpuks. See on tegelikult siiski huvitav juhtum. Ma ei saa küll sellest õieti aru, tunnistasin, ma on täiesti ilmne, et kaks meest võib-olla on neid rohkem, kuid vähemalt kaks on otsustanud mingil põhjusel selle plesingtoni käsile võtta. Mul ei ole mingit kahtlust, et nii esimesel kui ka teisel korral tungis noormees plesingtoni tuppa samal ajal kui tema kaasosaline leidliku võttega arste kinni hoidis. Aga kataleps ja see oli pettus, Watson kuigi ma ilmselt ei söanda seda vihjata meie spetsialistile. Seda haigust on väga kerge teeselda, olen seda ise ka teinud. Ja siis täiesti juhuslikult ei olnud plassingtoni kummalgi korral kodus. Ilmselt valisid nad nyyd avat oja visiidiks, sellepärast et sel ajal ei oleks olnud ooteruumis teisi patsiente. Juhtus aga nii, et see aeg langes kokkuplesingtoni jalutuskäiguga, mis paistab näitavat, et nad ei ole kuigivõrd teadlikud tema päevakavast. Muidugi, kui nad oleksid olnud lihtsalt saagi peal väljas, siis oleksid nad vähemasti proovinud seda otsida. Pealegi on see inimese pilgust näha, kui ta kardab omaenese naha pärast. On mõeldamatu, et see mees oleks muretsenud endale kaks nii kättemaksuhimulist vaenlast nagu need tunduvad olevat, ilma et ta ise sellest teaks. Seetõttu olen ma kindel, et ta teab, kes need mehed on kuid ei ütle seda mingil endale teadaoleval põhjusel. On muidugi võimalik, et ta on homme pisut jutukam. Kas ei ole äkitselt olemas veel üks kahtlemata absurdselt ebatõenäoline kuid siiski mõeldav võimalus, oletasin ma. Kas doktor Trevelian ei võinud ise leiutada kogu lugu katalepsijat põdevast venelasest ja tema pojast, et mingil eesmärgil ise plesingtoni toas käia? Nägin gaasilaternavalguses, et Holmsi näole ilmus minu hiilgavat mõttelendu kuuldes lõbustatud naeratus. Kulla sõber, ütles ta. See lahendus tuli mulle kohe pähe. Aga peagi sain ma arsti jutustusele kinnitust. See noormees oli jätnud trepi katele jäljed, mistõttu mul ei olnud põrmugi vaja näha tuppa jäetud jälgi. Kui ma ütlen teile, et tema kinganinad olid kandilised, mitte otsast teravamad nagu plesingtonil ning tolli ja kolmandiku võrra pikemad kui arstil siis tuleb teil tunnistada, et tema isiku suhtes ei saa olla mingit kahtlust. Aga me võime nüüd rahulikult magama minna, sest ma imestasin, kui me hommikul pruug Streetilt uusi teateid ei saaks. Sherlock Holmsi ettekuulutus täitus peagi ja dramaatilise mal moel. Järgmisel hommikul pool kaheksa leidsin ma, ta hommikukuub seljas Esimeses ähmases A valguses minu voodi kõrval seismas. Meid ootab tõld, Watson, ütles ta. Mis siis lahti on? Pruuk Streeti juhtum? Kas on midagi uut? Traagiline, kuid selgusetu teade ütles Holms aknakatet ees tõmmates. Vaadake märkmikust rebitud leheke, kuhu on pliiatsiga kritseldatud. Jumala pärast, tulge otsekohe pette meie doktorist, sõber oli seda kirjutades hädas. Tulge, kulla sõber, sest asi on pakiline. Umbes veerand tundi hiljem olime uuesti arstimajas. Ta jooksis meile kohkunud näoga vastu. Milline lugu, hüüdis ta käsi meile kohtadele surudes. Mis on juhtunud? Klassington tappis enda ära. Holms vilistas? Jah, ta poos enda öösel üles. Olime majja astunud ning arst juhatas teed ruumi, mis oli ilmselt tema. Oota tuba. Ma ei tea ise ka õieti, mida teha. Hüüdis ta. Politsei on juba üleval korrusel, see vapustas mind hirmsasti. Millal te enesetapu avastasite? Talle viiakse igal varahommikul tass teed. Kui toatüdruk kella seitsme paiku tuppa astus, rippus õnnetu mees keset tuba Tauli sidunud nööri konksu külge, mille otsas rippus kunagi raske lamp ning hüpanud siis maha selle sama kasti otsast, mida ta eile meile näitas. Holmseisis hetke pingsalt mõeldes. Teie loal, ütles ta, lõpuks läksin ma üles, vaataksin seda asja. Läksime mõlemad trepist üles ja arst tuli meile järele. Kui me magamistoa uksest sisse astusime, võttis meid vastu kole vaatepilt. Ma olen juba öelnud, et plassington jättis kuidagi lodeva ja lotendava mulje. Nüüd, kus ta konksu otsas kõlkus tundus kõik veelgi rohkem laiali valgunud. Nii et tal ei olnudki enam õieti inimese väljanägemist. Kael oli venitatud pikaks nagu kitkutud kanal. Nik kontrastiks sellele neis ülejäänud keha veel lihavam ja ebaloomulikum. Tal oli seljas ainult pikk öösärk ning tema pundunud pahkluud ja kohmakad kanged jalad ulatusid selle alt välja. Tema kõrval seisis nutika näoga politseiinspektor, kes kirjutas midagi märkmikusse. AH härraholms, ütles ta südamlikult, kui mu sõber tuppa astus. Mul on rõõm teid näha. Tere hommikust, länner, vastas Holms. Olen kindel, et ei pea minu tulekut sekkumiseks. Kas te olete kuulnud sellele surmajuhtumile eelnenud sündmustest ja midagi olen? Kas te olete juba mingi seisukoha võtnud? Nii palju kui ma aru saan, oli mees hirmu pärast arust ära. Näete, voodis on magatud. Siin on küllalt sügav lamamise jälg. Teate hommikul kella viie paiku tuledki kõige tihedamini enesetapeete. Umbes samal ajal poos enda üles ka see mees. Siin paistab tegemist olevat väga sihikindla tegutsemisega. Lihaste jäikuse põhjal võiks öelda, et on olnud surnud umbes kolm tundi. Laususin mina. Kas te märkasite toas midagi iseäralikku? Küsis Holms. Leidsin kätepesukausi kõrvalt kruvikeeraja ning paar kruvi. Näis, et mees suitsetas öösel palju. Ma leidsin kaminast need neli sigari otsa. Ütles Hols. Kas tema sigari pits on teil käes? Ei, ma ei ole mingit sigari pitsi näinudki. Aga portsigar? Ja see oli tal kuuetaskus. Holmstagi port sigari lahti ning nuusutas ainsat selles olevat sigarit. See on Havanna sigar. Need teised aga on seda iseäralikku sorti, mida hollandlased oma Ida-India kolooniatest sisse veavad. Teate, need mängitakse tavaliselt õlgede sisse ning nad on kõige peenemad. Holms võttis neli sigari otsa peo peale ja uuris neid oma tasku luubiga. Kahte suitsetatud sigaret pitsiga ja kahte ilma, ütles ta. Kahel on ots võrdlemisi nüri noaga lõigatud ja kahel on ots suurepäraste hammastega ära hammustatud. See ei ole mingi enesetapp, härra länner. See on väga põhjalikult kavandatud külmavereline mõrv. Võimatu, hüüatas inspektor. Aga miks võimatu? Miks peaks keegi kasutama mõrvaks nii kohmakalt moodust nagu poomine? Selle me peamegi välja uurima, kuidas mõrtsukad sisse pääsesid. Eesuksest, see oli hommikul tabalukuga kinni. Siis pandi see nende järel kinni. Kuidas te seda teate? Ma nägin nende jälgi. Vabandage mind hetkeks, võib-olla ma saan teile siis veel informatsiooni anda. Holmslex ukse juurde, keeras võtit lukus ning uuris lukku oma metoodiliselt kombel. Siis võttis ta lukuaugust seespool oleva võtme juulis ka sõnajärgemööda uuristab voodit, vaipatoole, kaminasimsi, laipa ja nööri, kuni viimaks rahule. Inspektor ja minu abiga võtsime selle haleda surnukeha alla ning katsime ta linaga. Mis nöör, son, küsi Sols. Neuron siit lõigatud vastas doktor Treviljon, tõmmates voodi alt suure nöörikera välja. Härrapressington kartis lausa haiglaslikult tulekahju ning hoidis seda alati enda kõrval, et ta saaks aknast välja, kui trepp on juba tuld võtnud. See tegi ilmselt mõrtsukate asja kergemaks, lausus Hols mõtlikult. Ja tegelikult faktid on väga lihtsad ning mind üllataks, kui ma ei saaks neid täna pärastlõunaks ka seletada. Ma võtan kaasaplesenktoni foto, mida ma näen kamina peal sest sellest võib mul juurdluses abi olla. Aga te ei ole meile midagi öelnud, hüüdis arst. Pole mingit kahtlust, kuidas siin kõik toimus, vastas Holms. Mehi oli kolm, noor vana ja keegi kolmas, kellest ma ei tea midagi. Mul ei pruugi ilmselt öelda, et kaks esimest olid needsamad mehed, kes mängisid Vene krahvi ja tema poega. Nii et neid on võimalik täpselt kirjeldada. Nende kaasosaline laskis nad majja. Kui ma tohin teile nõu anda inspektor, siis peaksite vahistama käskjala, kes oli vist alles hiljuti teie teenistusse astunud doktor. Seda noort pahareti ei leita kusagilt, ütles doktor Traviljon. Toatüdruk ja kokk just otsisid teda. Holms kehitas õlgu. Ta on mänginud selles draamas üsna tähtsat osa, lausus ta. Kui kolm meest olid kikivarvul trepist üles läinud vanem mees ees, noormees tema järel ja kõige viimasena tundmatu mees. Kulla Holms, süüatasin ma. Jäljed olid täiesti märgatavad. Mul oli eile õhtul võimalus selgeks teha, missugused jäljed, kellele kuuluvad. Seejärel läksid nad härraplesonktoni toa ukse taha ning leidsid, et uks on lukus. Traadi abil keerasid nad võtit lukuaugus isegi ilma luubita on näha, et võtmekeel on kriimustatud. Tuppa läinud. Panin nad ilmselt kõigepealt härrablesingtonile tropi suhu. Võib-olla ta magas, aga võib-olla ta oli nii hirmust halvatud, et ei suutnud karjuda. Ning isegi kui ta oleks jõudnud karjatada, on mõeldav, et seda ei oleks kuuldud. Mul on selge, et kui plesington oli kinni seotud, pidasid mehed omavahel nõu. Võib-olla oli tegemist omamoodi kohtupidamisega? Ilmselt kestis mõnda aega, sest just siis suitsetategi sigareid. Vanem mees istus selles korvtoolis. Tema kasutas ka sigari pitsi. Noorem mees istus seal eemal, tema raputas tuhka kummutile. Kolmas mees kõndis edasi-tagasi. Plesington istus arvatavasti voodis. Aga selles ei ole ma päriselt kindel. Noh, asi lõppes sellega, et nad poosid Blacingtoni üles. Kõik oli nii põhjalikult kavandatud, et minu arvamust mööda oli neil kaasas isegi mingi tõsteplokk, mida oleks saanud mullale kasutada. Küllap need kruvikeeraja ja kruvid olid ploki ülesseadmiseks mõeldud. Konksu nähes ei hakanud nad muidugi endale plokiga tüli tegema. Asi korda aetud läksid nad minema ning nende kaasosaline pani ukse kinni. Olime kõik kuulanud sügava huviga Holmsi kirjeldust öistest sündmustest, mida ta olid tuletanud nii vaevu märgatavatest ja väikestest märkidest et meil oli raske tema mõttekäiku jälgida isegi siis, kui ta neile jälgedele osutas. Inspektor ruttas otsekohe käskijanna kohta järelpärimisi tegema. 300 mina aga läksime Baker Streetile hommikust sööma. Tulen kella kolmeks tagasi, ütles Holms. Kui olime einetanud inspektori arst, tulevad mõlemad selleks ajaks siia ning ma loodan, et olen siis ka selgust saanud kõikides küsimustes, mis selles loos veel seletust vajavad. Meie külalised saabusid määratud ajal. Ent minu sõber ilmus välja alles kolmveerand neli. Kui ta aga tuppa astus, nägin tema ilmest, et tal oli hästi läinud. Kas on mingeid uudiseid? Inspektor? Me saime poisi kätte. Suurepärane, minul jälle on mehed käes. Nad on teil käes, hüüdsime meie kooris. Noh, vähemasti ma tean, kes nad on. Nagu ma arvasin, teatakse seda niinimetatud plesingtoni politsei peakorteris hästi. Ning tema mõrtsukaid niisamuti. Nende nimed on prill Hayward ja mahvet. Washingtoni pangaröövlid, hüüdis inspektor. Täpselt nii, vastas homs. Lessing toon oli siis ilmselt satun. Täiesti õige, ütles Holms. Noh, nüüd on asi selgemast selgem, märkis inspektor. Välja on ja mina vaatasime teineteisele hämmastavalt otsa. Te mäletate kindlasti suurt Washingtoni pangaröövi, ütles Hols. Sellega oli seotud viis meest, need neli ja veel üks, kelle nimi on kaardvaid. Valvur Tobin tapeti ja röövlid pääsesid 7000 naelaga pakku. See toimus 1875. aastal. Kõik viis vahistati, kuid nende vastu ei olnud kindlaid süütõendeid. See plassington või satun, kes oli kogu jõugust kõige hullem, hakkas teiste peale kaebama tema tunnistuste põhjal poodikaathryt üles ning ülejäänud kolm meest said 15 aastat. Kui nad hiljuti vanglast vabanesid, mis toimus pisut enne õiget aega asusid nad, nagu te mõistate reeturit otsima ja oma kaaslasest surma eest kätte maksma. Nad püüdsid kaks korda teda tabada, kuid see ei õnnestunud. Nagu te näete, läks kolmas katse korda. Kas te vajate veel mingeid selgitusi, doktor tri, väljen? Te olete minu meelest kõik tähelepanuväärselt selgeks teinud, vastas arst. Kahtlemata oli ta nii endast väljas, päeval, mil ta luges ajalehest vanade kaaslaste vabanemisest. Kindlasti jutt sissemurdmisest oli ainult suitsukate. Aga miks ta seda kõike teile ei võinud rääkida? Noh, kulla sõber, teades, kui kättemaksuhimulised on tema endised kaaslased püüdistama õiget nime varjata nii kaua kui võimalik. Tema saladus oli häbiväärne ning ta ei suutnud seda avaldada. Aga ka see närakas elas briti seaduste kaitse all ning kahtlemata hoolitsete teie inspektor selle eest, et kuigi kilp vahel ei suuda kaitsta, maksab õigluse teenistuses olev mõõk siiski kätte. Niisugused olidki koduse patsiendiga ja pruukstriti arstiga seotud iseäralikud asjaolud. Politseil pole siiani õnnestunud kolme mõrtsukat tabada ning Scotland Yardis oletatakse, et nad olid kurva saatusega auriku Norra Kreina reisijate hulgas, mis läks mõne aasta eest kogu täiega kaduma Portugali ranniku lähedal. Mõni penikoorem koop portost põhja pool tõendite puudumise tõttu ei saanud käskjalga vastutusele võtta. Ning alles nüüd jõuabki kogu lugu pruug Streeti mõistatusest, nagu seda nimetati avalikkuse ette.