Ma olin sel hetkel väljas meie pargis all järve ääres käisime päev seal jalutamas ja oli jälle nii särav kevadhommik. Tavaliselt kõndisin ma üksi, sest olen lapsest peale armastanud iseenda seltsi teisisõnu üsna varakult selgeks saanud, et teiste maailm ei ühti kuigi palju minu omaga. See pole siiski olnud mingi üleoleku tunne või teistest eristuda, tahtmine, vaid pigem iseenda mina alateadlik kaitsmine, nagu ma sellest hiljem olen aru saanud. Igatahes teiste seltskond segas minu tollaseid pargikäike ja veel enam mu mõtteid. Ja meie park oli minu maailm. Õnneks ei püüdnud mu vanemad Õed mulle seltsi pakkuda. Jäidki oma eluslooduse kaugemateks, neile meeldis rohkem sisene elu ja tubased tegevused, mis vastab üldisemale kujutluspildile noortest paruness ide, sest jah, vaid mõnikord harva palus mu noorem vend Aleksander ent kaasa. Ja siis me kõndisime kahekesi. Meie mõisapark on mulle nii kaugele, kui ma vaid suudan end meenutada, olnud midagi eedeni taolist. See park oli kui suur vaikiv tegelane minu lapsepõlves, kus ei saanud eales juhtuda midagi, rõõmutut veel enam halba. Seal tundsin end alati kaitstuna, alati minana. Ent just sel mai lõpupäeval juhtus saagimis rebis puruks mu muretu lapsepõlve ja tagantjärele mõeldes kogu meie elu, ehkki keegi teine seda korrapealt nõnda ei mõistnud ega mõelnud. Võib-olla nad polnud keegi nii ülitundlikud või oli asi selles, et teiste jaoks juhtusse lihtsalt hiljem ja nemad polnud tunnistajaks sellele, mis juhtus minuga seal järve ääres, mida mina hakkasin pealegi pidama üheks oma saladuseks. Minu saladused on alati olnud suur osa minust. Kui minu tundlikust maailma suhtes mainida, siis selle omaduse olin küll pärinud kindlasti mutilt. Ehkki meie kuvernant, keda meil selleks hetkeks enam polnud, oli mul ja teistelgi lastel soovitanud kutsuda ema Mamaaniks. Millist nõuannet? Me järgisime, võid tema kuuldes. Nutinäiteks, armastas rääkida oma lilledega. Ta armastas kuulata pillimängu ja hindas laulmist, sest talle endale oli ilus lauluhääl, mida ta kahjuks polnud suutnud mulle parandada. Ent enne, kui rääkida, sellest tuleks teha veel üks oluline kõrvalepõige. Kõigil ja peaaegu kõigil neil üksi käikudel mõisaparki oli mul ometi üks vaikiv kaaslane nimelt joonistusalbum, mille tädi Anna fon Kredener oli mulle eelmisel suvel sünnipäevaks toonud, sest ta oli hakanud minust nägema mingeid sellesuunalisi andeid, nagu ma kuulsin teda kord mutile, ütlevad. Anna ise oli hea joonistaja, ma ei häbenenud teda juba siis kunstnikuks kutsumast, ehkki mul polnud tollal veel täit ettekujutust, mida see sõna endast päriselt mahutab. Ja selle albumi vahel oli mul alati kaasas tädi Anna tegelik kingitus. Pliiatsijoonistus meie lumivalgest häärberis. Hulk aastaid tagasi joonistus kandis aastaarvu 1906 ja see oli täpselt see aasta, mil mina, parun Eduard fon, Mentzeni viimane laps Elizabeth maailmavalgust nägin. Ütlen veel nii palju. Ja see pole üldsegi kõrvaline asjaolu, et tädi Anna joonistus Mentzeni mõisahäärberis oli tehtud selle tagaküljelt mitte uhke fassaadi poolt, kus hoone meie kodu paistis palju suursuguse. Mul polegi vajadust mainida, et pidasin joonistust ka kalliks ja kartsin iga kord seda albumi vahelt kogemata välja libisevad. Kuid minuga ühes pidi see olema, sest kuulus ju joonistus albumiga kokku olles mulle igav kord justkui eeskujuks nagu võite arvata, olid seal juba ka mõned minu joonistused pargist igavest. Aga tädi Anna kingitud albumit ja sellest leiduvat minu joonistusi pole näidanud mitte kellelegi. See oli samuti üks minu saladusi. Ja albumi jaoks oli mul oma peidik. Miks ma oma joonistusi häbenesin, seda ma ei oskagi öelda. Mulle siiski vahel nii raske sisse elada oma tütarlapse ikka oma dollastesse mõtetesse üheks selliseks joonistuskohaks, minu jaoks oli taga pargis lumivalge Rud tundja samas ligiduses puudesse ja põõsastesse mattunud Diana kuju mis oli vist kõigi poolt Kärner Hansu poolt lausa ära unustatud. Niisugune mulje igatahes jäi, et Diana oli oma vibuga meelega pargi rohelusse peitu pugenud. Aga sess polnud midagi. Mina teadsin seda kuju hästi, ta oli üks minu vaikivaid kaaslasi. Nüüd siis tagasi sellesse päeva sellesse May hommikusse 1919. aastal seal Mentzeni pargis järve, kusjuures, kus ma parajasti seisin, selg häärberi poole, pilk üle järve, kooldus vanadel pajudel justkui kavatseks järvevaadet joonistama hakata, ehkki joonistamis kavatsus mul üldsegi mõttes polnud. Ma vaatasin niisama ja nautisin seda hommikul rahu. Siis segas üks mõte, üks meeldiv mõte end sellesse palju kordi nähtud vaatesse tädi panna. Ja seejärel mäletan nii selgesti tekkis mul soov tädi Anna joonistus välja võtta ja seda taas vaadata, ehkki ei käinud mulle avaneva järvevaatega kokku. Ja mõtted tulevad ikka ootamatult. Nii oli ka minuga, tol hetkel püüdsin ära arvata. Hea küll, praegu võiks asuda Dorpatis või koguni Revalis või mõnes muus kohas. Veel jõudsin mõelda, mööduks aeg juba kiiremini ja saabuks jälle juuni keskpaik, parim aeg Mentzeni aastas, kui paljud meie sugulased Münchenisse saabuvad, sest just sel ajal oli mitmel meist kõigepealt muidugi papaal ning natuke hiljem ka minul sünnipäev. Jah, nõnda nagu paljudel suvedel, nii kaua, kui ma mäletasin. Kuid tädi Anna joonistust vaadata, ma enam ei jõudnud just selle mõtte peale tegelikult seda nagu nähtamatu noaga pooleks lõigates, mida mäletad, Ta on tõesti nii täpselt nagu oleks juhtunud alles nüüdsama lõhenes taevas, mis kummussel hommikul pargi ja ka järve enda kohale täiesti õrn sinisena nagu linnumunakoor. Ja see helesinine munakoor, lõhe, jänes ning üks võõras jõhker hääl lõhestas vaikust muutudes kiiresti madalalt, üle pargipuude kihutavaks ulgumiseks. Et juba järgmisel hetkel otse üle minu pea tormata ning langeda siis mingitki kuju võtmata otse minu silme all vastaskalda ligidale järvevette just sinna kohta, kus järv veendub vanade pajudega, Kolmnurkne poolsaar. Ja kohe paiskus järvest üles 10 või enamgi, meetri kõrgune veesammas, mis näis imelühikest aega niisugusena püsivat või koguni ripp. Vot see oli, see oli. Väljapoole kuulduva karikaservaga aga üleni veest ja kohe hakkas sega langema, varisema, hävima. Nüüd alles sai mulle nähtavaks, et see ei koosnenud mitte üksnes veest. Sinna oli segatud ka järve põhjapruuni, muda isegi uksi ning muidugi ka rohelisi vesikasve, mille poolest me järv rikas oli. Ja alles seejärel järgnes kõrvulukustav vesine plahvatus, mis kihutas nähtavana üle vee minu suunas, jättes sinna isegi jälje. Ja siis oligi see kõik juba minu kõrvades päts sekkunud paar hiljem, kui v lill oli lagunema hakanud. See oli hirmus ja ehmatav nagunii, justkui oleks aeg ja maailm mõlemad seisatanud. Olin tõesti hädasti ehmatatud aga see pole õige sõna, kirjeldamaks minust seisundit. Olin muutunud soolasambaks. Jah, ma polnud midagi niisugust varem läbi elanud ega suutnud ette kujutada, mis ja miks oli juhtunud, kuigi ümberringi ja hulk aega oli kõlanud jutud sõjast ning mõisas oli olnud sellest samast ka mõningaid kajasid. Aga sellest hoolimata oli sõda kui niisugune, minu meelest kogu aeg kusagil eemal Mess kaugel, nii et see ei saanud minu maailmaparkija seda järve kuidagi puutuda. Tol hetkel olin ma täiesti unustanud, et häärberis viibisid ju järjekordselt võõrad sõjaväe väelased vene kasakad, keda papa kutsus punasteks, ehkki nende küljes polnud muud punast, kui võitsid värvilindid mütsi küljes mis olid neil millegipärast talvised kõrvust kurt ja üle keha väriseb. Vajusin põlvili sinna järve äärsele murule ning katsin hilinenult oma vaesed lukus kõrvad peopesadega kinnihimu kõrval vedeles mu joonistusplokk, kuhu ma polnud jõudnud veel ainsatki joonekest teha. Õige varsti oligi lainetus järve protest sinna sadanud kahurikuulist sest seda see ju oli täiesti vaibunud ja minagi püüdsin rahuneda. Ning korraga mõtlesin hoopis oma venna Aleksandri peale, kes tavatses mõnel palaval suvepäeval jõuda üle järve sinna poolsaarele, kus kasvasid kummalised maadiat, puud justkui mingid tardunud roomajad. Kusjuures see polnud talle üldse lubatud. See oleks olnud isegi valjult keelatud, kui muti oleks seda teadnud. Kuid lugu oli selles, et ta ujusin alati minu silme all minu juuresolekul, nagu suutnuks mina ujuda, mitte oskav tüdruk midagi ette võtta. Kui temaga oleks midagi juhtunud. See järves ujumine oli üks minu ja tema ühiseid saladusi. Võib-olla et ka ainus saladus. Kui ma siis lõpuks korralikult kuulma hakkasin, oli see muti kõrge hirmu täis hääl, mis kutsus Liisi, kus sa oled, kus sa oled. Kas sa siis ei kuulnud? Kuulsin ja koguni nägin, tahtsin ma talle vastu hüüda, kuid seal ei suutnud end minust välja pressida miski nöörist tugevasti kõri. Küllap see oli ikka veel hirm, kuid sel hetkel, kui mutid kuulma hakkasin, oli mind juba jõudnud haarata mingit liiki elevus, võib põnevus, et nemad kõik olid seda üksnes kuulnud, aga mina üksi olin seda kahurikuulijärve langemist näinud. Ning see läbielamus muutus veel üheks minu saladuseks, mida ma ei suvatsenud kellegagi jagada, isegi mitte oma vennaga. Viimases jätangi, et kui muti hääl mind uuesti ärevamalt kutsus, siis ma tundsin millegipärast, et mul pole tarvidust üldse kiirustada. Milline naiivsus? 13 aastase tüdruku kohta? Jah, mulle näib, et ma tundsin korraga, et seal lagedal järve rannal olen rohkem kaitstud kui üleval häärberi juures, kuhu muti mind nõnda nõudlikult kutsus. Sest teist korda ju seda ei juhtu. Ma ei tea tänini, milles tekkis mul too veendumus, aga nõnda see oli. See oli kangesti sugulane sõjameeste veendumusega, kes sukelduvad värskesse mürsu lehtrisse, kuhu teist korda mürsk lihtsalt ei saa kõigi asjaolude kokkulangemisel Ki enam sattuda. Ja mu intuitsioon lapse oma küll osutus õigeks, nagu järgnevad sündmused tunnistasid. Aga kui oma ema kuulekas tütar, pidin ma ometigi lõpuks järve äärsest nõlvakust üles pühkima, sest muti oli juba kannatust kaotamas, isegi ruttas mulle allamäge vastu ning võttis mul kohe ümbert kinni, mis tähendas tema kaitse alla sattumist. Ja ma tundsin, et tema on see, kes koledasti väriseb, samal ajal kui mina olin juba maha rahunemas, sest vahepealne aeg aitas sellele kaasa. Jumal tänatud, Liisel rumal tüdruk, kus olid, lähme kohe alla keldrisse, teised kõikunud, aga kas sa siis ei kuulnud? Need olid muti, järgnevad kiired laused. Tal oli meil üldse kiire kõne ja kiire otsustamisega samal ajal kui papa oli järelemõtlikum ning aeglasem. Märkasin, et me mõlemad oleme heledas riides nagu oleks tulemas mingi pidupäev. Aga ei olnud ju, ei olnud isegi püha päev. Kedagi teist häärberi esisel me kohanud ei saanudki tõepoolest kohata ei oma pereliikmeid ega ka mõisa teeniaskonda, sest tulistati ju ja mõisa pihta mingi mingi halvav, aga samas endeline vaikus rippus seepärast kogu mõisa kohal. Millega see veel ei piirdu? Muidugi viis muttiminud otsemaid alla häärberi keldrisse, mis oli kõigi teiste jaoks ainus turvaline koht kogu mõisas. Leidsin sealt ees kogu meie ülejäänud perekonna ja nüüd võis neile juurde liita ka mind mutiga kokku siis seitse inimest ja ei kedagi teist. Ma mõtlen kedagi meie teeniaskonnast, kes olid jäetud iseenda hooleks, ehkki sinna alla oleks vabalt kõik nad ära mahtunud. Pigem oli kõige põhjus juhtunu ootamatuses. Mäletan, et papa, kes alati oma tervise ja julgeoleku pärast muret tundis, istus kõige kaugemas ja madalamas keldrinurgas, kus võlg alguse sai, nagu peaks ta seda kohta omakorda ohutumaks. Ja kõik vaikisid, jälgides meid kaht, kes me seal võlvi all endale sobivat kohta otsisime. Sel korral ja mitmeid kordi hiljem ning muidugi muudes olukordades. Mu elu rohkelt serveeris Saimule üsnagi selgeks, kuidas noored lauset Rutsivad oma saatust sissegi naeravad ohtude üle. Kuid vanemad inimesed samas ja ka mina ise nüüdsel ajal on oma eluraasukese pärast suures kartuses nagu oleks just neil veel ees tulevik, mis noortel kaotada. Imelik elu paradoks. Sest just mina ise ei tundnud hoolimata vääres läbielatust isegi mitte ligilähedaselt seda hirmu, mida näisid tundvat minu vanemad, ehkki mitte mu õed, Henrik viltrud, sest nemadki olid ju noorte hulka kuuluvad ja veel vähem ehk noorem vend Aleksander, kes muudkui nihelase nõudis, et millal me tagasi üles läheme. Hiljem on mul olnud elus võimalus palju kordi veenduda. Nii see just ongi seatud, sest kui poleks nooruse muretust ja ohutrotsi, kuidas siis oleks võimalik risk ning kõik muu taoline edasiviiv. Ja ma olen seda katsunud vormida isegi mingiks omaenesefilosoofiaks. Noores eas ei peeta juhuslikkust millekski aga vana inimene püüab kõigi talle teadaolevate vahenditega sõda vältida. Jah, see oli olnud minu elu esimene tõeline oht ja see jäänud muidugi viimaseks, sest ees oli nii see sõda kui ta üksi. Järgmine kõike seda võin öelda nüüd, kui ma olen oma perekonnas kõige kauem elanud, ütlen veelgi seda, et ka majad kardavad enda pärast. On nagu omamoodi olevused. Nõnda olen ma küll alles elukogemuse järel aru hakanud saama. Jah, juttu oli meil seal võlvide all isekeskis napilt ja kõik jäid lausa paikseks, kui kogu maja tabas vägev raputus. Kõik neis hetkeks oma kohalt liikuvat, aga siis jälle sinnasamasse tagasi vajuvad. Me istusime tardunult edasi, tulgu mis tuleb, ainult vend liigutas end, kükitas muti kõrvale maha, jäi samuti poolelt sõnalt vait. Ja see on ju inimestele vaistlikult omane, tõmbuvad otsustavatel hetkedel kuidagi iseendasse. Taolises olukorras on vähemalt täiskasvanul tunne, et tühipaljas Judki võiks põhjustada järgmise saatusliku tabamuse. Neis olukordades tõngutakse iseendasse nagu jätkuks ümbritseva jaoks hinge ja muud jõudu ja tegeldakse mõtteis vaid oma minaga, mille üks alaliik on vaikne palvetamine. Kusjuures mul on tagantjärele raske öelda, kui pikk, räägi nende kahe plahvatuse vahel alljärve ääres ja üleval häärberis. Võib-olla oli see kõigest kümmekond minutit, võib-olla isegi vähem. Igal juhul kartsime nüüd kõik uut veelgi hullemat tabamust. Ja see tähendanuks, et kogu võlvistik ja ülemised korrusedki oleksid meile kaela sadanud, jätnud meid kõiki sinnasamasse ühisesse hauda. Õnneks jäime kõik terveks, kõik meie, igaüks oma edasise elu jaoks, mis ei kujunenud, no ei saanudki kujuneda ühepikkuseks. Veidi aja pärast oli siiski selge, et tulistati ju kaugelt ja umbropsu või et muutus tulistajate sihik ja uued plahvatused kandusid kuhugi mujale meie põldudele või metsa igatahes mõisast eemale. Ja me võisime ehki kartlikult gaasi üles minna. See häärberi tabanud kahurikuul oli küll juhuslik, aga siiski täpne. Kuini tohtis öelda, see oli tabanud häärberi teist korrust palkkonis paremale poole jäävad kaht tuba, õigemini nende vaheseina. Täpsemalt meie söögitoa ja mutid oma, nii et oli hirmus kujutleda, mis oleks juhtunud, kui poleks olnud toda esimest juskui hoiatavat lasku ja keegi oleks oma toas viibinud või meie kõik seal söögitoas. See võinuks muidugi väga vabalt nii olla, kui meie elu oleks kulgenud harilikus rütmis. Kuid see ju ei kulgenud, ei saanud kulgeda, sest just neil May päevil oli mõisasse majutatud too sõjaväeosa, millest ma juba põgusalt rääkisin. Raske arvata, et just nende, aga mitte meie pihta sel päeval tulistatigi. Keegi oli kusagil nendes teada saanud ja see tabaski just neid, sest nemad olid ülemisele korrusele majutatud. Ausalt öeldes ma olin vahepeal nende olemasolu peaaegu unustanud lapse asi. Ja nad meenusid mulle alles sel hetkel, kui me kõik vapustatult, kes rohkem, kes vähem päevavalgusesse tõusime, õigemini küll häärberi avarasse, esikusse ehk hiilesse ja kui korraga selgus, et hoone Soome kodu oli täissuitsuvalget tolmu ja meeste võõrast kisa keerduvast laiast trepist tuikusid alla need, kes olid seal üleval kõige rohkem kannatada saanud. Üks mustade vurukestega sõdur hoidis kõrvu kahe käega kinni, teisel veritses pea ning ta juuksed olid üksainus vereklomp. Kolmandat kanti koguni presendi skanderaamil, mille olemasolu polnud vist keegi senini aimanudki. Aga need kanderaamid kuulusid ju sõjaväe ja sõjaga kokku. Nende hirmsat pikkade tääkidega vintpüssid mis olid muti sõnad. Ning just need püssid tuikuvate meeste käes äratasid minus sel hetkel esmakordselt jubedus värina. Ja ma sain justkui esimest korda aru, milleks püssitikud tegelikult määratud. Ning veel mäletan üht üksikasja, et too verise peaga sõdur, kuidas minust möödus, pööras oma näo vaevaliselt minu poole ja ütles Vene keeles Uica kvoolina Porschnja. Millist lauset? Ma mäletan, vaid kõla järgi ei oska siin alles aastaid hiljem tõlkida. Oiguv valus preili. Kuid sõnade mõte sõduri näkku vaadates oli mulle tol hetkel täiesti selge. See oli esimene kord elus, kui mind läbistas tugev kaastundehoog, mis pidavat naisi igas olukorras saatma. Mäletan muudki, et sel õnnetul päeval ja veel hiljem vaieldi rohkelt selle üle, kelle poolt too suurtükikuul oli tulistatud. Papa ja veel keegi mõisa teeniaskonnast arvasid täpselt teadvat, kes või milline jõud seda oli teinud. Kokkuvõttes jõuti arvamusele, et küllap tulistajaiks olid ikkagi sakslased, kes olid kuidagi teada saanud mõisas viibivatest venelastest. Jah, küllap tulistati siiski kilomeetreid eemalt ja lõuna poolt mõnelt hoppa kandi kõrgendikult, sest häärberi tagakülg oli just selles suunas pööratud. Kellelegi ei löönud pähe, et vaenupooli, kus juba tollal rohkem kui kaks Andrus esmane dramaatika kustus juba sama päeva õhtul koos mõneteistkümne mehelise kasakate üksuse lahkumisega Mentzenist kaasas kogu nende varustus ja kannatada saanud. See kujunes enneaegseks kiireks lahkumiseks, tuues meile kõigile tõelise kergenduse kuid halb märk neist nende viibimisest tarberile külge. Ehk oli see juhus, pime juhus. Algul ma uskusin seda oma mõtet. Hiljem enam mitte. Ma sain aru, et meie kohal oli kogu aeg rippunud sõja vari. See polnud siiski esimene kord, kui Mentzeni mõis majutas sõjaväge, ehkki varem oli häärber alati puutumata jäänud. Esimene kord mäletasin sõjaväelasi Münchenis kolm või neli aastat tagasi, kui ma olin noorem ja selliseid sündmusi eriti meelde jätab. Need olid olnud Austria sõjavangid, kes viibisid meil vaid ajutiselt ühe või kaks ööd. Ise ma mäletan seda seletamatut vastuolu, neid kutsuti vangideks ja nad kõik kõnelesid saksa keelt. Meie ju ka ja neid saatsid, konvoeerisid nagu ütles papa vene sõjaväelased, kes kohtlesid neid tallu tavalt, ei karjunud nende peale ega peksnud, nii et nood vangid ei tundunud olevat masendunud. See viimane arvamus pärines samuti papa suust ja papa seletas, et ülejäänudki vangid olevat pärit idarindelt, kus Venemaa oli kellelegi kindral prussilovi juhtimisel, Lucas ühesõnaga kusagilt kaliitsiast ja vangid viidi meilt edasi Peterburi, mis tähendab, et keegi ei teadnud, mis neist edaspidi sai. Ja mõis pidi neid nii vange kui ka konvoueerijaid majutama ning ka toitma. Sest me asusime juba kord säärases liiklusrohkes kohas maanteeristil, kus ükski sündmus ei saanud meid riivamata mööda minna, nagu papa mitmel korral toonitas. Ma ei tea, kas minu lapse mõistus kõike sõjaga seotud asju enam-vähem taipas, vaevalt küll. Ometi oli mulle selge, et need vangid olid mingis mõttes meie kaasmaalased, kellele me pidanuks palju rohkem kaasa tundma ja mitte rõõmustama Vene keisririigi edukuse üle seal kauges sõjas, kuid kõik oli kuidagi pahupidi. Me oleme ikkagi vene riigi alamad, nagu ma mäletan, papa ütlust selle vastuolu kohta. Mu lapse mõistusele oli see küll täiesti arusaamatu või nagu bataagord kellelegi mitte, küll minu kõrvutada veoks vastumeelselt lisas. Meil pole siin mingit valikut. See oli ka esimene kord, kui mul tuli mõistatada balti mõisnike imeliku seisundi üle. Liivimaal. Elasime justkui eikellegimaal, mis ei tähendanud, et meid ei saanud kõigisse koha pealsetesse sündmustesse kaasa haarata. Mida edasine aeg üsna piltlikult tõestas.