Uksele koputati õige tasa, kuid arstercas kohe süütas tule ja tõusis voodist. Ta heitis pilgu naisele, kes magas rahulikult edasi, tõmbas hommikumantli ümber ja läks eestuppa. Ta ei tundnud kohe, kes oli see vana naine, kes seal seisis, hall rätik pähe seotud. Meie armulisel härral hakkas äkitselt väga halb, ütles naine. Kas härra doktor oleks nii kena ja tuleks kohe. Nüüd tundis arst hääle ära. See oli tema poissmehest sõbra majapidajanna. Doktori esimene mõte oli. Mu sõber on 55 aastane, süda pole seal juba viimased kaks aastat korras. Võib küll olla midagi tõsist ja ta ütles, ma tulen kohe. Kas ootate mu ära? Härra doktor, vabandage, ma pean veel kiirelt kaheteise härra juurde sõitma ja ta nimetas kaupmehe ja luuletaja nimed. Mida teil nende juurde asja on armuline härra tahab neid veel korra näha. Veel korra näha? Jah, härra doktor. Ta saadab sõpru kutsuma, mõtles arst, tunneb, et surm on lähedal. Doktor läks tagasi magamistuppa ning sellal, kui ta kiirelt ja võimalikult käratult riietus tekkis tema hinge mingi kibedus. See polnud niivõrd valu selle üle, et võib-olla kaotab ta peagi vana hea sõbra vaid pigem piinlik tõdemus, et nüüd on nad siis nii kaugel nad kõik, kes olid veel mõne aasta eest noored olnud. Katete vankril sõitis arst läbi mahedalt tugevalt lõhnava kevade lähedal asuvasse aedlinna, kus vanapoiss elas. Ta vaatas üles magamistoa akna poole, see oli laialt lahti ja seest paistis ühe kahvatu valguskuma. Arst läks trepist üles, teener avas ukse, tervitas tõsiselt ja langetas kurvalt vasaku käe. Kuidas on, küsis arst, klomp kurgus, kas ma tulen, liig hilja? Jah, härra doktor, vastas teene. Armuline härra suri veerand tunni eest. Arst tõmbas sügavalt hinge, jastustub tema surnud sõber, lamas seal, kitsad sinakad, huuled pooleldi avatud, käed valgel tekil välja sirutatud. Õhuke täis Abeli sassis laupale, mis oli kahvatu niiske, langes paar halli juuksesalku. Öökapil seisva elektrilambi siidsirm heitis mööblile punakat. Varjuarst silmitses surnud, et millal käis ta viimati meie majas, mõtles ta. Mäletan, et tol õhtul 100. lund, niisiis läinud talvel. Viimasel ajal olid nad õige harva kokku saanud. Teener tuli tuppa ja nüüd päris arst, kuidas kõik oli juhtunud. Teener jutustas arstile hästi tuntud loonud äkiline enesetunde halvenemine, hingamisraskused voodist välja hüppamine, kiirustamine kirjutuslaua juurde ja vankumine tagasi voodisse, janu ja oigamine, viimane püstiajamine ja siis langemine voodile. Arst noogutas selle peale ja hoidis parimat kätt surnu laubal. Üks vanker sõitis maja ette, arstastus akna juurde. Ta nägi maha astumas kaupmeest, kes heitis küsiva pilgu ülespoole. Tahtmatult langetas arst käe, nii nagu ennist teener, kes oli ta vastu võtnud. Kaupmees heitis pea kuklasse, otsekui ei suudaks ta seda uskuda. Arst kehitas õlgu, astus akna juures tagasi ja võttis äkitselt väsinuna surnu jalgade juures tugitoolis istet. Kaupmees sisenes, avatud kollane keep õlgadel, pani oma kaabu väikesele lauale ukse kõrval ja surus arsti kätt. See on ju kohutav, ütles ta. Kuidas ometi juhtus ja Ta põrnitses kahtlustava pilguga. Surnud. Arst rääkis, mida teadis ja lisas. Kui ma oleksingi aegsasti tulnud, poleks ma saanud aidata. Kastajate ütles kaupmeest. Täna on täpselt kaheksa päeva möödas sellest, kui rääkisin temaga viimati teatris. Tahtsin pärast koos õhtustama minna, kuid temal oli jälle mingi oma salapärane kohtumine. Kas need toimusid ikka veel? Küsis arst rutakalt naeratades. Taaspeatuseks vanker, kaupmees astus akna juurde, nähes luuletajat väljumas, tõmbus ta tagasi, sest ei tahtnud isegi mitte oma näoilmega olla kurva uudise kuulutaja. Arst oli võtnud oma karbist sigaretti ja keerutas seda kohmetult näppude vahel. See on mul harjumus hospidali ajast, märkis ta vabandavalt. Kui väljusin öösiti haigepalatis, tuli esimene asi alati väljas, sigaret süüdata. Olin ja siis just teinud Morphjumis Eesti või istunud surivoodil. Kastajate ütles kaupmees, kui ammu pole mina ühtki surnute näinud. 14 aastat sellest peale, kui mu isa oli Lauzzil. Oma naist nägin ma küll viimastel hetkedel, aga pärast mitte. Ilmus luuletaja, sirutas teistele käe ebakindel pilk voodi poole, suunatud siis astuste otsustavalt lähemale ja silmitses surnukeha tõsiselt, huuled siiski põlglikult tõmblemas. Nii siis tema kajasta sisimas. Sest sageli oli ta mängelnud küsimusega, kes küll tema lähematest tuttavatest on määratud esimesena viimsele teekonnale asuma. Tegelikult on imelik, alustas kaupmees, et ta lasi meid kõiki kutsuda. Kas ta tahtis näha meid oma surivoodi ümber kogunenult, oli tal meile midagi tähtsat öelda? Mis minusse puutub, ütles doktor valulikult naeratades. Polnud see just eriti imelik, kuna ma olen Joarst ja teie, pöördus ta kaupmehe poole. Olite vist aeg-ajalt tema äriline nõustaja. Nii võis ehk olla küsimustest ametlikes korraldustes, mida ta tahtis teile isiklikult usaldada. Võimalik, ütles kaupmees. Luuletaja seisis ikka veel voodi juures ja pidas surnuga salapärast kahekõnet. Luuletaja seisis liikumatult, puurides pilguga surnu suletud silmi. Käed, mis hoidsid laia servalist halli kaabut, oli ta selja rivistanud. Teised kaks härrat muutusid kannatamatuks, kaupmees astus lähemale, jätköhatas kolme päeva eest, sõnas luuletaja. Tegin temaga koos kahetunnise jalutuskäigu välja viinamägedele. Kas te tahate teada, millest ta rääkis reisist Rootsi, mida ta kavandas suveks uues treenbrantimapist, mis oli Londonis Watsoni oksjonile ilmunud ja lõpuks saantus tümoonist? Ta tõi juhitava õhulaeva teemal kuuldavale igasugu matemaatilisi füüsikalisi arutlusi, millest mina ausalt öeldes päriselt aru ei saanud. Tõepoolest, surmale ta küll ei mõelnud. Võib ju ometigi olla nii, et teatud vanuses lakatakse surmale mõtlemast. Arst oli läinud kõrvaldada. Siin söandaks ta küll sigaretti süüdata. Kummalist, lausa kummitusliku meeleliigutust tundis ta kirjutuslaual pronksist kausis valget tuhka nähes. Miks jäid õigupoolest veel siia, mõtles ta, võttes kirjutuslaua taga tugitoolis istet. Minul oleks õigus esimesena lahkuda, kuna ilmselt olen ometigi üksnes arstina siia kutsutud. Meie sõprus polnud ju teab mis sügav minu eas, mõtles ta edasi. Pole minusugusel mehel vast üleüldse võimalik sõbrustada inimesega, kellel pole mingit elukutset, pole kunagi olnudki. Kui ta poleks olnud rikas, mida oleks ta siis peale hakkanud. Tõenäoliselt oleks pühendunud kirjutamisele ta juhige, vaimukas ning vot nii mõndagi vanapoisi sapiselt tabavat märkust eelkõige nende ühisest sõbra, luuletaja loomingu kohta. Luuletaja ja kaupmeest tulid tuppa. Luuletaja ilme muutus haavunuks, mähezdoktorit orvuks jäänud tugitoolis istumas, sigaret käes, mis muide, polnud ikka veel süüdatud ja ta sulges enda järel ukse. Nüüd olid nad siin teatud mõttes teises maailmas. Küll on mingeid oletusi, küsis kaupmees, mille kohta küsis luulet hajameelselt. Mis põhjusel võis ta lasta meid siia kutsuda just nimelt meid. Luuletaja pidas mõttetuks mingit erilist põhjust otsida. Meie sõber seletas, ta lihtsalt tundis surma lähenemas ja kuigi ta Elaski õige üksildased, vähemasti viimaselajal säärasel tunnil tekib loomuses, mis ürgselt on loodud seltsi vaks, tõenäoliselt vajadus näha enda ümber inimesi, kes on olnud lähedased. Tal oli armuke, märkis kaupmees, armuke kordades luuletaja ja kergitas põlastavalt kulme. Nüüd märkas arstid kirjutuslaua, keskmine sahtel oli pooleldi avatud. Kas on siin äkki tema testament, ütles ta. See ei puutu meisse, arvas kaupmees, vähemasti mitte praegusel hetkel. Muide, tal on abielus õde, elab Londonis. Teener tuli tuppa. Ta võttis endale vabaduse paluda nõuandeid surnukeha Lauzzile paneku matusetalituse surmakuulutuse jaoks. Testament olevat tema teada küll armulise härra notari käes, kuid ta kahtlevad, kas seal on selliste asjade kohta mingeid korraldusi. Luuletaja leidis, et toas on läppunud ja umbne õhk. Ta tõmbas raske punase portjääri akna eest ja lükkas selle mõlemad pooled lahti. Tumesinine kevade voogas laialt sisse. Arst küsis teenrilt, ega too äkki ei tea, mis põhjusel oli kadunu lasknud neid kutsuda siis kui ta hästi järele mõtleb, siis pole teda kui arsti juba aastaid sellesse majja kutsutud. Teener oleks seda küsimust justkui oodanud, tõmbas kuuetaskust suure kirjamappi, võttis selle vahelt ühe paberilehe ja teatas, et armuline härra oli juba seitsme aasta eest pannud kihvi ja nende sõprade nimed, keda soovis oma surivoodile kutsuda. Arst võttis teenri käest paberilehe ja leidis sellelt viis kirja pandud nime lisaks kolmele kohal olijale kahe aasta eest surnud sõbra ja ühe tundma tunnime. Teener seletas, et viimane olevat olnud vabrik. Kant, kellega olevat vanapoiss üheksa või 10 aastat tagasi suhelnud ning kelle aadress oli kaotsi läinud ja ununenud härrad vaatasid üksteisele otsa häbelikult tatult. Kuidas seda seletada, küsis kaupmees. Oli kavatsus oma viimasel tunnil kõnepidajale ise endale matusekõne, lisas luuletaja. Arsti pilk oli jäänud pidama avatud lauasahtlis ja äkitselt suurte tähtedega põrmitsesid ühelt ümbrikult talle vastu kaks sõna. Minu sõpradele, oo, hüüatas ta, võttis ümbriku, tõstis selle üles ja näitas teistele, see on meile, pöördus ta teenri poole ja vihjas pealiigutusega, et too nüüd on üleliigne. Arst võttis ühest klaasanumast paberinoa, avas ümbriku, pani lauale, sättis näpitsprillid ette. Seda silmapilku kasutas luuletaja, et lehte enda kätte võtta ja lahti voltida. Kuna see on meile kõigile, märkis ta kergelt ja toetus vastu kirjutuslauda. Niiet kroonlühtri valgus langes paberile. Kaupmees astus tema kõrvale, arst jäi istuma. Vast loete kõvasti, ütles kaupmees. Luuletaja alustas minu sõpradele. Ta katkestas naeratades ja siin seisab see veel kord, mu härrad. Ja ta jätkas suurepärase siirusega lugemist. Nii umbes veerand tunni eest jättis mu hing keha. Te olete kogunenud minu surivoodi ümber ja kavatsete hakata koos seda kirja lugema. Kui see ikka veel minu surmatunnil eksisteerib, pean ma lisama. Sest on võinud juhtuda, et mu meel on taas paremini tärganud. Mida, küsis arst. Mu meel on paremini tärda, kordas luuletaja ja luges edasi. Ja et ma olen otsustanud hävitada selle kirja, millest pole ju vähimatki kasu ja mis peaks põhjustama teile vähemasti ebameeldivaid tunde, kui ta just kellelgi teist lausa elu ei mürgita. Elu ei mürgita, kordas arst küsivalt ja pühkis oma näpitsprillide klaase kiiremini, ütles kaupmees karedal häälel. Luuletaja luges edasi. Ning ma küsin endalt, mis imelik tuju see küll on, mis ajab mind täna kirjutuslaua tagaaia, sunnib kirja panema neid sõnu, mille mõju teie näo ilmetest pole ma suuteline nägema. Ja kui ma seda suudaksin, oleks rahuldus liiga tagasihoidlik. Et olla vabandus selle imelise alatuse eest, mille ma nüüd ja veel suurima mõnutundega oma süüks võtan. Oh, hüüatas arst iseendalegi võõra häälega. Luuletaja heitis tema poole rutaka tigeda pilgu ja luges edasi kiiremini ja kõlatumalt kui enne. Jah, see on tuju, ei midagi muud, sest põhimõtteliselt ei ole mul teie vastu midagi. Te isegi meeldite mulle kõik, igaüks omal moel. Julgustan teid sugugi ja kui ma vahel olengi teie kulul nalja teinud, pole ma teid iial mõnitanud mitte kordagi vähem veel nendel tundidel, milles teil peagi kõige elavamad piinlikumad ettekujutused tekivad. Millest niisiis selline tuju on see võib-olla siiski sündinud sügavasti, õigupoolest õilsa tahtmisest lahkuda sellest maailmast mitte väga suure valekoormaga. Seda võin küll ette kujutada, kui oleksin kasvõi korra tundnud vähimatki aimu sellest, mida inimesed nimetavad kahetsuseks. Lugege ometi, jumala õpetlik, käsutas astuma uue häälega. Kaupmees võttis luuletajat, kes tundis justkui halvatust sõrmedes roomamas kirja lihtsalt ära, libistas pilgu kiirelt allapoole ja luges järgmisi sõnu. See oli saatus, mu kallid ja ma ei saa selles midagi muuta. Teie kõigi naised said minu omaks köit. Mis teil on, küsis arst. Kiri on kirjutatud üheksa aasta eest, ütles kaupmees. Edasi käsutas luuletaja, kaupmees luges. Need suhted olid muidugi väga erinevat laadi. Ühega elasin ma peaaegu nagu abielus mitu-mitu kuud, teisega oli midagi sellist, mida tavatsetakse kutsuda meeletuks seikluseks. Kolmandaga läks lugu isegi niikaugele, tahtsin koos temaga surma minna. Neljanda viskasin ma trepist alla, kuna ta pettis mind teise mehega ja üks oli mu armuke vaid ühe ainsa korra. Kas hingate nüüd ühekorraga kergendatult, mu truud hinged, ärge seda tehke, see oli võib-olla, et kõige ilusam tund minu ja tema elus. Nõndaks mu sõbrad, rohkem pole mul teile midagi öelda. Nüüd murran selle paberi kokku, panen selle oma lauasahtlisse ja oodaku, see siis seal, kuni ma selle teistsuguses tujus hävitan või kunise ulatatakse teile tunnil, kui mina laman surivoodil, elage hästi. Arst võttis kaupmehel kirjak käest, luges selle pealtnäha tähelepanelikult algusest lõpuni läbi. Siis vaatas ta kaupmehe poole, kes seisis, käed rüüstatud ja silmitses teda justkui põlastavalt. Olgugi, et teie naine möödunud aastal suri, sõnas arst rahulikult, ei muuda see tõsiasju. Luuletaja käis toas edasi-tagasi, heitis paar korda pead nagu krambihoos siia-sinna, sisestas äkitselt hammaste vahelt kaabakas ja vaatas sellele sõnale järele otsekui mingile olendile, mis haihtus õhku. Ta üritas manada silme ette pilti sellest noorest olevusest, keda oli kunagi abikaasana käte vahel hoidnud. Ilmusid teiste naiste pildid, sageli meenut, tatud ja ununenuks peetud, aga just soovitut ei suutnud ta esile kutsuda. Sest tema abikaasa, kehaalide May jaoks närtsinud ja lõhnatu ning palju aega oli möödunud sellest, mil naine oli lakanud tähendamas tema jaoks armsamat. Kui te, naine oli muutunud teistsuguseks, millekski enamaks väärtuslikumaks sõbrannaks kaaslaseks täis uhkust, mehe saavutuste üle tulvil kaastunnet tema pettumuste korral täiel määral, mõistes tema sügavamat olemust. Tal ei paistnud sugugi võimatu, et vanapoiss polnud oma tigeduses üritanud mitte midagi muud, kui võtta temalt salamisi kadestatud sõbralt seltsiline sest kõik need muud asjad, mis tähendust neil tegelikult oli. Ta meenutas teatud seiklusi kaugemast ja lähemast ajast, milles ta oma rikkalikust kunstiinimese elus polnud puudust tundnud ja mille peale oli abikaasa naeratanud või nutnud. Kus oli see kõik nüüd niisama lusti tõmbad, kui too ammune tund, mil tema naine oli viskunud ühe tühise inimese käte vahele võib olla ettekavatsemata mõtlematult niisama kustunud kui mälestus sellest tunnist surnu peas, mis lamas seal sees piinarikkalt kortsunud asemel. Kas polnud see äkki isegi vale, mis testamendis kirjas seisis? Viimne kättemaks armetult argiselt mehikeselt, kes teadis, et on määratud igavesse unustusse valitud mehele, kelle loomingule pole surmale võimust antud. See oli õigegi tõenäoline. Aga kui see isegi olid tõsi, kättemaks jäi ikkagi väitlaseks ja igal juhul ebaõnnestunuks. Arst põrnitses paberilehte enda ees, ütles vananevale leebele jah, heale naisele, kes praegu kodus magas. Ta mõtles ka oma kolmele lapsele vanimale pojale, kes tänavu oma vabatahtlikku teenistusaastat sooritas suuremale tütrele, kes oli kihlatud ühe advokaadiga ja nooremale, kes oli Nissi raie võluv, et üks kuulus kunstnik oli alles hiljuti pallil palunud. Kas ta tohiks neiut maalida? Ta mõtles oma hubasele kodule ja kõik see, mis talle surnukirjast vastu hoovas neist talle mitte niivõrd ebatõene, kuivõrd mõistatuslikult üleolevalt tähtsusetu. Tal polnud eriti sellist tunnet, nagu oleks ta sel silmapilgul midagi uut teada saanud. Talle meenus üks kummaline ajajärk oma elust. See 14 15 aasta taha, kui ta arstikarjäär oli sattunud teatud ebameeldivus tele ja tema pahur ja lõpuks segadusse aetud, olid kavatsenud lahkuda sellest linnast jätta oma naine oma pere. Samas oli ta hakanud tollal elama mingil moel metsikumat kerge meelsemate elu, kus oli oma rolli etendanud üks iseäralik hüsteeriline naisterahvas, kes ennast hiljem ühe teise armukese pärast äratab. Kuidas oli ta elu siis tasapisi tagasi endisse rööpasse läinud, seda ei suutnud ta kuidagi enam meenutada. Aga tol kurjal ajal, mis oli kadunud nii nagu tekkinudki just nagu mingi haigus tollal oli ilmselt juhtunud see, et naine disteda. Jah, kindlasti oli see nii ja nüüd oli talle täiesti selge, et tegelikult oli ta seda alati teadnud. Kas polnud naine mitte kord õige lähedal sellele, et tuleks kõik üles tunnistanud. Kas ta ei teinud mitte vihjeid? Kas äkki tol suvel puhkusereisi ajal hilisõhtul hotelli terrassil? Tulutult püüdis ta seal kõneldud sõnu meenutada. Kaupmees seisis akna juures ja vaatas välja, mahedasse, helendas öösse. Temas oli kindel tahe oma surnud abikaasat meenutada. Aga kuidas ta oma sisimas pingutas, algul nägi ta ikka ainult iseennast hallis hommikuvalguses hingedelt tõstetud uksepostide vahel seismas, seljas must ülikond, võtmas vastu kaastundlike käepigistuse, ninas karboli ja lillede lääge lõhn. Alles pikkamisi õnnestus tal otsida mälusoppidest oma naise pilt välja. See polnudki esialgu muudkui pilt ühest pildist sest ta nägi vaid suurt kuldses raamis portreed, mis rippus kodus rongis klaveri kohal ja kujutas uhked kolmekümneaastast daami ballikleidis. Alles seejärel ilmus naine ise talle noore neiuna, kes oli ligi 25 aastat tagasi kahvatu ja arglik. Kuna tema abieluettepaneku vastu võtnud siis kerkis ta ettekujutis õitsva seas naisest, kes troonis tema kõrval loosis pilk lavale suunatud joomas sisimas kauge järel meenustel igatsev abikaasa, kes oli ta ootamatult kirglikult vastu võtnud, kui ta kord pikalt reisilt koju jõudis. Kohe seejärel mõtles ta närvilisele nutusele roheliste tuhm silmadega isikule, kes oli rikkunud, tab päev igasugu hullude tujudega, siis aga näitas end heledas hommikumantlis hirmunud õrnema, kes valvas haige lapse voodi juures. Laps oli ka surmale määratud. Lõpuks nägi ta kahvatut olevust lamamas eetril lõhnalises ruumis suunurgad valulikult allapoole, külmad higipiisad laubal, nii et tema hinge tungis piinav kaastunne. Ta teadis, et kõik need pildid ja veel 100 teist, mis nüüd käsitamatu kiirusega tema vaimusilma eest läbi lendasid kujutasid üht ja sedasama olendit, kes oli kaks aastat tagasi mulda sängitatud, keda ta oli taganud Nad ja kelle surma järel oli tundnud end vabaks lastuna. Just nagu peaks ta kõikide nende piltide seast valima ühe, et jõuda mingi ebakindlama tundmuseni sest nüüd lehvisid häbi ja visa otsivat tühjuses ringi. Nõutult seisis ta seal ja silmitses maju vastas asuvates aedades. Tulpisid kullakalt ja punakalt, kuuvalgel näisid olevat vaid valgeks võõbatud seinad, mille taga oli üksnes õhk. Ega minulgi pole siin enam midagi teha. Luuletaja oli kirja enda kätte võtnud, pistnud selle märkamatult kuuetaskusse ja avas nüüd kõrvaltoa ukse. Aeglaselt sammus ta surivoodi juurde ja teised vaatasid pealt, kuidas ta tummalt kadunukest silmitses. Käed seljal vaheliti, siis pöördusid nad minekule. Eestoas, ütles kaupmees teenrile. Müsmatustesse puutub, siis on ju võimalik, et testament notari juures sisaldab täpsemaid korraldusi. Ja ärge unustage, lisas arst telegrafeerida armulise härra õele Londonisse. Muidugi mitte. Vastasteener avades härrastele ukse trepil, jõudis luuletaja neile järele. Ma võin teid mõlemaid peale võtta, sõnas arst, kes ootas oma vankrit. Tänan, vastas kaupmees, mina lähen jalgsi. Ta surus kummagi mehe kätt, hakkas piki tänavat linna poole jalutama ja lasi pehmel ööl end ümbritseda luuletaja võtis arstivankril istet. Aedades hakkasid linnud laulma. Kas peagi saab jälle midagi teie sulest teatris näha? Küsis arst luuletajalt oma endise häälega. Too jutustas erakorralistest raskustest, mis tõkestasid edendamas tema uusimat raamat, mis tõsi. Ta peab tunnistama, ei sisalda pea üldse rünnakuid kõige võimaliku vastu, mis inimesele väidetavalt püha on. Arst noogutas ega kuulanud ta jutu. Luuletaja ise ka ei kuulanud, sest need sageli öeldud sõnad pudenesid ta huultelt juba ammu, kui pähe õpitud. Arstimaja ees ronisid mõlemad härrad maha ja vanker sõitis minema. Arst andis kella. Mõlemad seisid ja vaikisid. Kui majahoidja sammud lähenesid, ütles luuletaja. Head ööd, kulla doktor ja seejärel ninasõõrmed võbeledes aeglaselt. Mina muide ei räägi sellest enda omale, ka. Arst vaatas temast mööda ja naeratas magusalt. Uks avati, Nad surusid teineteisel kätt, arst kadus eeskotta, uks langes kinni, luuletaja lahkus. Ta lubas käega oma rinnataskut ja paberileht tuli seal kindlas kohas hoituna. Jäpitseerituna pidi abikaasa leidma selle temast järele jäävate asjade hulgas. Ja harvaesineva kujutlusvõimega, mis talle kord juba omane oli, kuulis ta naist juba oma haual sosistamas. Sina.