Neil segastel nädalatel, kui sõda aina nähtamatult lähemale nihkus, räägiti tegelikult mitmest sõjaväest ja mitmest sõjast, millest ma veel vähem aru sain ainult sellest, et segadus me ümber üksnes kasvab. Korraga olid kõne all sakslased ja venelased, enamlased ehk punased ja nende vastasseisvad valged, kes rääkisid koguni mitut keelt. Aga pidid ometi ühtsed olema, räägiti isegi hiinlastest, kusjuures mulle jäi arusaamatuks, kelle poolt nemad olid vistikaga punased. Ja siis kuulsin aga, et kusagil meie ligidal Lõuna-Liivimaal sõdivad lätlased ning et samal ajal on tekkinud kohalik Eesti sõjavägi ei tea, vaid, kellest ja mille nimel kõike seda oli minu tollase mõistuse jaoks liiga palju. Ehkki ma püüdsin uudishimuliku tüdrukuna asjas iga kord selgusele jõuda. Aga ühel ootamatul hetkel oligi too Eesti sõjavägi korraga kohal ja üsna omapärasel moel. Ja see juhtus varasel juuni õhtul meil, mina olin juba voodis, see oli sõjamasin, millist ma polnud kunagi näinud, ehkki seda kutsuti soomusautoks, polnud see üldse auto moodi autot ma ju teadsin, oli mitmel korral isegi sõitma. Asi oli selles, et meie papaal oli sõiduauto omamoodi haruldus kogumentsenis ja küllap kogu ümbruskonnas. Ma ütleksin, et meie papa ja ühtlasi meie mõisa edumeelsuse näide puuskodaratega sõiduauto oli setud juba mõni aasta tagasi. Ma ei mäleta just päeva kuidagi baasele sai õigemini kui see mõisasse kohale toodi ja tänini pole mul aimu, kui suure summa sepapaale maksma läks. Autol oli muidugi ka juht, papa palgatud ja väljaõppinud juht ilusas sohvri vormis, pealegi nimi Jaan Kuusik, ses papa seda oskust enda jaoks vajalikuks ei pidanud ja see poleks ka temasugusele mehele sobinud. Ja auto leidis koha mõisa tõllakuuris. Räägin meie autos siinkohal pikemalt seepärast, et seal oli meie edasiste sündmustega käigus oma osa nagu ka sellel juhil. Aga ma mäletan ikkagi selgesti esimest sõitu autoga, mida bataadi teinud, mitte muti seltsis, kes algul nagu puuteasja võõristas, vaid meie oma tütardega. Kusjuures vend Aleksander Ki mahtus auto tagaistmele pooleldi minu noorema õe viltrudi sülle. See oli vahva sõit, tuul vihises kõrvus ja me kõik hüüdsime vaimustusest, sest see oli midagi muud kui tõllas sõita. Sel korral panime ka autole nime, milleks sai hall hunt. Sest sõiduauto oli halli värvi ning meie tootem. Kui indiaanlaste moodi öelda, oli hunt kohalikus keeles susi. Papa, auto Dalia, kena, pehmed pruunid polster, istmed sees ja ülestõmmatav kate, mis hea ilma puhul oli alla lastud, aga halva ilma puhul käis üle kõigi ainus viga. Ümbruskonnas polnud papa auto jaoks sobivaid teid. Me sõitsime halli hundiga tavaliselt mõisasisestel teedel või keerutasime ümbert sõõrikuplatsi, nagu kutsuti suurt rotundi häärberi ees. Aga see oli rohkem teeniaskonna poolt antud nimi, mis mulle isiklikult rohkem meeldis kui saksakeelne ringplats. Too kah autoks nimetatu nägi hoopis teistsugune välja, kui too teine soomusauto oli. Noh, see oli kui väike kindlus ja sarnanes tegelikult ühe lõun oma loomaga, kelle pilti olin raamatus näinud. Nimelt ninasarviku ka just kahur kõige kõrgemal ehk soomusauto tantsis tornis oli kui selle ninasarvikut rv ja sarnasust lisasid Velga hallid kilbid soomusauto külgedel. Kuid ma ei rutasin kohal asjast ette. Seda eestlaste sõjaväesoomusautot nägin mõni siis hommikul, kui ma nagu tavaliselt oma pargikäigule suundusin. Nii et mind tabas täielik üllatus, kuivõrd keegi polnud mind soomusauto mõisa saabumisest hoiatanud. Hall monstrum seisis häärberi järvepoolses otsas üsna häärberi ligi köögiakende all ja nägi tõesti veider välja. Neid oli kolm meest, kahel Nahkuued, aga ega kolmandalgi olnud mingit sõjaväe vormi ja tema nimi kõlas kui viidik sest nõnda teised ka teda kõnetasid. Tema oli nagu selgus imeliku masina juht, teisisõnu komandör mitte just suur sõjavägi ja ta askeldasid masina ümber kõneldes eesti keeles. Nad ei pannud mind algul tähelegi, nii et ma kuulasin huviga, mida nad räägivad. Ja ma sain meist igast sõnast aru, ehkki nad olid sõjaväelased ja seejuures mitte nende sõjaväelaste moodi, kes olid mõisas varem viibinud. Ütlen siinkohal, et olin juba lapsena meie peres kõige parem eesti keele oskaja sest mulle jäi kõik kergesti külge ja keelele julgen öelda, et olin parem eesti keele oskaja kui papa Eduard kes pidas seda oskust baltisaksa mõisnikule lausa vajalikuks. Samal ajal kui vend Aleksander oli kõigist neist neljast lapsest keelte osas kõige nõrgem või ehk peaks ütlema laisem. Aga mulle küll jäid lapsest peale keeled kergesti külge. Ma kuulasin ja kuulasin, kuni sain aru, et imelikul autol oli justkui mingi viga küljes sest mehed takseerisid endiselt masinat igast küljest ja katsusid isegi masin alla pugeda. Igatahes tegi see asi kõigile kolmele muret. Edasi kuulsin, kust mehed olid tulnud. Kõige esmalt olid nad olnud Valgas ja mida meie pere kirjutas ja hääldas, kui valk. Seal oli see rongi pealt maha tõstetud, pärast olid nad saadetud Verro peale, kus nad olidki eelmisel päeval meile jõudnud. Et mehed meeldisid mulle millegipärast nad olid hoopis teistsugused kui kunagi mõisas olnud Preislased võinud enamlased umbes kaks nädalat tagasi. Ma olin natukene aega vait, kuulasin veel nende juttu, mõtlesin veidikene ja tegin siis suu lahti. Meil on mõisas sepikoda, seal on viga kergem parandada. Ütlesin selges eesti keeles, ma võin näidata, kuidas sinna saab minna. Siis nad muidugi märkasid mind ja tõstsid pilgu. Oo, preili räägib meie keelt ja nii hästi. Mis preili nimi on? Elizabeth, vastasin viisaka noor preilina siis peti, nagu meie pole kombeks, ütles toona kuues mees viidikuks süütu ja naeratas mulle oma suurte valgete hammaste välkudes. Ma ei vaielnud neile vastu, et minu muti kutsub mind lühemalt ja hellitavalt Liisliks, sest nimi peti meeldis mulle ka. Nõnda kutsuti toda inglise kuningannat, millest ma hiljem rohkem lugesin. Kuigi mulle ei meeldinud, mida ta laskis vaese Mary Stewarti ka teha. Ja soomusautol ei olnud just liikumise viga küljes, muidu ei oleks me sinna sepikoja juurde jõudnudki. Mõisa sepikoda asus väljaspoolpark aga mitte palju eemal pargi väravast välja ja kolm 40 sammu mööda teed hoppa poole. Mina kõndisin soomusauto kõrval ja üks meestest ning auto sõitis hästi tasa ja kõik oli suviselt vaikne. Ja nad hakkasidki sepikoja ees midagi selle rohekashalli raudkere all kolkima ja pärast ära kruvima, kusjuures üks meestest oli lausa selili auto all. Nõudes Ma ei tea vasarat ja midagi veel, mida tõesti sepikojast saadi. Kusjuures üks mõisasepp, kes parajasti kohal, oli agarasti aitamas, sest temagi oli ju eestlane. Ja see oli eesti oma soomusauto nimi siiski veider. See oli lausa valge värviga autoga rele maalitud ja see oli vibu aane. Mida see tähendas, jäi mulle alatiseks teadmata. Pärast räägiti olnud veel teinegi soomusauto, mille nimi olnud toonela. See pidi olema kuidagi eestlaste rahvauskumustega seotud. Ent sellest autost hiljem ainult räägiti. Sest autot ega veel vähem tema mehi ei näinud meist küll keegi jäine edasi nende juurde, kuigi nad tänasid juhatamise eest ja arvasid, et mul oleks varem häärberi juurde tagasi minna. Aga mina ei läinud kuhugi. Kuulsin ka nende eelmise päeva juhtumistest lähemalt sest neil oli see kõik vaja juskui sõnades üle käia. Selgus, et eelmisel õhtul veel enne pimedat olevat neid Verrobolt sõites siinsamas ligidal Ritsiku kiriku juurest tulistatud, kus olnud teetõke üks puu risti üle tee lastud, mis sundinud neid toppama. Ja tulistatud oli neid täpsemalt kiriku tornist, mille peale nemad kohkumatult vastanud ja seejärel teetõke koristanud ning kenasti läbi metsa meie juurde jõudnud. Kes neid mõisas oli juhatanud, see ei saanudki selgeks. Kuid kes neid seal tulistas, kas jälle enamlased, tahtnuks ma küsida? Kas tantsis jälle siinkandis? Aga seekord ma pidasin suu kinni, ei tahtnud olla ninatark. Kui oleksin olnud sõdikam, siis oleksin just nendele meestele rääkinud kahurikuulist tollest esimesest kahurikuulist juma seismisest järve kaldal. Niisiis olin vait, ei tahtnud ennast segada sõja asjusse. Ja ometi olin ma end neisse juba seganud, mina, kes ma polnud veel 14 aastanegi. Ma seisin seal soomusauto kõrval. Nii kaua, kui see auto alla maja end üles ajas ja prügi maha hakkas rapsima. Paistis, et oli rike korda saanud. Just sel hetkel kostis nagu jälle laskmist. Mehed sattusid sellest pisut ärevusse ja üks neist tuli minuga koos pargiväravani kaasa ja tänas abi eest ning soovitas mulle edaspidi häärberis püsida. Millisele soovitusele ma isegi kuuletusi, sest see oli säärase tooniga öeldud. Kuid ma olin häärberi allkorruse ühe akna juures ja siis nägin, et ka eestlaste soomusauto veeres tagasi meie parki. Ometi jäänud soomusauto seisma oma hommikusele pilkudele varjatud kohale, häärberi põhjaotsa varjus vait jäi sõõrikuplatsi kaugemasse jõepoolsesse serva. Kohe läks laskmine sagedasemaks ja tugevamaks ning tundus, et jällegi on sihtmärgiks meie mõis, nagu oleks nähtamatuks jääv tulistaja. Ma tahtsin isegi kasutada sõna vaenlane, teadnud soomusauto, meil viibimisest. Kuigi pargipuud ei lasknud seda näha ning soomusauto hakkas justkui enda kaitseks kohe häärberi esise platsi Klungi ümber tiirutama nagu arvaks soomusauto väike meeskond, et liikuvana on nende masinat raskem tabada. Mis võis olla üksnes minu mutte. Küllap nad kontrollisid, kuidas masin pärast kõpitsemist jookseb. Aga kohe aeti mind akna juurest ära, kuigi keldrisse seekord pere ei laskunud. Ja et edasistest sündmustest kuulsin üksnes teistelt. Tegelikult täitis äärberit mõne aja pärast uus suur kohkumus. Seal väljas oli midagi juhtunud, midagi päris hullu. Esimese hooga mõtlesin, et soomusauto saigi pihta. Ei, see oli alles ja kõik mehedki terved. Selle, mis oli juhtunud, sain ma teada pisut hiljem vend Aleksandrit, kes oli kõike ühest teisest aknast pealt näinud, see kõlas sõna-sõnalt nii. Liisel, sa ei usu, mida ma nägin. Üks mõisamees rallimeestest sai pihta temast temast jäi järele üksainus jalg põlvest saati, jalg. Kõik muu lendas. Sel kohal jäi poisi hääl erutusest või vaimustusest kurku kinni. Aga ma ei tahtnudki seda kuulda, mida ta oma lapselikust põnevuses ja eemale olijana nagu puudutakse, kedagi meist tahtis mulle nüüd edasi anda. Ent see puudutas meid otseselt. Mõisateenijaid ja töölised olid ju mõisa osa papaolised alati toonitanud. See oligi kõik, kuid seda oli liiga palju, see oli palju hullem kui härberit ennast tabanud mürsk. Ja surm mõisas. Kuid veerand tunni või veelgi vähema pärast vaikis seekordne laskmine ja soomusauto võis minema veereda. Seda teed pidi, mis viis walki. Aga enne veel, kui nad Aru mõisa teeotsa jõudsid. Ma vaatasin neile häärberi trepilt järele. Kaugemale ei lubatud mul ikka veel minna, hakati nende pihta jälle nüüd ilmselt otsesihtimisega laskma. Mille peale soomusmasin, jäi seisma, nagu läks uuesti viga saanud, mis mind väga ehmatas. Kui tee soomusauto keeras motentsi torni kuhugi lõuna suunas ja seejärel sülitas too väike kahur, tule juti välja. Kaia jälle, kuni nende pihta tulistamine lakkas ning nad võisid edasi veereda. Korraga oli mul hea meel, et soomusautol nii hästi läks, sest ka minul oli olnud väike osa selles kõiges, et nad terveks jäid. Me ei saa kokkuvõtvalt öelda, et ma seekord mingit erilist hirmu oleksin tundnud igal juhul mitte suuremat kui tookord järve ääres. Seepärast arvasin, et pargi suured puud mind ja meid kõiki mingilt moodi kaitsevad. Kuid miks ma polnud seda tundnud selle esimese tulistamise aegu, kui häärber pihta sai, seda ei osanud ma endale seletada. Mingil moel oli vist siiski mängus eestlaste soomusauto, meil viibimine? Pärast räägiti, et need tulistajad olevat olnud enamlased, see ei pannud mind üldse imestama. Aga meie mõisa punased küll teist korda ei jõudnud või ei julgenudki tulla. Seal vahetusid sündmused meie kandis nii kiiresti, mingit rindejoont justkui polnud ja ka osapooltest oli raske aru saada. Oli kui mitmeharuline tundmatu olevus soomusauto ja selle meeskonna osas oli selgus olemas. Ma olin näinud, kes seal sees viibisid ja ma teadsin ka, mida nad suudavad. Tegelikult ei olnud meie mõisa viimaste tunnistajate osas täit selgust kuni lõpuni. Ja mulle hakkas kangesti tunduma, et need polnud üldsegi punased. Hoopiski sakslased sõnaga landesveeriga kutsutud vägi, mille mõni üksus oli kuidagi meie lähedale sattunud. Ja nad võitlesid justkui meie nimel meie paikajäämise nimel, kuid siiski pidanud me esmajoones papp. Neid päriselt omadeks, nii et sakslased tulistasid saksa mõisa, pidin mina lapsemeelselt endale lõpuks kinnitama. Ma ei saanud sellest üldse aru, eesti soomusauto oli endiselt mulle mõistetavam. See seik ja mitmed muud nähtused panid mind hiljem täiskasvanuna mõtlema meie tollase olukorra Äärmise vastuolulisuse üle. Kuid siis lapsena olnud mulle keegi, et see ongi ajalugu. Et ajaloos polegi mingit kordega loogikat, vaid mingit kulg, arusaamatuse teadmatuse järjest suurenevas segaduse suunas. See oli ju maailmasõjajärgne olukord, millest oli raske aru saada kainemalt mõistusel. Saksamaa oli tegelikult juba aasta eest sõja kaotanud aga sakslased sõdisid edasi ja venelased, kes olid rahu sõlminud, nemad samuti, kusjuures neist oli saanud ootamatult kaks vastalist poolt valged ja punased. Ning uue jõuna osales ju ka eestlaste noor sõjavägi, keda minu jaoks kehastas too veider sõjamasin. Ja kõike seda oli minu õrnas eas neiu mõistuse jaoks liig mis liig. Kuigi ma tahtsin ümberringi pulbitsevatest sündmustest kangesti aru saada ja ahmisin endasse neid seiku ja sündmusi, kuulasin täiskasvanute kõnelusi, jätsin meelde muidki jutte, mida räägiti, kuigi rääkijad olid tihti üsna suure teadmatusega löödud ning rääkisid puhta väljamõeldisi, mida kutsuti kuulujuttudeks. Päriselt sain neis sündmustes jagu palju aastaid hiljem, kui ülikoolis ajalugu õppima hakkasin ja kui mu enda päritolu ei saanud mind enam niivõrd mõjutada, nagu tookord seal juba püüdsin kunagisi sündmusi vaadelda täiesti uue pilguga ja võisin üksnes imestada, kuidas me neist tollal siiski nii erinevalt aru saime. Ning muuhulgas sedagi, kuidas kogume pere sellest keerlusest nii valutult läbi tuli. Ju meil oli üksjagu õnne või juhused, aine soosisid meid. Ja asi polnud mitte papa peaaegu erapooletuses, mitte selles, kelle poolt või vastu me pidanuks olema. Me ei saanud tohtinudgi mõelda ühegi poole eelistamisest. Me olime lahkujad loobujad, seega omal kombel kaotajad. See oli ära otsustatud juba tollest hetkest, kui see maailma pahupidi pööratud kaugesse võib-olla see alguse sai. Ja kui meist nii kaugele jääb, Saksamaa esimesena sõtta astus. Et mu tark papa taipas seda üsna varakult, aga ta Luutist ikkagi vist lootis, et kõik võib veel vanasse Euroopasse käänduda. Seda aga ei juhtunud. Tegelikult oli õigeaegse lahkumise tagaosalt ka perekondlikke põhjuseid. Juba varakevadel, enne kõiki neid sündmusi, mida eelpool kirjeldada püüdsin, oli papa astma võtnud pöörde halvenemise suunas ja ta hakkas meisse tasapisi tilgutama mõtet, et me peaksime kõige lähemas tulevikus olema valmis Mentzenist lahkuma. Kusjuures seda lahkumismõtet ja seda konkreetset kuupäeva käskis ta kõigil siiski saladuses hoida, sest ajad olid segased ja meil võis takistusi tekkida. Nõnda ei saanud kedagi usaldada. Muuhulgas ei pidanud vega mõisateenijaid papa arvates meile isegi kõige usaldusväärsemaid sellest enneaegselt teavitama. Momeel tõmbus pärast selle otsuse kuulmist ikka väga kurvaks, ehkki ma ei saanud seda välja näidata ega vaielda vastu papa tehtud otsusele mis tähendanuks vastuvaidlemist meie teekonna üksmeelele. Sest mu vend ja õed ühinesid üsna meelsasti sellega, nagu lootsid asukohavahetusest ja elumuutustest midagi, mida nad vist ise suurt ei adunudki. Mulle näis just pärast seda nõusolekut, et neid nagu ei sidunud selle kohaga Mentzeni mõisaga, niipalju kui mind. Ma arvan siiani, et kõigist meie omadest elasin mina seda lahkumist kõige sügavamalt läbi. Või ma siiski liialdan, tegelikult ikkagi me kõik üks omal kombel. Kuid keegi ju seda sõnades ei väljendanud. Et ma hoomasin juba siis minu ja õdede ja venna vahel mingeid vaevu tuntavat piiri, mis edaspidi aina tugevnes. Millal küll, millesse võis tekkida? Need olid ju ometi kõik nagu minagi siinsamas sündinud mitte kusagil Saksamaal tüübingenis või mõnes teises kohas, kus mina polnud isegi mitte mõttes või piltpostkaartide varal viibinud ega ka nemad isegi mitte mutti, ja papa, kes olid samuti siitsamast pärit vast ainult paaril korral seal. Me olime kõik siit Mentzenist, mida kohalik rahvas ka monisteks kutsus sellegi kohanime meie suguvõsa omast tuletatud. Erinevalt teistest kodustest oli jutt sellest teisest kodumaast, mida nüüd rääkima hakati, mulle lausa võõras. Minu ainus kodu oli see seest ja väljas valge sein, häärber ühtlasi terve mõis oma rohkete, kuidagi väga mõistusepäraselt kavandatud hoonetega. Muidugi meie park koos järvega ja mitte üksnes kõik see nähtav ja kombatav vaid ka kõik juurde mõelda, õhk ja selle koha, vihm, tuul ning lumi ka hommikukaste ja järvelt leviv udu ning kümned muud nähtavad või juurde mõeldavad elemendid. Kõik see kokku oli nii oluline. Olgu peale, et see territoorium minu jaoks kuigi palju kaugemale ei laienenud külaaladele Katre Kõivistu või anna paluni, mis kuulus ju tegelikult ka Mentzeni alla. Kõigis pisut mõisasüdamest eemale jäävates kohtades meeldis mulle eriti jõe äärne mustjõe luht selle õitsva, aga ka niidetud näoga heinamaa sest mõnikord õnnestus mul koos Minnaga seal jõe ääres ära käia, ehkki mutti selle peale hästi ei vaadanud, sest jõgi ise oli sünge. Teadagi juba nimigi säärane mustjõgi vast siiski oli meie jaoks. Mina olen väljaspoolmõisa, selleks oli meie suguvõsa surnuaed. Niisiis võiksin öelda, et meie lahkumine Mentzenis oli ära otsustatud koguni enne neid kaht sõjalist sündmust, mida olen nüüdseks kirjeldanud enamlaste mõisas viibimis ja eestlaste soomusauto külaskäiku. Võiks vist öelda, et isegi enne sündmusi googel Serbias viis aastat tagasi papa kehv tervis oli lõpuks vaid millegi paratamatu järelm, pool läbipaistev ettekääne. Muidugi, papa tervis oli ka selles süüdi, et kogu mõisaelu oli aeglaselt, aga paratamatult mingisse ei, mitte langusse, vaid pigem paigale olemisse laskunud. Vedelik, papa tervis, äreva aed ning inimeste üleüldine ebakindlus, kõik millegi üldisema läbi põimuvad lülid. Üheks tuntavaks sündmuseks nimetatu puhul oli ju ka Kärner Hansu sõjaväljale minek mille järel mõisa aed ja park hooletusse vajusid. Minna kõrvale oli Hans üks minu sõpru täiskasvanute maailmas. Triiphoone sisemus muidugi ka, sest linnaperes polnud ju aednik oskusega inimest. Kuid midagi sündis ka kaugemal põllul rohumaadel mingeid töö tegemise leigus või äraolev seisund. Hoolimata neist ja teistest otsustustest vihjetest ja Pealt kuuldud juttudest tuli ärasõit meile lastele siiski ootamatult. Teadsime ette ja ikkagi ootamatult selgus, et miski oli seda otsust kiirendanud. Nimelt üks teade oli papaani jõudnud õigeaegselt. Selleks oli tolle meist mitte kaugel peetava Landeswehri sõja vastasseisus tekkinud ajutine rahuaeg. Milline see rinne tegelikult välja nägi ja kuidas see sõjategevus toimus? Sellele saime meie õige varsti vahetu ja piltliku vastuse.