Niisiis saime me ühel juuni õhtul papalt ootamatu käsu ennastki järgmiseks hommikuks lahkumiseks valmis panna ja oma asjad kiiresti pakkida. Ärkasime hommikul tõesti väga vara, kuigi minu kohta see ütlus ei sobinud, sest ma olin terve selle varase suveöö, mis vahtis aknast tuppa, mis oli meil Hedvika ühine, peaaegu üleni ärkvel olnud. Nii suur oli ärevus, ärevus ja teadmatus, mis meist küll edasi saab. Mu kujutlus, mis oli alati olnud väga elav, oli tegelikkuses kellast ja sündmustest ette rutamas. Nii et ma olin lõpuks ei tea, kui kaugele me mõisast jõudnud, kui muti tuli meid üles ajama. Ta rääkis sosinal. Sel hetkel, kui ma öösärgist vabanesin ja ennast kiirustades riide panin, oli mulle ühteaegu selgega tõsiasi, et selle aasta suve alguse sugulaste kokkusaamine jääb küll ära, mida ma olin aimanud juba mõnda aega. Aga nüüd oli see lõplikult selge, mis tähendas ühtlasi, et ma ei kohtu ka tädi annaga mingeid suuri asju me kaasa Ta ei saanud, nagu olid olnud papa sõnad juba õhtul ainult kõige hädavajalikum, mida suudame käe otsas kanda. Me pidime oma mõisa maha jätma, selle kõige täiuslikumal kujul oli ta veel lisanud. Ja kõik Mentzenis toimunu lisasin mina mõttes väike pruun kohver, kusjuures õdesid kohvrid olid natuke suuremad, oli mul juba varakult valmis pakitud kõik vaid äärmiselt vajalikud asjad, ei midagi liigset, sest papa sõnade järgi tuli meil nüüd edaspidi endal oma elu raskust tassida, nagu ta humoorikalt lisas. See kohver ootas mu voodi kõrval vajavaid kätte võtta ja tõlda viia, mis pidi hommikul häärberi madalasse treppi aetama. Kõiki haaras juba õhtul lahkumise ärevus ja muti oli meid äratades ise juba üleni riides, rangelt ja reisipäraselt ning tumedas nagu läks, mingi kurb sündmus. Kuid seda see oligi. Riides olid üllatuslikult ka mu vend Aleksander, kes oli muidu suur viivitaja ja keda tuli igasuguste väljasõitude aegu alati viimasena oodata. Ent seekord mitte. Läksin esmalt välistrepile. Hommik oli udune, päike, mis polnud veel päriselt tõusnud, oli kusagil pargipuude taga, kust selle valguspressis end nagu läbi lahja piima. Väljas oli imelikult vaikne. Kedagi mõisarahvast näha polnud. Ei. Siiski Ta autojuht ja meie parim kutsar olid pisut eemal kumbki oma sõiduriista ukse juures valmis teele asuma. Ent enne oli bataal mulle ülesanne mulle üksi, milleks ta kutsus mind kerge käeviipega tagasi mõisasaali. Nii ta osutas vaid sõnatult väikesele plekist kohvrile mis oli minu omast ehk mõnevõrra suurem kohver seisis märkamatuna lauajala varjus juskui kellelegi pult sinna kogemata unustatud, aga ei olnud üldsegi. Ja alles seejärel, kui olin selle kätte võtnud, hakkas papa mulle seletama üsna vaikselt sest teisiti polnud mõeldavgi, mida ta soovib, et ma selle kohvriga ette võtaks. Ja sellest siis kujuneski meie kahe ühine saladus tappa sõnades kõlasse nii. Ma mäletan seda üsna täpselt. Liisil see asi jääb nüüd sinu hooleks ja täiesti sinu teada. Sest sina oled meist kõige noorem ja sinul on igatahes lootust. Ma ei saanud esialgu millestki aru, eriti sellest sõnast loota Dust. Aga ta ei seletanud rohkem tema sõnade täiest mõttest sain aru kunagi hiljem ja nõnda öelnud jäi papa korraga hetkeks vait, nagu oleks ta kogemata liiga palju välja öelnud. Sest neis sõnades oligi rohkem lootusetust Lootust. Selleks ajaks olin ma muidugi taibanud, et selles kohvris, mis polnud minu käe jaoks just kerge oli midagi niisugust, mida me kaasa võtta ei saa. Mida seda pidin ise arvama? Ema arvasingi kohe kuidagi. Ta oli välja öelnud, mida ma nüüd pean tegema, et selles pleki ses kohvris on ilmselt meie perekonnareliikviad, meie suguvõsa naisliini mamma ja vanamamma ja üldse kõigi meie suguvõsa naiste ehteasjad. Sa lähed nüüd parki lisel tubli tüdruk ja matad selle kohvri maha, lausus papa ehk pisut katkeval, ent siiski sisenduslikul häälel. Kuid see polnud niivõrd käsk, vaid rohkem nagu palve. Aga ära vali väga silmahakkavat paika vaid mõtle, tüdruk, kuhu just matad. Kuni hakatakse pärast lahkumist midagi last otsima. Nad teavad, nad arvavad nagunii nagunii. Kes need nemad on? Kes nagunii teavad selle, jättis papa täpsustama. Seda pidin ma jälle ise mõistma ja ma enam-vähem taipasingi. Aga papa, ma ei oska. Ma ei saa hakkama. Mul ei ole nii palju puudu. Püüdsin vastu hakata, kuigi teadsin, et see on kasutu. Ta oli minu ju välja valinud. Küll sa saad. Kindlasti saad jah, nagu ma ütlesin, üksi, sina pead seda kohta teadma ja mäletama. Teistel pole sellega asja. Ja oli mul alati olnud ette teadlik, nii et ma uskusin selgi korral temasse. Ja küllap ta nägi meist kõigist kõige kaugemale ettepoole, see tähendab tulevikku. Ja mine nüüd. Sest aega pole sul palju. Ning mõtle enne hoolega, kuigi aega on napilt. Sa pead selle koha hästi, jah. Ja ta tuli minuga veidi maad, sina häärberi tagatrepile kaasa, kedagi teist ei kohanud, kõik teised pereliikmed olid teisel pool härberit ametis. Hommik oli udune, juskui hele märgkardin rippus pargipuude vahel ja muutis selle ka see hommiku üksildaseks. Samas oli hommik just säärane nagu tapaavli soovinud. Üksildane, et me ära sõita ärataks võimalikult vähe tähelepanu. Ma pisut kartsin sellesse jahedasse ja märga parki minna, ehkki teadsin seal ju iga rajakest. Seal tagatrepil võttis papa mul korraks ümber õlgade kinni ja osutas trepi kõrval olevale lühikesele aednikul abidale. Oota hoidis Pappaming veel korraks tagasi ja kui olin uuesti trepi alumisel astmel kobastama, sügavas taskus ja tõi sealt nähtavale mingi imelikkunud tsaka, see oli õlise riide sisse mässitud ese, mis mu käsi ja küllap ka tema omi pisut isegi määris. Seega ütles ta pisut teise häälega. Mata see sinnasamasse kõrvale. Ma ei saanud sellest nutsakas muidugi kohe aru, alles hiljem, kui olin seda uuesti katsunud. Ma mõtlesin algul selle koha valida mingi puu alla, näiteks mõne taga pargi vägeva lehise alla, mis mulle kõigist puudest enim meeldisid. Sest nende puudutus vastu nägu oli, nii meeldib need lehise hukkad, need polnudki nagu kad, vaid pooleldi lehed, millest Vistüliga puu eestikeelne nimi. Ja need lehise okkad olid imelikult kobaras nagu noh, nagu mingid rohelised orava sabakesed. Veidi hiljem mõtlesin mõnda õunaaiavanemat ja meeldejäävamad viljapuud selles mõttes, kui mul tuleks too paik ikkagi meelde jätta. Alles seejärel mõtlesin, et ega keegi mind selle tegevuse juures äkki kõrvalt vaata, ei kedagi saanud pargis olla seal nii varasel tunnil. Karta tuli vaid kõiki hilisemaid otsijaid, et ma neile mingeid nähtavaid jälgi ei jätaks. Varanduseotsijast ju rohkesti lugenud? Ma ei teadnud siis veel, et seda maha matmismoodust oli ajaloos palju kordi kasutanud need, kes pidid mingil põhjusel kiiresti lahkuma ja kartsid kaasa võetuga riskida. Mõnda neist ajaloolistest juhtumitest, sealhulgas Marii antuannetti oma seisis mul alles tulevikus teada saada, siis ükskord lugesin, maga viimase Vene tsaari Nikolai teise perekonna kurba lugu. Seda tema neli tütart ja abikaasa olid rohkesti oma väärtasju rõivastesse vöödesse ja mujalegi õmmelnud. Ja kui neid seal Impaatjevi maja keldris maha laskma hakati, siis tapjate esimesed kuulid põrkusid neilt peidetud ehetelt tagasi. Aga see ei päästnud neid edasiste kuulide eest, sest padruneid tapjatel jätkus. Mina mõtlesin oma kohta valides hoopis muust et need papaia muti kokku kogutud väärisesemed võivad ju aja jooksul seal maalses hävida. Kui see aeg on väga pikk, ma ei tea, kust minusse puhulasse täiskasvanulik aru saanud kuid juba lendas midagi valget ja kaariat läbi selle märja udu. See oli meie kaarsild, mis viisi järves olevale saarele. Õigupoolest oli see kunstlikult loodud paar, lihtsalt üks järve ulatuv poolsaareke oli läbi kaevatud ja nõnda üksildaseks eraldatud olemiskohaks muudetud. Meile õdedele meeldis, vahel seal saarel viibida, jäi ütelda, või minul üksi mõtisklus kohaks pidada. Heureka ka hüüatasin vaikselt kreeklase kombel. Sinna väikesele saarele otsustasingi oma kohvri maha matta. Ma arvan, kõige rohkem tosin meetrit läbimõõdus, aga seejuures ometi kindel ja ülesleitav koht arvasima. Üks saar ei saa ju ajas mingil juhul kuhugi kaduda, kui see just järvele triivima ei lähe ja näiteks mõnesse uude kaldasse kinnitu. Ei, see küll mitte, sest näis nii kindlalt kaldas kinni olevat. Niisugune oli minut kollane, pooleldi lapse, pooleldi täiskasvanu, arutlusel saarekesel. Hiljem lugesin ma tõesti neist ujuvatest saartest ja järvede kinnikasvamisest ning muustki. Kuid tol hommikul näis Mentzeni park ning selle järv ühtekokku nii kindla ja püsima päevakohana. Kärner Hansu labidas oli haruldaselt terav, pidin olema ettevaatlik, leidsin saarele ehitatud rotundi kõrvalt isegi kolmnurkse kivi, mis oli veel üks hea tunnismärk. Kartsin vaid üht, et kaeva ja ulatunud lõpuks veeni. Sestap ei kavatsenud ma kaevata kuigi sügavat auku. Labidatera võttis siiski halvasti, takistuseks olid tihedad põõsa juured. Kulutasin hulga jõudu, olin higine, väsisin lõpuks ära, kuid Fatah käsk või soov oli sedavõrd tugev. Samas näis auk siiski kuivaks jäävad. Järgnevalt mässisin kohvri mingisse riidetüki, mille olin kas ise kaasa haaranud või mille papa oli mulle andnud, enam ei mäleta. Kaevise varjasin sellesama maa kamaraga, mille olin algul eemaldanud ja lisaks veel raputasin selle koha üle vana lehepuruga, mida oli saarel rohkelt, siis pesin samas kõrval vee ääres oma tallad mullast puhtaks, sest auku oli ju tulnud kinni sõtkuda. Kust küll mul need oskused tulid. Kõige lõpuks heitsin Kärner Hansu labida kui ainsa reetliku tunnismärgi järve. Alles siis märkasin, et ese, mille bataali mulle samuti kaasa andnud, lebas ikka veel niiskel rohul. Ma olin selle vahepeal hoopiski unustanud ja katsudes sain aru, mis oli. Ma polnud relva revolvrit, sest seda see just oli kunagi papa käes näinud. Küllap see peitus tema laua salalaekas. Kuigi teadsin, et bataadi, salli vägivalda ega mingisuguseid selle vahendeid isegi mitte tol korral, millest muti mulle kord rääkis, mustasajalised mõisasse tungisid ja papa oli naeratades neile vastu läinud ja pärast nende jõugu juhiga sõnalist kahevõitlust pidanud. Muide, mina olin siis vaid mõnekuune, nad olid nimelt tahtnud ka tema sigarikarbi kaasa võtta. Harrased oli papa neid lugupidavalt kõnetanud. Kas te jätaksite mulle siiski ühe sigari? Ja talle oligi selle kauni sõnalisuse peale jäetud kolm sigarit mida papa oli suure mõnuga hiljem tõmmanud ja vaikselt naernud, sest tema diplomaatia oli vilja kandnud. Ja seda relva polnud talle nüüdki vaja. Nii sain ma temast selgesti aru, nüüd kui ese oli minu poolt kindlaks tehtud muide nähtud piltide põhjal, sest muul kujul ma polnud seda kunagi näinud. Korraga võtsin hoogu ja saatsin raske eseme sama teed, kuhu Kärner Hansu labidagi. Labidas oli kukkunud sinnasamasse saare ligidale kuid revolver lendas palju kaugemale. See lendas minu meelest kuidagi aeglaselt nagu tõrkunuks, aeg sündmust vastu võtmast ja selle vette jõudmist Lätis palju tugevam solk sattus. Kui oleksin ses vaikses hommikus Huphinud. Hea selles ühes olin papa soovi täitmata jätnud. Kui ma tagasi tulin, oli päikesetera juba kusagil madalas pargipuude taga aimatav. Aga mina märkasin korraga, et pühin pisaraid, mis millegipärast silmi tükkisid. Mul oli ühtaegu kõigest ja kõigist nii lõputult kahju ent siis ootamatult asendus kurbus mingit Rotsiga, mida ma ei suutnud tollal ega ka hiljem seletada. Ja ma ei läinud kohe häärberi juurde, kusjuures udu aitas mu kõrvalepõiget endiselt varjata. Suundusin hoopis mööda järvekallast selle kohani, kust järvest väljus väike oja. Sellesama kehva ojakese veest oli sündinud paisutuse järel kogu meie järv muidugi olid mängus kui allikad, mille olemasolust siin Aleksandri juttude põhjal. Tema oli ju me ainus järves ujuja salaja, nagu olen juba öelnud. Seal oja lähtel oli sulg püstine, värav v tõkestuseks. Ma polnud kunagi sellele erilist tähelepanu pööranud. Ehkki mulle oli räägitud, et kunagi olla samas kohas madalamal olnud väike külmhoone, kus jahedasse läbivoolavas vees hoiti mõisa piima. Viimasel ajal polnud meil kuigi suurt karja. Et külmhoonest olid alles vaid paljad müürid. Peatusin mõne sammuga sihukesele suluväravast, kust viis üle kitsas purde laud sest sedakaudu käis teerada mõisa karjalauda juurde. Ja ehkki mu käsutuses oli vähe aega, jälgisin ma mõne hetke, kuidas sululaudade vahelt nirises pisut vett alla kitsasse ojasängi. Ja mul oli hästi teada, et poole versta järel jõudis meie järve vesi meie mustjõkke. Hea mind haaras korraga meeletu kihk teha midagi, mis jätaks minust jälje. Kusjuures ma sain kohe aru, et see jätaks halva jälje. Kui mul vaid olnuks nii palju jõudu, ma tõesti kiskunud süles need märjad sululauad ja lasknuks Mentzeni järvesel udusel hommikul maha joosta, nii et sellest jäänuks mõne aja pärast järele vaid paras mudalomp ning ainult seal mürsu hauas oleks veel pisut vett, kus julgemad kalad end tihedalt üksteise vastas suudaksid peita, kuni nad lihtviisiliselt sealt välja püütaks. Kuid mul polnud kahjuks nii palju jõudu ega ka pealehakkamist ja hulk jõudu oli läinud eelmise tegevusega peale. See oli vaid korraks mõte, see väljendas pigem minus peituvat trotsi kui selgelt otsust kuid sisaldas sedasama sügavat kahetsust ja kurbust, mida ma saarelt lahkudes endas tundsin. Minu võimuses polnud meie lahkumist kuidagi takistada, ära jätta ega ka endast mingit muud märki maha jätta. Muidugi mind juba oodati. Häärberi trepi ees olid nüüd nii papa auto kui ka meie must tõld ja mu õed istusid juba tõllas, mutti aga seisis häärberi trepil ja ei olnud üksi. Seal oli ka meie minna ainsana mõisarahvast meid ära saatmas. Mind näinud, lausus mutti. Seal sa oledki. Aga märkas siis kohe minu märg jalgu ja kukkus muretsema ja läks mulle uusi põlvsokke otsima, kui ta läks. Sander oli terasem. Liisel käis oma pargiga hüvasti jätmas. Vaatasin tema poole ja noogutasin. Tal oli õigus. Alles siis, kui mul olid kuivad sokid leitud. Sealtsamast minu kohvrikesest pöördus mutti minna poole, kes hoidis mingit pesupakki käes. Selgus, et need olid meie kolmerõivad, mille ta oli õhtul ära pesnud ja nüüd varahommikul ka triikida jõudnud. Ja minna, ulatas need millegipärast just mulle, kes ma riided tõlda viisin. Neil oli küljes triikimise lõhn. Ma olin ju seda, kuidas Minnas rauaga neid riikis mitmeid kordi pealt vaadanud. Minna sul on alati nii puhas pesu, lausus mutti justkui kokkuvõtteks sellele, mida minna, oli meie jaoks olnud. Ma jään sind just selle läbi mäletama. Ja mina soovin prouale ja kõigile kõige paremat muidugi ka head reisi. Ka mina mõtlen teie kõigi peale ja palun jumalat, et teil kõigil hästi läheks. Ning teinud väikese pausi, lisas ta vaiksemalt. Aga kuna mina olin seal ligidal, siis ma kuulsin sedagi, sest ma ju pidin sääraseid asju kuulma. Ja proua, kui jumal kingib mulle tulevikus veel ühe tütre, siis tahan ma talle panna teie nime Paula või teie ja teie noorema tütre nime, ma mõtlen, et mõlemad siis eelsaba aula, mis on meie moodi. Ja kohe tulid minna silmi, pisarad küllap ka mutile, aga tema varjas selle tundeliigutuse korraks kõrvale pöördudes, nagu ei sobinud, kus tal seda oma teeni Annale välja näidata. Kuid mul jäi tema ja minna hüvastijätulõpp siiski nägemata. Õde Hedvig kutsus mind kannatamatult tõlda, sest mina kui kõige väiksem oli määratud keskel istuma kahe õe vahele ja Hedvig oli just äärmine nõnda näinudki, kas muti andis Minnalega kätt, mida ta tavaliselt ühelegi mõisateenijale ei andnud? Ma arvan, et ta tegi Minnaleja endalegi selle erandi. Temagi tahtis etast, jääks maha kena mälestus. Ja lahkumise hetk jääb inimestesse kauaks tallele. Lahkumise sõnad ja liigutused on seetõttu tähtsad, neid tuleks eriliselt valida ja nende suhtes tähelepanelik olla. Siis viimaks hakkas papa auto liikuma ja keeras esimesena juskui teejuhina meie ees ümber mõisa tohutu kesklumbi, kus sel suvel õitsesid üksnes valged lilled. Seejärel nõksatas paigas ka tõld ja häärber nihkus meist tagasi kätt minna seisis edasi häärberi trepi keskmisel astmel, ilma oma noorema lapseta, kes veel magas triiphoone toas koos oma isa ja poolõega ühist rahulikku und. Nemad jäid justkui meie asemele häärberi hoidma. Ja kui ma tõlla tagumisest ahtast aknast välja vaatasin, siis nägin, et minna oli tõstnud hüvastijätuks. See oli minu viimane mälestus Minnast pikka kasvu naine üksinda Mentzeni mõisahoone trepil jäi kedagi teist mõisa omadest. Kohe olime ka mõisa väravast väljas, väravast, kus meil ei olnud kahjuks kivist lõvisid ega midagi muud säärast tähistavat vaid üksnes madalad valged postid. Ja kõik, kõik tegelik ning juurdemõeldav, mis oli meiega selles kohas toimunud, hakkas meist nüüd tagasi saamatult maha jääma. Samal ajal kui udu kardingi oli siit-sealt rebenemas ning algava päevavalgus sai üha tuntavamaks päeva, mille jooksul meil seisis ees igatahes ühtteist läbi elada. Ning kohe lõigates läbi selle rebeneva udu jõgi, mis voolas selgi hommikul peatamatult oma igavesse merre, nii nagu minus sünni hetkelgi nagu aastakümneid aastasadu isegi aastat tuhandeid tagasi, aina samamoodi vaikselt ja samas veidi salalikult peites oma nime varjus sügavaid võrenguid. Ning kahtlemata ka selle maanurga minevik, kui. Kunagi hiljem, palju aastaid hiljem leidsin arhiivist märkmeid mustjõe kuulsatest mustadest tammedest, mida leiti jõe lammilt ja kasutati haruldase mööbli loomisel. Võib-olla teadis neist omal ajal ka mu papa aga lihtsalt unustas sellest huvitavast muundusest rääkida. Siis olid tõllarattad juba puusiljal ja ma pigem teadsin, kui nägin, et veidi maad allavoolu on jõe Pervez suur kivi vist ainus kivi kogu jõe kohta meie kandis. Ja just seal oli meie mõisa pesupesemise koht, kus pesunaised pesu pesid ja loputasid ja siis jälle kivil kolkisid. Nii et see kummaline ja iseloomulik hääl kostis koguni mõisasse ära, kutsudes mind pesunaiste juurde, kuigi jõgi oli mulle ja Aleksandril siiski keelatud koht. Aga seal oli alati kõrvale minna, kellega minul oli kindel olla. Sillalt juba teisele poole alla sõites pöördusin tagasi kätja, liibusin tõlla tagaakna vastu. See oli tõesti üsna väike aken. Ja valge häärber vaatas mulle järele, sest kogu see teelõik oli kui mõisa leepikendus. Valge udu oli peaaegu kadumas selle lühikese ajaga. Hoone näis ilus ja terve, sest too kahurikuuli purustus jäi teisele poole. Ja see oli mulle viimane mälestus meie kodust. Head head teed, Liisel kõike seda, mis siin olnud võimalikult üksikasjades mäletama. Hiljem palju hiljem, kui olin juba ajalugu õppinud ja uuesti täiskasvanuna selle lahkumise mõttes taas taas läbi elasin, tuli mulle pähe üks võrdlus, võib-olla mitte just kõige täpsem, aga siiski samast vallast ja see oli midagi säärast, mida pidi tundma mõni Maury tüdruk, kui ta koos vanematega granaadast lahkus ja tagasipilgu linnale heitis, ohkas nagu paljud teisedki Mauridest lahkujad, kelle aeg said kaheksas sajand järel äkitselt otsa. Nõnda just oli otsas ka meie baltisakslaste aeg ja me olime samuti sunnitud lahkuma maalt, kus me olime nii pikka aega elanud ja mis oli suuresti meile omaks ja omaseks saanud. Oli selle nimi siis Liivimaa või Eestimaa või kura maa. Ja me olime olnud vaid üks osa siinsest pikast ajaloost. Ei olnud enne meid ja mis jätkus katkematult ka pärast meie lahkumist.