Kui Albert hommikul kell kuus ärkas, oli voodi tema kõrval tühi ja ta naine kadunud. Naise öökapil oli kirjake. Albert küünitas seda võtma, luges järgmisi ridu. Mu kallis sõber, ärkasin veidi varem kui sina. Adjöö, ma lähen ära. Kas ma veel tagasi tulen, ei tea. Ela hästi. Katarina Albert pillas kirjakese valgele voodikattele ja raputas pead. Kas naine tuli täna tagasi või mitte? See oli ju tegelikult ükspuha. Albert ei imestanud ei kirja sisu ega tooni üle. See oli vaid tulnud pisut varem, kui ta oli oodanud. 14 päeva oli kogu õnn püsinud. Mis selle taga oli? Tema oli omadega valmis. Ta tõusis pikkamisi, heitis hommikumantli õlgadele, astus paar sammu akna poole ja avas selle. Innsbrucki linn lamas rahulikult vaikses hommiku hämus tema jalge ees. Ja kauguses tõusid taeva sinasse rahutud kaljud. Albert pani käed rinnal risti ja vaatas välja. Süda valutas väga. Ta mõtles, kuidas kogu ettenägelikkus ja isegi varem kujundatud otsus ei lase kanda rasket saatust kergemini vaid ainult paremas asendis. Ta kõhkles viivu. Aga mida oleks pidanud ta nüüd veel ootama? Kas poleks parem kohe lõpp teha? Kas polnud ainuüksi uudishimu, mis teda vaevas, oma kavatsuste reetmine? Tema saatus pidi täide minema. Otsustavaks oli ju saanud juba see, kui ta oli kahe aasta eest tantsimise ajal tundnud esmakordselt saladuslike huulte külma hingust oma põske riivamas. Ta meenutas, kuidas oli tol ööl koos sõber Vincentsiga koju läinud. Ta tuletas meelde kõik, mida Vincenzo oli tookord rääkinud ja varase hoiatuse õrn toonklaasi jälle ta kõrvus. Insens teadis Katariina ja tema perekonna kohta mõndagi. Isa oli suurtükiväerügemendi Ooberst tina Bosnia sõjakäigu ajal vabahärra seisusesse tõstetud ja langes ühe mässaja kuuli läbi. Katarina vend oli olnud ratsaväeleitnant ja oma päranduse osa kiirelt läbi löönud. Hiljem ohverdas ema kogu oma varandused poega kõige hullemast säästa. Sellest aga polnud kauaks abi, pea killasi noor ohvitser end maha. Nüüd lõpetas Parun Maasburg, keda peeti Katariina peigmeheks, oma külaskäigud nende majja. Seda ei seostatud mitte üksnes perekonna siitpeale selgelt vaeste oludega vaid ka ühe kummastava stseeniga, mis oli toimunud matuste ajal. Katariina oli viskunud nuuksudes venna senimaani talle täiesti tundmatu kamraadi käte vahele otsekui olnuks too temast sõber või kihlatu. Aasta hiljem hakkas ta unistama meeletult kuulsast orelimängijast balletist. Mees lahkus Viinist, ilmad Katariina oleks saanud temaga sõnagi vahetada. Ühel hommikul jutustas Katarina emale unenäost, kuidas balleti oli tulnud nende tuppa mänginud klaveril ühe Bachi fuuga. Siis selili põrandale kukkunud ja seal surnult lebanud. Samal ajal aga avanenud katus ja klaver tõusnud taevasse. Samal päeval saabus uudis, et paneti oli ühes väikeses Lombardia külas kukkunud kiriku tornist alla surnuaeda ja seal ühe risti jalamile surnult lebama jäänud. Õige pea. Seejärel hakkasid Katariina juures ilmuma märgid vaimuhaigusest mis pikkamisi muutus sügavaks eemalolekuks. Üksnes ema äge vastuseis ja kindel usk Katariina paranemisse takistasid arstidel tütarlast hooldeasutusse sulgemast. Terve aasta veetis Katariina oma päevi üksilduses ja vaikides. Öösiti aga tõusis ta aeg-ajalt voodist ja laulis lihtsaid laule. Nii nagu varemalt. Vähehaaval. Arstide suureks imestuseks toibus Katariina oma nukrameelsusest. Näis, nagu oleks talle elu isegi rõõm tagasi antud. Peagi võttis ta vastu küllakutseid esiti küll vaid kitsamast ringist, kuid tema tutvuskond laienes taas ja kui Albert temaga valge ristipallil tuttavaks sai, näis neiu olemusest sellist rahu kiirgavad. Et Albert suutis koduteel oma sõbrajutuvaid kahtlusega kuulata. Albert fon, Webeling, kes polnud varem eriti palju vihmas ringi liikunud, pääses tänu oma positsioonile ühe ministeeriumi asesekretärina kergesti Katariina seltskonna ringi. Iga kohtumine aina süvendas temas sümpaatiat neiu vastu. Katariina käitus alati lihtsalt, aga tema pikka kasvu kogu ja eriti ainulaadne isegi kuninglik viis pead kallutada. Kui ta kedagi kuulas, muutsid ta päris omapärasel moel suursuguseks. Ta ei rääkinud palju ja seltskonnas tavatsesid ta silmad sageli vaadata just nagu teistele kättesaamatuse kaugusse. Nooremaid härrasid, kohtles ta mõningase tähele panimatusega. Pigem vestles ta küpsemate meestega, kellel oli seisust või mainet. Aasta pärast seda, kui Albert tuli temaga tutvunud kihklas kulu, Juta krahh, rumming sousiga, kes oli just pöördunud tagasi uurimisreisilt Tiibetisse etturkestani. Toona teadis Albert, et see päev, mil Katariina ulatab oma käe abiellumiseks teisega saab olema tema elu viimane. Ja korraga mõistis ta tema, kelle eksistents oli kuni 30. aastani häirimatult kulgenud. Millised on kõik need ohud ja meeletus, millesse äge kirg võib kõige tasakaalukama mehe tõugata? Tal oli korralik teenistus ja poissmehena oleks ta saanud päris mugavat elu elada kuid rikkust polnud tal kuskilt poolt loota. Tee tema ees oli kindel, aga kindlasti mitte tähelepanuväärne. Ta riietus suure hoolega, nägemata seejuures iial tõeliselt elegantne välja. Tema kõnes oli osavust, ent kunagi polnud tal midagi erilist öelda. Ja kuigi ta oli alati teretulnud, ei paistnud eales silma. Ja nõnda tundis ta, et selline olevus nagu Katarina salapärane ja otsekui mingist teisest maailmast peaks tema juurde alla laskuma. Kui Albert tahaks teda endale. Ja siis võiks neiu temalt igatahes nõuda, et teenimatu meest tuleb kallilt maksta. Kuna Albert aga teadis, et on igaks ohverduseks valmis, tundus, et pikkamisi muutub taga neiu vääriliseks. Ühel hommikul sai Albert teada, et krahv on ilma midagi selgitamata Kalitsiasse sõitnud otsustavusega, mis muidu talle omane polnud, leidis ta, et nüüd on õige silmapilk tulnud ja suundus Katariina juurde. Kui kaugele neis nüüd olevat jäänud tootund. Ta nägi tuba Schottenhofisenda ees avaria võlvidega, kuid madal, vana, hästi hoitud mööbliga nägi üksildast tumepunast, tugitooliaknal avatud klaverit koos lahti löödud nootidega, ümmargust mahagoni lauda, sellel pärlmutter kaanega albumit ja vanast meisseni portselanist visiitkaartidel jõuda. Ja ta meenutas, kuidas ta oli vaadanud all ruumikasse hoovi, kustkaudu tuli parasjagu hulk inimesi vastas asuvast kirikust palmipuudepüha missalt. Kirikukellad helisesid, kui Katariina tuli kõrvaltoast koos emaga ega imestanud keeriti tema külaskäigu üle vastupidiselt Alberti ootustele. Neiu kuulas teda sõbralikult ja võttis ta ettepaneku vastu. Otsekui oleks Albert edastanud talle palli kutse. Ema istus vaikselt diivaninurgas, näol püsimas kõva kuulmisega inimese viisakas naeratus ja tõstis aeg-ajalt oma väikese mustast siidist lehviku kõrva äärde. Kogu vestluse jooksul selles jahedas pühapäevaselt vaikses toas oli Alberti tunne. Just nagu oleks ta jõudnud paikkonda, kus pikka aega on möllanud tormid ja mis nüüd õhkas suure igatsusega rahu järele. Ning kui ta hiljem hallist trepist alla astus, ei vallanud teda mitte õnnetunne täitunud soovi üle vaid üksnes teadmine, et nüüd on ta jõudnud oma elu küllap imelisse, ent ebakindlasse ja hämarasse ajajärku. Jalutades läbi tolle pühapäeva tänavast tänavasse läbi aedade ja pikki alleesid pea kohal kevadine taevas mööda nii mõnestki rõõmsast ja muretust inimesest tundis ta, et nüüdsest ei kuulu tema enam nende hulka vaid et tema üle on hakanud valitsema teistsugune ja erilist laadi saatus. Igal õhtul istus ta nüüd üleval võlvitud toas. Aeg-ajalt laulis Katariina meeldiva häälega, kuid peaaegu ilmetult lihtsaid, enamasti itaalia rahvalaule. Albert saatis teda klaveril. Pärast seisis ta koos neiuga sageli hilisõhtuni akna juures ja vaatas alla vaiksesse hoovi, kus puud rohetasid ja pungi ajasid. Ilusatel pärast lõunatel kohtusid nad mõnikord Belveedeere aias. Katariina oli seal enamasti juba kaua istunud ja mängivaid lapsi vaadanud. Mehes Albertit tulemas, tõusis ta ja siis jalutasid nad päikesepaistelistes kruusateedel edasi-tagasi. Algul rääkis Albert vahel oma varasemast elust nooruse aastatest, vanematekodus kraatsis tudengiajast. Viinis. Suvistest reisidest imestas endamisi, kuivõrd põgusalt varjutaoline näis talle endale senine elu, kui ta püüdis seda meenutades kirjeldada. Võib-olla tuli see ka sellest, et Katariina ei ilmutanud millegi vastu vähimatki huvi. Juhtus imelikke asju, mis võisid iseenesest küll tähenduseta olla, aga jäid igatahes mõistmatuks. Näiteks kohtas Albert ühel lõunatunnil oma pruuti Stefani väljakul ühe leinarõivais elegantse härra seltsis, keda ta polnud iial varem näinud. Albert jäi seisma, aga Katariina tervitas külmalt ja läks temast hoolimata võõrahärraga edasi. Albert järgnes neile mõnda aega. Härra istus kaarikusse, mis ootas teda ühel tänavanurgal ja sõitis minema. Katariina läks koju. Kui Albert talt õhtul küsis, Kesto härra oli, vastas neiu teda võõristades nimetas mingit täiesti tundmatu poola nime ja tõmbus ülejäänud õhtuks oma tuppa. Ühel teisel õhtul lasid Katarina pikalt asjatult oodata. Lõpuks, kui kell 10 ilmuste välja käes kimp põllulilli ja ütles, et ta on olnud maal jäänud ühel aasal magama. Lilled viskas ta aknast välja. Kord läksid nad koos kunstnike majja ja seisid kaua pildi ees, mis kujutas üksildast kõrgmaastiku ülal valged pilved. Paar päeva hiljem jutustas Katarina sellest paigast just nagu oleks ta tegelikkuses nendel kõrgendikel kõndinud. Ja nimelt lapsena koos oma surnud vennaga. Algul arvas Albert, et ta teeb nalja. Pikkamisi, aga märkas, et see pilt oli neiu mälestustes otsekui elavaks muutunud. Siis tundis ta, kuidas imestus temas hakkas, muutuma valulikuks õudustundeks. Ent mida käsitamatumalt neis Katariina olemus tema eest ära libisevad, seda tungivamalt hüüdis neiu järele. Temal lootusetu igatsus. Vahel õnnestus talle viia jutt Katariina noorpõlvele. Kuid kõik, mida neiu rääkis jutustused päriselt juhtunust ja ammuste unistuste ülestunnistused hõljus mööda justkui ühtlasest tuhmis kumas. Nii et Albert ei saanud aru, mis oli tema mällu elavamalt talletunud. Too orelimängija, kes oli kirikutornist alla kukkunud, noor hertsog modeinast, kes oli kord Praatleris temast mööda ratsutanud või vann, tekki nooruk, kelle portree tuli ta tütarlapsena Lichtensteini galeriis näinud. Ja nõnda hämardus nüüdki, neiu olemus, just nagu tundmatud või ebamäärased sihtpunktid ning Albert aimased tarina jaoks pole temal muud tähendust, kui olla keegi, kes on ulatanud seltskonnas talle käe, et teha ring läbi saali. Kuna tal polnud vähimatki jõudu neiut sellest hägusest eksistentsist välja kiskuda, tundis ta lõpuks, kuidas Katariina olemuse eksitav hingus hakkas teda uimastama ja pani aegamisi loobuma oma mõtteviisist isegi tegutsemisest, mille tingis igapäevase elu dikteeritud hädavajadus. Algas see sellega, et ta tegi sisseoste nende tulevase majapidamise tarvis, mis tema võimalusi tublisti ületasid. Siis kinkisid oma pruudile silmapaistvalt väärtuslikke ehteid. Ja päev enne pulmi ostis ta väikese majakese aedlinnas, mis oli Katariinal ühe jalutuskäigu ajal meeldinud ning andis talle samal õhtul kinkekirja, mille alusel sai neiu maja ainuomanikuks. Katarina aga võttis kõik vastu samasuguse sõbralikkuse ja rahuga nagu varem abieluettepaneku Ki. Kahtlemata pidas ta Albertit rikkamaks, kui mees oli. Algul oli Albert muidugi mõelnud rääkida talle ka oma varanduslikus seisust. Ta lükkas seda päev päeva võrra edasi, kuna ei leidnud sõnu. Aga lõpuks läks nii, et ta hakkas igasugust juttu sellisel teemal üleliigseks pidama. Sest kui Katariina rääkis oma tulevikust, siis ei teinud ta seda mitte nagu keegi, kelle ette määratud tee kulgeb kaugusse. Pigem näis, et talle on endiselt kõik võimalused avatud ja miski tema olekus ei viidanud sisemisele või välisele seotusele. Nii teadis Albert ühel päeval, et teda ootab ebakindel ja lühike õnn. Samas aga polnud ka kõigel sellel, mis võis tulla siis, kui Katariina tema elust kord kaob, mitte mingisugust tähendust. Sest elu ilma temata oli muutunud Alberti jaoks täiesti mõeldamatuks ja ta oli kindlalt otsustanud maailmast lihtsalt lahkuda. Niipea kui Katarina tema juurest läinud sellest kindlusest leidis ta nendel segastel igatsusest tulvil päevadel ainsat, kuid väärikat tuge. Hommikul, kui Albert läks Katariina laulatusele viima, oli neiu tema jaoks täpselt sama võõras kui tol õhtul, mil nad olid tuttavaks saanud. Katariina sai tema omaks kiretult ja tõrkumata. Nad reisisid mägedesse, Nad sõitsid läbi Suviste orgude, mis korda avardusid siis ahenesid, jalutasid rahulikult lainetavate järvede leebetel kallastel ja matkasid koha peal metsa mahajäetud radadel. Nad seisid nii mõnegi akna juures vaadates alla võluvate linnade vaiksetele tänavatele saatsid pilgud pikemalt pärast jõgede voogu edasi, kuni tummade mägedeni, mille kohal hajusid kahvatud pilved uduvinesse. Häkkisid eluigapäevastest asjadest, nii nagu teised noorpaarid jalutasid käsikäes, peatusid hoonete vaateakende ees, pidasid nõu, naeratasid, lõid veiniga täidetud klaase kokku, vajusid põsk põse, kõrvad õnnelik unne. Mõnikord aga jättis naine Alberti üksi, heledas võõrastemaja tuppa, milles suikus kogu kurbus võõrsil olekust kivisele, aiapingile, inimeste sekka, kes rõõmustasid lõhnava hõlmitseva päeva üle kõrgesse saali mõne palgasõduri võima, toon tumedaks tõmbunud pildi ette ja iial ei teadnud ta sellisel hetkel, kas Katarina tuleb tagasi või mitte. Sest raugematu ja selge nagu südametuksumine oli temas tunne, et miski polnud muutunud alates esimesest päevast, et naine oli vaba nagu ikka ja Albert täiesti tema mõju all. Nii juhtuski, et Katariina kadumine täna hommikul pärast kahenädalast pulmareisi ja ka tema kummaline kiri olid Albertit küll vapustanud, kuid õigupoolest mitte üllatanud. Ta uskus, et oleks nii naist kui ka ennast alandanud, kui oleks midagi uurima hakanud. Kes oli Katariina temalt kas mingi tuju unelm või elav inimene. See oli tegelikult täiesti ükspuha. Ta ei teadnud midagi ega vajanudki mingit muud teadmist, kui see, et naine ei kuulunud enam talle. Võib-olla oli isegi hea, et paratamatu oli juhtunud. Tema varandus oli maja ostu tõttu pea olematuks muutunud ja tema väikesest palgast poleks suutnud nad kahekesi elada. Rääkida naisega piirangutest ja argipäeva tavalistest muredest oleks igal juhul võimatu olnud. Mingil hetkel torkas talle pähe, et oleks Katariina hüvasti jätta. Ta pilk langes voodile, kus lebas kirjake. Põgusa mõtteajal oleks võinud selle puhtale sellele mõne sõna selgituseks kirjutada kuid adudes selgelt, et sellised sõnad poleks Katariinal vähimatki huvi äratanud. Loovustamatest tabas koti, pistis oma väikese revolvri vöö vahele ja kavatses minna kuhugi linnast välja, et seal kombekalt ja kedagi häirimata oma tegu teoks teha. Üle linnalaotus, suvehommik sügavsiniselt selge ja enneaegu lämbe. Albert hakkas otsejoones astuma, ta polnud veel sadat sammugi hotellist eemale saanud, kui silmas enda ees Katariina. Kogu. Naine hoidis käes oma hallist siidist päikesesirmi ja astus pikkamisi mööda teed. Alberti esimene mõte oli teise tänavasse pöörata, kuid jõud, mis oli tugevam kõikidest kavatsustest ja kaalutlustest, sundis teda naisele järgnema. Et saada siiski selgust selles, milles seda veel hetke eest oli arvanud. Ükskõiksusega suhtuvad. Ta tundis isegi veidi hirmu, et Katarina võib pöörduda ja tema avastada. Naine suundus lossiaia poole, Albert hoidis end parajas kauguses. Nüüd jõudis naine lossi kirikuni, mille uksed olid avatud. Ta sisenes. Albert järgnes talle mõne hetke pärast. Ta jäi sissepääsu kõrvale sügavasse varju seisma. Ta nägi, kuidas Katariina sammus aeglaselt mööda kesklöövi kangelaste ja kuningannad tumedate sammas kujude vahel. Äkitselt ta seisatas. Albert lahkus kohalt, kus ta oli senini oodanud ja hiilis, tehes keiser Maximilian Jaani hauamonumendi taha, mis kõrgus võimsana keset kirikut. Katarina seisis liikumatult Diodeerichi kuju ees. Vasak käsi, rapiirled toetatud, vaatas raudne kangelane justkui igavesti silmadega enda ette. Tema hoiakus oli üllast väsimust, otsekui oleks ta ühtaegu teadlik oma tegude suurusest ja tarbetusest ning just nagu vajuks kogu tema uhkus raske meelsusesse. Katarina seisis sammas kuju ees ja vaatas ainiti gootide kuninga nägu. Albert püsis mõnda aega peidus, siis julges edasi astuda. Naine oleks pidanud ta samme kuuluma, kuid ta ei pööranud ringi. Otsekui lummatult seisis ta ikka samas paigas. Inimesi tuli kirikusse tema kõrval, tema taga aeti. Ta ei kuulnud midagi. Mõne aja pärast jäi vaiksemaks. Katariina seisis nagu Emmnegi oma liikumatuses sarnane sammas kujuga. Möödus veerandtund ja veel teinegi. Katarina ei liikunud paigalt. Albert hakkas minema. Väljapääsu juures pööras ta veel kord ringi ja nägi, et Katariina oli astunud kujule lähemale ja puudutas huultega raudset jalga. Albert lahkus kiirelt. Ta naeratas. Talle tuli pähe üks mõte, mis täitis teda omamoodi meeleliigutusega ja rõõmustas. Nüüd oli vaja teha veel midagi armastatu heaks, enne kui ta lahkub. Ta suundus ühte kunstiärisse Paanhowstrasel. Seal päris ta, kas oleks võimalik hankida Diodeerichi pronksist koopia originaalsuuruses. Juhuse tahtel oli üks säärane just kuu aja eest valmistatud tellija, keegi lord oli surnud ja pärijad ei olnud nõus kunstiteost välja ostma. Albert küsis hinda. See oli umbes sama suur kui tema järelejäänud varandus. Albert teatas oma viini aadressi, andis täpsed juhised, mismoodi pidi firma usaldusmees kuju majakese aeda paigutama. Siis ta lahkus, kiirustas läbi linna, pööras vilteni eeslinnast Igli poole suunduvale teele ja lasi end metsatukas maha just siis, kui päike keskpäeva jõudis. Katariina pöördus alles mõni nädal pärast seda juhtumit Viini tagasi. Albert oli vahepeal maetud perekonna hauakambrisse kraad, siis õhtul pärast saabumist seisis Katariina hulka aega aias sammas kuju ees, mis oli leidnud koha kõrgete puude all. Siis läks ta oma tuppa ja kirjutas pikema kirja Peronasse, nõudmiseni Andrea Seraldiinile. Just nõnda nimetas end härra, kes oli talle lossi kirikust järgnenud, kui ta oli Diodeeriks suurest lahkunud ja kelle lasta südamel, kandis. Kas oli see ka härra õige nimi, ei saanud ta kunagi teada, sest vastust kirjale ei tulnud.