Varsti nihkus meie tõllale vastu linn nimega Walk puumajadega. Meid võttis vastu rohkelt liikumist, sagimist mundris ja halvas riides inimesi ning muidugi ka mitmekeelset hõiklemist, et mitte öelda lausa inimene ja hoolimata närvilises ja üsna ees märgitust sagimisest. Minu arvates suutis taas vaid meie papa säilitada oma tavalise soliidsuse. Jaa, sealikkuse mäletan, mingid sõjaväelased vaatasid meid kahtlustavalt, kui me seal oma kergete kohvritega seisime. Küllap oli kõigiti selge, kes oleme neli naishinge ja üks lühikestes inglise pükstes poiss. Olime nüüdsest põgenikud, see oli meie olekule juurde kirjutatud, ehkki me ise seda nimetust kasutamast keeldusime. Sõjaväelasi oli jaamahoones ja hiljem ka rongis rohkelt, kuigi otsest lahingut polnud kuulda. Palju püsse, pandlaid ja nahkrihmu. Ometi valitses mingi otsustamatus ja ühtki rongi polnud veel ees. Ühesõnaga valk oli kõiksugurahvast täis kõiksugu kahtlast ja juhuslist rahvast. Oli parem sellest inimsummast kiiresti välja saada. Inimhulgad pole mulle kusagil meeldinud. Hiljem teise ja kohutavama sõja ajal veendusin selles korduvalt, et sõja ajal hoidu inimsummadest, need kisuvad häda ja õnnetust enda külge. Siis oli papa meie juures tagasi. Ta oli teada saanud, et mingi vaherahu on välja kuulutatud, kelle vahel ja kust just see lendas minu kõrvust algul mööda, kusjuures see seisund olevat viimaseid päevi nõnda justkui meiesuguste lahkujate jaoks kohe. Ja see habras tasakaal võivad iga hetk katkeda. Õnnekombel minevat varsti Riia peale rong, mis küll juba täiesti täis, aga keegi hea tuttav aidanud teda bataa ütles ka mehe nime oli juskui Siewers aga hästi ei mäleta, kas just see nimi? Kusjuures me kõik rõõmustasime liiga vara. Tunni aja pärast levis kuuldus, et meie rongitäit, sõjaväelasi ja tsiviilinimesi ei pidavat üldse teele saadetama enne kui esimesele teele ilmunud soomus ning on lahkunud. Mulle pakkus raudne ninasarvik huvi, nagu oli pakkunud ka too mõisas peatunud eesklasse soomusauto. Ka seal olid külgedel ja ees peaaegu maani ulatuvad metallplaadid ning tornis temp kahur. Selgus, et seegi on eestlaste oma. Pealegi oli seal mingi eesti nimi hirv, vist hiljem lugesin, et tegu polnud metsloomaga, vaid sõjaväelase kapten hirve auks nimetatud rongiga. Ja enne meid soomusrong teele läkski. Milleski oli papa siiski mööda pannud, ma sain alles hiljem täiskasvanuna aru, miks ta püüdis kõigest hingest just Riiga pääseda. See linn oli talle tuttav äriasjade ajast. Seal oli tal sõpru ja tuttavaid. Ta oli selles linnas ravil olnud. Üldse sobis suur linn oma suuremate võimalustega tema kujutustesse ja plaanidesse. Aga me sattusime seal kokkuvõttes väga segases situatsiooni, kõik need eelised ei hakanud toimima. Mõtlen, et riskinuks. Kui need kannatanuks ära pikema Kahepäevase sõidu võinuks Me hoopis Bernausse jõuda, et istuda seal laevale Soome auricule Vikonna, mis tegi oma viimase reisi Saksamaale, aga keegi ei saanud kinnitada, et me ikka saanuks sellele pardale. Nii et risk oli igapidi. Mis neid häiris või vaevas kohe algusest peale, meil ei olnud joogivett ja kõhukas veini, pudelgi oli ära võetud, aga ilm oli kuum ja vagunis oli lämbe. Kus me algul juua saime, seda ma enam ei mäleta. Keegi vist jagas. Hiljem tõin just mina kõrvitsapudeliga vett ühest jõest, kus me peatusime. Kust see pudel välja ilmus, seda ei mäletama ka, kuid see oli mulk pääs. Ma mäletan selgesti selle ümarust ja raskust, kusjuures muti kiirustas mind läbi vaguniakna närveeris hirmsasti, et jään maha, kui rong hoiatamata liikuma hakkab. Kuid vesi voolas nii aeglaselt, pudeli peenikesest kaelast sisse. Pärast jõime kõik seda toorest jõevett ega mõelnud Mentzeni pumbakaevu karastavale veele. Seejärel hakkas tulema veel peatusi, millest ei saadudki aru, mis põhjusel kuni ootamatult tulime vähe liinil seal, kus see just vaherahuks oli peatunud ja aeg oli vastu õhtut. Siiski oli kuulda ka üksikuid püssilaske ente maha, kedagi vagunist ei lubatud. Keelt kõnelevad sõjaväelased seisid iga ukse juures vastas. Me olime millegipärast haaranud oma asjade järele, nagu tahaksime maha minna, ehkki see polnud ju selgesti Vello Riia. Ilmselt kehastas rong, meie vagun meile nüüdsest mingit ohtu ja rohtu kasvanud jõe kallas tundus turvalisem. Tegelikult pidanuks mõistus ütlema vastupidist. Nii või teisiti oli laskmise ja tulevahetuse oht kogu aeg õhus, nagu bataat hiljem meile ütles. Mina seda nõnda ei tundnud, miks muidu käisin jälle vee järel selgunud, võib-olla aitas keegi sõjaväelane mind, nii et ma ei pidanud sinna alla veepiirile laskumagi. Tänasin algul Eesti siis ka saksa keeles kuidagi iseenesest kahes keeles. Ja siis levis teade teiselt poolt jõge üle Gauja nimelt, mis on üsna lai jõgi ja teisel pool jõge olevas linnas, mille nimi saksakeelsetel kaartidel on Venden. Aga mis eestlaste jaoks on Võnnu ja lätlastel seesis olid Saksa väed. Rongisõjaväelased kutsusid vastasolijaid Landeswehri väeks, aga me teadsime, et need on sakslased. Tegelikult seisid väed eespool seda linna jõe ja linnamajade vahel. Aga mingit sõjategevust tõesti ei toimunud, oli imelik seisund. Kõrn, rahu nagu meie tark papa sõnastas. Tundus, et ta oli just selle võimaluse peale mänginud. Meile lausa näis, et nüüd õnnestubki ilma suurte sekelduste ta ka üle selle jõe silla pääseda. Mõtlen saksa mõjualale, ehkki kõik need mõisted olid tollal väga segi paisatud ja võisid järgmise pooltunni jooksul vastu taevast lennata. Järgnevalt levis vagunist vagunisse jutt, et see rong peab kohe tagasi sõitma, sest on siin lihtsalt vägedel ees ja igati ohus. Ja kohe sinna otsa levis teine teade edasi ja edasi pääsevad vaid saksa keelt rääkijad. Mida see edasipääs endast kujutas, sai selgeks umbes tunniajase ootamise järel, kui päike juba all jõge laskus. Meie vedur haagiti eest ära, aga ma ei mäleta, kuidas see meist mööda tagasi suunas pääses. Ju seal oli siis ikka tagavaratee ka. Seejärel olime vaid abitu joru vaguneid, kuid peagi aeti üle jõe meie suunas uus koosseis vaguneid, mis kinnitati otse meie külge ja kohe korraldati inimeste üleminek uude rongi. Mäletan seda Tamburit, kus ühel uksel seisis Eesti sõjaväelane ja edasi üle kitsa paarimeetrise vahemaa saksa vormis mees, kes ulatas igale naissoost olevusele ja seejuures ka mulle käe, et me ei komistaks, tervitas kõiki eraldi saksa keeles ja soovis õnne kodumaale pääsemise üle. Ehkisse kõlas veidi õõnsalt, sest tegelikult Saksamaast olime ju oi kui kaugel. Hiljem sain aru, et jõgi oligi tollal rindejoon ja kuuldavasti läks sealsamas juba järgmisel päeval lahinguks, kus sakslased kõik need krigiseb, nahksed vormis mehed haledalt kaotasid ja meist kindlasti varem Saksamaale jõudsid. Muidugi need, kes mässus ellu jäid. Igal juhul kõlas uues vagunis, mis eelmisest välimuselt suurt ei erinenud ja ka mingeid lisamugavusi ei pakkunud, saksa keel ning tujugi tõusis Meiega koos oli ka sõjaväevormis mehi, nagu peaksid nad meid edaspidi saatma. Meie eesmärk jäi mulle kuni Riiani arusaamatuks. Edasi me sealt Vendenist kohe ei saanud, kuigi sild oli juba seljataga, toppasime pikaks ajaks. Vastu hommikut toodi just meie vagunisse keegi murtud jalaga, mees, kellele tuli ruumi teha, ei saanudki lõpuni teada, kes ta oli, kelle hulka ta kuulus ja mis oli ta rahvus. Niisiis Riiga saabusime ikkagi veel öösel ja erilisi meenutusi mul sellest pole, olin üsna väsinud ja vahepealsest vapustatud. Muidugi polnud meil võimalik vaksalist keset ööd kuhugi minna, nõnda tuli koonutada hommikuni, mistõttu meeleolu vajus veelgi madalamaks. Kuid keegi meist ei kaevanud eriti. Imestasin, et D kes oli elu mugavuste suhtes nõudlikum, keeldus kurtmast, väsimust ja halba kulu. Linn oli vait, selline, mitte mingit sõjamärki sealgi, kuid õhustik oli ometi mingit haiglast ootust täis. Nõnda tundub mulle tagantjärele, mulle ei meeldinud see õhustik, ehkki kõik meie omad arvasid, et kõige raskem osa ongi teekonnast möödas. Aga ei olnud ju. Varahommikul käis pappa- kusagile ära, tuli siis kiiresti tagasi ja teatas võidukalt. Siin linnas on võim, krahv rüüdi, ker, fon Koltsi käes, nii et oleme nüüd rahulikud ja lootusrikkad sedame, olime keskhommikul, käis papa jälle linna peal ning oli juba pikemalt ära ja tema tagasi tulles kuulsime, et meil on nüüdsest ulualune olemas. Kõik oli tegelikult segamini meis ja meie ümber tundsin ma korraga isegi nädala ja kuupäevad näisid oma kohtadelt nihkuvad meie pered, elu-olu ei saanud kuidagi normaalseks pidada. Me olime surutud kahte pisikesse tuppa, mis omavahel pealegi ühendatud, kusjuures tubade vaheline sein oli paberõhuke. Muide, kuhugi sellesse päevades Segadiku kadus, jäi meie pere poolt, aga viska teistegi ümberasujate poolt sõna põgenik välditi endise hoolikusega pühitsemata pidamata aasta kõige ilusam päev. Jaanipäev, mis siingi Lätimaal suure au sees võib olla ja enam kui meil kodus. Aga tänavu polnud ruumi sääraseks, huh, ei. Linnales toibus hiljutistest vapustustes ja inimesed eelistasid rohkem oma elamisorgudes püsida. Üksnes loodus näis mäletavad aasta valgeimat hetke ja juunikuuvalged ööd ulatusid ka meie kahte väikesesse tuppa. Kuigi meie aknad vaatasid põhja, see tähendab kodu poole ja sinna ei paistnud päike isegi keskpäeval. Kuid piisas teadmisest. Ma igatahes püüdsin meenutada Mentzeni jaanitulesid, niipalju kui mäletasin seda ohjeldamatut leekide sös, mis taevaalusesse ja külalaste rõõmu. Kellele mõis jagas maiustusi ning kingitusi. Näis, et mul õnnestus. Kas võid lühikesteks hetkedeks saavutada seda kummalist? Ei kusagil oleku ja aja peatumise tunnet, õigemini selle koondumist, vaid mõnesse hetkesse. Kui oli väga kerge ja ilus olla ning mitte üksnes jaaniõhtul, vaid ka sellele lähestikulistele öödel, mil oli kahju väljast üldse sisse minna. Samas tundsin, et ma sõidan sellest eemale. Kas kunagi enam saan taolist? Õigupoolest mäletan tervet seda Riia aega üsna halvasti. Kõik selle sündmused voolasid minust nagu mööda või siis kuhjusid raskesti lahutatavaks tombuks. Põhjus oli tegelikult kaks või siiski üksainus. Ei siiski kaks. Nimelt andis minu keha just sinna Viljandi tänavasse saabudes ootamatult märku sellest, kes ma olen. Jah, ma olin ootamatult ja mõnevõrra varakult saamas oma õde Teie muti sarnaseks kusjuures mul puudus sellest naise keha iseärasusest ja minu salanud muutustest igasugune teadmine, ehk teisisõnu, muti oli oma hoiatuste ja seletustega hiljaks jäänud. Ja kõik oli kokkuvõttes selle närvilise olukorra süü. Küllap ta oli minu peale ikka juba mõelnud või ma ei tea. Ma olin igatahes väga ehmatanud sellest, mis minuga juhtuma hakkas. Kartsin endal tõelist haigust, nagu kõik tüdrukud, kes seda esimest korda oma teadmatuses kogevad. Ent vaevalt olin ma sellest vapustusest üle saamas, kui mind tabas päris haigus. Võib-olla oli see eespool nimetatud õieti, millele lisandus toore vee tarvitamine teekonnal. Igatahes tõusis mul kõrge palavik ja mu kõht oli lahti, nii et muti suust lipsas isegi sõna düsenteeria. Kuid teistel muudedel oli kõht jälle väga kinni. Lisaks palavikule valutas mul kõikjal peamiselt siiski alakehas kuid selle tõsise haiguse, mis linna peal kuuldavasti möllas. Teisi märke mul siiski polnud ning paari päeva möödudes võis muti olukorra kokku võtta kahes lauses. Lissel ma arvan, et see kõik on sul meie teekonna läbielamistest. Sa oled ju meist kõige tundlikum? Seda maalin tõesti alati valvas teiste ja enda läbielamiste suhtes. Ma ei tea, kes muretses meile Camplit digitaalist, kuid need vahendid koos aitasid palaviku kiiresti maha võtta. Kuid ma olin siiski mitu päeva üsna nõrgas seisundis ja pidin lamama mõnikord tunde tühjas korteris, sest teisest olid kusagil väljas. Alles nädala teisel poolel läks mu tervis nii palju paremaks, et ma suutsin endale sisendada, et küllap saan ikkagi terveks ja pole enam teistele koormaks. Seejärel hakkasin hellitama igasuguseid mõtteid, koguni säärast, et küllap papa mõtleb ümber ning sõidame tagasi oma Münchenisse, sest meid ju ei sunnitud sealt ära sõitma. Läks aastaid enne kui ma sain aru, et papa oli teinud siiski ainuõige otsuse ja väga õigel ajal mõni teine meiesugune paruni pere polnud seda ära tabanud. Nende kannatused jõudsid alles hiljem meieni. Ka polnud õnne nende poolel, kes olid selle otsuse mõnevõrra varem teinud ja saabunud Riiga tolle aasta talve hakul sest just nemad olid sattunud punaste märatsemise aega ja mõnedki olid just Riias elu kaotanud. Nii et kokkuvõttes papal oli olnud tõesti harukordne paist või peen ettenägelikkus. Sest et me pääsesime ju hapral vaherahu ajal Vendenis, Landes Riia eestlaste ning nendega liitu löönud lätlaste rindest läbi. Ja seal pimedas korteris, kus väliselu minuni ei ulatunud neist tagasi pöördumine koju, mu ainsasse koju, mulle naiivse seast tüdrukule korraks parima lahendusena. Sest ees haigutas täielik teadmatus, kuhu me üldse tahame jõuda. Kuid seda peaaegu ühte lausesse see mahtuvat küsimust ei julgenud mina ega mu õed papale esitadagi. Vaevalt et seda suutis üle huulte kuuldavale tuua, isegi mutti. Selleks ta usaldas liigagi meie papaad, oma abikaasat ja juttu oli olnud Saksamaast. Aga see oli kaunis, umbmäärane mõiste ja siht. Kuid mis või kes olid meid seal ootamas? Pärastpoole selguski ja kuidagi iseenesest küsimatagi, et mitte kedagi reetselt meil seal ees pole mitte ühtki sugulast, ainult mingid väga ebamäärased teadmised ammustest esivanematest. See oli täiesti pime minek. Just nii hakkasin meie ümberasumist mõttes kutsuma pimedaks. Seal vaheseina kõrval voodis lamades kuulsin ma mitmel korral pealt papaia mutti kõnelusi, kes olid täiesti unustanud minu olemasolu õhukese vaheseina taga. Igatahes rääkis papa piss vastupidiselt sellele, mida mina mõttes hellitasin. Ta rääkis meie edasisõidust ja selle eest seisvatest raskustest. Seda enam, et sakslased, see tähendab Landes ver olid Vendeni rindel lüüa saanud ja nad taganesid ning punased, kes olid kogu aeg kusagil lähedal, ohustasid jälle kord linna. Ning poliitiline olukord on lühikese ajaga veelgi segasemaks muutunud, mis olid täpipealt papa sõnad mutile. Talle järgnes pikem seletus. Tead, Pauline, siin linnas pole meil midagi head oodata ega loota, ehkki ma mõtlesin, et võiksime mõneks ajaks pidama jääda. Sa ei kujuta ette, mida punased on siin veel hiljaaegu korda saatnud. Ja Nad olid siin vaevalt kuu tagasi. Nad on tapnud võõramaalasi, peamiselt sakslasi, ka ümber asujaid ja lausa mingi põhjuseta. Sattusin täna siinse vangla juurde ja kuulsin, mida pealtnägijad seal toimunust tekkisid. Jubedaid asju. Ma ei hakka sulle rääkimagi. Teen seal kohal vanemate tasasesse vestlusesse hetkelise pausi ja mainin, et muidugimõista jäi mul kõik papa kirjeldatu oma silmaga nägemata. Kuid Riias valitsenud olukorda, seda verist terrorit, mis leidis aset mujalgi ja samal ajal oli mul alles mõnevõrra hiljem võimalik tundma õppida. Ja kui ma kord ajalugu õppima asusin. Kuid vanemate jutt muudkui jätkus. See meie Suislepa sugulane Helene Kredener oli pidanud nendega sunniviisiliselt kaasa minema, kui nad Pihkva suunas taganema hakkasid, sest neil oli meditsiiniõdesid tarvis ja Helenil on ju sarnased oskused olemas. Peale tema olnud veel kaks saksa neiut, kes samuti relva ähvardusel ühes viidi. Aga Heleenel ja veel ühel neist õnnestus siiski Ogre kandis öisest rongist välja hüpata, jäi jalgsi linna tagasi jõuda. Ma kuulsin seda juttu lausa temalt endalt, ta tahaks kasiitvaid kiiremini minema saada, sest see on täiesti kindel, Nad tulevad tagasi. Aga meie asjaajamine võtab veel pisut aega. Ja natukene vaikinud, ütles papp taas sõnakese minugi kohta. Ja see Liisel haigus kah. Ning veel väheke vaikinud lisas siiski minu rõõmuks. Aga ta on hea tahtega tüdruk, ma usun, Ethan, varsti jalul. Mul oli nii vahva ja vaikne tunne, papa minusse uskus end mutti vaid ohkas papa jutu peale ega lisanud enam midagi. Kusjuures papa jätkas, sest ta oli siiski seda asja mitme kandi pealt uurinud. Tead, Pauline Georg krüdener tahab siit autoga otse Saksamaale teele asuda ja kutsub kedagi meist kaasa, aga mina pean seda ohtlikuks ja ka ebamugavaks, sest te olete mul ju kõik naisterahvad. Pealegi on meil autokoha pealt vilets kogemus omast käest võtta, nii et me läheme rongiga, tegelikult on mul piletitki muretsetud 26.-ks juuniks. Rong läheb läbi Königsbergi, otse pommernisse. Loodan tõesti, et Liisli haigus saab selleks ajaks mööda. Nii seda oma kartsin. Minust on saamas mu perele koorem. Kuivaid vahepealne aeg saatuslikuks viivituseks ei muutuks, nagu too Heleene Crydener arvas teda ennast ma ei mäletanud. Kas oleme kohtunud? Küll, aga teadsin nime. Aga muti tegi alles nüüd suu lahti. Tegelikult on Liislil juba parem. Kuidagi saame ikka rongi peale ja me ei ole ju kaugel, nagu ma mäletan. Annaks jumal, et ikka minema saaksime, küll siis. Ma ei teadnud, mis tal Juss ütlemata jäi. Sest muti pöördumine jumala poole oli nii naljakas, et see lause lõbustas mind hetkeks. Ma polnud senini tas mingit usklikust märganud. Üleüldse olid mu vanemad selles osas leiged. Nad nagu võtsid eeskuju ümbruskonna rahvast. Ja meil polnud Mentzeni ümbruskonnas kirikutki. Aga me peame muretsema passid, jätkas papa, et üle Läti piiri saada. Ja selleks on kõigil vaja piltniku juures käia. Kas Liisel ikka suudab homme selleks puhuks üles tõusta? Tahtsin teises toas süüda, suudan, suudan, kuid jäin vait. Minu asemel kinnitas mutti sedasama ja pärast seda kõnelust ülima talle ilmselt meelde ning ta tuli mind vaatama. Aga ma tegin, et magan. Mis oli talle palju rahustavam kui mu ülevalolek küll emme käsi oli hea moodsassisel. Ma nagu mäletaksin seda terve elu läbi. Kus mu õed ja vennake kogu selle aja viibisid, seda ma ei oska tänini öelda. Nad olid kusagil sealsamas, kuid mitte toas, kus oli kitsas olla, aga kindlasti kusagil ligidal, hoovis või lähedal tänaval, kus polnud just kõige ohutum riskilinna peal käia ja asju ajada, võttis endale vaid meie tubli papa.