Üksi täiesti üksi. Ma istun oma kirjutuspuldi taga, küünlad põlevad, uks tuppa, mis oli kunagi tema oma. On laialt lahti ja kui ma pilgu tõstan Kaups pimedasse ruumi. Vastasmajadel peegelduv valgus helkleb mängeldes mu aknaklaasidel kui uus, kui brutaalne see on. Tema tõmbas mu töötoas kardinad alati ette, kui õhtu saabus, mitte mingi lärm tänavalt, valgus teiselt poolt ei tohtinud meile sisse. Ja tunnid läksid. Sammusin oma toas edasi-tagasi ka tema toas heitsin ta diivanile pikali, lamasin seal kaua ja vahtisin välja üleliigsest, see maailma akende all. Istusin tema kirjutatud laua taha, hoidsin käes sulepäid, millel oli veel tema sõrmeotste lõhn küljes ja seisin kamina ees, mis oli kustunud. Sorisin ahjuhargiga tuhas ja see sahises Jennaksus pihustunud paberitest ja söetükkidest. Hommik hommiku järel suunduma kalmistule. Käes on hilissügiskülma jultunud päikesega ja kui ma näen kaugelt valged müüri, põletab see silmi. Siis rändan ma hauaridade vahel ja silmitsi inimesi, kes sinna tulevad, palvetama ja nutma. Mõned muutuvad juba tuttavaks. Kummaliselt liigutab mind nende kogude juures tüüpiline ikka korduv tütarlaps, kes vajub kabeli lähedal nuuksudes ühe risti ette alati ühtmoodi nuuksudes samasuguste kannikestega, mille asetab niiskele mullale. Ning kuidas siis tõuseb, alatine on ennast kokku võtnud ilme, kiire lahkumine. Ta nutab taga üht noorukit. Too suri 24 aastasena. Muidugi, neiu oli tema pruut. Alati haarab mind mõte. Kuidas suudab ta ometi jälle tõusta, kust tuleb see tröösti leidnud pilk, millega ta minema läheb? Ma tahaksin talle järele rutata, pole mingit troosti, rumaluke ja mina, kes ma iga päev seal olen, mida ma õigupoolest otsin. Nad ärritavad mind, vahetevahel need inimesed seal luur kübara ees mustad kindad. Kusjuures ma näen ise küllap samamoodi välja kui kõik teised kahvatu ja äranutetud. Ma tean juba, ma olen armukade teiste valu peale. Minuga on siin samuti nagu ülevamat teie vaimustavamate asjade puhul. Ma ei suuda taluda vaimustust teiste inimeste näol, kui midagi suurt on mind joovastanud. Kadedalt vaatasin naabrinaist, keda neis raputavad samasugune värin nagu mindki. Miski minus tõrkus selle vastu, et kõik need seal ekslesid haudade vahel samasuguse kirjeldamatu igavese valuga. See on kohutav. Kõik nad tunnevad sedasama ja siis veerivad lähevad edasi uute mõtetega värske lootusega. Lõpuks tuleb veel petlikult pehmelt kevad ning lööb peale tungivalt su nina ees õitsele. Tuuleke puhub ja lilled lõhnavad. Naised naeravad ja meid on taas narritud. Oleme oma suure ja igavese valu pärast petta saanud. Ma seisan enamasti paar sammu eemal sellest mulla lapikesest, millal ta puhkab. Kui ükskord pannakse paika kivine haua sammas, saan küllap külmadele astmetele toetuda. Langetan, pea põlvitan maapinnale isandama, laskuda. Minus tekitab kõhedust mõtted, muld, mu all võib variseda, et ma kuulen seda kirstule kukkumas. Ja ometigi tuhiseb minust mõnikord läbi lausa taltsutamatu iha pikali viskuda, kätega maad uuristada. Minul leinas pole midagi leebet. Ma olen vihane, ma keristan hambaid, ma vihkan kõike ja kõiki, eelkõige neid, kes kannatavad koos minuga. Kõik need mehed, naised, lapsed, kelle seas ma ringi käin, on mulle vastumeelsed. Ma tahaks sinna minema kihutada. Erilist kirjeldamatut kibedust on minu jaoks mõttes, et keegi oli eile viimast korda siin. Ta kannatas oma häda lõpuni. Ta tundis, et see üha leevendub. Päev-päevalt sai ta siit vabanenumalt ära minna ja ühel hommikul ärkas ta ja suutis taas naeratada. Kuidas ma vihkan inimesi, kes suudavad taas naeratada. Aga ühel hommikul naeratan taas minagi. Täna kerkib mu mälestustesse noorusaeg, kuidas ma selle magusa kallikese kõrval läbi metsa astusin ja oleksin võinud nii lõputult õnnelik olla. Eks ma olin ka, on silmapilke, mis neelavad kõik möödaniku tulevikku, mis on iseenesest igavik. Aga mina pole iial kuulunud nende hulka, kes suudavad rahulikult astuda oma rajal maantee kõrval ekslevad aeg-ajalt kaugemale aasadele ja metsadesse ning heidavad rohule pikali, võttes õndsalt vastu hommiku. Mina olen roninud puude otsa ja vaadanud kaugusesse sinna, kus maantee kaob hallusse ja kevad hakkab surema. Ja siin selles toas akna all juhtus ju see, et ta naine suudles kord õrnalt mu palet ja minust käis läbi jäine värin. Minutid, tunnid, päevad, aastad möödusid meeletult, meie aeg sai ümber, vanad, mõlemad lõpp, lõpp. Nii- olin teatanud oma armastust, kuna arvasin, et seal tuleb tuhmuda. Ja nüüd tõotan ma oma valu, mõeldes sellest, et ükskord hakkan taas naeratama. Kes on see heledate juuste ja kaeblevate silmadega mees ja keda ta taga nutab. Hauaplats, mida ta päevast päeva külastab, on minu abikaasa hauast vaid mõne sammu kaugusel. Mees on mulle silma hakanud, kuna ma ei suuda teda nii väga vihata kui teisi. Taan enne mind kohal ja jääb veel siia, kui mina lähen. Võib-olla polekski ta nii mu tähelepanu äratanud, kui ma poleks kord tuntud endal tema pilku, milles läikis sügav kaastunne, nii et pidin peaaegu värisema hakkama. Ma vaatasin talle kindlal pilgul otsa, pöördus aeglaselt ja sammus piki kalmistu müüri. Ma peaksin teda muide tundma varasemast, aga kustkohast? Kas me oleme mingil reisil kohtunud, olen ma teda teatris näinud või üksnes tänaval? Ta ilmselt aimab mu saatust ja on kogenud midagi sarnast vaid nii oskan seletada seda pilku, mida ma kunagi ei unusta. Ta on kena ja noor. Nüüd, kui istun taas oma kirjutuslaua taga ja mu ees on närtsinud lilledest raamitud portree sellest, kes oli mu kallis naine, kes oli mulle kõik minu õnn, mu maailm, tulen ma aegamisi taas meelemõistusele. Sellised päevad nagu viimati läbi elatud, röövivad ju tõesti igasuguse kaine otsustusvõime. Täna on mul palju ees, esimest korda pärast kuu möödumist tahan taas raamatu kappi avada, tahan üritada jälle lugeda, korrastada, mõtelda. Ei teinud ma midagi sellist. Ma pidin jälle sinna hilisel õhtul üksinda kalmistul, mitte kedagi lähedal ega kaugel. Esimest korda vajusin täna maha ja suudlesin mullapinda, millal ta puhkab. Ja siis ma nutsin ja nutsin. Nii vaikne oli. Õhk oli külm ja rahulik. Siis ma tõusin ja läksin hauaridade vahelt kirikaiavärava poole ja ma olin ikka täiesti üksi. Kuu vaatas eredalt üleristide ja mälestusmärkide. Nii et ma oleksin igaüht näinud. Ära minnes ma nägin üht naist Musta lehvivaluuri ja taskurätikuga. Ma tunnen neid juba hästi. Neid naisi ja lai maantee, mis linna Vi polikuuvalgusest hele. Ma kuulsin oma samme. Keegi ei tulnud minu järel kaua, olin nõnda täiesti üksi, kuni jõudsin esimeste eeslinnamajade ja kõrtsideni. Siis oli taas kusta inimhääli ja samm meie lärmi aga see mõjus mulle päris hästi ja kui ma olin oma õhtuselt rännakud koju jõudnud, tundsin kummalist igatsust, mida polnud ammu tundnud, avada aken, kuulda taas inimhääli ja tänavamüra. Kuid öö on saabunud ja all on vaikseks jäänud. Sõrmed ka külmetavad, kui ma seda siin kirjutan. Kuna hakkab külmaks minema ja tuli väreleb hoolimata liikumatust õhust. Ma seisin visalt seal kalmistu müüri ääres, kõrge paju varjas mind tema pilgu eest. Olin tulnud varahommikul kõige esimesena. Hauakaevaja majakeses põles isegi veel tuli. Peagi pärast mind aga ilmus teisi, enamasti naisi, lõpuks tema rahulikult sammusta selle platsi poole, kus ta tavaliselt viibis ikka needsamad suured kaeblikud silmad ja ta põlvitas. Ma vaatasin sinna poole, vaatasin terasemalt, ta põlvitas minu abikaasa haual. Mina seisin seal hingetuna, sõrmed pajuokste vahele surutud. See kestis minuteid. Ta põlvitas, ei palvetanud tai nutnud ka. Nüüd tõusis ta jälle sammus, nii nagu tal tavaliselt kombeks oli, risti-põiki mööda jalgradu. Mõne aja pärast jõudis minu lähedusse maalin oma abikaasa hauale lähemale läinud ja seisin kõrval platsi võreaiale toetudes. Ma tahtsin talle hõigata, aga ei teinud seda. Ma nägin, kuidas ta läänes kirikaia väljapääsule ja seisin ikka veel paigal. Ma ei tea, mis tunne mul oli. Ma ei tea, mis tunne mul praegu on. Aga saabub päev homme juba. Kui ma näen teda jälle, kui ma küsin ta käest, kui ma saan kõik teada. Milline vesi on? Ma ei suuda magada. Keskööl vaevu läbi. Ma tahan kohe minna. Mida mul siin oma korteris teha? Ainult paar tundi ja meeletust saab läbi. Kui selgeks, siis kõik muutub. Aga sinnamaani? Ainult tunnid ju? Jah. Mu abikaasa haual taas nägin ma teda seal põlvitamas. Ma sõitsin temast vaid 10 sammu kaugusel ja miks ma siis kohe ta juurde ei tormanud, miks ei takistanud tal püsti tõusta paar sammu edasi astuda, kuidas, kas mul ei ole siis õigus küsida, kestan, kellelt ma võiksin veel küsida, kui mida temalt. Ta kuulis minu Sammenda taga, kui lähenes väravale ja ma ei eksi, ta hakkas kiiremini liikuma, aga mina läksin talle järele, keda märkas seda. Siis kihutas üks vanker minema, rohkem ei paistnud ühtki lähedal ega kaugel mina vankrile järele ei saanud teda kätte. Nägin teda veel mitu minutit, siis tee on pikk ja sirgjooneline, lõpuks kadustamul silmist ja mina seisin seal, nii nagu istun nüüd selle paberilehe ees peaaegu hullumas. Kes on see mees, kes söandab minu abikaasa haual põlvitada, kes oli ta naise jaoks, kuidas ma seda teada saan, kust ma mehe jälle leian? Äkitselt puruneb kogu minevik kildudeks. Kas ma olen segane? Kas siis naine ei armastanud mind? Kas ei seisnud ta siin minu tuuli taga sadu kurdi, surudes huuli mu pea peale ja võttes mu kaela ümbert kinni? Kas meil polnud õnnelikud? Aga kes on see heledapäine kena noormees? Miks näis tema nägu mulle nii tuttav? Kas mul ei tundu, nagu oleksin teda korduvalt meie vastas näinud, kui ma olin naisega teatris või kontserdil tema pilk pöördumatult naisele suunatud. Kas polnud see mitte tema, kes vaatas nii kaua vankrile järele, kui ma kord naisega väljasõidule läksin? Kesta oli äss, kes? Võib-olla austaja, keda mu naine isegi ei tundnud, keda ta isegi ühe pilgu vääriliseks ei pidanud. Mina oleks pidanud teda köhad tundma. Kord mingis seltskonnas oli ta ju võib-olla üritanud meile läheneda? Ei, ta vast vältis mind. Ta tundis minu naist ilma, et oleks tundnud mind ta järgmises tänaval naisel söandas teda kõnetada. Naine oleks mulle sellest rääkinud, rääkinud, kuid armastas meest, armastas Juminud meenunud, kust ma seda tean, kuna ta ütles mulle, kas nad siis mitte kõik seda ei ütle ja kõige panelikumad veel sagedamini kui kõige paremad. Oo, ma leiame selle mehe, ma leian ta üles ja küsin. Ja tema, isegi kui naine teda armastas, mida ta mulle vastab. Kas ma suudan tõe sellest mehest välja pressida ja mida ma peaksin siis tegema edasi elama, niimoodi edasi elama? Kolm päeva pole ma teda enam näinud. Olen kõik see aeg väljas käinud. Tema pole rohkem ilmunud. Hauakaevajad ei tea, kes ta on. Järgmistel päevadel kavatsen käia mööda tänavaid siia-sinna, ma pean ta leidma. Võib-olla ta on ära sõitnud. Üks kord Tõgedele tulema, peab jälle tulema. Aga kui ta on surnud, kui ta ei suuda ilma naiseta edasi elada, ah lugu läheb juba koomiliseks, veel üks, kes ei suuda ilma naiseta elada. Mul on vaid soov talle öelda. Auväärne, ärge võtke seda liialt südamesse. Ta armastas igatahes kaminud, jah, ma tahaksin ta armukadedaks teha naise pildi, lükkasin laualt maha, sealse vedeleb keset tuba. Jah, seal keset tuba ka tema kirjad, need kirjad, mida ta oli säilitanud oma kappides ja sahtlites, sest ma rebisin kõik lahti ja tuhnisin läbi. Mis ma leidsin. Kirjad minult, lilled, minult, paelad, lehvid, võib-olla ka üks lilleke temalt. Kuidas sellest lille vaadates aru saada, mida ma küll tahtsin leida, kas siis mõni naine hoiaks alles midagi, mis võiks ta reeta? Ma otsisin läbi ka tema riided, mis veel, seal ripuvad väikese kirjakese sedeli, mis pihku pistetakse, võib kergesti unustada. Naine polnud midagi unustanud. Mõte, et peaksin hauda taas nägema, ajab judinad peale. Saabuvad rahulikumad minutid. Kui esimesed päevad on möödunud, ilma, et ma oleksin hulluks läinud pean ma leppima sellega, et ei saa iialgi teada tõde. Kuidas ma küll kahetsen neid petetuid, kes on oma õnnetusest teadlikuks saanud. Kuidas ma kadestan isegi nende saatust, keda piinab kahtlus ja kes saavad edasi valvata varitseda, kes ootavad õnnelikku hetke, mil truudusetu reedab need ühe pilgu, ühesõnaga mina aga olen igaveseks ajaks neetud, sest haud ei anna mingit vastust. Ja mõnikord ärkan öösiti äkitsid kõige metsikumates unenägudest, piinatuna mõttest, et võib-olla rüvetanud süütu inimese mälestust. Kui väga tahaksin teda edasi armastada. Naist, kes tegi mu nii õndsaks. Kui väga tahaksin suuta teda vihata teda armetut, kes mind pettis. Rängalt, solvas. Minu eestsin, kirjutuslaual seisab taastama pilt sest ma tõstsin selle põrandalt üles ja lasen seal endisel kohal olla. Kui ma saaksin Sindi jumaldada, langeda selle pildi kui pühaku pildi ette nutta. Kui ma saaksin sind põlastada, tallata selle pliidi jalge alla. Pikki õhtuid ja öid vaatan ma neid tummi, naeratavaid, mõistatuslikke silmi.