Ta sammus edasi-tagasi oma toas väikeses toas aknaga, millest ei pääsenud palju valgust sisse, kuna mõlemal pool voogasid tumerohelised kardinad. Ja nüüd oli juba hämarik tuba peaaegu pimeduses, vaid kollakas, Platoni pea ahju otsas läikis pisut samuti valged vahaküünlad, mis seisid klaveril. Ta mõtiskles selle üle, kas võis kõiki neid tundmusi, mis nüüd temas olid lihtsalt õnneks nimetada. Kui ta seda ühtainust pikka suudlust, millele polnud järgnenud enam ühtki sõna ja millega oli ta naise jätnud, otsekui oleks iga heli pühaduseteotus. Kui ta tahtis seda suudlust millegagi võrrelda, pidi ta tahtmatult mõtlema ajale, mil oli ta veel peaaegu poisike vaiksetele jalutuskäikudele koos blondi tütarlapsega üksikul metsateel ja puhkamisele pinkidel, kus ta tütarlapse põski ja juukseid paitas. Hea, midagi voorusliku ja magusat oli see olnud ja kogu lõõm, mis leegitses tema pihtimuses ja kogu kirg, millega naine oli hüvastijätul emmanud ja isegi see ebamäärane uim, milles see naine oli ta jätnud. Selles kõiges oli midagi, mis meenutas talle toda esimese armastuse tunnet oma värelevate soovidega, mis ei tundnud rahuldust. Seejuures oli viimases sõnas homme, mis naine oma huulte vahelt õhkas, seistes juba uksel olnud ometi nii palju pelglikud tagasitõrjumist ja nii tahtejõuetud lubamist. Ta teadis, et naine tuleb täna. Nendele polnud palju aega jäänud. Mõne päeva pärast pidi ju naine ära sõitma Saksamaale väikesesse õukonna teatrisse, et alustada seal oma artistikarjääri. Ja tema otsis oma sisimast sügavat valu, mis õigupoolest oleks pidanud temas olema, kuid ta ei leidnud seda. Võib-olla oli see just ilus, et kogu lugu ei kadunud kuhugi kaugesse ja hirmuäratav asse. Vaidet lõpp seisis selge ja määratuna tema ees. See naine lasi tal nii kaua oodata, oli peaaegu meeldiv. Naine pidi tulema, kui väljas oli päris pimedaks läinud ja küünlad klaveri põlesid. Ta süütas need, lasi rulood alla ja eemaldas kaketi, mis rohelisi kardinaid koos hoidis. Nüüd vajusid need rasketest voltidest kahinal valla. Siis avanes uks. Naine seisis lävel lihtsas tumedas kleidis ja ütles oma rahuliku häälega. Tere õhtust. Ta astus naisele vastu naeratades, tundmata erutust, mida oli oodanud. Ta oli nüüd väga rahul. Naine ulatas talle käijastas edasi, tõstis kahvatu punase loori üles ning tõmbas heledast lameda põhjalisest õlgkübarast pikka nõela, mis oli läbida kõrge soengu pistetud loori kübara ja nõela, asetas ta klaveri peale. Küünlad andsid vaid tuhmi valgust, mis siiski kõikides toa nurkades kumas. Naine võttis klaveri ees ümmarguselt taburetilistet ja toetas ühe käe klaveri kaanele, teise tõstis silmade peale. Ta jäi naise ette seisma. Võimatu, olin nüüd midagi öelda. Naine võttis äkitselt käe silme eest ja tõstis pea, nii et nad vaatasid nüüd otse teineteisele silma. Mõlemad naeratasid. Ta kummardus pisut naise poole, aga kui ta lähendas huuled naise silmadele pöörastu pea ära ja ütles ei siis vajus ta naised põlvili, võttis ta käed ja suudles neid. Korraga tõusis naine püsti nii äkitselt, et ta jõudis vaevu järele. Naine astus akna juurde kardinate vahele ja mänglas sõrmedega nende voltides. Nüüd tahaksin ma küll taas teie häält kuulda, ütles ta. Mida ma peaksin teile ütlema, küsis tema vastu. See ei ole hea, Richard, kuid ei räägi. Ma palun teid. Jutustage mulle ometi. Mida te olete täna kogu päeva teinud, kus te eile õhtul veel käisite? Kas te minu peale mõtlesite? Kas ma teie peale mõtlesin, hüüatas ta. Võinuksin ma midagi muud. Ja ta nakatus. Ta pelgas sõnu, mida kõik ütlevad ja mida kõigile öeldakse. See oli päris hea, et naine küsis eilse õhtu ja päeva kohta. Ta hakkas jutustama, kuidas oli ta eile veel istunud üksi, oma kirjutuslaua taga tugitoolis ja kuidas ta lõpuks hilja oli korterist väljunud, jalutanud tänavatel, millele oli laskunud lämbe, augusti õhtuvine. Ma tulin ka kõrvaltänavasse, kus teie elate, kuid aknad olid pimedad. Muidugi oli juba hilja, 11 või 12. Ma pidin tulema. Ja ma igatsesin õhku, mida teie hingate Heleeme. Ja kas te teate isegi selline tohutult salajane mõte ei puudunud, et te peate tundma, kui ma olen teie läheduses ja et see teeb teid õnnelikuks. Et see teeb mind õnnelikuks, kordas naine poolihääli ja jahedalt. Ta oli naisele lähemale astunud. Miks peaks see mind õnnelikuks tegema? Ma ei armasta teid, Richard ütles ta äkitselt päris järsult. Ta peatus jahmunult. Naine raputas paar korda täiesti rahulikult pead. Ma ei armasta teid üldse mitte. Ta vaatas naisele otsa ja eile õhtul ka eile ei armastanud mateid. Ma tegin lihtsalt pisut komöödiat. Richard naeris. Vahest peaksin teilt vabandust paluma, kulla sõber. Aga just teie olete mees, kes võiks mind mõista. Richard astus esiti ühe sammu tema poole siis kaugenes ning käis toas edasi-tagasi. Seejärel võttis ta kirjutuslaua taga istet ja toetas käe lauale. Kas te ei soovi, et ma nüüd ära läheksin? Küsis Helene. Ma soovin ometigi teilt seletust kuulda, vastas Richard talle otsa vaatamata. Milleks selline komöödia lihtsalt armastusest komöödia mängimise vastu? Teatud määral avasta selline rahulikult. Tõesti, eks ole, te mõistate mind, ma tahtsin teada, kas mul õnnestub etendada usutavalt midagi, mida ma üleüldse ei tunne. Ma tahtsin, Richard katkestas teda. See on juba nii mõnelgi naisel õnnestunud, ilma et nad oleksid suured artistid olnud. Seda ma ei usu aimdust sellest, mida nad räägivad, nad siiski tunnevad. Ja kui nad just ei armasta inimest, kellele nad seda kinnitavad, siis on neil hinges ometigi mingi mälestus või lootus, mis neid vaimustab. Või on neis vähemalt igatsus armastuse järele. Minul see kõik puudub. Te, teate seda päris kindlasti. Ja ma olen üle 20 aasta vana. Mul on juba sageli armastusest räägitud ja minut seda Anutud, nagu te võite ette kujutada, aga tänaseni ei mõistud ma, mida tähendab kiusatusse sattuda. Ja seda kõike peaksin ma uskuma. Nagu soovite. Aga pange tähele, et minul pole mingit põhjust teile valet rääkida. Võib-olla on teil taas soov komöödiat mängida? Sellest järeldub see, et eile rääkisin ma tõde. Nii et ma siis armastan teid, mitte just seda. Te lasite end eile kaasa haarata ja te tulite selle peale, et olete iseennast petnud. Oh, ja nüüd ma siis peaksin seda tunnistades häbenema. See oleks võimalik. Sest ma ei saa päriselt aru, mis sundis teid just nimelt mind omande ohvriks välja valima. Just teie pidite see olema? Jah, just teie pole kedagi teist, kes oleks veel umbusklikum. Seda, et sind armastatakse, usutakse ometi ikka ja jälle. Kui see nii on, siis olen ma ilmselt põhjuseta oma kunsti üle uhke olnud. Kuid ma mäletan kõike, mida te mulle oma elust jutustasite. Ma teadsin, et te olete õppinud meid, naisi mitte uskuma. Kord ütlesite mulle isegi, et suudate igas sõnas, mille mõni naine teile ütleb. Valet haista on selline ettekujutus, mul nimelt on. Aga mina kinnitan, et kui keegi teine rääkis teile armastusest, oli see ometigi 1000 korda tõesem kui minu suust. Kui te juba teiste puhul valet oleks märganud, siis oleksite pidanud minu esimeste sõnade järel võtatama või naerma hakkama. Richard tõusis ja te ei mõelnud hetkegi, et mind. Et see mäng? Kas te ei mõelnud, et ta ei suutnud edasi rääkida? Et ma teile võib-olla haiget teen, tahtsite öelda. Noh, seda ei saanud ma vältida ja kui aus olla, ega ma sellele eriti mõelnud. Kui nüüd juba on haaranud mõtte oma rolli mängimisest, siis ei saa sellised tunde liigutused ometigi mingit mõju avaldada. Ta seisis rääkides liikumatult, mängis vaid ikka veel kardinavoltidega libistades neid käte vahel üles-alla. Aeg-ajalt heitis ta selgeid pilke mehe poole, kes liikus nüüd temast kaugemale toanurka tee niisiis ei mõelnud sellele, et säärane uus kogemus ei teile on ju nii sageli pettumuste valmistatud aga nii täielikult ilma vähimagi tunde liigutuseta. Jah. Hüüatas naine peaaegu rõõmsalt, ilma vähimagi tunde liigutuseta. Ja teie mõtlesite? Ma olen tulvil armastust teie vastu. Miks te täna tulite? Katkestas ta ägedalt. Ma ju ometi pidin, kuidas muidu oleksin teada saanud, kas ma mängisin oma rolli hästi? No kas te siis eile ei märganud, et ma uskusin teid? Ma arvasin seda muidugi. Aga ma ei olnud piisavalt veendunud seda, et te käisite täna öösel mu akna all edasi-tagasi, ma ei teadnud, ma oleksin võinud aimata, et teil tekkisid juba siis kahtlused, kui me lahku läksime. See piinas mind väga. Võib-olla oleksite võtnud mind vastu kahtlustavate küsimustega muutuse kaotanult kaheldes minu armastuses ja mis oleks sel juhul saanud, te oleksite püüdnud mind rahustada, võimalik, et oma rolli edasi mänginud ahhei. Ma oleksin pidanud lihtsalt rahulduma sellega, et suutsin tähelepanu äratada ja pealegi selleks poleks enam aega olnud, sest ma sõidan juba homme ära. Jah, direktori telegramm kutsega varem, kui ma ootasin. Niisiis homme tegelikult rõõmustab see mind, et neilt võeti võimalus edasi mängida. Ma poleks seda mingil juhul teinud. Kes teab? Üht, tohin teilt vast ikka küsida, millal teil tuli õigupoolest idee oma komöödia jaoks, kas see oli olemas juba enne, kui te tõstsite esimest korda jala üle minu läve? Ei. Ja miks te üldse tulite, miks te tulite minu juurde? Te ju teate seda. Te mängisite mulle Schumanni ja shop väheni, et te rääkisite mulle väga arukaid asju. Noormehe juurde ei tulda ju ometi selleks, et lasta endale Schumanni shopaaniate mängida. Miks mitte? Mis riski selles oleks, kui ma olen teie suhtes täiesti ükskõikne olnud? Aga see idee pidi teil küll varem tulema. Teie armastusavaldus ei üllatanud mind sugugi. Juba mitu päeva arenes asi selles suunas, see ei tulnud ju äkitselt. Eile poleks teile sugugi võõristav tundunud, kui oleksin tulles üksnes sõnanud. Kallis sõber, ma tahan teile lihtsalt adjöö öelda, ma sõidan ära. Olge minu vastu heasoovlik, kas pole nii? Miks ma pean niimoodi pingutama, et seda teile selgitada? Ei suuda täna absoluutselt mõista, et matid ei armasta, kuna mõne päeva eest ei uskunud veel üldse armastusse. Päriselt veel mitte. Ma tahan teie suust veel kuulda, et ei tunne end haavatuna. Te ei nõua just vähe. Te peate mind mõistma, kui olete kunstnik. Ma lihtsalt ei ole selline nagu teised ei aima, kuidas mul endal tekib vahel hirm, minnes nii üksi läbi täiesti võõramaailma, mida kõike ma olen juba näinud, mida kõike mulle jutustatud. Seda, et eksisteerivad kõik need rõõmud ja valud, mis moodustavad armastuse olemuse, pean ma ilmselt uskuma. Ma vaatan ringi ja mulle paistab ka, et kõiki neid komöödiad, milles ma üles astun, ei sisalda eriti midagi muud. Minu jaoks on see kõik kõik võõras. Kogu tunnetamise võime on vangistatud kiresse kunsti vastu. Ma pean mängima komöödiat, mängima alati kõikjal. Mul on pidevalt see vajadus, eriti seal, kus mõni teine tunneks suurt õnne või sügavat valu. Mina otsin kõikjalt võimalust rolli teha. Ja kas te olete juba sageli mänginud midagi sarnast, nagu eile õhtul minu juures? Vaistlikult, kord varem? Ma olin kogenteeriv, kuid minuga kitsus ei lähtunud mitte pärasest ihalusest armastuse järele nii nagu teistel tütarlastel, vaid pigem jällegi üksnes naudingust rolli mängida. Teised liialdavad õigupoolest vaid tundega, mis hakkab nendes idanema. Mina aga pidin sellistel juhtudel alati mitte millestki midagi loobuma. Kuid nii meisterlikult nagu eile pole ta ju ometi enne mänginud ja nii kaugele pole Deviliial oma rolli kujundamisel jõudnud. Ma küsin ainult, miks? Ma juba ütlesin teile. Ma vajasin just sellist inimest nagu teie sellist, keda on väga raske veenda ja kellelt ma võin siis ka tõepoolest rahus küsida. Kuidas ta minu sooritusega rahule jäi? Võib-olla teeksite, võib-olla te mängisite vaid sellepärast paremini, jõudsite kaugemale kui muidu, et sellele, mille te välja mõtlesite, tuli midagi ehtsat juurde, ilma et oleksite seda aimanud. Ei, ei ärge olge ometi nii edev naa, mu kallis. Siis ma ainult kahetsen, et teil ei olnud julgust päris lõpuni mängida. Helene võpatas märkamatult. Siis aga naeratas ja ulatas mehele käe. Ma olen oma väikese triumfi ka täiesti rahul, nüüd aga lubage mul minna. Nägemiseni, ma teile ei ütle, sest teie sümpaatia minu vastu on nüüd vist läbi kedagi hästi. Ta võttis klaveri pealt kübara ja loori. Ja nüüd mõelge järele, jätkas ta nõela kübarassebistes. Mis siis, kui te mind armastaksite? Kui peaksime teineteisega hüvasti jätma, võib-olla alatiseks. Kui peaksite laskma jumaldatud olevuse võõrsile minna, peaksite tema pärast värisema. Meie aga lahkume naeratades ja see on ju ometigi hulga ilusam. Siis ma naeratan. Naine ulatas talle veel kord käe. Kui te seda praegu ei tee, siis juhtub see paari tunni pärast või homme ma ei kahtle selles, et te mõistate mind niipea, kui esimene viha on üle läinud. Armastus olevat väga kangekaelne ja hoolimatu. Miks peaks seedid imestama panema, et ka kunsti võib säärasel ril moel armastada inimeste poolt, kes teistsugust armastust ei tunne, eks ole. Ja nüüd elage hästi, mees ei vastanud. Noogutas vaid jäi keset tuba seisma. Helene oli uksel, ta pöördus korraks, justnagu oleks tal veel midagi öelda. Siiski lahkus ta sõnatult ja mees jäi üksi. Helene kiirustas trepist alla ja oli otsekohe tänaval. Läks rutakalt nurgani, kus pööras kõrvaltänavasse, nii et mees ei saanud teda enam aknast näha. Seal jäi ta viivuks seisma ja tõmbas sügavalt hinge. Siis aga kiirustas ta edasi kiirel sammul ja üha kiiremini, otsekui tahaks ta põgeneda.