Kui ühele inimsaatusele võiks sobida sõna- tragikomöödia, siis selline saatus on kahtlemata minu nüüdseks surnud sõber Ibsilonil, kelle hauale maile taas pärja asetasin õlelilledest pärja, millesse olin lasknud ka pisut loorbereid sisse punuda, sest minu arvates pole pea ühtki teist luuletajat, kes oleks seda nii ära teeninud kui mu sõber epsilon. Mitte oma geniaalsuse pärast, mis vaevalt oleks suutnud kõikide kriitikanoolte suhtes immuunseks jääda vaid sellepärast, kui suurepäraselt tema kunst talle südamesse läks. Ma pole iial ühtki tema sarnast näinud ja nii mõnigi suurtest poeetidest, keda kaasaegsed ülistavad, võiks küll minna ringi kalmistu leia, pidada vaikse palve päikeseristi ees, mis kannab kirja. Siin puhkab jumala rahus Martin Brand Martin Brand. Nii oli ta tegelik nimi. Olgu pealegi, imekspandav, et sellel nimel, mille mälestust ma väga austan, pole erilist menu ette näidata. Tema luuletused, millest mõnel küll allkirjaks Y avaldatud väikeses Salzburgi Vigratsi ajalehes ei paistnud eriliselt silma. Kuid nii nagu enamik noortest luuletajatest, helista vähe nende arvamusest, kellele tema kirjutised ei meeldinud ja tundis end oma muusa seltsis, kes nähtamatuna alati tema kõrval käis. Nii lõpmata hästi, et teatud ajani kuulus ta kõige õnnelikumat inimeste hulka, keda ma iial kohanud olen. Mõnikord oli ta küll kurvameelne, kuid kindlasti mitte mingi ebameeldiva juhuse pärast, mis temaga põlastusväärses argielus oli juhtunud vaid üksnes sellepärast, et tema vaim tegeles mingi õige kurva teemaga kui ta töötas Draama kallal, milles kuningannad surid südame murdumise ja printsid lõhki löödud kolba tõttu või kui ta kirjutas muinasjuttu, milles kuri haldjas ähvardas lihtsalt loomupärasest tigedusest kahe vapra inimlapse õnne hävitada. Seevastu oli ta jälle ohjeldamatult rõõmus, kui luuletas kevadest või valliööst, kus maskis kaunitar suudleb rikkaks Nuubialaseks riietunud kunsti akadeemikut suule ja ütleb seejärel. Jah, see oled sina ja keegi ei röövi sind minult ära. Siin, aga see on vaieldamatu tõsiasi, algas juba minu sõber üpsiloni meeletus. Mul oli kombeks teda manitseda tõsisemalt kui mõni teine. Ta ei tohiks liiga tihedalt omaenesevarjuga sõbrustada. Vaids peaks elus natukene ringi vaatama, seal on nii mõnigi elus hing, kes vaatamist väärt ka tütarlapsi blonde pruunekis, näiteks mulle olid palju armsamad, kui tema värelevad päevakujud. Noh, ühe väikese armulooga ta küll alustas kord pärast teatriõhtut ühe kooritüdrukuga, kes õigupoolest pigem talle käte vahele jooksis, kui tema oleks neiu pärast pingutanud. See lõppes nii rumalasti, nii kurvalt, et kogu loo kummalisus ja narrus mulle alles siis õieti selgeks sai, kui kõik oli juba läbi. Tütarlaps tuli ühel pärastlõunal joostes minu juurde ja tabas mu parajasti hetkel, kui mulle oli klaveri ees tugitoolis kerget tukastus peale tulnud. Mu käsi lebas klaveriklahvidele, mingi dissonants kajas kõrvus. Ma vaatasin sellele tibukesele mõningase imestusega otsa, seda enam, et ei märganud tema kõrval sõber üpsiloni ilma kelleta polnud neiu minu koju Veliial külla tulnud. Minu kiire pilk ukse poole ilmselt reetis sõnatu küsimuse, mis mul keelel oli ja neiu, ütles Stahlis varisemas tagasi hoitud NUT. Ta istub kodus, jääb, kirjutab. Sa tuled tema juurest. Ma tõusin ja pakkusin talle diivanile istet nihutades endale tugitooli selle kõrvale. Vaevalt oli ta istunud, kui hakkas ägedalt nuuksuma. Mis sul on tibuke, küsisin ma. Temaga ei vastanud, ma ootasin kannatlikult, ta võttis taskuräti ja kuivatas pisaraid. Mängige mõnda valssi midagi lõbusat, siis ma jutustan teile. Ma asusin klaveri taha, asetasin käed klahvidele. Juba esimeste akordide ajal kuulsin ta häält oma kõrval. Ta ei armasta mind, ütles ta kõlatult. Ma katkestasin mängu ja vaatasin talle üllatunud pilgul otsa, mis polnud küll õigupoolest päris siiras, kuna olin seda sort, tee teateks valmis. Mängige edasi. Ütles ta kurvalt. Jah, aga valsi ei suuda ma nüüd küll mängida. Vastasin mina, et meid mõlemaid väikese naljaga piinlikust hetkest üle aidata ja tõin kuuldavale leinamarsi. Sooviksime, et ma poleks seda Too korda mänginud. Nüüd piinab mind mõte sellest naeruväärsel ebausklikult moel. Tibuke rääkis edasi. Tal on kindlasti keegi teine, ütles ta siis ta hüüdis täna mitu korda, et sa ei ole nagu tema nagu tema. Ja siis, kui ma teda päris hirmunud suudlesin, vaatas ta mulle otsa ja niimoodi ülalt alla ja ütles. Mine, kas sa ei näe, ehtsas kavatsen mind makangestusin, aga tema kirjutas edasi, ta nägu õetas ja silmad sädilisid. Pärast vaatas ta minu poole ja nägi, et ma seisan ikka veel seal. Ikka veel, küsis ta. Siis ma läksin. Mida sa õigupoolest usud, küsisin ma. Ta kehitas vaid õlgu. Ma räägin sulle, jätkasin ma, olgugi et sa ei pruugi must esialgu aru saada. Sul ei ole mingit lihast ja luust võistleja annat. Too teine, kellest sa siin räägid, pole üldse elus, see on vaid meie sõber, üpsiloni kujutlus. Ta põrnitses mulle otsa, tema näost lugesin ma imestust rahu üle, millega olin selle tõe kuuldavale toonud. See pole esimene kord, kui ta omaenese kujutluspilti armub. Lasedal oma luuletusega lõpule jõuda, lase tal see puldi sahtlisse visata. Ja kummitus on jälle kadunud. Ta jääb ju niimoodi hirmu peale, hüüatas neiu. Seda küll mitte, vastasin ma, aga nii mõnigi kord olen juba mõelnud sellele, kuidas tema armastusele sinu vastu kuluks marjaks ära, kui sa talle ütleksid. Mu kulla epsilon, ma ju õigupoolest ei eksisteerigi, ma olen välja lipsanud ühest muinasjutust ja see sire tõelisus sinu käte vahel on vaid unenägu. Kuidas, küsis ta. Ta ei mõistnud mind sugugi. No ma tahan vaid sulle selgitada, et sul pole mingit mõistlikku põhjust armukade olla. Lasedal töötada veel kaks-kolm päeva, siis tuleb ta ise sinu juurde ja palun, et sa oleksid taas endine, usu mind. Ta on niisiis pooleldi totakas, hüüatas ta, pooleldi totakas, pooleldi luuletaja, niisiis küll täiesti totakas, aga rahune nüüd ometi maha ja ära nuta enam. Järgmisel hommikul külastasin ma sõber lüpsiloni. Kuigi tuppa paistis juba päike, põlesid ta kirjutuslaual neli punast küünalt. Ta suutis vaid punaste küünalde põledes töötada ja üksilon istus nende ees kurva pilguga, samal ajal kui ta sulg rahutult üle paberi eksles. Ma kustutasin küünlad alles viimase juures sai ta üldse minu kohalolekust teadlikuks. Ah sina, ütles ta. Peipsil on, ütlesin ma tõsiselt, jäta silmapilk kõik sinnapaika, tule koos minuga hommikust sööma, vastasel korral pean kõik appi kutsuma sind napakate tornipistetaks. Ta kinnitas oma suurte tuhmide silmade pilgu minule. Tibuke oli eile minu juures jutustasin ma edasi. Millega sa ometi hakkama said? Ta naeratas. Ära räägi mulle sellest armetust inimlapsest, mul on sellest soost kõrini. Ja loomulikult ütlesin ma need elusad naised, nad on piisavalt Butaalsed, et süüa luua, armastada aja tõelise eksistentsi, meeletu raiskamisega läbi elu, ratsutada. Ära räägi mulle nendest, katkestas ta mind. Minu jaoks on olemas vaid üks. Sa ei saa mind iial temast lahutada. Kuula, elas kord. Nüüd hakkas ta mulle lugu jutustama, vaadates aeg-ajalt paberilehtedele, mis ta ees lebasid. Jutt oli mingist veidrast neiukesest nimeks tühkisa, kes elas kuskil India ookeani saarel ja kes oli kõige veetleva molend, keda inimesed või jumalad iial näinud olid. Üpsilonil tuli sõnadest puudu, et kirjeldada seda lõputut võlu, mida tütarlapsest kiirgas. Silmis tuvastanud pilk, seletas ta mulle lõpuks, et sestpeale, kui kiisa on vallutanud tema pea ja südame ei suuda ta enam millegi muu vastu vähimatki huvi tunda. Küllap sa armastad teda, ütlesin ma. Ma jumaldan teda, ütles ta täiesti tõsisel toonil. Aga ta peab surema, vangutasin päris jahmunult pead. Seal on veel üks aafrika prints, jätkas ta oma lugu ja pajatas lähemalt sellest printsist, keda oli haaranud hukatuslik Kirnak türkiis avastu. Sa oled vist armukade, küsisin ma. Mis sest kasu, ütles ta rusutud häälel. Türkiis armastab teda. Oled ikka narr kärata silmade peale. Ärka ometi, üles mõtled, sa võid lasta tiigril selle aafrika printsi ära süüa. Siis võib saksa luuletaja üksilon nimeks paadiga sellel saarel randuda ja seda ta ei või väitis üksilon sügava veendumusega vastu, kuidas, miks mitte, hüüatasin, ma söön ometi sinu teha, sina punud jutulõnga, sinu kolus on ometigi see pöörasus sündinud, see Türk Kiisa eksisteerib ju ainult sinu fantaasias. Kõigest hoolimata vastas ta rahulikult. Juhtub nii, nagu juhtuma peab. Asjalood kujunevad ise, mina ei saa neid muuta. Ma kargasin püsti, sa oled omadega täiesti segi. Ta kõverdas huuled põgusaks naeratuseks ja ütles täiesti rahulikult, vaid. Ei, ma käisin toas edasi-tagasi ja tundsin, kuidas äge ärritus minust jagu saab. Ma palun sind, mine ära, sa segad mind, ütles ta. Ma jäin ta ette seisma, vaatasin talle kibestunud pilgul otsa ja vastasin. Lõuna ajal tulen ma jälle, et küsida, kas sa süüa tahad? Enda järel ust sulgedes nägin, kuidas üpsilon oma punased küünlad uuesti süütas. Kui ma lõuna ajal sõber üpsiloni uksele koputasin, ei avatud mulle tule õhtul ütles ta läbi ukse. Ma töötan, sa segad mind. Õhtul sain samasuguse kohtlemise osaks. Hüüdsin piltlikult sisse. Kas Türk kiisa veel surnud pole? Siis kuulsin sügava toet. Ilmselt oli vaesekesel lõpp lähedal. Tundsin midagi rõõmutaolist, kuna lootsin, et sellega lumm lõpuks kaob. Ka järgmisel hommikul koputasin aegsasti tema uksele. Ma ei kuulnud mingit sisse. Ometi andis linki järele ja ma nägin oma sõber üpsiloni, kes istus kahvatuna ja meeleheitest puretuna kirjutuslaua taga. Ööbsilon, hüüdsin ma. Ta vaatas mulle surnud uhmide silmadega otsa. Mis sinuga on, küsisin, ma, ta sureb, sosistas ta. Jumal tänatud, vastasin ma. Tema silmi libises vari. Ta ei mõistnud seda rõõmu. Tule, epsilon, ütlesin maa ja tundsin, kuidas ängistav kõhedust mu südant läbistas. Tuleb. Ei saa. Vastas ta ja osutas täis kirjutatud paberilehele, seejärel oma peale. Sa oled naeruväärne epsilon, sa oled ju haige. Ruttu-ruttu lõpp läheneb, ütles ta otsekui endamisi, surudes kätt vastu laupa. Aga seda pole ju ometigi vaja. Ütlesin majja, võtsin käeta laupäeva eest oma pihku. Ta vaatas mulle taas nukralt naeratades otsa. Pole vaja, ütled sa, sina ei suuda seda mõista. Tõepoolest, epsilon, ma mõistan väga hästi, et sa oled ennast üle pingutanud. Sinu närvid on haiged liialt ägedast ärritusest, mida su metsik fantaasia toodab. Üks tervislik värske puhang sellest tõelise elu maailmast ja kõik on minema puhutud. Ma läksin akna juurde, tõmbasin selle lahti. Näed seda, kas sa märkad, kui vallatult sorib hommiku tuul sinu kirjutuslaual paberilehtedes, kuid kelmikalt sädelevad päikesekiired üle su väsinud pea ja tolmuse põranda. Kas sa märkad, kuidas 1000 värviline maailm sukeldub taeva õnnistatud sinasse? Ta järgis minu pilku aknast välja. Ta pidi silmi kissitama, valgus tegi talle haiget. Ma pöördusin tema poole ja tirisin ta toolilt üles, mida ta lasi täiesti apaatselt teha. Et teda sellest teadvustamata minnalaskmises mitte rohkem häirida. Vaikisin majja, saatsin teda kuni trepi kojani, seal raiusta kokku, aga vaid hetkeks. Siis järgnes ta mulle lohisevate sammudega trepist alla ja võttis tänaval vastuvaidlemata pakutud käevangus kinni. Alles nüüd söandasin ma uuesti rääkima hakata. Mis siis nüüd on? Epsilon, küsisin ma, kas õhk ei mõju sulle hästi? Tema aga ei vastanud midagi. Ja kui ma aeg-ajalt üritasin vestlust alustada, ei tulnud tema poolt mingit vastust. Meie jalutuskäik kulges eeslinna villadest mööda. Hommikused lilled lõhnasid jumalikult puude puhkenud õitest voogas ninna vürtsist hõngu. Üpsilon aga rändas justkui läbi surmaoru edasi. Ühes söögipaigas võtsime istet ja nii nagu mina luristas kavipsilon kohvi. Ning ma tahtsin uskuda, et ärkab tõelisse ellu. Pärast üht lonksu raputaski ta pead jäigas käega üle silmade. Äkki sõidaksime maale, küsisin, maailm on soodus oojaa, ütles ta. Ja mina rõõmustasin väga selle esimese sõna üle. Võtsime hobuvankris istet ja sõitsime Viini metsa poole. Algul istus epsilon liikumatult minu kõrval alles siis, kui jõudsime linnast välja ja puud varjutasid maanteed vaatas ta just nagu imestunult ringi, otsekui tahaks midagi meelde tuletada. Lõpuks naeratas. Kas siin pole mitte kena, küsisin ma. Ta vaatas jälle mulle naerata, tõdes otse, otsekui tahtnuks öelda. Igavene narr, kas sa arvad tõesti, et see peaks mind lõpuks aitama? Ma rääkisin edasi nii nagu hingest tuli. Mis tundis end küll väga surutult. Ma rääkisin selle metsa suurepärasest lepitavast üksindusest, kuhu me nüüd sõitsime. Ta sulges silmad ja ta kulmud tõmbusid kokku. Siis raputas ta pead. Mul oli tunne, nagu tahtnuks ta ütelda. Sina ei saa seda ometi paremaks muuta. Nii vestlesin ma oma ettekujutuses temaga edasi, ilma et ta oleks tegelikult suud avanud. Ühes vaikses võõrastemajas lasime endale lõunasööki serveerida. Meie ümber sosistas mets salapäraste häältega ja tuul paitas puude latvu. Ma soovitasin oma sõbral ette kantud, toitusid maitsta, mida ta lõpuks tegi. Paari suutäie järel aga pani ta noa-kahvliga käest, vaatas mulle otsa ja ütles. Sa oled hea inimene, aga sa ei saa ometigi midagi paremaks muuta. Võib-olla ei saama midagi paremaks muuta, vastasin ma, aga kui sa oled mõistlik, läheb iseenesest paremaks. Ma saan sinust aru, jätkasin ma. Mul ei ole raske mõista sinu kergelt ärrituvad poeedi hinge. Sa polekski tegelikult mingi luuletaja, kui sa poleks oma türkiisasse armunud. Ja kuna ta sureb, siis pean ma kannatama, katkestas ta mind. Ja vaatas mulle vabisides otsa. Ma tundsin, et selles vedu sees saab minu tarkus otsa. Me istusime hulka aega, siis jalutasime metsas ringi, see oli üks kohutav päev, kuidas see mul küll möödus? Päike seisis kaugel läänetaevas, kui me taas vankri peale istusime. Hästi puhanud hobused traavisid rõõmsa rutuga mööda metsateed. Nii olime juba jupi maad edasi sõitnud, kui märkasin, et mu sõber muutus rahutuks. Päike hakkas loojuma ja niitudel laotas end aegamisi hämarik. Kiiremini ütles ta vaikselt. Me sõitsime piisavalt kiiresti ja kuna tee otsas võis juba märgata esimesi linnamaju, näis, et me peaksime fil enne pimedat koju jõudma. Kuid õhtuvarjud olid petlikud. Ruttu-ruttu hüüdis, üpsil on, niiet kutsar kuulis ja oma hobuseid takka ajas. Mis sul on, küsisin ma Koju pommi, sest ma pean lõpule jõudma, tema hingamine ägenes ta nägu tõmbles. Mõnda aega istus ta vaikselt, siis kostis tema poolt haletsusväärne uhkamine. Kastani tee ääres sahisesid, tõusis jahe tuulehoog. Mõlduli korraga kananahk ihule. Kool joogaa juu. Hüüdis epsilon kõvasti, ent otsekui hoiates jätta. D valmistasin teda, me jõuame piisavalt koju. Mida sa seal kodus teha tahad? Sa ei tohi rohkem töötada. Ta vaatas mulle suure imestusega otsa, maju pean, ütles ta. Sõitsime nüüd eeslinna esimestena tänavalaternate vahel. Üks siin on muutus aina rõhutamaks, ta vehkis kätega ja tema pilk eksles siia-sinna, hingas ta just nagu mõni palavikuhaige. Kui sõitsime läbi halvasti valgustatud tänavate, kerkis mu silme ette üks pilt, millest ma enam lahti ei saanud. Ma nägin printsess türkiisat lamamas kirstus, mis oli üleni klaasist ja selle ees seisis minu õnnetu luuletaja silmad, pisarad deta valulikud. Siis pidasime maja ees kinni, Püpsil kargas vankrist maha ja tormas trepile. Kui mina üles jõudsin, istus ta juba oma nelja punase küünlaga kirjutuslaua taga ega kuulnud, et ma sisse astusin. Ta alustas just kirjutamist, kõik ta ümber olid kadunud. Surev Türk Kiisa aheldas ta enda külge. Ma heitsin diivanile ja kavatsesin paigal püsida, kuna olin tõeliselt rahutu. Tema sulg kiirustas üle, paberiaken oli avatud, küünlaleegid laperdasid tema loo, lahtised lehed lendasid laual läbisegi, ta näoilme muutus üha ärevamaks. Nägu oli aga surnukahvatu. Mingil hetkel tunnetasin selgelt, et üldKiisa suri. Epsilon kirjutas äkitselt pisut aeglasemalt, hingates samal ajal raskelt ja põrnitses silmi pilgutamata ridu enda ees. Siis lasi ta Sulel käest kukkuda, tema pea vajus alla ja ta nutab diskibedalt südantlõhestavalt. Mina tundsin end paremini vabamalt. Mõtlesin, et nüüd on see möödas. Lummus kaob, õudne fantaasia, milles ta oli päevade kaupa elanud, on surnud, haihtunud ja mul oli tunne, nagu toimuks kogumeid ümbritsevas õhkkonnas. Mingi muutus. Kurjad vaimud kahisesid aknast välja ja punased küünlad põlesid toas rahulikumalt ja heledamalt. Ka paberilehed laual ei liikunud enam. Rahu oli tagasi pöördunud. Ja minu vaene sõber nuttis, nuttis tasa ja tasemini. Mina suid, kui siin diivanil, pikkamisi Hyun. See kestis ilmselt üsna kaua, sest kui ma taas ärkasin, olid küünlad väga väikeseks põlenud. Epsilon aga istus ikka veel langetatud päi. Ma astusin tema juurde, ta vaatas mulle täiesti rahunenud pilguga otsa. Mine ometi magama, ütlesin ma. Ta vastas mulle ning ta hääl kõlas kindla ja tasakaalukana. Mina ometi, sina ja ära enam millegipärast muretse. Psylon hüüate, siin ma rõõmsalt liigutatuna. Nüüd on ju köike möödas. Kõik möödas, ütles ta ja suudles mind laubale. Siis luba mul siiski ülejäänud öö sinu toas sohval puhata. Epsilon, ütlesin ma. Ta jälgis, kuidas mu enda asemel välja sirutasin. Ja kui ma talle hüüdsin, mees voodis, noogutas ta mulle naeratades. Tundsin ta pilku, tänas endal, kui hakkasin uinuma. Väljast voolas nüüd sisse sooja õhku, üks küünaldest kustus, teised põlesid edasi, rahuliku kumaga. Ma nägin seda kõike pooleldi unes. Siis jäin täiesti magama. Oli hämar, kui ma ärkasin. Üksiloni polnud enam toas. Veel ei osanud ma midagi mõelda ja tõusin, et minna laua juurde, kus hämaruses paistis üks kokkumurtud sellel. Enne kui selle avasin, läksin sõbra voodi juurde, see oli puutumata. Tundsin hirmujudinad ja heitsin kõigepealt nii nagu segadus sellistele hetkedele meiega oma mängu. Mängid pilgud küünalde poole. Need ei seisnud enam laual, need olid koos küünlajalgadega ahju kõrval nurgas pikali. Vaatasin, kus on paberilehed. Need olid läbisegi laual, nii nagu varem. Alles nüüd avasin sedeli. Seal seisis Türki, isa on surnud, kõik on läbi. Mul hakkasid hambad plagisema, kus ta oli, kus ta ometi oli? Ma kiirustasin, eestuppa tühi. Tõmbasin ukse lahti, astusin trepikotta, seal oli pime. Ma pöörasin tagasi, süütasin ühe nurgas vedelenud küünaldest ja läksin esikusse, seal päris all lamas mingi tume kogu. Hoidsin küünalt käsipuu kohal, et paremini näha. Üks punane vahatilku, kus ma tormasin küünlaga treppidest alla, seal lamas mu ees tema surnukeha. Siis küllap äratatud minut tormakas jooksust mööda astmeid tuli teisigi inimesi ja nad märkasid keha, mis lahti, küsiti, mõni karjatas valjult. Ma tundsin, et olen kohustatud seletust andma. Ta oli hullumeelne, ütlesin ma. Keegi võttis mul küünlad käest, käsi ilmselt värises. Ma lugesin oma sõbra viimase jutustuse läbi see on täiesti ebaõnnestunud ja vaevu võib sellest mingit andekust leida. Sellest hoolimata oli üksilon tõeline poeet ja suur poeet. Sest milline peab küll olema fantaasia, mis suudab esile manada olendi, kellesse fantaseerida, isend meeletuseni armub? Niimoodi armub, et ei saa enam edasi elada, kui väljamõeldud kuju teiste fantaasiamängude tõttu taas olematusse kaob. Muusa on mõnikord tujukas. Sellise tööriist oli minu sõber epsilon. Ta läks hulluks ja suri. Tujukas kuldne fantaasia Ühele lähenetsa, meelitades ülevoolava sõbralikkusega ja teed tema kõige õnnelikumaks narride seas. Luuletajaks. Justkui vaenlane ründab seda teist ja muudata kõige haletsusväärsemaks poeetidest. Narriks.