Kui ma mõtlesin selle probleemide ringi üle, mis võiks olla tänase küsimise kastmiskõneluse sisuks siis jagunesid mu idee hakatused nagu kahte suurde ringi, üks oleks luule ja kirjanduse üldprobleemid ja teine oleks isiklik ja intiimne teema. See võiks olla nagu mõtisklus sellest, mis on luuletuse impulss, mis segab, mis aitab. Ja kui ma siis selle teise küsimusteringi peale mõtlesin, tuli mulle meelde üks artikkel paar aastat tagasi. Reportaaž Leningradis toimunud sümpoosionil mille teemaks oli kirjandus ja psühholoog ja, ja kirjandus ja füsioloogia isegi kogunenud vahekorrad. Seal toimus teadlaste ja kirjanike kokkusaamine. Püüti panna Leningradi kirjanike jutustama siis sellest, mismoodi raamat sünnib ja reportaaže kirjeldati, kaunis värvikalt, kuidas üks naist Tomanist, kui ma ei eksi, viske Klenskaja oli kõnetoolis nutma hakanud ja sealt lahkunud. Ma olen üsna kindel, et minu küsimused nii efektseks ei saa osutada. Kaasvestlejad lutes stuudiost lahkuma panna. Ja sellepärast ma julgen siiski siiski isiklike asjadega pihta hakata, lootuses, et me pärast siis laiade üldprobleemide juurde välja jõuame. Esimene küsimus, millest ma tahaksin pihta hakata, on pisut seoses kõigi nende viimaste lugudega, mis flekteris varamist on kirjutatud. Seoses Eesti muldade, ka selle möödunud aasta parima luuletusega. Ja küsimus, kuna kas teil on üldiselt hea meel, kui kriitika kiidab näiteks hea meel selle üle, et te olete aasta parima luuletuse autor? Muidugi on hea meel ikka ja kui kiidetakse Tõsi küll, nii palju kui mina olen, nii aktiivselt lehelugejana jälgin, on vaadanud, et ikka alati kiidetud ja mitte nii moe pärast, vaid tõsiselt ja suurelt. Siiski, kas on olnud selliseid aegu, kui kriitika all teie suhtes viril olnud ja mitte ja tänutundega vastu võtnud kõike, mis kirjutatud on? On harjunud küll ja ja on jah, nurisetud üsnagi palju, aga kuidagi ei ole isegi meelis hästi. Nähtavasti väga südamesse ei läinud tookord, miks siis meeldib meid, kriitika kui kriitika. Kiida nii, aitäh. Mina võtan kriitikuid nii kui erksaid lugejaid, ainult selle vahega, et nemad oskavad ehk oma mõtteid täpsemalt väljendada. Ja sellest on alati hea meel, kui see, mis sa ütled, on vastu võetud õieti ja ta oma sihtkohta läinud. Ja säärane teadasaamine, et see on sündinud, see muidugi teeb heameelt ja teatud määral innustaka. Chrysdwardovski ütleb kuskil luuletuses selle kohta minu arvates jaga õieti, ta räägib ühes väikses luuletuses, et raske on kirjutada ja usk on vähe endasse ja ja peab, peab tegema, seda peab kirjutama. Sisemine sund on suur, Taavi, nii nagu julgust ja jõudu on vähe ja otsekohe pöördub lugeja poole, et olge teie minuga, kui ma muud tööd alustanud. Minu arvates see on väga õige, säärane toetus, kui seda. On need siis ta toetab väga palju. Ja mina ise olen küll kriitikale selles suhtes tänulik. Milan äitlikuid olnud. Kas te olete ka ise kirjutanud kurje kriitilisi artikleid mina mäletan viimaseid ja, ja peaaegu sõbral, et noh, kas või Paul-Eerik Rummo temaatilist realiste vetemaast kirjutatud kasseti retsensioon või Mati Undist hiljaaegu kirjutatud artikkel, aga kas ta tigedaid artikleid kirjutatud või kurje kriitilisi? Nonii väga kurjasti ma vist ei olegi kunagi kirjutanud. Või siis üsna ammu olid mõned märkused luule kohta ka, kes jahivad 50 nendel aastatel, kui tõesti väga palju oli seda mutriluulet säärest, aga kuiva ja, ja tehtut ja teesklevad ka. Võib-olla nende kohta ma olen korjamas on õelnud ka. Aga üldiselt May tahagi siis kirjutada, kui mind ei ole midagi nii rõõmsasti üllatanud või head meelt teinud või nagu ei olegi ajendid siis kriitikat kirjutada? Mul vist ei ole õiget kriitiku närvi artiklit kirjutada on minu jaoks väga raske selles mõttes, et ta kirjutamise ajal ei paku rahuldust või kuidas öelda, seda niitu käid, mida siiski luuletuse puhul võib tunda, asjal on nii teinekord nagu väike õnnestumine juba tõstaga viib edasi ja ja siis on kergem kirjutada. Artikli puhul tahaks aga õiglane alla ja siis hakkad iga sõna kaaluma ja viimaks hakkad kahtlema peaaegu igas asjas ja ja ühesõnaga lähevad niisugust sisemist vaeva selle juures, mis nagu ei õigustagi teinekord ennast aeguvad ka mõtted kirjutamise ajal on nad üsna veel ehk värsked, aga paari aasta pärast hakkad lugema, siis vaatad, et nad on nii primitiivseks juba jäänud, juba aeg on ammunist mööda läinud ja ei tahagi enam kohe näha, mis on kirjutatud. See ei ole eriti sõbralik jutt vaeste kriitikuste suhtes kelle suurim rõõm on see sellise artikliga maha saamisega. Ei sugugi ka ühe, nii on, ma arvan, kriitikul on oma tööst surnud. No see on tema ainus nauding Laga olgu-olgu nüüd sellega on veel üks teine küsimuste ring. Kas te olete rahul sellega, kuidas eesti luule noh, ütleme viimase 10 aasta jooksul läheb üleliidulisse kirjandusprotsessi? Lihtsamalt öeldes, kas te olete rahul sellega, kuidas eesti luulet tõlgitakse ja jaga kvantiteediga? Mina ise nagu päris ei ole, aga tahaks oma seisukohta kontrollida. No see on jah, luule kurb saatus juba, muidugi võiks Mika olla küll hoolimata sellest, et luulet üldse raske tõlkida ja seadetest ei saagi tõlkida? No ma arvan, et kas eesti luule püksi nii ole ka? Lätlaste ja leedulastega palju varem ei ole? Siin on kindlasti muidugi keeleküsimus väga oluline nende keelte oskajaid, tõlkijaid on vähe. Leedulastel on selles suhtes nagu rohkem vedanud, sest me latti seal ikka juba nagu jõudnud niisuguseks nimeks, keda tõlgivad head tõlkijad. Ja nagu on ilves üleriidamisest protsessis sees see pind, kus ma mõtlen, praegu hakkab välja minema August Sanga artikkel sirbis, kus ta rääkis sellest, mismoodi luuletus Eesti mulla valmis sai. Seal üks harv juhus, kui luuletusele antakse ka täpne kommentaar kaasa ja tekkimislugu, et küsimus oleks niisugune, kuidas sünnib luuletus. Aga kui täpsustada, siis niimoodi, et kas on näiteks selliselt, et read on peas ja pärast tuleb mingisugune suur kontseptsiooni juurde või on harilikult ikka nii, et on mingisugune idee, mis nagu tahab kuidagi välja tulla ja siis leiab endale konkreetse materjali. Või on see sündmus, mis paneb kõik selle liikuma, kas seda hästi keerulist, minu arvates? Kena saaks natuke harutada? See on tõesti väga keeruline küsimus ja peab ütlema, et kohtumistel lugejatega ala tihti küsitakse seda ja vastata on nii raske, et päris imeliku mulje võid jätta Esijatele ette, et kuidas siis nüüd ei saa seda ära räägitud. Et mis, mis saladus seal siis võib-olla. Aga jah, loomiku protsess või need käigud on, on tõesti nii sügaval inimese sees, et nende jälgimine andmist põhjani lõpuni on väga raske. Eesti muldade puhul oli nüüd väga lihtne näide ja väliselt on see ka kõik, nii nagu see on, kirjutab kõik need faktid, on olemas külastus Saku Eesti muldade vaatamine ja kõik need motiivid, mis seal sai nähtud, on luuletuses ka. Kuigi ma olin jah, isegi naljatamisi küll aga pahandasid, aga ta rääkis niiviisi Alatskivil kah nii lihtsalt nagu vahest meile luuletajatele väljastpoolt just sunnitakse seda peale, et minge ja, ja kohtuge ja siis kirjutage luuletuse. Tema jutust tuligi välja, et selleks, et luuletust kirjutada, polegi midagi muud vaja, kui, kui minna kohale ja siis vestelda inimestega midagi vaadata pool tundi ja kohe motiiv käes ja aasta parim luuletus ka. Ja nii ta muidugi ikka päris ei ole. Aga nii lõpuni jälgida, võib-olla jah, muld, muld on muidugi mulle väärtuslik minu jaoks kunagi. Varasemas luuletuses Ma kirjutan kallis muld. Ja võib olla. Muuhulgas on see kallis muld, miks ma läksin sealjuures? Ja see just võib panna siia motiiv ongi mulle väga tähtis, sellepärast et ma olen maal kasvanud ja maadi ka lapsest saadik koos olnud ja harjunud ja sellest oma rõõmu leidnud ja elamusi ja võib-olla jah, see motiiv on jäänud no nii südamelähedaseks, et töötada põllul ja mullaga ja seal midagi säärast, mis inimesele pakub nii suurt rahu ja rahuldust ja on kahju vaest, et ei ole selle juurde saanud jääda. Eesti muldades. Võib-olla oli ehk see kõige suurem ajend tõesti nende muldade endi nägemine seal sääraseid on need nii ettevaatlikult võetud maapõuest välja. Et nad on tõesti väga intiimse, nii nagu võiks inimkoed olla, kui nad paljastatakse. Võib-olla see nägemine tekitas mullast ja eesti mullast eriti muidugi säärase elamuse. Midagi siis kirja vanema Ma tahaksin siit edasi minna kahte teed pidi. Üks tee on niisugune. Kas see mulla juurde tagasi mate? On ikka üks tõsine mõte, maalin kunagi Palole nagu pahane, kes. Mis 60. aastal või 59. tegi luule aasta ülevaate ja heitis haarandile selles ülevaates ette niisugust Ilma kohata olemist seda, et nagu, nagu oleks ebamäärane tagasi vihkamine sinna patriarhaalsus ja kuidagi eraldatuse tunne vaevaks vaadanud, et umbes niisugune oli see mõttekäik. Mina panin seda tookord niisuguses haara luulemõistmise tuhinas olles nagu pahaks, sest kaalul oli seal nagu etteheitvalt ka esitatud. Aga ju see siis on seaduspärane, et nüüd segane jutu alla tuleb. Mis see siis on? See ei ole muidugi elukutse vahetamise tahtmine, aga on see nüüd ilmajäämine millestki. Või on see siiski harilik tunne, et lapsepõlv ja need esimesed aastad on võib-olla siiski kõige jäävamad? Ja ma arvan, et kaalul tookord ei olnud õigust, tema püüdis sealt nii probleemi välja näpid seda, kus võib-olla ei maksa ja temast suuremaid järeldusi teha. Inimesele on see, ma arvan, omane tunne, et ta igatseb tagasi. Nojah, lapsepõlv igatsetakse tagasi, kuna siis on kõik lihtsam, kõik on rahulikum, see on niisugune mälestus, et see oli kõik hästi. Ja muidugi on maailmajäämise kurbust ja minul võib siia alla nüüd selle mulle juurest ära mine mõnel teisel anda. Teises laadis kuulub inimese tunnete juurde ja ka midagi halba selles ei ole, kui sellest kirjutatakse. Ma arvan, et see puudutab üsna üsna paljusid tundekeeli inimestel säärane igatsus, peale selle oli mul see muidugi seotud tookord luuletuses ka teiste asjadega. Luuletus ise oli rahutus. Jaa, seotud oli ta sellega, et tõepoolest oli tekkinud rahulolematus selle tööga tähendab kirjutamisega. Neil aastail nagu ei leppinud sellega, mis on tehtud, ei osanud edasi minna. Ja säärase tunde puhul muidugi on kahju, et oleks võinud jääda sinna, kus on kergem ja südamel liust kergem. Nagu on maade juures. On siis nii, et kaalu tähelepanek oli õige, aga järeldused jäid nõus, ei taha olla, järeldused olid kistud liiga. See oli üks teine niisugune loomingu psühholoogia torkiv iseküsimus on mul siiski veel. Kas luuletus praegu 65. aastal sünnib teisiti kui 45. aastal? Kas loomisprotsess, kui katsuda eemalt vaadata ja mõelda, mismoodi ma siis kirjutasin ja mismoodi ma praegu kirjutan kas loomisprotsess on ka kuidagi teistsuguseks läinud? Küll ei oska öelda, et oleks läinud palju teistsuguseks võib-olla et ma ei oska seda analüüsida, aga kirjutada seal on mul alati olnud üsna raske, ma olen vähe kirjutanud. Ja ise ma ei suudaks nii-öelda, et just luuletuse kirjutamine on, on muutunud võib-olla ainult niipalju, et alguses kirjutama hakates ei ole nii, niipalju siiski kahtlusi. Tundub, et kui luuletus on valmis, et ta on siis ikka päris hea hea meel, et ta valmis saia. Seda mõtet nii palju ei teki, et, et ta ei kõlbagi. Aga praegu siiski on vahest nii, et väga kaua seisavad luuletused sahtlis ja tundub, et neil on midagi veel puudu või nagu ei tahagi neid nii kergesti välja lasta. Aga kui nüüd ma kujutan ette, ma katsuksin, kujutad ette, kui hakata hakata tegema maanteed või hakata tegema Oskventsi või see on seal hüppamine ühte tundmatusse ja suurde, niivõrd paljude mõtete ja emotsioonide suurde kogusse. Et tõesti küllap ta on keerulisem. Ta on keerulisem. Kuigi ma pean ütlema, et manti ma kirjutasin siiski võrdlemisi hooga ja et et oli ehk siis kuhjunud kuidagi need, need mõtted juba ennem valmis kuskil, käsi on mõeldav. Kaheksa luule kohta, ma ise arvan nii, et seal on säärast labadust on tihti mul õige palju. Kui ma neid uuesti läbi vaatasin, siis mul olid nad isegi märksa armsamad, kui, kui mitmed hilisemad asjad. Ja säärase suurema sisemise vabadusega kirjutatud. Vahepeal on tõesti olnud. Kas säärast aega, et kui luuletust hakkad kirjutama, siis keegi nagu istus kõrval ja kogu aeg orises, et nii ikka ei või teistmoodi viha, viha ja siis on muidugi, need on need kõige põua siis omad aastad siis olnud ka kus aga seal on kirjutatud ja, ja mitte kõik hästi. Ja kuidas te praegu meie luulekogu pildiga rahul olete ja tema koorma kandmise võimega, kus ta kannab hästi oma ühiskondlikku koormat? Ma arvan, et kannab muidugi alati on see, et ikka rohkem võiks ja paremini, seda võib alati soovida. Mulle tundub, et nii väga halvasti ehk ei ole küll see asi praegu siiski kui üldse etteheiteid tehakse praegusel luulel siis ikka rohkem sellepärast et ühiskondliku on vähe. Kuna praegu on käed lahti ja ei ole niisugust halba aimu, kõrval võib olla kasvõi ühiskondlikult poleemiline luule ja, ja teravaid asju üleskiskuv luule, et see võiks nagu suurem koht olla. Muidugi suur saab olla ikkagi ainult sotsiaalne luule. Sellest ma tahan kõige rohkem lugu. Aga ma arvan, et et üks luuletaja ei jõua iga kord kõik ära teha, et luules luuletajaks siiski ka kollektiivselt. Nii et et see kogupilt on väga oluline. Ja muidugi, kui see hakkab minema juba liiga üldisele plaanile, tähendab eemale konkreetsest elust, siis oli, see on võib-olla küll oht. Kui ta muutub ainult filosofeerimiseks. Väga nii abstraktseks filosofeerimiseks. See mulle küll ei meeldiks. Hästi, säärane tendents. Või kas teadusteid ka raputav, viimasel ajal on ju küberneetika asju valgustatud. Viimasel ajal on antimaailmade mõtte muuhulgas ka vene luules nagu kajastamist leidnud. Kas selle suure ühiskondliku probleemistikku kõrvale ja Eesti muldade ja selle vana mulle armastuse kõrval need asjad ka liikuma midagi panevad? No kõige rohkem siiski bioloogia teaduse küsimused on mind vapustanud selles mõttes, et need on emiste saatustega olnud nii aga rängalt seotud ja ja teadus eraldi eraldi mind siiski nii ei huvita, kui huvitab tema koos inimkonna saatusega inimeste saatusega. Ja ma arvan, et Crichton seda oma Galilei elus on väga õieti ja aga suurelt sidunud kui ta näitas seda võimalust lätlasel oleks võinud olla ühiskonnas ja mida ta ei ole mille ta nii-öelda maha mänginud. Ma isegi kardan vahest, et see suur teaduse arveldamine, see viib isegi meie luuletajad võib-olla teinekord nii kaugele juba sellest inimese noh, elust sellest tavalisest igapäevasest, sest inimene on muidugi päris ussike ja viletsate kui neid hakati selle kosmosega kõik võrdlema ja nende suurte asjadega. Aga see on Luuletaja jaoks siiski kirjaniku jaoks on tema tema valdkond stega taevatähtedel ei kirjuta luuletusi ikkagi inimestel. Ükskõik kui väikese see inimese elu ja tema olemine üldse on, aga aga kirjutada saab ta ikkagi ainult inimese heaks. Siin on väike vastuolu minu arvates enda loomingulise praktikaga, sest et kõikidel neil asjadel nakk alti maailmadel teaduse saavutustel ei ole ju mitte ainult pisendavaid alandava aspekt inimese jaoks aga ülendav ja, ja seda mõistuse suurust näitav külg. Seda muidugi, selle vastu ma ei vaidle, aga ma mõtlen just seda, et et kui no ütleme, luuleski tuleb, kui ainult need suurte tähtedega sõnad mängu tulevad, kus kus enam seal lastakse neid galaktikaid draamakangelasteks ja nii edasi muidugi üsna huvitav, aga aga siiski ta läheb väga kaugele inimesest ja inimese sellest sisemaailmast ja. Ma ei oska mast õieti väljendada, aga vahest on, eriti, kui ma olen lugenud nii noorte käsikirju, siis seal käib mäng ainult päikese ja taevatähtedega, seal ei olegi üldse raadistegepsi. Ja see kuidagi ei muutub just sääraseks üldse vaheliseks jutuks, mis ei köida nagu kõik üldsõnalist juttu. Siin vist ilma sünteesita ei saa. See inimene on, kes ma võileiva hommikul ära sööb ja piima või kohvi peal ja võtab lehe ja vaata, mis mujal maailmas tehakse. Ja mingil võiks, ta ikka on, aga ükskord kuus arvestada seda võimalust, näiteks Marsi inimesed tulevad, et mismoodi me siis reageerime. Ja võib-olla alati maailmad olemas, siiski. Hiljaaegu esiliseerenburg kahetsusega ühe oma romaani asjas. Ta kirjutab memuaare lõpetades, et tema alustab oleks pidanud kirjutama romaani üheksas laine. Kas teil kah elus maimuke üksikuid luuletus ja ka ütleme, pikemaid perioode on pillade nüüd tahaksite kahetseda? Midagi on tehtud ja parem oleks, kui see tegemata oleks jäänud. Ma just täpselt nii mõtte üksikute luuletuste suhtes küll aga ma olen üldse vähe teinud, nii et kui meil siin ka maha võtta, siis väga vähe järel. Et seda ma just ei mõtle. Päris hilja. Mõnda asja on ka säärast, millest on mul hea meel, et kuigi nad ei ole nii hästi tehtud, on nad ikkagi olemas see, mis ma olen kirjutanud Saaremaast ja saarlastest. Jaa jaa, nende elust ja, ja loodusest ja sellest Murski hea meel sõdinud. Ma usun, et saade millega on seotud Debora Vaarandi NIMI tekitaks pettumuse, kui me ainult räägime siin luulest ja päris luulesõna kuulda ei lase. Küll oleks tore, kui te loeksite midagi sellest oma väiksest traditsioonist. Mul on mõned luuletused, ma tahtsin kirjutada Kristjan Raua motiividel midagi mõnedele kirjutanud. Loeksin ette siin muinasära. Ma arvan, maailmas puudus niisugune vära ja seepärast mina ta lõin Sõe mustast särast nägemuste udus ta ilmsiks tõin. Ma lõin ka linnud ja nendel on kadunud hingede silmad ja puud kui hiiglase mõtted kui maa ja taeva vahel sillad. Mu värava taga on päike, Sõe mustalt säraltsaise tule. Mu väravad lahti. Superalt, kui leiad tee sihtule. Mets samm kasvanud maasse kinni, pea norus vahib mees, mets seisab ümberringi, hirm tumedalt ta ees. Need polegi tüved, vaid palgid püstpalkidest, sein on see, see pole ka sein, vaid kalgid, puu näod, on need. Käed silmi eest, võta ja hakka astuma, haka mees. Mets paistab puude takka. Läbipääsmatud põle ees. See on mets. Ta kohab, kui ikka tuhathäälselt ja tumedalt täis padrikuid põliendike. Ära küsi, ära küsi siis talt, kus lõpevad teeta rajad, kus lõpeb kõik muinasjutt. Metsa taga on kodumaja vastu valget loojangut. Aitäh ja ma usun, et me kõik soovime, et hea luule jumalanna oleks teiega nii hommikul, päeval kui õhtul.