Tere, mina siin. Ma hakkasin nüüd oma sugupuu asja uurima ja leidsin internetist sellise koha, kus sugupuudega tegeletakse. See on Eesti isikuloo keskus. Aga nad asuvad Tartus. Ma mõtlesin, et kõigepealt ma võin ju sinna helistada ja küsida, kuidas nende juurte ja sugupuudega siis asjad on. Te võite kuulatama, hakkan praegu helistama sugupuuuurijale, tema nimi on Freed, buss. Jah, tere, minu nimi on mina. Mine olime Freepus. Kas teie teate juurte ja sugupuude kohta kõike? Ja selles mõttes võib öelda, et, et ma olen tegelenud selle teemaga 17 aastat ja kuidas neid andmeid leida, seda ma juba tean küll, päris hästi, jah. Kas ma võin teile esitada mõned küsimused? Palun. Ma leidsin kodust ühe vana kirja, mis oli kirjutatud mu vanavanaemale ja kuhu all oli kirjutatud ainult r-täht. Nime ei olnud. Aga kas on olemas keegi tark inimene, kes oskaks välja uurida, kes selle kirja kirjutas või see jääbki igavesti saladuseks? No pigem on ikkagi tõenäoline, et, et see jääb saladuseks, sest üks võimalus on küll uurida, et äkki tal oli mõni õde või vend või või keegi veidike kaugem sugulane või oli tema ristiema või ristiisa, keegi, kes oli r-tähega nimega, aga äkki see oli hoopis tema peigmees ja seda küll kusagil kirjas ei ole, nii et see võib täiesti jääda saladuseks, et kõiki asju ei ole kahjuks arhiivides kirjas. Kahju siis ma tahtsin veel küsida sugupuude kohta. Et kui inimesed on selle puu oksad, kas siis üks sugulane on selle puutüvi. Jah, puutüvi on tavaliselt kõige vanematest esivanematest, kes elasid juba mitusada aastat tagasi, et nemad moodustavad selle tüvest, nemad on siis kõikide selle okste algus, kõikide inimeste esiisad, esiemad olnud kunagi. Ahah, aga kuidas saab oma sugupuud üles joonistada, kui pooled inimesed on juba surnud ja keegi ei mäleta, mis nende nimi oli ja mis tööd nad tegid? Seda saab siis uurida arhiividest, et Eestis on päris jaoto arhiivimaterjalid olemas, mis algavad juba mitu-mitusada aastat tagasi. Kõige kõige vanemad materjalid on lausa Kirikute raamatut võib lausa 400 aastat vanad ja siis tuleb ükshaaval neid, et väga aeganõudvad tööd teha ja ükshaaval need fakte otsida. Ja siis kõik see lõpuks kokku panna, kes oli kelle poeg või tütar ja kuidas seal sugu hargnes, nii et inimeste mälu tõesti praegu enam kaugele ei ulatu, aga, ja selleks on kõik kunagi kirja pandud ja seda saab üles otsida. Ja praegu pannakse ka kõik kirja. Ja ikka kõik sünnivad uued lapsed, siis nende sünnid pannakse perekonnaseisuametis kirja ja, ja need säilitatakse igavesti. Need dokumendid. Aga kas lapsed saavad ka oma sugupuud joonistada või see on liiga raske ja seda peavad tegema ikka suured inimesed. Ei ei pea ainult suured tegema lapsed tihti just oma kooli ülesannete hulgas ajaloo tundides, kui, kui on selline õpetaja, kes sellise ülesande annab, siis on seda teinud ja sugupuu ei peagi olema üldse ju väga-väga suur ja põhjalikega ulatuma kuhugi sajandite taha võib ta võib olla ka ainult näiteks vanaemast vanaisast alates. Mõnikord on seegi sugupuu juba päris suur ja seal on juba mitme kümneid inimesi. Nii et lapsed teevadki seda tihti ja, ja väga-väga tervitatav, kui kui nad noorelt alustavad, siis on veel vanemaid sugulasi elus, kelle käest küsida ja, ja siis ei ole kunagi hiljem sellega tegelema hakates. Kahju, et näed, oleks saanud küsida vanaema käest veel, aga nüüd enam ei ole teda. Ahah, aga kas on õiged ema ja isa polegi tegelikult omavahel sugulased, kes nad siis on, kas lihtsalt tuttavad? Selle kohta on selline termin nagu hõimlased, et nemad on jah, seaduse järgi oma oma liidu sõlminud ja nemad tõesti veresugulased ei ole, sest neil ei ole ühiseid vanemaid ega esivanemaid. Võib küll olla, tegelikult on ka tihti juhtunud. Ta abielluvad omavahel, sugulased näiteks, et oli kellegi ema ema. Kuskilt veel kaugel esiema oli sama inimene, naine, kes oli isa poolt üks kaugelt esiema, et lihtsalt vahepeal on mitu põlve vahepeal olnud ja siis on võib-olla isegi ära unustatud, et sugulased ollakse ja siis abiellutakse omavahel ja samas piirkonnas, kui näiteks vanasti liiguti vähem ja elati ühes külas, siis oli kindlasti suurem võimalus, et võetakse sugulane endale naiseks või meheks. Aga kas te teate, mitu sugupuud kokku saab, kui joonistada ära kõiksugupuud Eestis? Oh seda ei saagi öelda, sellepärast et sugupuu tuleb alustada kuskilt lähemalt, nagu ma ütlesin näiteks vanaemast vanaisast alates, kui, kui võtta kaugemalt, siis on, on see sugupuu hulga suurem ja kokku neid nagu tuleb, vähem. Aga ütleme näiteks kui perekonnanimedest rääkida, siis need pandi natukene vähem kui 200 aastat tagasi. 80000 sellist peret oli, kes said siis endale perekonnanime, et neid võib ka mingil määral lugeda. Suguvõsa ühe suguvõsa alguseks. Aga kes otsustas, et see perekond saab sellise perekonnanime vanemad ju ise ei saa oma lastele perekonnanime panna, nad panevad ainult eesnime. Jah, siis oli selline aeg, kui inimese kutsuti talude järgi, et näiteks, et kui metsad alusele keegi peremees, kelle nimi oli Jaan, siis tema oli metsa ja, ja, või, või siis, kui tammetalus elas Kaarel, siis tema oli Tamme, Kaarel ja teist nime tal ei olnudki ja siis, kui inimesed hakkasid rohkem liikuma, kui talupojad said lisaks pärisorjusest siis hakkasid nad rohkem liikuma ja nendel oli vaja panna sellised nimed, mis einele püsima igaveseks, et kui muidu ühest talust teise minnes oleks nagu nimi ka muutunud, siis perekonnanimi oli mõeldud sellisena, et see enam ei muutu, see kogu aeg alles. Ja, ja Eestis on mitmel pool erilugusid sellest, kuidas need perekonnanimesid pandi nimesid pandi mõisas ühes mõisas olevat toodud vanker mõisaõue ja siis hakatud seda jupphaaval lahti lammutama ja iga peremees sai vankri osa järgi oma nime. Aga neid nimesid alguses rahva keskel üldse kasutatud ja sellepärast kutsutigi neid ka liignimedeks, et neid ei olnud vaja või väärnimedeks lausa. Et perekonnanimesid hakati kasutama rahva hulgas ikka tükk aega hiljem ja tegelikult ju praegugi veel maal hüütakse tihti naabreid, kedagi hoopis talu järgi, mitte mitte nende perekonnanime järgi, nii et see traditsioon on juba juba mitusada aastat vana. Enamasti oli jah, mõisnik siis kes otsustas, mis nime keegi saab ja mõned mõisnikud olid sellised vembumehed, kes näiteks ühes kohas võtsid lausa maailma atlase lahti ja hakkasid selle järgi nimesid panema. London ja Portsmouthi ja Liverpool ja sellised välismaa linna nimed panid talupoegadele ja, ja selliseid huvitavaid nimede kombinatsioone on Eestis küll. Aga mis nimesid on kõige rohkem? Perekonnanimedest on kõige rohkem ikka nimed, Tamm, seda on pandud igal pool Eestis. Ja nad ei pea üldse omavahel sugulased olema. Ja tammenime on pandud niipalju, et nemad tõesti omavahel sugulased ei ole ja järgmisena oli nimisepp ja ka saar, et tegelikult puude nimetused on üldse hästi levinud, et puud on ikka eestlastele olnud lähedased ja olulised ja, ja see eriti muidugi tammepuu, mis on väga niisugune tugev ja vastupidav, see siis oli eestlastele meelepärane ja niuke uhke endale nimeks võtta. Aga, aga jah, eri suguvõsa tele pandi tihti sama nimi, nii et kõik samanimelised kindlasti sugulased ei ole. Aga on ka päris palju neid haruldasi nimesid perekonnanimesid, millel pandi ainult ühes kohas Eestis ja nende nimede puhul või peaaegu sajaprotsendilise kindlusega öelda, et kõik need on omavahel sugulased. Kas te oskate öelda mõne haruldase perekonnanime? Kõik on selline huvitav nimi mis tähendab ärgade mäge ja raka selg, mis tuleb ühe mäe nimest. Ja selliseid hästi huvitavaid, just kohanimede järgi võetud nimesid on, on Eestis päris palju. Ja nüüd sellenimelised elavad praegu ka. Jah, need, kui need nimed on eestipärased olnud, siis on nad siiamaani esindatud kujust suguvõsa ei ole väga tütarde rohke olnud ja tütred siis abielludes ei ole seda nime ära kaotanud. Aga kui need nimed olid saksapärased mõisnikud ja nad panid enamasti need nimed, siis paljud nendest muutsid oma nime ära 1900 kolmekümnendatel aastatel, et umbes 70 aastat tagasi tehti Eestis selline kampaania, et perekonnanimed, mis olid saksapärased või venepärased või kuidagi muud moodi ei, ei olnud ilusa kõlaga enam tänapäeval siis need anti võimalus nendele inimestele ära muuta, nii et paljud, kes siis mingit nime kandsid või õieti isegi iga viies eestlane, kes sellist mingit võõrapärast nime kandis muutis, võttis endale uue nime. Nii et siis oli see väga-väga palju nimesid. Tegelikult kadus sellel ajal üldse lõplikult ära Eestist. Aga mis on selline vana eesti naise nimi, vana eesti mehe nimi, kõige levinum? Kõige levinum vist igal pool Eestis meeste nimedest, võib-olla Jaan või Jüri ja Kaarel, et need on, need on tõesti olnud olnud hästi palju juba juba mitusada aastat. Nad võib-olla tänapäeval väga levinud enam ei ole, aga, aga on, on päris palju ka praegu neid. Need on tulnud kõik pühakute nimedest, et siis kui katoliku kirik oli Eestis väga suure mõjuga, et siis nende kiriku pühakute nimedes siis mugandati eesti keele jaoks talurahvale meelepärasemad eesnimed. Ja naise nimedest on ikka mari üks, üks tuntumaid, mis on siis tuleb neitsi Maarjast Tiiu ja et ma ei, need on igal igal pool Eestis on sellised, aga on, on ka niukesed üksikuid nimesid, näiteks isegi lausa üks piirkond Eestis, mis asub Läti piiri lähedal Valgamaal. Kutsutakse mehkamaaks. Et seal on levinud selline hästi haruldane mehe eesnimi nagu mehka. Et seda kuskil mujal ei ole ja sealsamas on ka hipnaisenimena, et seda eesnime hip ka mujal Eestis levinud ei ole, kui ainult seal Valgamaal. Minu vanavanaema sündis aastal 1900 600 tagasi, vanaisa ütles ja mul on temast pilte ka, aga vanaisa ei ole neid veel üles leidnud. Noh, need on kadunud ja kas teie teate, millised olid inimesed 100 aastat tagasi näiteks minu vanavanaema, tema nimi oli Miina. Aha Miina on jah juba selline natuke populaarsem nimi juba siis, kui juba 100 aastat tagasi või natuke rohkemgi, 150 aastat tagasi hakati panema selliseid peenemaid nimesid, et siis Miina on ka üks üks sellistest nimedest. Aga tollest ajast ja fotosid on muidugi vähe säilinud, et rohkem pilt on ikka meile lähemast ajast, et 100 aastat vanu fotosid on, on ikkagi suhteliselt vähestes peredes alles jäänud, aga ikkagi fotograafe tol ajal oli ja nemad tegid pilte ka tavalistest talu inimestest, kellest enamus siis meie esivanemaid on. Aga rohkem pilte on, on sellistest mõisahärra vanadest kaupmeestest, sellistest rikkamatest inimestest ja nendest on parem ülevaade, kuidas nemad välja nägid ja mida nad tegid ja konkreetsetest inimestest pilte leida. Aga, aga eestlastest tol ajal eesti talurahvast on, on pilte küll olemas, aga tihti ei ole teada, kes seal pildi peal on või niimoodi, nii et moest saab küll jah, ülevaadet või kuidas riides käidi või mida tehti, aga aga kuidas konkreetne inimene 100 aastat tagasi välja nägi, seda on üsna raske nüüd juba tagantjärgi öelda, kui, kui perekonnas sellised pilt säilinud ei ole. Aga kui teil oleks ajamasin, kas siis teie tahaksite minna 1000 aastat tagasi või 1000 aastat edasi ja vaadata, milliseid teie ema, isa välja nägid esivanemad? Esivanemad ja kindlasti 1000 aastat võib-olla oleks natuke isegi liiga palju, et siis sel ajal ju ma ei tea, kes, kes mu esivanemad olid, nii kaugele dokumendid ei ulatu, aga kui, kui võtta, ütleme, 100 200 või 300 aastat tagasi, siis, siis enne saab kirikuraamatutest järgi uurida, kes nad olid siis tõesti ajamasinaga sinna tagasi minnes ja siis need kohad üles otsides oleks küll päris huvitav koputada ja öelda, et, et sina oled minu, minu vana-vana-vana-vana-vanaisa võiks päris huvitav olla. Aitäh rohkem küsimusi mul leiule. Ja aitäh küsimast ja soovin jõudu, et ise oma oma perekonnaliikmetelt siis küsi ka, mis on nendel veel meeles ja pane see kirja ja joonista sugupuuks. Aitäh. Mina küsimustele vastassugupuu uurija Freek buss, mina lood, kirjutas Ta piimakohv esitleb Külli Teedanud, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör on Kätlin Maasik. Järgmine saade on eetris esmaspäeva õhtul kell pool seitse. Miina lood.