Fabian oli algusest peale juurelnud selle üle, kas šeff teadvustas endale olukorda nende kantseleis vimite. Mõned märkused lasid oletada, et ta on praktilises elus ignorantsem kui marsielanik. Elastadesti kuku kägu, ma valgetel pilvedel. Fabian ei suutnud seda uskuda. Kõigepealt käis igasuguse loogika vastu, et nii terava analüüsivõimega inimene nagu šeff ei anna endale aru, kus ta elab. Ta pidi teadma, et praegusel segasel ajal kus seadus oli vähe ning keegi ei saanud kontrollida nende täitmist mingist südametunnistusest ja eetikast polnud aga erilist mõtet rääkida. Säärases olukorras oli haruldaselt raske tegutseda. Seda enam, et tehniline know-how oli isegi valitsuse süsteemis paarkümmend aastat maailmatasemest maas. Ja näiteks telefaksi peeti mõnel pool ikka veel pooleldi luksusesemeks. Kas see tähendas, et šeff ainult tegi näo, et ta ei saa aru? Sellepärast, et ta ei tahtnud aru saada? Tema ümbruses valitsevat suhted ei meeldinud talle ja ta keeldus neist. Et kui ei näe ega kuule, siis pole olemas. Seda võimalust ei saanud Fabian täielikult eitada. Aga talle tundus, et see pole siiski peamine. Ja šeff hoiaku taga on terve meetod. Tegelikkuse eiramine oli aga jäämäe nähtav osa. Šeff nõudis meelega võimatut, lootes nõnda saada maksimaalseid võimalikke resultaate põhimõttel. Nõua üleloomuliku, küll siis midagi ikka ära tehakse. Šeff nõudis, et nad käituksid nii, nagu oleks Eestis samuti nagu mujal tsiviliseeritud maailmas. Šeff paistis olevat pähe võtnud, et tema kaastöölised on samasuguse ettevalmistuse ja tagapõhjaga kui ta ise. Et nad on sama haritud sama palju lugenud ja tantsivad sama hästi kui nende ametikaaslased mõnel kultuurmaal. See tähendab, et nad orienteeruvad eeskujulikult valdkondades, millega ta on määranud neid tegelema, teevad mängureegleid ja on üldse kursis kõigega, mida mujal omandatakse parimate ülikoolide vastavates teaduskondades. Ja et tema alluvates ühinevad mingil seletamatul kombel kombel lääne sileduse ja voolujoonelisus ning arengumaade esimese põlvkonna talupoeglik, rikkumatus ja värsket nägemine. Ta ignoreeris tõsiasja, et nad olid diletandid, hädavaresed, mis sest, et hea tahtega. Ta pidi teadma, et kui välja arvata käputäis väliseestlasi ja mõned noorukid, kes olid kolm kuud Kesk-Läänes mingitel kursustel käinud samuti endiselt Moskva alluvad siis ei olnud ühelgi tema alluvatest erialast haridust ning ainult viiel või kuuel endise võimujal töötanul oli valitsemiskogemusi. Miks muidu jagas ta korraldusi, mis panid alluvad algul naerma seejärel ahastama juukseid katkuma. Ja aga ta ise sai teha süütuna armsa teenist. Niisugune korraldus kõlaks normaalselt isegi Kesk-Aafrika Vabariigis. Omast kohast oli tal õigus. Kas või needsamad 1500 dollarit. Eks katsugu keegi kusagil mujal maailmas kellelegi selgeks teha, et nende hankimine järgmiseks päevaks on midagi ülesaamatut. Šeff jagas ka Fabia neile ülesandeid mis panid kukalt kratsima. Näiteks juba nende teisel kohtumisel mainistajat. Fabini osakond peab nii ruttu kui võimalik lülitama maailmas geeni. Just nii ta oligi öelnud. Maailmaskeemi. Ta ütles seda huuled torus, pilk mõtlikult üle vestleja õla suunatud peenelt artikuleerides empaatiaga. Ja ta tantsis natuke kavati, lõpetades selle efektse Andressaaga. Ristates hüppe ajal õhus mitu korda jalgu. Mida tuli maailmas skeemial mõista, seda šeff lähemalt ei seletanud. Haabine sisemuses keesid šefi kuulates vastakad tunded. Hurra maailmast skeem, mõtles ta. Nüüd me siis teame, kuhu lülitada. Siiamaani me mõtlesime hommikust õhtuni, mis asi see küll on, kuhu lülitada kogu meie organism igakude ja karvake, nuttis lülitamis panust. Ja nüüd tuli Rudolf ja lõpetas meie piinad. Teisalt pidi ta tunnistama, et pole juba mitu aastat regulaarselt jälginud globaalprobleemide alast perioodikat šefaga loomulikult ei aima seda ning arvab kindlalt, et Fabian teha, mis on maailmas skeem. Ja et mitte petta šefi lootusi ei hakanud Fabian midagi küsima, vaid üritas omal jõul välja uurida politoloogide, bioloogide, sünergeetikute ja teiste raamteaduste esindajate käest. Samuti erialaajakirjadest ning kõmulehtedest. Ta uuris ja uuris, aga selgust ei saanud. Siis oli ta võtnud südame rindu ning ikkagi küsinud šeff Rudolfi enda käest. Šeff oli vajunud mõttesse. Seejärel alustanud faminile tundmatut tantsu, mis sarnanes panni hagiga. Ent oli veel tugevamate Ameer india sugemetega. Ta tantsis kaua. Tees vahel paar tonni kasakatantsu üpris jätkad. Millel oli liidetud Viini valsid tõmbesamm. Algul faabinile paistes, et šeff juttu maailmas skeemist üle pea unustanud siis aga ütles nagu muuseas. Maailmaski ei ole mingi üldkasutada ternid. See olevat lihtsalt pähe tulnud, kui taliühel õhtupoolikul pärast vihmasadu jälginud taevast, kuhu tõusnud Vikerkaar. Me olevik ja seda, kuhu tahame välja jõuda. Mulle näised, sellisele vikerCarled toetudes, me jõuame ükskord kohale. See oli poeetiline. Ent mida pidi Fabian sellest välja lugema, mis praktilised juhendid võisid sellest tuleneda näiteks selles suhtes, kui palju dollareid võis kulutada töötõendit tekiletamisele ammugi mitte kuidas dollarit teenida. Samas polnud Faden kindel selleski, kas nad tegelikult siiski mingil salapärasel moel juba lülitagi sellesse maailmaskeemi ning šeff teab seda ja laseb kõigel meelega nii sündida. Kuidas seda ära tunda? Fabian tahtis oma töökohalt jalga lasta. Tahtis hommikuti, tahtis õhtuti ja vahel ka keskpäeval. Aga see ei tule praegu kõne allagi. Ees ootasid suured teod, ootas missioon. Enne seda ei sobinud head aega öelda. Kui Fabian järgmisel hommikul šefi eestuppa astus seisis Rudolf juba keset tuba ja kiirgas. Ta kiirgus oli kahelaadne esitexe helendas ning soojendas nagu inkubaatoriküttega. Millal tunglevad tibud? Teisalt lähtus tema kiirgus nagu püha pildilt kõverdades horisondi Rudolfi pea ümber poolringikujuliseks. Paistis, et kõik töötajad olid unustanud, kuidas nad olid eelmisel hilisõhtul koju jõudes Rudolfi türannia üle kaevelda ning teda abikaasadele kirunud. Naeratas isegi miili, kes oli ülejäänud tööle nii kauaks, et pidi lapsehoidja koju laskma. Toob olnud olnud nõus kauemaks jääma, kuna kavatses difani paar minna. Nii polnud lapsevalvesse kutsuda kedagi peale vihatud ämma, kelle teenetest miili oli otsustanud igaveseks loobuda. Isegi miili naeratas praegu heldinult. Naeratas ka koerapuu kuigi polnud 24 tundi maganud. Tema öö oli kulunud seigeldes mööda kohvikuid ja baare kuu viimastel kuudel jõudsalt siginenud mängu põrguid. Nimelt olid kõik Black Jack'i lauad endiste komsomolitöötajate valduses. Nende käest käis iga öö läbi sama palju valuutat, kui oleks vaja olnud Eesti integreerimiseks mitte ainult maailma vaid ka linnuteesse. Nende käest oli koerapuu saanud vajalikud 1500 dollarit. Teie sõidukulud on sekretäri käes. Sõnastažefile napilt. Tuli aitäh, lausus Rudolf südamlikult, surus koera pulget ja alustas tantsu, mis oli üks kaunimaid, mida Faven oli näinud. Sellest oleks pimegi aru saanud, et tegemist on tänu tantsuga. Fabian suutis eristada mitmeid idamaade koolkondade sugemeid, näiteks Ramaianast veetud ahvjumala Hanomani kehastust taitantsijate esituses aga kõige enam siiski manipuri stiili, mis põhineb Krišna võluvatel legendidele. Ma ei arva, et ma ei mõista, mida see on sulle tähendanud, kallis koera. Ma olen teadlik, milliste raskustega me peame muretsema iga senti ise, neil, kes meie, mis uni peale tegelikult vilistavad. Aga ajalugu ei mäleta neid. Ta mäletab sind kallis koera. Ta mäletab teid, mu sõbrad, ta mäletab, ehk ka mind. Vahepeal tuppa astunud Anderson vilistas pikalt, lausus teeseldud lugupidamisega. Vaata ainult. Meie varustaja on tõsiselt tööle hakanud. Kell kaks pidin minema lennuk Helsingisse. Sinna oli veel piisavalt aega ning kantselei töötajad askeldasid reipalt oma jooksvate ülesannete kallal. Naljatlesime ega aimanudki, missugune raske katsumus seisab neil ees veel sama päeva lõuna paiku. Tunnid läksid. Rudolf võttis vastu mitmeid külalisi, kes olid end eelnevalt registreerinud sulgedega ehitud sõjapealiku Komodori saartelt kollakat rippuvate põskedega, Hollandi ärimehe ning vene kasakate esindaja. Igale neist kulutas ta keskmiselt pool tundi nagu ette nähtud. Pärast kasaka lahkumist märkas miili, et šeff hingeldab kergelt, millest võis järeldada, et ta oli koos papas külalisega kassotšoki vihtunud. Kell 11 ja kaks minutit paatos, sekretäri, ruumi uks. Mõnda aega ei paistnud sealt kedagi. Ja miili arvas juba, et tuul on ukse lahti lükanud. Aga siis libises sisse väikest kasvu mees mustas ülikonnas ja siledate tumedate juustega. Ta kihistas suunurgad tagasi tõmmatud ning ütles peene häälega. Miili Harlased, mister tuuen, hiinlane, aga tooli hoopis täiteist. Ta polnud end vastuvõtuks registreerinud, aga ta palus endast tingimata teatada. Miili helistas siseliinil, šeff palus minuti oodata. Miili kortsetas kulmu. Kui see jutule pääseb, siis kodust läbi minna ja peab otse lennujaama sõitma, muretses ta kella vaadates. Ent mõistagi pääses Taipeilane jutule, sest oli esimene taip eilane, kes oli nende kantselei loomise algusest saadik siia sattunud. Ärelu noogutas südilt ja silitas oma musta mapi tema naeratus naist püsivalt ooteruumis veel tükk aega pärast seda, kui härra luu ise oli topeltukse kaudu sepikabinetti libisenud. Kolmveerand uks jäi suletuks. Ooteruumi seinakellaosuti lähenes poole ühele miilid haaras ärevus, ent filosoofilise meelelaadiga autojuht Peeter, ütles onu. Ja see mõjus, sest miili oli tema armu. 10 minuti pärast otsustas miili julguse kokkuvõte šeff märku anda, kuigi teadis, et too ei armasta, kui teda jutuajamise juures segatakse. Igaks juhuks haaras ta laualt vahepeal saabunud faksi. Ma lähen küsin, kas see on väga tähtis. Nii et ta peab selle Santiagosse kaasa võtma, et siis ma teen koopi. Miljastus kahe ukse vahele, koputas. Minuti pärast tuli ta tagasi näost natuke punase pleki line ja teatas, et šeff olevat. Seisad koos taip ehilasega keset tuba ühe jala peal teine jalg kaela taga ning liigutanud sõrmi. Miili häbeliku küsimuse peale, kas varsti poleks aeg hakata lennujaama minema, polevat reageerinud. Läks veel 25 minutit ning lennuki väljumiseni jäi täpselt tund. Miili, hoidis pead käte vahel ning mõtles uuest töökohast. Ülevaade olukorrast oli levinud teistesse tubadesse ning üks kui teine töötaja pistis pea ukse vahelt sisse, noogutas mõistvalt või vangutas kahetse Alt. Isegi paks kiikas korraks nagu muuseas üle läve ja mügises parastavalt. Ikka Lätrabel. Tegutsemise motiive ümbritseb salapärane loor. Seega kui Rudolf võis ajuti jätta mulje, et ta on kaotanud aja- ning ruumitaju elades kuku kägu, maa valgetel pilvedel ei kaotanud ta kunagi lõplikku reaalelulist orientiiri. Nähtamatu kummipael, mis sidus teda siinpoolsusega, venis uskumatult pikaks. Aga lõpuks pendades Rudolf tema otsas ometi tagasi. Loomulikult ta polnud unustanud, et peab minema lennukile. Kabineti vanamoone tammine siseuks avanes hoogsalt ning ohtra naeratuse saatel libises mister šefi ees välja. Mul ei ole visiitkaart, ütles Rudolf, saab väga lihtsalt. Kas me ei võiks niisama aadresse vahetada. Loomulikult olid Dolphal visiitkaardid isegi nelja sorti miili teadis seda, kuna oli neid ise tellimas käinud. Aga šeff tahtis seekord just niiviisi tutvust sõlmida. Nad kirjutasid Taipeilasega teineteise aadresse märklikesse. Šeff selgendas mister luu koordinaadid kuld nupulise sulepeaga, tumepruunide nahkkaantega ploki, taipad, villane toksis šefi andmed pisikesse elektroonilisse taskukanalisse sest ütles pärast, et selle mälu olnud 72 megabaiti. Ja ta kaduski Fueteega oma kabinetti. Sealt naasis ta teise samasugusega juba 10 sekundi pärast, kaenlas krokodilli naast kuldkambriga paberi kahanenud. Ta tuiskas koridori valitsusjuhilt viimaseid instruktsioone saama. Ausus miili tähtsalt. Ta vaatas kella. Nad jõuavad veel juhul muidugi kui ta ei kavatse kodust läbi minna. Aga asjad kesispaabin. Tema tarbeks on siinsamas kapis alati neli ühesugust kohvrit, igaühes täiskomplekt, kõike, mida võib reisil vaja minna, seletas miili. Šeff tormas tuppa tagasi ning nad väljusid koos Peetriga. Paistis, et lõplikult. Veerand tunni pärast helises Miili laual telefon. See oli. Kes helistas autost. Ta tuletas meelde, et nad saadaksid Gibraltari kubernerile õnnitluse seoses. Nende rahvuspühaga. Ei olegi veel lennujaamas imestas miili. Kas sattusite liiklusummikusse? Miks me peaksime ummikusele? Me lihtsalt sõidame meri veel läbi. Mulle meenus nimelt, et mul on kodus tõeline palverändurid ka. Ja ma tahaksin selle pähe panna, kui Santiago lennuväljal maha Ast tead, arvas milli. Sellised asjad avaldavad välismaalt tihti palju suuremat muljet, kui ütleme, kolm diviisi kahemeetriseid, eliitsõdureid. Miili heietas vaikselt. Ta vaatas kella. Isegi vormel üks autos kihutades tähendas põikamine meriväljale vähemalt kümneminutilist ajakadu. Ahja, lausus alfa. Nagu oleks miili mõtteid lugenud. Olge nihia, helistage lennujaama ja öelge Vorobjanina viled, et nad lennukit nii kaua kinni hoiaksid, kui ma olen peale saanud. Vabandust, kes vorbiaaninovon söandas miili küsida. Kust mina tean vastast šeff lõbusalt. Võib-olla vanakuradi vanaema. Ja nautinud mõnda aega miili kimbatust, lisas. Võib-olla on ta nimi topsk, võib-olla Bogoljupski oleb termos vanni. Helistage talle ja öelge, et lennuki lillastaks õhku tõusta. Ta peab kasvõi oma käe käega selle neetud Tupolevi rattaid kinni hoidma. Helistage Kiiest, meid on vähe, aeg. Kuid lennujaamaülema telefon oli lootusetult kinni. Miili muudkui näperdas, ise ärevalt kella kiigates. Aga ei saanud ühendust. Siis hakkas ta proovima teisi lennujaama numbreid, kordus sama, ei mingit edu. Juba esimese kahe numbri järel hakkas torust kostma lootusetult kinnist tooni. Meeli teadis oma sekretäri kogemustest, et sel kellaajal võis mõningate algus numbritega liin veerand tundi kinni olla. Peaks saatma teised autojuhi lennujaamad, seise teate edasi annaks, pani pisike pähkel poliitosakonnast ette. Nii tehtigi. 30 minuti pärast helises telefon. See on tema õiges miili olles toru enne peopesaga katnud. Ta on ikka veel Tallinnas. Ja see oligi. Ta oligi lennukist maha jäänud. Nüüd käskis ta panna valmis valitsuse kiirkaatri vetevana ta sõidud sellega. Keegi pidi minema paksu juurde kaatrit küsima, mina julge, nuttis miili, lööge või maha, aga mina ei, julg. Väliseestlane Barry, kes oli uustulnuk, ei olnud lossis valitsevate suhetega veel kursis ega teadnud vahekordi, kehitas õlgu ning läks jäisel ilmel paksu kabineti poole. Paksu ei olnud tema sekretär teatas, et ülemus oli tütarlastega arhipelaagist sõitnud. See oli traagiline kokkusattumus, sest kantseleist teati, paks võis arhipelaagist jääda pimeduse saabumiseni, sest armastas hirmsasti neidudele ilutulestikku korraldada. Varasematel aastatel oli tema suur lõbu olnud koos nööridega alasti üle lõkke karata. Neil hetkedel ta kujutas, et ta on suur ja paks suguharu pealik prantsuse polüneesias. Enam ta eriti kepsel ta ei jõudnud, ent natuke siiski. Vedemonal oli mobiiltelefon ja selle numbril püüdis miili helistada, kuid paksoli telefoni välja lülitanud. Võimalik, et meelega. Päev varem tuleb teatada. Noomis paksu sekretär õpetlikult. Ta teadis, kelle sekretär ta on. Miili värises, sest Rudolf pidi iga hetke lossi saabuma. Mis oli vaesel miilil omashefile vastata. Ent Rudolf ei saabunud. Tund läks tunni järel teda polnud. Keegi ei julgenud töölt lahkuda. Lausus miili käega torgates, kuidas ta sinna sai. Mingit transpordivõimalust ei osanud sekretär ette kujutada. Millega te läksite? Küsis ta, olles ära kuulanud Rudolf meeliskluse Soome järvesilmade seinast. Maailmas on umbes 60000 erinevat kongregatsiooni, ma mõtlen ususekti vastas Rudolf. Nende seas on suuremaid väiksemaid. Mõnesse neist kuulub ainult kümmekond LED. Väga paljud paiknevad mustal mandril, isegi endisel Niasamaal. Nad võtavad sinnaga lõokese, kes eestis suvitavad. Loomulikult on nad nende tootem linnad, te kindlasti mõistate, mida ma mõtlen. Igatahes jäi Rudolf Soome sõit igaveseks saladusse. Faabinile sähvatas küll korraks, et šeff võis istuda rahvuseepose Kalevipoeg otsa ja midagi nõiduda. Ent see oli puhas spekulatsioon. Ville und vorstel long. Millal täpselt missioon pidi algama? Seda ei teadnud kantseleis keegi. Sellest ei räägitud ka koosolekul, kuhu Fabennali tõtanud ning millest võttis osa hulk kõrgeid tegelasi. Tähtaega hoiti saladuses. Aga võimalik, et ei teadnud temagi. Kõik sõltus muudatustest Aerofloti sügiseses lennuplaanis mis pidi hakkama kehtima 15.-st septembrist. Vähemalt osa delegatsioonist pidi sõitma Moskva kaudu, sest nii oli mitu korda odavam kui lääne lennukompaniidega. Ja enne viieteistkümnendat septembrit polnud mõtet sõita, sest siis pole maailmas hooaeg veel alanud. Aga et missioon lähenes, selles polnud kahtlust. Seda näitas kasvav närvilisus kogu lossis saabuvate väljasaadetavate faksirullide ja telefonikõnede kolmekordistumine ning salapäraste emissarid tulemine ja minemine. Milles siis õigupoolest seisnes missioon? Lühidalt öeldes. Eesti pidi maailma vastu võetama. Ja seda kõige kõrgemal tasemel. Selleks oli šeff paneb mängu kogu oma magnetismi. Ta oli saavutanud sellise kontsentratsiooni, et oleks tõenäoliselt suutnud juba mõnele oma lähikondlased valehambaid ilma konksud suus hoida kui nood poleks olnud nii noored, et neil puudus proteeside järel tarvidus. Missioon pidi ellu viidama mitmes maakera punktis. Kui kaua ta kesta võis, see pidi sõltuma konkreetsetest asjaoludest. Igatahes oli kindel, et ühe-kahe päevaga toime ei tulda. Sellega seoses tekkis hulk praktilisi küsimusi. Kuidas saab elada maailma pealinnades süüa, juua, sõita taksoga, maksta hotelliarveid. Kui paks ei toeta. Arvete maksmiseks ei piisa isegi magnetismist. Siis tilkus kusagilt läbi informatsioon, et kogumissiooni taga seisab sponsorina kõik viimase noom Momsel kahtlase päritoluga Arkansase miljardär, ühtlase filantroop, kes oli juba mitmeid noori Aafrika ja Aasia vabariik samal kombel aidanud ning neile oma tutvusi kasutades maailma pealinnades teet asendanud. Ta oli seejuures ostnud endale kolm või neli väiksemat vabariiki. Aga ta oli teinud seda puhtast ligimesearmastusest, saamata nendest riikestest vähimatki kasu. Pigem vastupidi. Nende ülalpidamine oli väga kulukas ning polnud lootagi, et riigikesed hakkaksid enne kümmet-viitteist aastat Momsenile midagi sisse tooma. Eestlastesse suhtuvad ta hästi, sest need olevat rahuliku loomuga hästi programmeeritavad, oskavad lugeda ja kirjutada ning olevat nõus kasutama isegi Aerofloti teenuseid. Muidugi puhkes Parlamendis äge debatt. Kas on ikka eetiline, et Eesti peab iseseisvuse taastamise ristikäigul üleval teise riigi kahtlasevõitu. Miljardär? Opositsioon nimetas seda juba enne missiooni algust rahvuslikuks reetmiseks. Aga kui neilt küsiti, kas nad näevad mingeid teisi finantseerimisallikaid? Pidin möönma konstruktiivse programmi puudumist.