Hinge vaakuma paneva haiguse ahistuses, kui patsiendil tuleb öösel ja päeval pöörduda oma põetaja, anna abi poole kui nad nende vahel paratamatu, sageli usalduslik lähedane vahekord mis mõnikord võib isegi pärast haiguse aega edasi kesta. Kuna hingelised tõkked toimivad piisava pidurdamise ülesandes harilikust nõrgemini ja puudulikumalt võtab mõnes patsiendist maad vastupanematu eneseavamise pihtimise vajadus. Peale selle toetab teadmine vahekorra ajutisusest lühidusest. Aga seisukord võib kujuneda vastupidiseks. Sky. Haige põetajagi võib tunda niisama vastupandamatut tungi patsiendile pihtida vaikseil kahekesi veedetud tundidel. Lambi tuhmus takistab nägemast isegi ilmet. Usalduse osalise kuule näol on vististi kuuldud ja südamesse peidetud mitugi salajast pihtimust mitugi kaua hinge närinud ülestunnistust mis teistsugustes olukordades oleksid igavesti salajaks jäänud. Ilmutusraamatu neli ratsanikku sõda, katk, nälg ja surm olid jälle oma raud kapedega tallanud maakamarat mo-aegseid, tuttavaid, tuttavamaid teid, Eesti, Liivi ja Kuramaal. Katk, keskaja julm ja halastamatu jumala vits oli siiski juba taganenud teiste leebemate ja vähem õudsete taudide teelt mis nüüd omakorda möllasid sõjatandriks saanud maades. Soetõve ja plekilise tüüfuse haiged täitsid haiglaid nii palju, kui neid jätkus sõja päris ohvrilt haavatu-ilt ja sõjavigastatu-ilt. Osaks oli saanud kohe esimesel sõja järelemisel suvel sattuda pärast soetõve nakkuse saamist haapsalu supellinnas nädalate kaupa lamama ühte Tartu erahaiglasse milleni hästi omanikud kui arstid, samuti ka põetajad õed peaaegu erandita olid baltisakslased. Kui kogu aja kestnud kõrge palavik ja meelemärkuseta viimaks taganema hakkasid, kiindus mu tähelepanu ennekõike muud mu päris põetajannesse. Õde Kiisellesse. Ta oli juba aastate eest Liivimaale siirdunud riigisakslasest apteekri tütar. Vaieri kiltmaa külades võib rändaja kohata viljalõikusel naasvaid, tumeda jumega, hõõguvate põskedega ja kõrge põuega neitseid. Õde Kiisela meenutas neid oma veetleva naiseliku kehakujuga mustade naervate silmadega ja värske jumega, mida isegi öövalve ei suutnud kahvatama panna. Kogu ta olemusest hoovad Herka värisevad hellust. Armastuseväärsed sulavad pehmust, elurõõmu, meeldimise tahet ja nakkavat lõbusust. Oli nagu seesugune tume vööri välja ulatuv viinamarjakobar, mis ootab nopiat. Ei olnud enam mingit kahtlust. Mu paranemise aeg oli tõeliselt alanud, ehk küll palavik ikka veel õhtuti tõusis paari ülemäärast kriipsu lubatust kõrgemale. Tundsin üha edasi suurt jõuetust ja nõrkust. Ja sugugi mitte ainult kehalist, vaid vastupidi ka hingelist. Viimane oli mu meelest peaaegu esimesest talumatum. Mõtte kobase väsis sealsamas Nimetu mingisuguseks pingutuseks aga juba selles vähehaaval ärkavas tähelepanemise tahtmises peituski algava paranemise seeme. Pettepildid olid kadunud ja tõelisus ümber jälle muutumas meeltega tajutavaks. Kui mitte muud, siis tõendas mu pikkamisi endiseks, loovad tõelisuse tajumist see, et hakkasin senisest rohkem tähele panema õde Kiizelat oma põetajat. Ta väline olemus oli juba jõudnud mu meelest teatava kuju võtta neil harvadel, täiesti selge teadvuse hetkedel. Kui palavik silmapilguga järele andis teadsin siis täpselt, milline oli ta nägu, ta silmad, juuksed. Aga mida muud ma teadsin temast peale nende üsna pealiskaudsete viidete, ta perekonnaolude, isa ameti ja rahvuse kohta vahest veel mõne poolvägisi ja nagu kogemata poetatud märkuse nende endise elulaadi suurema lahenduse kohta võrreldes nüüdse piiratuse Egidsusega. Hommikuti arvasin aeg-ajalt märkavad selle ühetasase ja hoolitseva rahulikkuse kõrval mis nagu iseenesest kuulub haigepõetaja olemusse. Niisama kui ta tärgeldatud Tanugi õde Kiisela käitumises küll tagasihoitud ometi vahetevahel vägisi ning vastu tahtmist ilmnevad rahutust. Ma ei saanud lahti mõttest, et temas parajasti toimus mingi sisemine ja tähtis murrang mis tekitas nii hästi tuska kui võitlust tooli käärimisseisundis vastuoluliste tundmuste lainetuses ja nende pillutada. Tundsin sageli ta uurivat pilku. Mulle turgatas meelde, nagu kaalus mu paranemisseisundit. Miks? Kas ta ootas vahest ainult mu lõplikku paranemist? Et võis mulle usaldada selle rõhuva ja salajase põhjuse, mis tekitas ta tasakaalutust? Põetajana oli ta kohus hoida alles nõrgad patsiendi eest ära igasugused meeleliigutused. Kas sellest juhtustega ühelemine? Otsustasin teda julgustada talle poolest ees vastu tulla. Kuigi ta seltsis teiste põetajatega teadsin ometi seal ei olnud nende hulgas kedagi lähedast usalduse osalist. Pealegi polnud mu motiivid sugugi mitte puht ebaisekad, vaid mu tahtmises panna teda kergendama oma südant. Peitus ühtlasi tubli annus hingeteadusliku uudishimu. Juust tuli mulle appi ühel õhtul, kui õde kiisel oma vabakorrast hoolimata. Ta tuli mu tuppa. Juhtusin küsima, kas ta tunneb Onlöövenit kuulsat kirurgi. Ta võpatas ja punastas kõrvuni. Läks järelakna juurde ja seisis seal Seli minu poole ainult pead pöördes. Professor von leevene käib meil ainult erandjuhtu meil kui küsimus on arstide nõupidamises. Jumal ei ole siin isiklikke patsiente, ta töötab ülikooli haiglas. Hääl kõlas teisel tult ja selles tundes vähene värin. Ma ei ütelnud midagi. Aga juba viivu pärast küsiski õde Kiisele nüüd täiesti minu poole pöördudes. Te siis tunnete professor von leeveniteks. Ja teataval määral olen kaks korda olnud temaga tegemises. Esimest korda võib vaevalt arvestada, ja teisel korral rääkige, rääkige. Nüüd oli hääles juba selgesti ja varjamata ärev toon. Sellest on juba paarkümmend aastat. Olime äsja Tartu asunud ja ma jalutasin sageli toomemäenõlvakul, lapsed kannul. Kord jälle, kui seal pingil istusin, kõndis minust mööda ülikooli kliiniku poolt tulles hästi kogukas, toreda rühiga mees, sigar suunurgas. See oli tema, pääses kiisel alt nagu vastu tahtmist. Üks suurvürst, kellelt von lööve opereeris pimesoole saadab talle välismaalt üha veelgi sigareid kõige kallimat marki. Ehkki ta on pagulane niisuguseid peene lõhnalisi. Ja mis siis juhtus? Ood on tore, keegi ei ole tema võrdne. Lihtsalt mitte midagi juhtunud, arvasse tegi selle, mis seal siis oleks võinud juhtuda. Tema muudkui hakkab kõndima edasi-tagasi, minust mööda, pöördub tee käänakul tagasi, jälle kõnnib ja kogu aeg vahib, vahib niiet ei teadnud, kuhu silmad panna. Olin arglik sel ajal diisel arglik nagu noor kogenematu tütarlaps kunagi. Ja mul oli siiski juba kolm last. Kui tema moodi ütles õde kiisale vaimustatult. Kas tema võis ühestki naisest mööda minna, proovimata oma pilgu mõju? Ta võtab naise nagu ihualasti, ainult selle pilguga. Aga teinekord te ütlesite ju teda kaks korda näinud. Ja ma pean natuke järele mõtlema. Oodake, Ezra, õige, kuigi palju aastaid selle vahel ei olnud. Lapsed ronisid kõrge õlekuhja otsas, olime kogu perega jalutuskäigul, linnast väljas ja oli sügis. Korraga prantsetab mu vanem tütar õuemurule maha. See oli küll üks uper, kuut ei saa enam jalule tõusta, reieluu katki. Õlgi laotati vankri põhjale, hobune ette ja otse ülikooli haavakliinikusse. Sellest tuli mitmenädalane haiglas lamamine. Jalg kipsis ja kargud ülikooli haavakliinikusse. Professor On leeveni juurde, kas nii? Just nii. Käisin oma tütart iga päev vaatamas, kord ootamata avanes uks ja von lööveni astub sisse paar haigepõetajad ja alamorsti kaasas seljas valge arstikittel. Just nagu kuningas oma hoov konnaga. Just justkui kuningas möönis, tegi selle justkui kuningas. Kuidas seda kirjeldada, te ju tunnete teda? Et temal on vist otse harukordne jõud. Räägitakse, et ta Vene-Jaapani sõjas kuskil välihaiglas mandžuuria piiril ööd-päevad, puhkamata, saaginud jalgu ja käsivarsi otsast. Nii et neist kuhjunud terve virn ta kõrvale. Teised väsisid, tema pidas vastu. Kas ta oli ilus, teie meelest? Küsise tegisele? Ilus, kas täismees tarvitseb ilus olla? Liigne ilu rikub mehe ja teeb ta naiselikuks. Röövenon valitsejaks sündinud, ta peab valitsema ja ta valitseb. Ta võib vägivaldagi tarvitada, kui vaja. Tema käsku tuleb kuulata. Ja seda üteldes oli mul otsekui näeksin von leevenid nii selgesti ja otse elusana nagu oleks ta just ukse avanud ja seisatanud kogu oma pikkuses lävel. Milline ühendus toorest jõudu ja teiselt poolt taltsutatud tarmusele sirge rühiga kehas selles pika kolbalises peas Neis ranges tume teravas silmis milledes Loitis nagu süsimusti vält. Aga külmi välke jääkülma kirge. Mulle meenus korraga eta, naine oli juba aastaid viibinud vaimuhaiglasse suletuna kui osavasti. Kui vääratamata, see tugev kitsas käsi võiski hoida lõikamisnuga ilma kunagi värisemata ilma kunagi valepistet tegemata. Aga armastus. Heitsin pilgu tegi sellele ja mul ei tarvitsenud enam küsida. Ei olnud vähimatki kahtlust. Ta armastas leevenit. Olin niisiis nimeliselt terve, võisin takistuseta haiglast lahkuda. Ehk küll veel, vaevalt suutsin omal jõul sammugi astuda. Õde Kiise lauli saanud loaminud Tallinna kaudu Helsingi saata. Waba riik elas siis esimeste Mesinädalate joovastuses. Kuigi piiridel veel möllasid võitlused, polnud vaja muud teha, kui viidata ja terve kupee oli vagunis meie käsutuses. Õde Kiisele kattis oma hoolealuse vastas oleval pingil pehmelt redelilt vaipadega avas arstimikoti ja tilguta lusikasse mingit kruuni kibedam haigulistnestet. Vaat nõnda Tõite natukeseks uinuda, ütles rahustavalt. Sulgesin hetkeks silmad, aga kuna uni mingil moel ei tahtnud tulla, avasin need ära, nii et vaadata õdegizelat. Kuna te olete õde Kiisele, sõnasin viimaks, otsekui oleks mingi juba ammu alustatud mõttekäik selle küsimuseni välja jõudnud. Kindlasti vanem, kui te arvate vastaste kelmikalt, 26 26. Oleksin pimesi uskunud, kui oleksite ütelnud 19. Ja ikka veel vaba ning aheldamata, eks jätkasin, heites pilgu ta sõrmuseta nimetissõrmele. Nagu näete ja selleks mängi. Hääles oli trotsi või kuulsin ma vahest valesti? See on juba vana lugu, Entikada uuena näib jäika, murdub süda, sell, kelle kohta ta käib. Olete vist sentimentaalseks tuju, see tegi selle guide Haanrichaine appi kutsute, jätkake ometi. Teise neiuga kihlust on pidanud juba. Kas selles ongi sügavam põhjus? Kiisale näis kangelaslikult võitlevat kiusatuse vastu selle järele. Kas te siis tõesti ei aima, kas te ei teadnud, mida ma peaksin teadma? Et ma armastan von leevenit. Et olen ta armuke? Olen juba mitu aastat. Õigemini võiksin ütelda, ta orjatar. Ja ta jätkas otsekui mingi kaua täis kuhjunud Tunde sulg oleks äkki avanenud vastupandamatu jõuga. Viies kõik tõkked teelt. Armastan teda hullumeelsuseni meeletuseni. Muhkusest on veel vaid räbalad järel, kõik, kõik olen ära pillanud ja ma pean jagama, kas mõistad, mida see sõna armastuse suurest tähendab jagama teda mitte ühe ega kahega, vaid mitmega. Olen vaid üks paljudest ja ma tean seda. Tõsi küll, siiamaani on ta ikka minu juurde tagasi tulnud. Ja mina. Ma olen võtnud vastu ilma sõnagi norisemata, süüdistamata jah, rõõmuga. Kas usute? Koguni rõõmuga? Tal on Haapsalu sadamas purjekas, päris võidusõidujaht, mis on auhind saanud. Oleme mitmel suvel kahekesi Loovinud saarte ja neemide vahel ja siis otse avamerele. Need olid ilusaimad hetked. Nende pärast võiksin taluda kõik hukatuse piinad. Siis ma ei tarvitsenud ka kellegagi jagada teiste naistega ega isegi ta tööga. Uskuge, olen aeg-ajalt armukade olnud ta töölegi. Kas põlgate nüüd mind? Ütelge otsekoheselt? Ei jõudnud vastata. Vahest ei oleks osanudki. Ütles keegi maa peal rännates, kes süüta on. See visaku esimene kivi. Rong vilistas, kibedasti jäi seisma. Olime Tallinnas.