Armastuse seadused on nagu mere veel. Kummalgi on oma tõusud ja mõõnad nagu ookeanide vesi, nõnda tulvab ja taandub armastuski. Kaks noort inimest leida Velmet ja Endel Veetõusme tutvusid üksteisega kuskil Tallinna tantsupeol. Raamatut tunnistavad, et kunagi ei ole inimkonna eluiha põlenud nii kõrvetava lõõmal kui suurte maa väringute ja pilvepuhkemist. Eil. Sõja ja katku eelõhtul. On rutt, nagu oleks hädaoht kannul ruttu noppida viljade elupuust enne mahavarisemist enne kui uss neid närib ja tuulispea tuuseldas nad lahti, raputab. Kumbki kuulus nende väikeametnike hulka, kes täidavad kõiki võimalikke riigi ametiasutusi ja kelledel ainult harva, nagu õnnetõukel läheb korda saada haljale oksale. Leida Velmet oli masinakirjutajaks teede- ja vete valitsuses Endel Veetõusme jälle kohtuministeeriumis. Temagi palk võimaldas küllaldast leiba, kuigi mitte küll ikka võid selle peale piltlikult öeldes. Läheb vaja loomupärast osavust ja ennekõike leidlikkust. Et noor daam olude kiuste ja rahanappusest hoolimata siiski suudab alati esineda hästi ja maitsekalt riietatuna. Head haldjad olid kindlasti juba Leida Velmeti hälli peitnud oma Vaderi kingituse oskuse luua ilu. Tühjastki. Piisas vaid ristiks jäänud sametiribast. Juba vormisid osavad sõrmed sellest viimase moekohase kübara. Paar värvitud linnu tiiba käis kallis hulk tuti eest mõni nobetõmme ja omatehtud kübar, kiikus juba Berman, ent lokkidel veetlevat vilt too ja veidi õõtsudes nägu kelmikalt noogutades sellele puru, vanale aga ometi igat uut sugupõlve leiuretkedel ahvatleva le maailmale. Nende öised lõbustused olid kõige tavalisemat laadi. Vabal ajal hääl, tundideks veniv istumine, kumbki ühe ainsa kohvitassi ääres kuskil tubakasuitsu sees kesklinna kohvikus, kus Endel Veetõusme manas oma kergeusklikult kuulajale esile tulevikupilt, et mis kerkisid kõrgemale kui vana Toompea põlised müürid. Kuid ilma nende kaljualuspõhjata. Oli päris loomulik, et kumbki maksis kohvikuarve omast krust. Miski muu ei oleks tulnud küsimussegi. Ometi ei olnud nende vahekord enam ainult puhtseltsimeheliku laadi, nagu algjärgus selles hakas, ilma kummagi märkamata hõljuma nagu uus heli. Kumbki kuulus haritlaskonna esimesse põlve neiu eeslinnast pudukaupmehe tütar mees maalt väikese talukoha noorem poeg, kelle vanem vend oli peremeheks jäänud talusse noorema minnes haridusteele. Kuid paratamatu seisusevahetus oli neis toimunud erineva hooga. Välise lihvi silumise võidujooksus pärib esikoha peaaegu alati naine. Leida Velmet. Nagu üteldud oli kadestataval määral omandanud kõik, mida vaistlikult õppida. Kuigi see usalt oli jäänud vaid väliseks kooreks. Pealiskaudsus kerglus, püsimatus aga kübe ehtsat tõelist tunnet ühines temas viisil, mis oli omane ohustama nii hästi ta enese elu, jooksu kui ka teiste oma, kelle saatus viis selle mõjupiirkonda. Hoopis teisiti, Endel veetõusme. Kõik temas oli raskepärane, tüse, pikatoimeline. Ta omandas seda, mis ta elust inimestest ka raamatuist omandas, põhjalikku jõupingutuse abil seda oma organismidesse sulatades. Ta teadis täpselt oma piire ja võimalusi kaaludes nagu vaekausside ja läbi mõteldes igat uut ettevõtet. Nagu raske lastiga laeval. Nii oli temalgi vaevaline ja aeganõudev tegu teist külge käänata. Ta suhted naistega olid olnud ainuüksi juhuslikud ilma kuigi sügavaid jälgi jätmata temas küljes kustumatu seni kangesti varjatud auahnus. Kirge edasi jõuda ametniku karjääris ja elus ikka ülespoole, kõige kõrgematele tippudele. See tühine kantselei kirjutaja koht oli vaid esimeseks trepiastmeks. Siit pidi tõusma terve astmestik. Kuni eesmärk üks kord käes on neis kaalutlustes, millega Endel Veetõusme oma vabadel tundidel selles oli naisel suur ja tähtis osa. Just naised abil pidi ta edasi saama ronima nende kumavate kõrgusteni. Leida Velmedki oli talle esiotsa vaid ajaviiteks kuigi üsna põnevaks. Seda oli ta valmis möönma aga juba ennatlikult taunitud taanduma, kui asi tõsiseks läheb. Seda süütut diiva Ripsutamist kestis tüki aega edasi jätkuva kohviku flirdiga kojusaatmisega kuskil hämara väravaaluse varjus röövitud suudlustega mis ei olnud kuigi siduvad kumbki ei oodanud ega nõudnud teiselt mingisuguseid igavese armastuse vandeid. Isegi mitte siis, kui nende üsna kergelt alustatud armumängust oli juba arenenud kindel vahekord. Endel Veetõusme oli niisama tõrges kui ennegi. Vahetama oma vabadust ja kaugele sihte, vaid tulevikuplaane aheldava abielu vastu leida helmed niisama arg tõstma oma nõudeid, millede teostamisest ei olnud kindlaid tagatisi vaid vastupidi. Kõige purunemise ähvardus vahepeal niisama ükskõik sena maalaste tantsutuuride kui kihulaste sõelumise vastu suveõhtul hakkas juba kuulduma tumedat Maalusdiuminat. Ja äsja veel selgelt taevavõlvil sähvist tulesid mis ei olnud võrreldavad ainult häda ohuta, põua välkude, ka uus maailma balang eelmisest hävitavam oli sündinud, see paiskas laiali, perekonnad, lahutas lapsed vanemaist ja vanemad lastest. Oli nagu oleks üks hõiganud teist eritähtedelt ilma vastust saamata. Üks okupatsioon järgnes teise kannul maa ägas nagu raske talla all. Kes kuidagi sai, see põgenes üle läänepiiri üle merede. Endel Veetõusme oli soodsamas seisukorras kui mitmed muud vaba kohustustest, mis oleksid ankrukivina kammitsenute jalgu ilma lähedate omasteta, keda oleks tulnud arvestada. Leida Velmet? Jah, mõte peatus kord korra järel tema kohal. Helicines peatus ja irdus jälle. Vahest küdaski kõige all, väike kergendustunne sellest, et ta siiski ei olnud end lõplikult sidunud millegagi ega kellegagi. Isekus ja võimas eluvaist kulgevad sageli kõrvuti käsikäes. Endel veetõus. Meil õnnestus pääseda ühte rootsiminevasse mootorpaati mis oli ääreni täis põgenikke, nii et see ujus peaaegu veepiiril. Ilmad ja tuuled aga soodustasid seekord inimeste hulljulgeid, Beatööritavaid üritusi. Aga imelik, arusaamatu riista puudu inimsüda. Sadam Rootsi rannikul kerkis silmapiirile, tundis endel Veetõusme rinnas, nagu kibedat, lõikavad pistet keelu, tundus karile jooksnuna. Tuleviku õhulossid olid kokku varisenud, järel oli vaid udusse uppunud olevik. Ja see väike vahva hell naise süda ka see oli tal käest libisenud nagu kuristiku. Süüdi oli ainuüksi tema ise ega keegi muu. Ühesõnaga ta ei olnud suutnud seda südant kulla kaalul vaagida, nagu see kindlasti oleks väärinud ega olnud osanud oma haaret kindlustada. Endel Veetõusme ruttas kiirel sammul mööda Stockholmi päästerlankuutenit. Tööpäev oli olnud harilikust pikem, väsitavam, sest lahti harutatavaid Vihte oli kuhjunud kummikuna nüüd jõulu eel. Kõigil oli nagu tulid, aga igaüks pidas oma asjad teistest tähtsamaks. Telefon kõlises lakkamata vastavate kirjade hunnik kerkis kohutavalt pagulaste probleeme. Jah, kas ta ei olnudki kord kavatsenud koguda oma kogemused, valgustada neid igast vaatevinklist, nii hingeteaduslikust kui ühiskondlikust ja poliitilisest Ki kava oli suurejooneline, samuti kui ka kõik ta muudki plaanitsused. Kuid see kuivas kokku ja hajus enne, kui ta oli jõudnud isegi murdosa sellest paberile panna. Lühike vestetaoline kirjutus kuskil pagulasajalehes oli ainus tulemus kogu pikast kaalumisest rahulolematu iseenesega peale selle muidugi kogu maailma olukorraga mille katastroofis oli purunenud ka tema tühine isiklik saatus oli Endel Veetõusme just astumas tuttavasse kohvikusse kuhu jalad juba nagu iseenesest igapäevase harjumuse tõttu viisid. Sellest oli vähehaaval kujunenud samataoline miniatuur, parlament nagu koduma kohviku Istki kus igal erirühmal ja parteil oli oma kindel laudja tüvi võõrad. Siingi võis rahuldada uudiste nälga ette kujutuslike erutavate kuulujuttudega mida pakuti värskelt. Jumal teab, kust läbi õhu kulgeva elektri lai neist kinni napsatuine. Mindi, vallandati ametist. Jälle jagati ameteid, mis olid olemas vaid osavõtjate soonel, mais kuradi vereta lahinguid, külmite Florettide ära piiridega vaid kõneldud sõnad terasrelvadega mis aga ka võivad lüüa niisama raskesti paranevaid ja põletikku tekitavaid haavu. Endel Veetõusme ei olnud siiski jõudnud isegi ukselinki suruda, kui vastaspoolsest uulitsa äärest kuuldus nobedaid kergeid samme. Ja korraga nägi ta end seisvat vastamisi. Leida Velmetiga. Endel Veetõusme nentis vaistlikult, et tüdruk näis pikemana täiskasvanumana, kui aasta eest lahkudes. Ilme oli kindlajoonelisem naiselikult küpsem, tahaks ütelda, kogenum. Igatahes oli ta kindlasti endisest ilusam. Selle kohta ei võinud olla kaht arvamist. Või kas peaks pigemini ütlema, et just nagu varjus peitunud ilu oli nüüd puhkenud täidepäevavalgesse nende huultelt pääsis pea ühteaegu hüüatus. Sina siin on see võimalik? Leida Velmet sai ennemini tasakaalu tagasi. Tahtsin kohvikusse minna, sina vist samuti või kuidas? Kummagi hääl ei värisenud, vaid kõlas täiesti loomulikuna, ilma vähimagi pingutuseta. Tema pilk hiljem istusid nad juba pooltühjas kohvikus üksteisele vastamisi. Keskuste elu aga ei tahtnud algul kuidagi vedu võtta, vaid katkes ühte lugu tühjast-tähjast abi otsides ja nagu kaugelt ringi käies. Mõlemad otsekui uurisid 11 salamahti kõrvalt luurates vaatlikult maad kuulates ja püüdes hoiduda, ootamata üllatusest. Nad olid üksteisest lahus olnud täpselt terve aasta. Aga nagu on lühikesi aastaid Nyanbikigi maa aasta ringi võib mõnikord oma raamidesse mahutada võrratumalt pikema ajajärgu kui need 365 päeva lisapäeva aastatki kaasa arvatud. Leida Velmet ei näinud mingil kombel tahtvadki juhtide jutu kaardetava emaile vetele vaid purjetas ärritavalt osavasti kõikide karide vahelt läbi. Ta kiitles, et oli saanud kindla teenistuskoha ühes moeääris kübarate vormijana. Tallinna aegsed vaba aja katsed kübaraalal olid talle kasuks tulnud. Talle usaldatavad nüüd juba nõudlike ülesandeid. On sul ka juba oma korter, tundelised kergelt punaseks värvitud huuled Tuksatasid oma korter, kelleks sa mind õige pead, kas miljonäriks? Elan nagu teisedki minusugused all üürnikuna, kui tüdin, kolin jälle mujale. Kogu minu maine varandus mahub kahte kohvrisse. Lühike paus. Selle järele jälle Leida Velmet. Ja sina, aga sina? Endel Veetõusme, raputas tuha oma sigaretilt. Suujooned tõmbusid pingule, teeseldud koletu muie kadus peaaegu täiesti. Minul on korter, kui sa seda mõtled. Kaks tuba ja tilluke keedunurk, teen tööd, mille tarvilikkusesse ja otstarbekust sema, vähemalt mõnel hetkel jaksan uskuda. Olen arhiivi tööl, korraldan ja loetlen raamatuid. Seega vaimselt kõrges õhkkonnas. Kuigi mul tuleb kopsud raamatukogu tolmu täis hingata. Leida Velmet kallutas pead tahapoole. Nii et nahalt võis aimata õrnade kaelasoonte tuksumist. Ei tea, kuhu poole tuul, meid viib meid kõiki. Hääldas ta tasa, nagu oleks iseenesele rääkinud, kuhu. Kaks noort inimest läksid üheskoos uulitsele hääbudes ruttu võõra suure linna õhtuhämarasse. Kaks tuulekeerises oma kasvupuust lahti kistud lendavat lehte.