Sellest hetkest alates, mil tegin vankumatu otsuse hakata kirjutama teiste sõnadega lükkama habraste paberilehtede kanda oma elu kõige imelisemat ja ühtlasi valusalt raskemat kogemust olen saanud tunda nii hästi suurt kergendust kui hingerahu tõelist valust vabanemist. Kõigepealt on mu kohus siiresti ütelda, et ükski varasem juhtum mu elu algusradadel peale mu ristinimede valiku kuidagi ei ennustanud minu osaks selletaolist erandlikku saatust. Vastupidi kõik teised teemärgid näisid viitavat hoopis tavalise reeglipärase suurtelt teedelt kõrvale kaldumatu suuna poole. Nii hästi isa kui ka ema poolt põlvenen suguvõsast, kelle ajaraamatute lehtedelt võimalik uurija asjata otsib erilisi kõrvalehüppeid või silmatorkavaid naeratusi aga ühtlasi ka eriliselt hiilgavaid omadusi või saavutusi. Kõik katekismuse 10 käsku on meie maja käsulaudadel au sees peetud. Võiks ehk lisada, et mõlemale perekonnale Polnud tunnus märgiline teatav karedus, erangus sirgjoonelisus, et mitte ütelda kitsarinnalisus elu tähtsamates küsimustes. Sündisin eelmise sajandi viimase aastakümne alul ja sain ristimisele viies nimeks Bloorema riita oma ristiema teenel mu vanemate vastupanust hoolimata kes teab, ehk just neis ebaharilikest unistuslikes nimedes peituskise romantika haputaigen, mis hiljem pidi panema käärima ja kobrutama kogumusi ingelis kehalise olemuse. Üksildane laps, arvurika, õdede-vendade, parve, keskelgi vananevate vanemate hilissündinud pesamuna kellel tuli mänguseltsilisi otsida väljaspool kodu niivõrd kui nende järele üldse vajadust tundsin Mai sõprunud kellegagi kergesti. Mu sisemine elu oli algusest saati kirglik, aga varjatud pinnaalune ja ilma väljapaistva avalduseta. Seega seda kardetavam. Sinna kogunes kergesti plahvatuse aineid küllalt võimsaid, purustama, õhku, paiskama ja kildudeks hajutama. Mu erootiline elu kui selle aeg tuli seevastu hämmastavalt hilinenud ja kaua aega kobav ilma kindlate objektideta kuninga see pidi puhkema kõik võimsesse saatus raskesse kirge küllalt vägevasse. Et kogu mu isiksust uude valamis vormi ümber kujundada. Esimese suure maailma balangu süttides olin saanud juba 23 aastaseks ja valmistumas mustri joonistajaks. Kuigi õpingud olid mul alles pooleli. Olin saanud ja abiraha õpingute täiendamiseks ja juba maikuu lõpul suunanud oma teekonda alguses Itaaliasse ja sealt Šveitsi. Mitte keegi, kes selle suve on läbi elanud ja meid on vist ikka veel küllalt järele surma tiheda silmalisest võrgust hoolimata ei ole Gustanud selle kõrvetavat hauduvad kuumust või suurte metsa põlemiste penikoormate kaupa rändavad suitsu, mis ähvarda vana ja paha endalisena rippus põuast nõrkeva ja veriseks venna mõrvaks küpseva maailma kohal sulgedes isegi päikese enese silma. Mul olid head soovitused kaasas, eriti Šveitsi jaoks. Ja Itaaliast tagasi sõites läksin kõige otsemat teed Kraut püttelisse ühe vabrigandi lese hoole alla kes pidas erapansioni. Niisiis siin alpide eelpostil sai saatus mu kätte ega ole sellest saati oma haaret hetkekski lõdvendanud. Mu perenaise nimi oli Therese Gruber ja temal oli juba abielus tütar ning peale selle poeg noor, hiljuti lõpetanud arst, keda oodati varsti alpiretkelt koju. Ema ei lakanud oma ainust poega ülistamast. Ja leides minus osavõtliku ning tähelepaneliku kuulaja. Ma isegi tõesti imestasin, kui himukas olin kuulamata Vistmisi. Tuli seda talt ohtrasti nagu mägiojast vett. Kui aga aega jätkus oli Aadalbert päeva pildid võeti muidugi appi põlvpükstes ja sulega kübar peas, pisikest alpikepi viibutades. Poisi nulliki tõmbas ikka muudkui mägedele ikka mägedele. Ja see tänulik ei võinud ju ka mitte lõõga siduda nagu kitse soku. Vaat sealt ta juba läks lipates mööda, Läheneva ülespoole jälle üritas joodeldada ronides nagu päris alpikarjane kunagi. Uusi, ikka uusi pilte. Seal oli Adalbert, Gruber juba üliõpilane, Zürichis oma kaaslaste keskel lai värvi pael üle rinna ja värvimüts kuklasse lükatud lauldes täiest kõrist, nii et terved valged hambad välkusid. Ema uhkus oli varjamatu. Poeg oli ta pooljumal, kellel oleks võinud midagi selle vastu olla. Missugune ema ei oleks uhke olnud sellise poja üle? Selles jumaldamises oli midagi nakatavat päris tahtmata kiskusse kaasa. Märkasin ennast ühte lugu mõtlevat Albert kruuberile, keda ma veel kunagi ei olnud näinud ja koguni ootavat ta tulekut hinge kinni pidades ja põnevuses. Mõnikord imestasin, kas maailmas oli ka teisi, kes olid kogenud midagi sama taolist kui mina parajasti. Või olin ma ihuüksi oma meeletumate ootuste ja aimustega. Siis ühel kesksuvisel hommikul tormas proua Gruber nagu oma tavapärast väärikust hoopis unustades mu tuppa, kus istusin tikkimisraami üle kummardunult ja lehvitas avatud telegrammi nagu võidulippu. Froyläin võrra märita. Aadalwert tuleb juba täna õhtul. Tundsin, kuidas veri vaheldus mu põse nukkides. Kord pannes nad punast hõõguma, nagu kibuvitsamarjad sügisel kord täie hooga südamesse tagasi põgenedes, jättes näo kahvatuks, kui pilve udeme. Mu süda aga joodeldas ja laulis päris pööraselt. Metsikult hoopis. Aado Albert Gruberi saabudes oli heinakuu juba lõpupoole kaldumas. Õhk ise tundus olevat alati liikvel, see kihas kuulujuttudest ja teadetest ning taevas põles õhtuti ähvardavalt veri punasena, nagu tormi eel. Turistid need parameetritest kõige tundelisemat osutasid juba selgelt rahutuse märke, just nagu sügise tulekul põldudel nõupidamisteks kogunevad rändlinnud. Samuti kui linnud, lahkusid ka nemad suurtes parvedes igaüks oma kodumaa poole. Olin õhtupoolikul sulgunud pööningukambrisse ja seisin lahtise akna ääres, kust oli väljavaade teele. Korraga kuulsin sarve hüüdmist ja lahtine vanker peatus väravaposti juures. Sellest laskus nobeda hüppega noormees, kelle nägu ma juba piltidelt tundsin. Aasal Bert Gruber oli saabunud. Peitsin end aknakardinate taha ja sulgesin ühtlasi akna kogu aja kuulatades alumiselt korralt kost vaid samme ja hääli. Vaatasin peeglisse ja mu enese ilu peaaegu võõristas mind. Otsekui oleksin näinud iseennast esimest korda või kellegi teise väljastpoolt vaataja silmaga. See pimestas hämmeldas mind ja ma ei usaldanud seda tõeks uskuda. Vaid peegli vale helgiks. Ja ometi tahtsin, ihkasin kirglikult olla hurmav, sütitav kas või ainult selle ainsa õhtu, armas looja, kes mindki oled loonud. Lase mul olla ilus. Olin riietunud lumivalgesse õhulisse tüllkleit tee, mis jättis kaela ja käsivarred paljaks. Jätkus vööst alates laiade volangidena. Kuni Luubektseni meelega põlgasin kõiki ehteid, nagu oleksin juba siis vaistlikult aimanud, et need ei olnud tema meelepärast. Heitsin õlgadele kirju värvirikka rätiku, riputasin tee roosi kõikuma kõrva taha ja läksin tantsusammul alla mööda keerdtreppi, mis nagises hingamishetk praokile jäänud ukse juures mille tagant kuuldus häälte suminat. Seisime silm silma vastas. Aade Albert Gruber ja mina naeratasime üksteisele. Kuni äkitselt kummagi pilk muutus ainitiseks nagu üllatatud vahtimiseks, millest helkis läbi armastust ja kartust, rõõmu ja kohkumust, äratundmist, kõike korraga. Õnne ei mõõdeta minutitega. Meie õnn kestis seitse päeva, mida lükkisime, kui helmeid roosigrentsis iga korraga ühe hõõguva põua, suitsuse päeva. Enamasti ronisime Alpidel või õigemini vaid nende madalamatel nõlvadel. Sest et mina omalt poolt olin alles algaja mägestiku rännaku-il. Retkedele minnes ja reisija kruuberiga jumalaga jättes nägin tema silmis kaitsvat kõike teadvat välgatust, mida ei võinud valesti mõista. See peidetud naeratus tähendas, et temal juba oli selgus sellest, mis meis kahes ta pojas ja minus Velviivitles sõnatu ja sunni saladusena meileenestelegi. Ja veel enamgi, see tähendas nagu vaid ema süda võib teada, et ta vabatahtlikult oli valmis loovutama ja usaldama minu kätte minu hoolitsemisele oma kõige kallima Üha kuumemaks läksid südasuve nii päevad kui ööd. Olime nagu suure kumera klaaskupli all soojuslaine põhjas. Iga uus päev oli kallis hellalt hoitav kingitus, mida ei tohtinud raisata ega ära visata enne, kui see oli loovutanud oma üdi mahla. Lõplik siduv sõna oli ikka alles ütlemata huulte lukkude taga. Viivitasime seda tuhandete ette käänetega. Nii imeilus oli meie armastuse eelmäng. Olime oma sisimas juba nii kindlad üksteise suhtes, et võisime lubada säärast peitusemängu. Meie vahekord oli nagu mitmete eri tuuridega ettepoole, tahapoole kõrvale. Pinge läks ülivõimsaks koguni võimatumaks veel pidurdada. Meie armastus valmines nagu üliküps vili tol kohutaval saatuse suvel, mille ülesandeks oli seatud alustada sõjaviljalõikust. Me ei jaksanud, me ei suutnud enam varjata oma armastust. Selle lämmatamine aga oleks tundunud surma patuna. See pidi väljapääs maa ka kõige kiuste. Ühel õhtul päikeseloojangul olime kahekesi läinud lähedasele alpiniidule. Vahetasime vaid mõne sõna aeg-ajalt sõna, meil ei olnud mingit ühendust sellega, mis täitis igati meie mõtet. Vaikiminegi tundus kõnekamana tähtsamana, kui nood asjatud tühjad sõnad. Nägin teda kahvatavat ja lõikav valu läbis mu südame kui nuga. Kuid mu huuled jäid üha suletuks. Ja kõik kõne oli tummunud. Kas peame nõnda lahkuma? Kobas mõte mu peas. Aga kui me enam kunagi ei kohtu? On see tõesti viimane kord? Sisse sündis kuumad, armastavad suudlused, sadasid mu üle, kui kullavihmaõied. Jõin neid kui janust nõrkaja. Olime üks. Järgmisel hommikul Aadalwert Gruber lahkus. Kui sõnum ta surmast viimaks lõplikult kindlaks kujunes. Esiti oli see minuni ulatunud vaid ebamäärase kuulujutuna. Langesin kauaks ajaks mingisugusesse tardumusse, hinge une seisundisse mis siiski mingil kombel ei takistanud mu valvel oleva mina toiminguid. Täitsin edasi oma ametiülesandeid, ilma vähimatki kohustusi hooletusse jätmata. Kohtasin samu inimesi. Liikusin samu uulitseid mööda nagu käima pandud masin. Ma ei tundnud tarvidust end kellelegi avada, ei sõpradele-tuttavatele leevendust otsida, vaid vastupidi, hoidusin igast kokkupuutest, mis selleks oleks ahvatlenud. Olin täiesti teadlik oma hingelise seisundi häda ohtlikkusest. Köietantsija kombel kõndisin nagu üles sügava kuristiku tõmmatud köit mööda iga silmapilk hädaohus, kaotada oma tasakaal ja söösta sügavusse ning seal purustada. Armastusest sellest alati pulbitsevast rõõmu ja jõuallikast millest siiamaani olin ammutanud elu nõidus, jooki nüüd saanud, pakitseb valu. Lahtine, kinni kasvamatu haav. Ööd näevad näriv nagu parandamatu vähk. Haudusin mõne aja unistust reisida oma surnud peigmehe ema ainsa inimese juurde, kes vahest oli teda armastanud niisama kirglikult kui mina jah, koguni jääda siirduda hoopiski sinna elada oma lõppaastat sama õhku hingates, mis oli ka tema viimse hingetõmbes. Kuid järgmisel hetkel süüdistasin ennast ilmaaegses unistamises ja senti mentaalsuses. Ma ei olnud ju õigustatud niisama, vaid asjata heitma oma elu tuulte ajada isegi mitte pärast karile jooksmist. Mul tuli ikka edasi pingutada, kokku võtta kõik oma vaimu ja kehajõud, mis veel olid mu käsutuses, et vabaneda püürisest, mis ähvardas hukatusega. Muude nõu ei olnud, vaid embkumb. Kas mässav kuristik neelab ja hävitab mu või siis võit jääb minule ja ma pääsen. Just siis mu senise elu kõige süngemal. Kõige pimedamal ajal sündis Seime. Sest millekski muuks ei oskama seda nimetada, mida olen õnnistanud ja saan üha edasigi alandlikult õnnistama, kui kõige suuremat armuavaldust minule ära teenimatule. Olen kaua kõhelnud sellest kirjutada ja tõtt tunnistades kõhklen üha edasigi juba sulest kinni haarates. Otsekui külm tuuletõmbus paneks äkki mu sõõrmed kohmetama. Oled sa tõesti nii pelgurlik, nii viletsakene, perelen rangest jänesega ja teen jälle uue katse. Ja keda ma peaksingi kartma? Kas seda varjukuju, keda mul tuleb hauarahust esile manada aga on ta ju juba ise ammu murdnud hauapitseri ja ülestõusnud kuigi ainult minule? Esimesel korral toimus meie kohtamine täpselt nõnda, nagu siin jutustan. Järgmised olid vaid nagu selle teisendid. Olin just koju tulnud oma ametikohast kus olin oma algatusel teinud ületunnitööd ja selle tõttu kauemini viibinud, kui harilikult. Kohe sisse astudes süütasin elektri. Mu tuba on piklik, kitsas ja kallakal aega omaette korter. Ja valgus ei ulatu selle kõige hämaramatesse nurkadesse. Kui ma veel seisin silitoa enese poole, just lukku keerasin, valdas mind äkitselt vaistlik, kuigi ebaselge tunne, et ma ei olnud üksi. Toas oli peale minu veel keegi. Ehkki ma alul ei silmanud kedagi ega midagi, ei isegi varju, kujunes tunne teise sealolust üha tugevamaks. Eriskummaline oli vaid tõik, et ma ei tundnud mingisugust hirmuvärinat tungi karjatada vaid ainuüksi pinevat äärmuseni pingelist ootust. Kõik sündis kiiremini, kui nüüd tagantjärele on võimalik paberile panna. Oli nagu oleks õhk ise mu ümber tihenenud muutunud kõvaks aineks saanud ääri jooned, kuni sellest eraldus välja paistvana üsna tuttav kuju. Samas esmapilgul lahenes pingulolek, andes aset nii suurele õnnetundele, et ma isegi armastuse joovastuses ei olnud selletaolist kogenud. Õnn otse purskas mu soontes nagu oleksid need äkki täitunud uue värske verega selle kahvatu värvitu asemel, mis neis leina ja masenduse ajal oli ringelnud. Siin ta oli lausa elav, nagu ta oli olnud meie armastuse lühikesel, õndsa õitsemise hetkel. Needsamad ainiti vaatavad kõrvale pöördumatut silmad millede tumedusest alati välkles nagu rõõmsat päikesesära. See kokkusurutud ja siiski nii tundeline suu, mida olin sadu kordi suudelnud. See kõrgele laubale valgunud juuksesalk, mida nii sageli olin kallistavate sõrmedega kõrvale lükanud. Tundsin hõõguvad tungi heituda otse ta embusesse. Kuid olin nagu kinni kasvanud oma jalgade kohale ja saanud kõige nõrgemadki häälitsust kuuldavale tuua. Kas ehmatasin sind? Lausus ta naeratades. Sa ei oodanud mind. Olen sind küllalt oodanud hommikust õhtuni. Ja õhtust hommikuni. Kuulsin oma häält, sosistavad. Kas sa siis ei saa aru, et olen siin, et olen su juures? Ei mõista. Ma isegi ei tea, kas ma näen und või olen ärkvel. Kuidas küll saaksin sind äratada? Kuidas sind veenda oma olemasolus. Ma ei lahku enam sinust, ei nüüd ega iialgi. Kuigi tahaksid, pääses enam minust lahti. Olen siin nagu su oma. Vari on sinu. Järgnen sulle igale poole, kuhu lähed? Aga sa oled ju surnud, oled lahkuna? Julgesin vastu väita. Ja mina olen üha elavate kirjas. See ei suuda meid lahutada. Meie armastus on küllalt vägev, see purustada kõik takistused. Isa, jumal ise peab armastajate kohta raamatut sinu nimi ja minu oma märgitud selle raamatu leheküljele kõrvuti üksteisest läbi põimudes. Ah, mu elu varjatud aare mis päeva ajal peidus sügaval maapõues nagu kaotsis nagu olematuna. Kuni südaööl jälle tõused sügavustest ja öine rahaaugu tuli, reedab su peidupaiga. Põle püha ja kustumatu leek mu varjatud aarde peal. Nüüd ja igavesti.