Nõnda singis. Vangla juhataja ise asus korraldama tema päästmist. Kohale kutsuti kolm, neli sõjaväeohvitseri. Tüdrukule enesel tuli valida Ongi riidedki kõiges oma kareduses ei suutnud varjatada noort veetlev usk ning leebust. Ta seisis seal mehiste meeste keskel häbelikuna neitsilikuna alul maha löödud laugudega vere vaheldumisi kiiresti tõustes ja kadudes kahvatul kaunil näol mis oli kitsenenud hinge kui ka keha kannatustes ja vangla umbses õhus. Ta tundis kõigi juuresolijate ootust ja silmapilgu määratumat, hinge, kinnimatkad, pinevust. Selles sisaldus saatus ise, ettearvamatu sündmuste rida. Tarind kerkis ja vajus kiiresti ja viimaks tõusis pilk, mis siiamaani kogu aja oli kangekaelselt põrandale suundunud. Silmad avanesid suuriksia imestavaiks. Neis süttis äkiline Aimlev säde mis vaid silmapilgu hiljemini juba lausa leegiks puhkes. Kõik juuresolijad võisid seda nentida, karm ülem, karastunud vahid. Midagi sündis nende valvavate silmade ees. Midagi meil polnud vähimatki tegemist nende kõledate süngete müüride roima ega karistusega. Need tumedakirjalised kaunid silmad olid peatunud ei otse vajunud uppunud teise silmapaari mis olid Nende täieline vastanud nii hästi värvilt kui ilmelt. Terassinised. Kindla pilguga tarmus etendavad noore sõduri silmad. Imearmastuse ime süttis, puhkasin nagu tuli selles sünges väädas roima ähmases ruumis mille kivi Paed olid iga oma puuriga enesesse imenud aastakümnete jah, isegi aastasadade kestel, vaid kohtumõistmist kõmavat rangust ja vaeste patuste niitmist ning Hoigamisi. Valik oli tehtud. Elu liisk langenud kaks noort kuuma südant 11 leidnud hädaohtu tegi kiuste ja vanglaseinte pigistuses. Veel oli ees takistus. Pastor tuli veenda laulatama kihlatuid jumala eesmeheks ja naiseks. Nii et põgenemine ja seeläbi pääsemine võimalikuks saaksid. Vana vanglajutlustaja ametis halliks läinud lugematute kogemuste läbi ühteaegu nii hästi kalgiks kui tundeliseks tehtud. Kõhkles hetke võrra ja võitles oma jumalamehe võitlust, kas anda nõusolek või mitte. See polnud kuigi kerge heitlus, sest olukord oli harilikust erinev hoopis isemoodi ja kahtlanegi ning kuulujutud noorest mõrsjast vastuolulised, üsna hämarad või vahest just läbi pigemini liigagi läbipaistvad. Mida riigi seadus nõudis, selle sel korral oli seevastu selgem, kui selge. Seaduse kirjatäht oli vankumatu. Ükskõik mis mõttes seda ka tõlgid seda. Kuid siin peitus õigupoolest teine küsimus, mis pani vana pea tudisema ja higi laubale pisardama. Mida ahmida nõudis jumala meie issanda seadus armu heitva halastaja armastusest rikka kõike andestama jumala seadus. Vana pastor kõheles, heites veel kord pilgu pruutpaarile. Ta noogutas nõusoleku märgiks, ehkki sisemiselt rahutuna ja sügavasti ohates. Kui vaimulik keerdsõlm oli nõnda õnnelikult hargnenud järgnes selle kannul kohe teine, tõsi küll, ainult maine oma laadilt. Kuidas ja millega tuli mõrset riietada? Ega ta ju ometi võinud vangi riideis laulatusel astuda. Siingi leidus nõu. Keegi vanglaülema lähi- Omaxeyst pakkus laenuks oma peaaegu tarvitamata musta pidukleiti seosutus noorele mõrsjale päris sobivaks otsekui tema jaoks tehtuks. Ehkki vöö laiust ja hõlma pikkust piisas ülearugi. Järgnes üpris haruldane kõigi silmanägijate ja kõrvakuuljate südamesse sügavalt tungiv laulatustalitus mille tõsidust vaid tõstis selle kohal pilvena hõljuv. Kuigi nähtamatu hädaoht kõigile juuresolijaile polnud selgegi, milles õigupoolest oli küsimus ja need, kes seda teadsid, ei lausunud sõnagi, vaid varjasid seda enese teada. Laulatamise sõnad kõlasid Kumedesti ja kohustavalt vana vanglajutlustaja suust. Kuna te nõnda olete tulnud, et ei ta abielurahvaks laulatatakse siis kõikide raadia jumala palge ees. Nende, auväärt tunnistajate juuresolekul küsin sinult Johan Asmus, kas tahad võtta selle neitsi Ireene Adanaki oma abielu naiseks, et teda armastada nii hästi õnnes kui õnnetuses ning talle osutada armastust ja truudust, kuni surm teid lahutab? Vastus kajas selgesti ja kindlalt, toreda ja sirge kasvuga noore sõduri suust. Jah. Tuli mõrsja. Kuna te nõnda olete tulnud, et ei ta abielurahvaks laulatatakse siis kõiketeadja jumala palge ees ja nende auväärt tunnistajate juuresolekul küsin sinult teine Adanak. Kas tahad võtta selle noore mehe Johan Asmuse oma abikaasaks, et teda armastada nii hästi õnnes kui õnnetuses ja talle osutada armastust ja truudust? Kuni surm teid lahutab? Läbi hinge kinnipidava pealtkuulajatehulga kõlas õrn ilusasti helisev neiuhääl. Jah. Sõrmused vahetati üks suur, teine aga pisitilluke. Jälle kõlas vana vaimulikukume hääl. Kuna nüüd laulatussõrmused on ühenduse märgiks vahetatud Te olete 11 abikaasaks võtnud ning seda siin avalikult jumala ees tunnistanud siis mina kui jumala ja tema koguduse teener kinnitan teie abielu isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Mis siis, jumal nõnda on ühte pannud, seda ei pea inimene lahutama. Aamen. Laulatus vanglas oli lõpuni jõudnud. Tundus, nagu oleks süngeist kõledaist kivi võlvidest lühikese lend kiire hetke kestel hoovanud läbipaistvat kaunist valgust mille sündi ja algallikat ei aima, kuna see on surelike eest varjatud. Lai korjuga regisooja, karusnaha ja viltvaipadega kõledate kevadtuulte vastu varustatud libises mööda paastukuu, hangi põhja poole tugevast takus, karvade ja laia seljaga hobusest veetud. See näis nagu kõigest väest vältivad tihedasti asustatud maakohti ja külasid ning hoiduvad suurtest maanteedest kõrvale. Mõned harvad vastutulijad ja möödasõitjad jõudsid tähele panna ning vaikselt imestades pomiseda et sõitjal vist pidi leiduma oma eriline põhjus nii pöörase kiirusega üha edasi kihutada. Kangest sõiduhoost hoolimata jõudis ometi silmapilkselt teda otsekui varjukuju ohti pingul hoidvast, sirge rühiga küüdimehest. Sest regi liikus enamasti vaid videvikuaegu sõidutatavastaga. Ükskõik kes see võiski olla, ei saadud õiget selgust, kuidas püüti silmitseda, kuna ta lamas kõrvuni kaetuna rei päras. Kellelgi tuli mõte, et seal hinge vaakuvat haiget arsti juurde veetakse või vahest lapsevaevas naist, mine tea. Õhtu tulles oli regi oma koormaga jõudnud üksildasele salu nõmmele. Hobune avaldas selgeid väsimuse märke. Zirnatas, kui oli sõõrmeisse tõmmanud maguskibedat vingu, mis Tuprus madalam metsalaaneonni korstnast. Temad ummis, peaajus kangastas äkki kujutelm soojast auras tallist, kus kaeru täis sõim ootas krõmpsutajat. Sealsamas kõlas kahe püst kõrvalise koera krantsi, äge vihane haukumine. Oleme päral, kuuldus noore abielu mehe hääl. Ära karda, oleme päral. Hõikas ta. Alles homme sõidame edasi. Pooleldi lumme vajunud maja unnikesse tuli äkki elu, otsekui oleks teibaga sipelgapesasse torgatud paar särgi räbalas lapse põngerjad solksus ukseprao vahelt välja vahtima ja põgenes siis jällegi hiljudes sisse. Kanad kaagutasid õrrel ja musta kassi silmad hõõrusid uksekolus roheliste sütena. Siin Johan Asmus, pole viga midagi, tõin ka oma nooriku kaasa. Ju ulualust täna ööseks saab. Homme hommikul sõidame edasi. Uks avanes, ristseliti, sõbralikud hääled hüüdsid tere tulemast nagu vanale tuttavale kunagi. Nad olid kindlas varjupaigas justkui vanajumala selja taga. Õnnistatud soojus, mis kerisest hoovates ulatus nende kohmetanud liikmeisse uniselt ja rahustavalt. Otsekui oleks hirm ise sirm tagaajamise eest ka magama uinunud. Seal keset metsalaante ootas neid rahu ja õnne lühike õndsus. Ainus, mis elul neile kahele veel pakkuda oli. Vaiklisi enne hukutavad kosesõitu. Laaneonni madalas lakas mulluse suve heintes veetsid nad oma pulma. Vastu hommikust ööd ärkas noor abielumees selle peale et kuulis nagu poollämbunud nuttu nuuksumist üsna lähedalt une rammetuses kobasta käega aset. Kuid see oli tühi ja ta vastlaulatatud naine ei olnud enam ta kõrval. Ta toetas ennast küünarnokile, nägi sisi Reened kaugemal istuvat käed silmadel ja tasakesi nuttes vaikselt ja vahetpidamata. Johan Rasmuse südant pigistati äkitselt nagu härmase kämblaga. Ja ta ütles, vingus meelel. Ireene, nutad sa oma pulmaööl? Ehk küll, oled nüüd mu laulatatud naine ja me ei ole enam kaks, vaid tõesti üks ihu ja üks süda. Seepeale vastas noorik valuliselt. Kui sina teaksid, mida mina tean ja südames kannan, siis nutaksid ka sina, kuigi oled mees ja pealegi sõdur. Nüüd aga kaotas Johan Asmus omaenesevalitsuse hoopis ja tõstis ägedasti käe üteldes. Sa varjad minu eest tähtsaid asju, ehk tead küll, hästi, et mehe ja naise vahel ei pea saladusi olema. Siis jälle Irene noorik vastas nutu vahelt. Ära küsi, ära küsi, et see mitte veel ei kahetseks, kui see, mis sa teada saad, teeb valusa südamele. Aga seda kuuldes Johan Asmus alles ägenes ja läks käsitsi naise kallale üteldes. Ja kui ma peaksin, kas võid tuliste tangidega Sult tõe välja kiskuma siis jumala abita ma teen seda. Ei antud seal aega ega armu raskesse kitsikusse sattunud vaesele hingele. Tõde pidi ilmsiks saama. Niisiis, Irene äsja laulutatu alustaski oma pihtimust, mida Johan Asmus süngelt põrnitsedes sõnagi lausumata kuulas. Pihtimus ei tulnud pidevalt, vaid katkendlikult kõrvalhüppeid tehes nagu põku Cirqaw jänes. Kes arvad, pääsevad seega, et pistab pea põõsasse. Ma arvasin, ei. Ma uskusin kindlasti, et sa kõike tead, kui. Ja kuidas ma seda ütleksin seisid mu ees vanglas ja ma pidin valima, kuidas ma oleksin võinudki, muud mõtelda. Ma oletasin, et vanglaülem või pastor olid jutustanud teile kõigile, milles oli küsimusi, mis Moroimuli mees tema ees vaid jätkas vaikimisi põrnitsemist. Ma mõistan, mis kurja ma olen teinud ja annaksin kasvõi oma hinge, kui see läbi saaksin, selle tegematuks. Sa pead nüüd kuulma kõik algusest saati. Ma ei kavatse midagi ilustada, jutustan kõik, nagu tõepoolest oli. Tead, vahest mõne pehmendav asjaolu, kas või üsna tühise vabanduseks, siis olen selle eest ülitänulik, kui mitte, siis ka see tuleb ära kannatada nagu kõik muugi. Sa tead, et ma olen sünnilt poolakas. Mu vanemad olid põgenenud suure segaduse ajal üle läänepiiri. Meid oli kokku kolm last, mina kõige noorem. Kui kasvasin ja olin juba täis ja lävel viibis meie juures ühel päeval külalisena keegi ametnik, piirivalve ülem, või mis ta oli? Ta pani mind kohe tähele päris kõikesugust ja ja tegi lõpuks mu vanemaile ettepaneku. Mind tuli saata erilisse õppeasutusse, mind tuli kasvatada. Ühesõnaga salakuulajaks. Kas suudad veel kuulata? Mulle tundub, nagu kirjutaksin sellel silmapilgul ise oma surmaotsusele alla, aga ma ei saa teisiti. Mees noogutas masinlikult edasi. Hääl oli madal ja kalk. Ithaka sireene ise kõhelema. Ütle esiti jumala nimel, et ikka olen kallis, sinule, ma ei või ilma sinu armastuseta enam elada, võid põlata, võid hukkagi mõista, võib teha mis tahes. Kui aga ainult armastad. Sa oled ju ometi olnud mu naine öö jooksul? Vastas mees. Alttoast hakkas kuulduma kulinati liikumist hommiku koites. Ireene hääl vajus sosinaks. Me peame tasemeni rääkima, ütles ta. Seal ollakse juba ärkvel. Veidikese aega olid nad mõlemad vait hinge kinni pidades. Päris kindlasti on jälitusjuba käimas, ütles Johan Osmus samuti sosinal. Verekoerad, hiired, jälge. Teine põimis, käed kaela ümber. Kus meie peidupaik, ütle ometi sõnasta. Missuguse laiajärve saarel, missuguse tundru nõlvakul? Mees? Oledasa, ole ometi tasalaps. Unusta kõik ära, tuleta meelde möödunud asja. Ära kurda, tulevasi armastan, armastan sind. Naine. Kas oled minu oma igavesti minu oma ükskõik mida kuuled, ükskõik mis juhtub. Armastuse vangi saatus pidi täituma ööpäeva jooksul põgenemisteekonna üha jätkudes lühikeste peatustega põhja poole. Ühel või teisel viisil oli taga ajajail õnnestunud jälile saada. Ja ajujaht oli alanud täie hooga. Teised olid valvatud. Varem või hiljem pidi saak lõksu sattuma just nagu kalata rangus. Uju kuidas tahes, aga välja ei pääse hädaohuähvardus, vaid lähendas neid üksteisele endisest kindlamini. See toitis nende armastust uue rõõmuga, mis tahtis südant lõhkema panna. Nagu söehapu, selge vee. Nõnda pani hädaohutunne vägevasti kihisema nende armastuse vahuveini. Jobusid omaenese õnnest hävingu eel, mille aimasid varsti saabuvat. Tema mõte ei kohutanud neid. See oli kummalegi tuttav juba põgenemisretkele minnes. Algusest saati olid nad selle kaasa võtnud oma tulevikku esitades otsekui katuseharja oma maja ehteks. Seitsmendal päeval jälle oma põgenemisteekonda jätkates olid nad ööbinud söe põletajast tühjaks jäetud onnis. Toanurgas vedeles hunnik valmis lõhutud lühikesi halge ja Kased ohtu. Lähimal silmapilgul põles kivisel kerisel tuli. Johan Asmus käis kaevul vett toomas. See oli roostemaiguga nagu soolvesi sangata. Raudpada pandi tulele pärast seda, kui Reene oli selle liiva ja põdrasamblaga puhtaks üürinud. Moone kotist segati leeme hulka tangu ja Käämakas suitsetatud lambakintsu. Pada hakkas lõbusasti podisema ning nende juba masenduma kalduv meeleolu ja väsimus andis aset elavale ehk ikka veel nagu arglevale rõõmule. Otsekui ei oleks julgenud oma õnne kestvusesse uskuda. Hämarus langes ülema mähkides metsaonni oma varjevasse udusse. Kuid kevadisel taeval süttisid üksteise järel tuttavad tähekujud ja lahutuse võlv oli tihedasti täis. Väikseid valgusauke nagu suur sõel. Nad ärkasid mõlemad järsku koera ägedast hukkumisest ja reejalaste raginast. Onni nurkade taga kuuldus raskeid samme. Nad olid ümber piiratud kõigist neljast küljest. Johan Osmus jõudis oma püssi kätte haarata, kuid ukse avanedes tormas onni viis relvastatud meest ja püskistidel käest. Ta kuulis sireene pimedat kirjetust, aga samal silmapilgul olite käsivarred tugevate köitega selja taha seotud ja jalad kammitsas. Kõik sündis kiiresti nagu välgatuses ei olnud aega isegi mitte mõtelda, vaevalt hinge tõmmata. Ainult vaist kobas hämaruses, aga seegi nagu Pinesik. Ta nägi kedagi meeste hulgast haaravat rabelevaia karjuva Ireene ning välja jooksvat teised ruttasid järele. Ikka edasi kuuldus ägedaid kirumisi, hobuste hirnumist ja piitsa plaksumist. Selle järele, vaid edasi kihutavate regede jalaste üha kaugenevad Rudinat. Hommiku koidust, valgustatud hangedel. Johan Asmus väänlas põrandal kuni käega kobadest sai pihku püssi. Kestis tüki aega, enne kui ta sai köied katki lõigata. Ta katsus tõusta, kuid ta pea käis ümber. Nõnda jäigi ta kogu oma pikkuses sinnapaika lamama, kuhu oli vajunud otse poole päevani. Oh issand, kui teadmatud on sinu teed ja kangesti salatud sinu hingerajad milledel sa meid talutad veriseks, hõõrdunud jalgade ja valutava südamega. Sinu nõukogude hoopis varjule pandud. Nüüd ja igavesti.