Herla silik saar lamas voodis und saamata. Noorkuu oli juba äsja tõusnud ja purjetas mäletumalt õheda valge pilve ribakesena augustikuise taeva reidil Jaksemate valgustada. Kuid sellest vaikivast peaaegu läbipaistvast rändurist oli siiski Sildsi, arvas Heibla. Ta ei raatsinud isegi kardinaid ette tõmmata. Ja mis tähtsust oli unelgi vanainimese linde ergul unel. Uus hommik ei ärataks enam nagu ennevanasti tööd ja vaeva täis argipäevaks väikeste jalakeste müdinasse heledatesse hääldesse, mis tungivalt vastust nõudsid. Aeg oli juba nii, hoopis lühike temale veel mõõdetud elupäevad kokku kahanemas, kui liiv sõrmede vahelt. Kõik oli nüüd relvaid, kingitus, sula, armu end mitte enam ära teenitud. Herlas ilik saar? Jah, kust muide see kummaline ja haruldane ristinimi võis pärit olla kõige tõenäolisemalt lähemast mõisast. Tal oli mõnikord tundunud, et just see nimi oligi mingil imelisel otse seletamatul kombel olnud juhtimas ja määrama seda elukäiku ja saatust. See oli toitnud romantikat, milles ta eluilmaski ei pidanud lahti saama. Isegi mitte vanaduse varjus. Vaevalt isegi oma surmatunnil. Helle siliks saar oli täna just pühitsenud oma kuldpulmi olgugi küll ilma kuld, peiuta kõigi vannetajad ühenduste ning omaenese kaljukindla usugi uste. Et see juba kaua kangastatud pidupäev pidi kruunima läbi elu kestnud liitu, oli Aado silik saar siiski juba viis aastat tagasi Eelija üksi üle raja astunud. Nende viiest lapsest oli vaid üksainus kõige vanem tütar olnud pidulikku päeva veetmas. Noorim poeg seevastu oli liikunud kaugel ookeanide taga, et saabuda. Ja 13 jah, need kolm varakult enneaegu lahkunut. Herles heliks Saar tundis tuttavat valusat torget rinnas nagu kiskja linnu teravat kõverat nokka, mis end armutaja halastuseta uuesti ja jälle uuesti ta üha elavasse valule vastuvõtlikkus südamesse surus. Kas siis kunagi ei tuimeneks valu? Kas ei kunagi järele annaks kõrvetav tusk? Või oli ta taunitud seda tundma otse oma viimse hingetõmbeni? Vana muinasjutt aheldatud Prometheus Est meenus talle mida ühist oli temal, Heibla siliks saarel, tolle jumalate vastu mässaja ning tule rööviaga. Oli vastupidi olnud ainuüksi iga oma rakukesega armastav naine armastav ema, koguda maailm oli mahtunud koduseinte vahele, millede varjus ta kunagi ei olnud püüdnudki kaugemale välja. Meese lapsed, siin ta suletud, terviklik, puutumata maailm. Ühiskond võis tema poolest oma asju ajada ning toime saada ilma tema otsese abita. Käis üliharva ühinguis või koosolekuid ega lasknud end mingisse toimkonda valida. Vanaaegne naine, see oligi üldine arvamine temast. Hebla silik saar võttis need sõnad pigemini kiitusena. Tema kõrv ei kuulnud neis etteheidet ega alahindamist. Neist oli talle parajasti küllalt ja ta ei soovinudki muud. Oli ta ju sellesama ühiskonna heaks ja ülalpidamiseks sünnitanud terveni viis last. Kas sellest polnud küllalt? Jürgenis peenis näitaja, liiv pudenes järjest, kuusirp lõhenes, varsti tõuseks päike. Helle siliks saar vaid jätkas oma kuldpulmaöist valvamist. Oli üks küsimus, kõige tuum. Nii tundus, mis tuli selgitada veel sel ööl. Jah, just täna öösel. Seda ei sobinud enam edasi lükata. Selle tund oli löönud. Ta oli sunnitud tõele silma vaatama, olgu see tõde missugune tahes. Purustav Ki. Pealegi kõige küdes tuha all veel nagu punane kübe. Vahest õnnestuks tal ometi päästa vähemalt väike elav leegike kurg lõõmanud suurest balangust. Tuli seda varjanud siiamaani, koguni iseenese eest võiks ütelda visalt, hambad ristis aeg-ajalt uhkustadeski oma iseloomu tugevuse üle mis põhiliselt oli vastupidi vahest olnud vaid nõrkus. Liigne ohvrimeelsus, võimetus sirgjooneliseks ausaks võitluseks ja selle kinnihoidmiseks, mis õiguse järgi temale kuulus. Temale kuulus Herlasilikser kohkus omaenesemõtteist. Kas ta oli valesti aru saanud armastuse põhiolemusest? Aga mis siis, kui selles ei sisaldunud Ki ennekõike omandiõigus, mille rikkumine toob lausa talumatu piinaarmastus ei otsi omakasu. Kas te oma sõgedad kitsarinnalised isakuses oli patustanud selle piibli sõna vastu? Kogu see ligi poolesaja endine abieluaeg hakkas nüüd hommikuse öövaikuses nägu liikuva pildisarjana ta vaimusilma eest mööda libisema. Ta pidi paratamatu seda jälgima, kas tahtis või mitte? Seda enam, küsimus selles, kas see tekitas valu. Ta oli nagu risti löödud, sinnapaika põku pääsemata ei aidanud, kinni surutud, suletud silma, laudki ka läbi nende tungis hele läbilõikav tõde. Herlasiliksar teadis veel kord kahlata, kuigi vaid tagasi minnes ja läbi mälestuste üle selle voola koskedest rikka jõe, mis kord oli olnud abielulugu. Oli alanud äkki jäägedasti puhkedes kohe oma täide õitsen kusse just nagu lõunapoolsemaid laiuskraadidel aga ainult erandlikult põhjalas. Mõlemad olid algusest saati teadnud oma põhjalikust eri laadsusest ise loomude harjumuste kalduvuste vastu pidisusest. Kuid sellest hoolimata või vahest just selle tõttu oli mõlema poolne tõmbejõud seda vastupandamatu. Kumbki oli leidnud teises oma paratamatu saatuse. Tulgu mis tahes oodaku neid tulevikus, mistahes sellest ei pääseks üle ega ümber. Seda tuli kohata, vastu võtma, et seda lihtsalt ei saanud vältida. Korvamatu kahju oli, mõtles Herla siliksaar nüüd oma kuldpulmaööl valvates. Nende armastusele ei olnud antud isegi lühikest kosimise aega teadmatuse närivat, aga ometi erutavat joovastust lähenemise ja taganemise tantsutuure armumängu, mida kogu loodus on täis taeva lindudel, õhuputuka ilgi on oma tiiva Ripsutamised ja karglemised. Nende armastus seevastu oli kohe olnud raske surmtõsine, nagu oleks olenenud sellest hingeõndsus ise või igavene hukatus. 11 valides olid nad vaid nagu vaistlikult, kuulanud neile eneselegi sel hetkel tundmatut käsku otsekui loodusseadust, mis tahtis nendega oma eesmärki teostada. Nad olid vahendid nendest suurema ja vägevama käes nagunii sageli ennegi omal ese aastate kestel oli korraga Hebla siliks saare meelest justkui näeks ta oma saatusekaaslast lausa ilusana enese ees ilma mingisuguse erilise pidulikku silgeta vaid vastupidi, üsna argipäevases rüüs. Otsekui oleks ta äkiline ilmumine loomulikum asi maa peal. Hella pidi naeratama. Oli üsna oma endist moodi üsna sama Aados ilik saar niisama vallutav ja vastupandamatu oma jõust teadlik nagu enne vanastigi. Kas võib talle süüks panna, et nõrgad naise südamed sulasid kohe kui vaha selle enesekindla ja ehtsa mehelikkuse ees? Kas ta enesega Hellaga ei läinud täitsa samuti? Aado siliks saare kogu olemuses tundus rahva sügavast kihtidest nobedasti haritlaste hulka tõusnud kogu pillamata Tarm. Need jõutagavarad olid alles lõpuni kulumatud. Keegi ei oleks eksinud teda ilusaks meheks pidama. Isegi mitte meelitades. Selline omadussõna oleks tundunud edevana jah, lääge nagi temast kõneldes. Tema ei vajanud seda oma ehteks. Temas polnud raasugi keigarit ega moesangarit. Jah, ta avaldas selget varjamata põlgust kõige väliskoorega piirduva Uhklemise vastu. See lihtsalt ei sobinud talle vajanud seda, vaid sai selletagi läbi. Aga oma naiselt jälle asus Herla silik saare suunurka kahvatu muigevine oli Aado siliks saar olnud valmis nõudma just kõike, sedasama, mida ta enesele ei lubanud ja tühiseks pidas ta ignotsenud kunagi, kui küsimusse tuli rahakukrut praotada eebla, riietuse või ehete jaoks ehkki ta seda muidu hoidis tugevasti kinni, vana tubli talupojakombe kohaselt. Sageli võis ta koju tulles halvasti varjatud hea meelega lahti pakkida riidetüki mis ta kalli raha eest oli ostnud parimast kauplusest, müüa pealekäimisele soovitusel. Mis sellest, et Herbla pidi selle hiljem poolsalaja ümber vahetama, endale meeldivama ja vähem toretseva vastu. Jah, Herla teadis seda. Ta pidi Aado siliks saarele olema nagu nähtavaks sildiks nende ühisest ühiskondlikust tõusust ja tema Heibla oli paindunud sellesse osasse õppinud selleri reegleid ning vigurid ja näidelnud seda osavuse ja andumusega. Juba kaua aega oli Hebla siliksaar aimanud pöörde kohta. Murrangut oma abielus oli, nagu oleks ühtelugu jälginud seinal rippuva baromeetri nõela rahutumaid vankumisi selle kaldudes tormi poole. Kuigi aknast vaadates oli taevas endiselt päikesepaisteline ja selge. Üsna samuti, kuigi tema Aado silik Saare abielu taevas veel ei olnudki jõudnud tõmbuda pilvede peitu hakkas siiski Herla südames küdema siiamaani tundmatu imelik rahutus. Nende abielust, millal möödunud ligi 10 aastat lausa riidu, äkilisi tunde, Burgusi ja kokkupõrkeid oli juhtunud üliharva. Ja ka siis oli pealiskaudselt vaadates kõik nobedasti Silenenud ja endiseks tasandunud. Aga siis oli sündinud suur katastroof, otsekui äkiline maa libisemine, mis pidi kaasa viima, matma enese alla kõik tuhk peenesse liiva lämmatama uue kasvu, uued võsud. Herle siliksar peatus hetkeks lauto kortsutades. Mõte ei tahtnud vedu võtta. Tuleks soovinud panna punkti ja sellega lõpetada ilma katsumatagi tungida läbi mälestusterägastikku. Kas ta kartis ära eksida? Omistada nii sügavale nende pimediku, et ta enam ei leiaks teed tagasi päevavalgusesse? Ö häirimata vaikuses. See arvepidamine toimuks siiski kõige kergemini. Vahest ka kõige vähema valuga. Ainult oma südamelöögid kaastaksid seda. Kui vaikne oli. Isegi käe uuri, tiksumist polnud kuulda. Herla oli Arg häälte suhtes. Tal oli viisiks enne magamaminekut esiti kuulatada, kõrv kikkis, uulitsa liiklemise, alles pärast keskööd vaibuvad müra või hiliste käijate liikumist liftis trepil. Isegi randme uuri, peitis ta harilikult ööseks käekotti. Ja kuhu ta nüüd jäigi? Üsna õige nüüd talle meelas. Sealt tuli jätkata. Oli küll asjata katsudagi täpselt ära määrata aega ja tundi, millal see kahtlus oli esimest korda tekkinud ta teadvuses. See vaid lihtsalt oli äkki olemas nagu tee peale langev vari. Kõik oli väliselt samasugune nagu ennegi. Elu argipäev, tammus paigal ja endistviisi. Aado siliks saarel oli pinevam töörut, kui vahest kunagi enne. Ta viibis oma ametikohas ületunnitööl sageli hommikutundideni või naasis eritoimkondade istungilt alles pärast keskööd. Ta oli endisest hajameelsem ning sõna ahtram ja süüdistas selles ise üle koormatust. Teiselt poolt aga oli tal aeg-ajalt mingisuguseid ülemeelsuse hooge, mis olid hoopis võõrata põhiloomule või sebrat kohelda ükskõikselt ja solvava jõhkrusega. Siis jälle nagu lepituseks teda illuse avaldustesse uputada. Ja siis ühel päeval lahenes sõlm. Kõik oli selge. Ühel hommikul Heble silik saare, olles askeldades oma koduste toimingutega oli telefon hakanud äkki järeleandmatult helisema nagu oleks sellesse pugenud kiusuvaim. Hella, haarates toru, ei olnud alul muud kuulda kui kestvat surinat. Aga kui ta tahtis toru tagasi panna, ütles tundmatu terava kõlaga naise hääl. Hallo hallo, kas proua siliks saar? Olen telefoni juures vastase Ebla, kellega? Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui juba sama hääl jätkas. See pole tähtis, niikuinii ei tunne mind. Ma ainult, kui tohin ütelda, imestan siin. Kas teie, proua Silicter tõesti ei tea, kus ja kelle seltsis teie mees veedab iga neljapäeva õhtu. Hele sulges silmapilkselt telefoni. Jalad ei kandnud vankus lähimale tuulile nagu hoobi saanu. Ta istus käega pead hoides komberdad see järele oma tuppa ja lukustas ukse. Nüüd see oli siis sündinud. See vormitu, ebamäärane udukogu oli äkki kuju võtnud, oli saanud näo, otsekui oleks kogemata surunud salasahtli vedru ja see korraga lahtikaranud, paljastades sisu. Mõte hakkas jooksma edasi-tagasi, edasi tagasi, otsides väljapääsu püünisest, mis teda vangis hoidis. Neljapäeva õhtu nõnda joolise hääl ütelnud. Aga neljapäeva õhtuti istus Aado siliksa reeglipäraselt linnavolikogu iganädalaste koosolekutel, mis sageli hilja ööni kestsid. Hella tundis üha peapööritust. Teadmatus oli valustki, teravam tõde. Ta pidi kätte saama tõe, kui ta seejuures hukkukski. Kas ta silmad olid olnud nii pimestatud, et ta isegi ei osanud kellelegi peale kahtlustust suunata? Kas ta tundis, oli ta mõnikord enese teadmata näinud kohanudki seda naist kuuluste naisterahvas, nende ühisesse tutvuskonda, kus ta ise Herla silik saar oli vahest midagi aimamata ta kätki surunud ja soovinud talle tere tulemast üle omale. Kuidas oligi see salajane võidukas võistleja endamisi muianud tema pimeduse ja kergeuskliku see üle? Ebla ei teadnud isegi seda, mis nägusa tundmatu oli brünett või blond alles parajasti õitsele puhkenud või vahest juba üliküps oma viimset kaardetavat õitseaega nautiv naine. Tema esimene selge mõte, kui see viimaks vabanes oli teha rutuline lõpp kõigele ühe korraga sõlm läbi lõigata, minna ära, nii kaugele, kui teed jätkub, taanduda peitu, kuni haavad jõuaksid kinni kasvada ja selle järele alustada uut iseseisvat elu. Siis pääsis nutt lahti. Metsik külmavärin, raputas ta õlgu. Kuna ta heitus kummuli põrandale tagasi hoidmatult nuuksudes. Helle siliks saar oli vastuharjumust maganud sügavasti ja kaua, kui ta kord unesabast oli kinni saanud. Päike oli juba kõrgel, kiired tungisid päris vägisi kuld viirudena tumedate kardinate vahelt läbi. Keegi toatüdruk arvatavasti oli sees käinud tema kuulmata ja asetanud kohvi kandemiku lauale. Kell käis juba ühtteist. Ta tõusis, tõmbas hommikumantli selga ja nihutades kardinad kõrvale, avas aknerist seliti. Kardinad hakkasid mahedas tuuleõhus kohe lehvima ja aiast üsna akna alt. Toomas tuppa ja Smiinide lõhn. Hiblauli sündinud jazz, miinide õitsades ja nende lõhn oli teda tervitanud pulmapäeval ning tervitas nüüdki kuldpulmade hommikul. Lilled olid nagu valkjaskollane vaha matuseküünalde värvi. Kuid lõhn joovastav Volbe nagu armastus. Nagu armastus. Ta heitis pilgu aknast välja ulgumeri seal all, nii kaugele, kui silm ulatas, sätendas päikesepaistes kuulajas enese ees nagu mängeldes tumedat vallatut, virvendust valvatud sellest hoolimata tundis Hebla enese kerge ja värskena. Ta naeratas hommiku heledusele ja vees etendusele ka eilse õhtu mälestustele. Kõik oli ju lõppeks tasandunud. Elu jätkunud endisena. Õnnetunnegi oli naasnud küll mitte ülegi, vana nagu ükskord. Ka armastust võib paigata, nägu kärisenud riiet. Miks karta vanadust, mõtles Ebla siliks saar oma kuldpulmahommikul. Vanadus toob rahunemise, avardab hinge väljavaated, taltsutab tormid ja annab rahu. Oli ilus olla vana. Kõik oli juba kaugel, ammu möödas, unenäoks ja kangastuseks muutunud kannatuski. Möödunud öine ahastus, mis oli teda valvel hoidnud. Ka see oli vaid olnud ja läinud tormi järellainetus. Samuti, kui väidetakse, kaua aja eest ära saetud liikme tüükagi veel valutada, huumad paha ilma eel. Helle siliksar teadis, et siitpeale ei kohkuks isegi surma ees. Mis selle taga peitus, oli inimsilma eest varjatud. Aga seegis, riie kerkis kord. Nii nagu hommikune udu uue päeva teelt. Ja kõik saak selgemast selgeks.