Järgmisel hommikul tõusis David talutavalt taastunud tervisega. Hiljuti see reisi ainus ebameeldiv tagajärg oli see, et tema tuba koos sisustusega näis kõvasti õõtsuvad. Pärast hommikusööki otsustas ta meelt lahutada. Uurinud välja, kus asub surnuaed seadis ta sammud sinna. Tali sealse kalmistu tema jaoks uudsest väljanägemisest võlutud ning tundideks lonkima keset õitsvaid põõsaid ja suuri puurist, mis tavapäraselt ehivad katoliiklikke kalme. Mõtisklevad vaatlused ülendasite hinge ning tekitasid söögiisu. Ta kõndis tagasi linna ja astus inglise kondiitriärisse. Ehkki David nugis hoolega saia, ei jäänud talle märkamata noor leinarõivais naine kes sai just oma koogikese söödud. Kõik, mis seotud matustega, äratas Tavidi salatihuvi. Ja ta heitis noore daami poole palju sagedamini pilke kui heitnuks siis kui too olnuks valgetes roosades sinistes riietes. Ei tea, kes tal küll surnud on, mõlgutas ta. Põrm peab olema juba maha maetud, sest muidu ei saaks ta avalikkuse ette ilmuda. Daam maksis koogi eest läks minema. David tasus kohe maiustuse eest. Järgnes innukalt neilisele, nii nagu ta oli lapsepõlvest saadik harjunud järgnema pumpasiinija kreppi kandvatele mustas tundmatutele. Tallenes naeratavat õnn. Jälitanud leinariides daami kraan rüü lõpust poole maad. Bootini pillas neiu oma patistist taskuräti maha. Davide kajastus paar kärmed sammu, et südamevalu juurde kuuluv ese vaistlikult üles korjata. Ta ulatas taskurätid tundmatule tagasi. Daam seisatas, võttis pakutu vastu, naeratas digikniksu ning sisenes kärmelt oma isa elukohta. David seisis mõne sekundi musta daami maja ukse taga kui elukutseline vaikiv leinaja kuid kogus end tasapisi ja kahetses, et tal polnud õnne tutvuda talle noore naisega päris matusepäevast. Heitis kiire pilgu võõrastetoa aknasse ning pöördus hotelli tagasi. Einelauas istus ta erakordselt hea välimusega noore mehe kõrvale, kes paistis väga soovivat temaga vestlus üles võtta. Peagi oli David juba kõnelemas noormehele oma hommikusest jalutuskäigust kalmistul ning huvitavast suhtlusest kellelegi daamiga mustas. Te vist olete siin mandril olnud alles lühikest aega, uuris nägusate näojoontega, võõras. Seda küll, söör. Tekkis vaikus, paus. Võõra terased tumedad silmad lõid varjatud lõbust sädelema. Ent ta sai oma rahuliku moe tagasi, kutsus kelneri ning küsis pudeli šampanjat. David märkas, et tema heldekäeline naaber täitis enda klaasi järel kohe ka tema oma. Teie terviseks, söör, ütles noormees toosti. Tänan teid lahkuse eest, kostis David maitstes seda kihisevat jooki. Esimest korda elus. Veel üks klaasike teile, sõnas võõras ning lisas ja edukad kuramaaži pärijanna, aga mustas. Pärijanna aga imestas David muidugi. Ja mina, kes ma nägin seda juhtumit pealt, panin tähele, ta naeratas teile viisil, mida ei saa kaheti mõista. Ei räägi ometi tõsiselt. Räägin ikka. Kas te tahate öelda, et ta armastab mind, sattus David segadusse vilksas peeglisse vaadata ja oli oma kiirpilgul nähtud näoga pigem rahul kui rahulolematu. Võtke kuulda minu hüva nõu. Asus tema uus sõber teda juhendama. Minge täna õhtul teatrisse ja sisenege julgesti, härra, täitame looži. Härrad täitami looži. Noore daami nimi on täita, tema ema on surnud. Ja ta on tolle väikest kasvupruunis parukas džentelmeni, pärja, kelle loosiste täna õhtul istet võtate? Te olete küll väga lahke, aga ma ei ole seda, härrat kunagi ei näinud ja ma vist kahtles David. Tulge minuga kaasa. Te pakute mulle inimesena huvi. Ma tunnen seda daami väga hästi. Ta ootab teid ja teid võetakse kenasti vastu. David aeti nüüd ruttu lauas püsti, vastutulelik noormees hakastele saatjaks ja nad jõudsid peagi teatrisse. Tulge siia, kutsus sõber, juhatas ta esimese rõdu kõrgusel paikneva loosi ukse juurde ning piilus läbi loosi tagaseinad paigaldatud pisikese akna. Vaadake ise, nad on kohal. Teil tuleb nüüd astuda loosi. Astuda loosi, protestis David. Võimatu, mida nad minust siis küll arvaksid? Nüüd on juba hilja taganeda, ütles tundmatu noormees. Koputas valjusti uksele ja kadus seestpoolt, avas otsekohe kellelegi kaunis käsi. Ukse ukse avas, seisis David täies pikkuses näidis petlikult uksele prõmminud. Siseneda sooviva isikuna. Esireas istuv väike eakas mees pöördus järsult teda vaatama. Tavidi suureks hämmastuseks, noogutas hommikul kohatud noor naine talle ära tundvat, naeratades pöördus isa poole ja tähendas. Paps, see ongi see härrasmees, kellest ma sulle kõnelesin. Ta on kohtunud meie Pikhof skeite tänava sõpradega. Või nii, ütles härrad, täitam. Rõõm teid näha, söör. Ma ei mäleta, et mu tütar oleks maininud teie nime. Olnuks küll väga veider, kui ta tütar Tamainenuks, sest ta ei saanud ju ka ise Davidi nime kuidagi teada. Minu nimi on David Adams, söör, tutvustas sissetungija ennast erutusest väriseva häälel. Rikka härra Adamsi poeg, paps, täiendas tütar sosinal. Rikka härra, tantsi, poeg, amps amps. Ma ei tunne sellenimelist, härrad pole temast kunagi kuulnud. Noh, väga võimalik. Pomises vana mees teatribinokliga lavale vaadates, teeseldes end etendust jälgivad, mis Sestetab prantsuse keeles sõnakestki aru ei saanud. David oli vähese jutuga, nagu tal kombeks, ent veetlev daam mustas kõnetas teda aeg-ajalt. Ning siis silmas David nägusat noormeest, kelle vahendusel ta tolle meelepärase perekonnaga tutvunud istumas teise rõdu kõrgusel loosis otse nende vastas. Et too hetkekski neilt pilku ära ei pööranud, järeldas David loogiliselt, et uut tuttavat huvitab väga, kas teda saadab edu. Kui etendus läbi, sai pysti speli täita käe Davidi käevangu. Vanade heitan pani oma sineli taolise palitu selga, vaatas meie kangelast ning küsis tütrelt sosinal. Mis ta nimi oligi. Jamps isi, kostis daam Zotovoodse. Haige ja, ja ta on rikka Tamsi poeg. Ikka, paps, kiitis preili täita. Minge teie mu tütrega edasi, õhutas vanahärra David, et see trepp on nii ohtlik, et ma järgnen teile parem tasapisi. Nii jalutasidki David ja preilid täita. Kaunimaid neiusid siin linnas juba Davidi esimesel Polonius viibimise päeval. Kuuvalgel tõsineb, vestlesid omavahel vähe, ent ei lausunud mitte midagi asjakohast juhul, kui neil mõlemal armastus meeles mõlkus. Aga kui nad teineteisest lahkusid, kutsus neiu Davidit järgmiseks õhtuks enda juurde külla teed jooma. Just sel hetkel komberdas tüdruku isa nendeni, kordas kiiresti tütrele sosinal oma ennist ise küsimusi ja suvatses siis tütre küllakutset toetada. Kas on võimalik, et ma olen armunud, mõtles David, järgmisel hommikul tardus veidikeseks liikumatuks ja jätkas siis habemeajamist. Ja kas võib-olla mõeldav, too noor daam armastab mind kivistus veel kord ning naeris siis kohmetult enda üle, määris uuesti lõua vahuseks. Loomulikult ei vastanud ta mõttes viimasele küsimusele eitavalt. Ta alustas uut päeva nõtkel sammul. Milline kõnd oli tema puhul varem olnud tundmatu? Söögi ajal istus taas oma lahke sõbra kõrval. Sõbra nimi oli täierdan. Õhtu saabudes pidas ta õhinal kinni kõneldud kohtumisest. Võttis jalge alla tee, härra, täitame poole. Õhtu oli mahe. Kutcher Herden oli soovitanud tal panna tingimata selga avar Macintoshi vihmamantel, mis oli täpipealt luitunud, pruuni paberi värvi, nagu me juba oleme korra nimetanud. Sõber kohendas mineku eel isiklikult selle volte, misjärel suundus David kosjakäigule. Maja uksele, koputades värises tal käsi, süda hakkas koridori sisenedes kõvasti peksma. Ent millised tunded teda küll haarasid, kui kaunis noor daam naeratades talle võõraste toast vastu astus ning kindlasti nõudis, et ta võtaks endale mantli seljast. Neiu võttis koguni oma kätega selle tema õlgadelt ja riputas varna. Oli veider David pärast säärast vastutulelikkust noore daami poolt nägi daami terve õhtu jooksul õige harva. Tema ja vanahärra istusid vastakuti ning jõid esimest tassi teed, mis toodi valmis tehtuna võõrastetuppa ja rümpasid Todi, mille kohta täitame uhkustas, et ta on seganud selle isiklikud, kõige heaks kiidetud omal viisil. David sai algusest peale oma võõrustajaga hästi läbi sest ta oli nii loomult kasvatuselt kui ka pärilikkuse poolest tummahammas. Seega oivaline kuulaja. Kuigi vanahärra lauses oma jutu seas harva miskit, mis oli kuulamist väärt, armastas ta lakkamatult lobiseda, kui talle vahele segatud. David vaatas pooleldi ärkvel olles pooleldi tukkudes küll kaminatuld, küll põlevaid küünlaid kaminatuli tõidele meelde, matuserongid. Kindlad, aga meenutasid surnukirste ja surilinu. Kui saabus aeg lahkuda, ilmus prillid täita välja võttis varnast luitunud pruuni vihmamantli ning aitas naeratusega, mis oli ennistes tere tulemast määratluse koopia teavidele, mantli jälle selga ja saatis teda pilguga kuni tema majast väljumiseni. David polnud varem tulnud selle pealegi, et ta võiks kunagi elus armuda ega olnud ealeski osanud kujutleda kõrvarõngaste ja ilusate väikeste jalakestega. Kaunista roosa põsksett neiut temasse armumas. Aeglasel sammul koduhotelli poole kõndides mõlgutas ta tõsiselt ja pisut nukraltki mõtteid olukorra uudsuse üle. Härra oli kutsunud teda järgmiseks õhtuks taas külla. Preili täitev oli isa sellest südilt toetanud ning tundnud hoolitsevat muret tema tervise pärast, mis oli nii liigutav. Tulgegi kindlasti oli neiu talle öelnud ja langemale vihmamantel tingimata selga, sest õhtud on jahedad. Kas sai miski pakkuda veel suuremat rahuldust? Ta tõmbas Macintoshi endale tihedamini ümber ja kiirendas sammu. David hakkas pidama jäänud vastassoole märkimisväärselt ligitõmbavaks meheks ja otsustas kirjutada isale kirja küsimaks, kas too annab loa kübaras, aeg käes, teha preili, täita meile abieluettepanek. Hotelli jõudes jalutas ta uhkelt kohvituppa leides sealt oma silmnähtavalt elevil noore sõbra härra äärideni teda kannatamatult ootama. Samas niipea kui ta oli astunud üle kohvitoa läve, tormas ära Herdan tema juurde ning aitas tal vetthülgava Macintoshi vihma manudki lahti haakida ja seljast ära võtta. Armas aeg, kas ikka on niisugust heldekäelisest vaja, imestas David säärduse tähelepanu üle. Ma ei tahaks teile sugugi tüli teha. Rumalus. Vaidles noor hääldan, see pole mingi tülivaid. Puhas rõõm. Jätkas abistamist, kuni sai haagid lahti ning viis vihmamantlitoa kaugemasse otsa heitis selle hoolega kokku ja asetas toolile. Mõne aja pärast soovist ühtegi poole sõna pealt Davidile head ööd, võttis küünla ja kadus oma tuppa. Davidil ei olnud sugugi kahju, et üksi jäeti, sest ta eelistas preili täitumist pigem mõelda kui kõnelda. Heitis päris hilisel tunnil voodisse, kus unistas, kus ta koos noore daamiga greif sendis ülirõõmsas meeleolus matusetõllas ringi sõidab. Inimlik õnn öeldakse olevat haripunktis, mil surelikku õnnistatakse suisa topelt kui talle saab osaks nii piiritu armastus kui ka omakasupüüdmatu huvi. Meie kangelane tundis end toona just sellises olukorras oma palju helisemas muutuste ja võimalusterohkes elus vaatastanoile, üürikestele, rõõmutundidele tagasi, kui ühele haljale täpile rämpsu täis mälus. Päevasel ajal nägi David täitumi harva härrade heitamis süvenes inglise lugemissaalist tundide kaupa ajalehtedesse. Preili täitanudki õmbles, riietus ratsutas eeslitel riietus ümber ega õhutanud kunagi Davidit ennast hommikul külastama. Sellest veetis David neiu seltsis õhtu õhtu järel. Tema lahke ja muretsevalt hoolitsev omakasupüüdmatu sõber aitas tal alati hotellist lahkumise eel end vihmamantlis mähkida. Preili jälle võttis iga kord nii hellalt ja meelitlevalt tal selle õlgadelt ja riputas hoolikalt nagisse, enne kui ta noore daami isa palge ette astus. Kas ma võiksin sind preili täitumile esitleda pakkuse David ülevoolavas tänutundes kordama sõbrale? Vastas too, mul pole plaanis abielluda. Mis tähendab, pole plaanis abielluda, mis sellel tutvumisega pistmist on? Kui sa plaaniksid abielluda, ei häiriks see sinu ja minu vahele tekkinud usalduslikust. Ja muidugi mitte, soostus äärde naerdes. Nonii, mehena, kes ei kavatse abielluda, võiksid saju saada Rebeccaga heaks sõbraks. Sa oled väga lahkem, tunnustas sõber, püüdes mitte enam naerda. Mul oleks väga hea meel, kui ta sõbruneksite, lausus David südamliku tundelisusega. Ma ei saa ju kuidagi unustada oma tänuvõlga sinu vastu, haaras George Erdeni Parema käe pihku ja raputas seda agaralt. Aga kas sinul on abielu mõtteid peas? Küsis George. Minul tähendab, muidugi, kui kui mõni daam suhtuks minusse pole hoidvalt, siis. No loomulikult, mehed ju ei taha olla kellelegi vastumeelsed. Ja millised on su plaanid? Auväärsed söör hooplase David end sirgu ajades. Mõistagi kui te abiellusite, kuhu seda siis elama viiksid? Reiv sendi Saipressi villasse. Mina küll ei julgeks sihukese nimega majas magada, ütles erdanud, tehtud tõsidusega. Ei julgeks või, hüüatas David, kel polnud just väga tugevad närvid ja kelle und oli lapsepõlves sageli häirinud teadmine, et ta lebab surnuaia kõrval. Ei julgeks, kinnitas George Herdan. Ma sureksin hirmust. Mis sa nüüd, David puhkes närviliselt naerma, mina küll ei karda. Kui sina ei kardagi, küsis tema vestluskaaslane lükkas juuksed sõrmedega tahapoole ning tegi kabuhirmul inimese näo. Ega ma taha sellega vaime naeruvääristada, ütles David, näost valgeks minnes, reetes nii erdinile oma tegeliku hetkeseisundi naeruvääristada. Osates sõber, mina naersin kord üleloomulike ilmutiste üle ja tahad, ma räägin sulle sellest, mis siis sai. Kui, siis ainult päevavalges, kui lubad, arvas David ning tõusis püsti, et küünaldele tahte lühemaks näpistada. Just praegu on selleks kõige parem aeg, kuulutas, eeldan, kustutas mõlemad küünlad ja lisas. Võta nüüd uuesti istet ja ma jutustan sulle selle loo kaminatule nõrga kuma paistel.