Seadnud end mugavalt polsterdatud tugitoolis istuma alustas George, hääldan poisipõlves, kuulasin ühe vana naise jutte alati naerdes irvitades. Eriti kui neis vaime esines. Ja see ei tähenda, nagu poleks eakad memmed mulle üldiselt meeldinud. Aga kas me ei kaldu, aasime endale kallite inimestega, soovisin umbusuga suruda maha vastastikust kiindumust oma aastatest tuttavate ja iseenda vahel. Nimetatud vanake põlgas küllap eriti mu lugupidamatult naeru. Näis siiski tahtvat tekitada minus huvi ja panna mind naudinguga kuulama tema kujutlusvõimele lõbu pakkuvat jampsi. Tal oli tõesti elav kujutlusvõime, mis nägi igas mõisahoones pesitsevad tonte ning igas kapinurgas kodukäijaid. Mõistis igasuguseid vanu lugusid omal moel üksikasjaliselt tõlgid, seda. Oma hääl ja jutustused köitsid teda ennast väga ja ta heitis nördinud pilke neile, kes söandasid pidada neid inimeste närvidel mängimiseks või püüdsid leida temas imelikke kalduvusi. Ta elas oma loomusele täiesti vastavas kohas vanas Elizabethi-aegses härrastemajas, milles oli suur ja kõrge hämarsaal väga pikad vahekäigud seinavaipadega kambrid. Hoonet ümbritses vallikraav. Olen selles majas veetnud ilusamaid päevi. Poisikesena kuulasin kooli vahel pikkadel pimedatel talveõhtutel esimest korda vanaperenaisest jõudsi imelisi jutte ja söandasin kohe ka nende üle naerda. Kuigi sälli kius oli moodby harrastamas vägagi tähtis isik, ei olnud ta loomulikult seal majaproua. Minu võõrustajaks oli ajal, millest tahan rääkida hoopis noor 23 aastane Baronet, söör Charles mopi. Võõrustaja ei annaks aga kaunis 19 aastane vastne proua väikse koolipoisina, nagu just mainisin, olin olnud seal majas märksa vanemate inimeste, oma sõbra Söör, Charlesi isa ja ema külaliseks. Söör Charles käis siis ka koolis nagu minagi. Kõneluseks ajaks aga puhkas too auväärt vanapaar oma kirikupingi alla maetuna igavest tund. Ent mu endine mängukaaslane Charles, kes oli nüüd paranet ja abielumees võttis mind samuti alati lahkesti vastu. Perenaine sälli juhus oli teeninud moodbee härrastemajas majapidajanna juba 50 aastat. Ta oli sündinud mõisa maadel asuvas väikses majakeses ja pidas end selle pereliikmeks. Charles oli alati olnud tema pailaps. Kui mina naersin majapidajanna imepäraste lugude üle avalikult, siis Baronet kihistas Vaides nii-öelda varrukas. Vaidlesin jultunult suurt auväärsele jutustele aina vastu ja ütlesin otse välja, et ei usu teda, kuid Charles naeratas talle rahustavalt, teeseldes hirmuvärinaid ja väitis, et ta ei julge majapidajanna jutu mõjul peadki pöörata, sest kardab näha oma küünarnuki kõrval mõnd viirastust. Ent usun, et olin sellegipoolest jutuvestja soosik. Võisin ju siiski alati olla kindel, et kuulen ta parimaid lugusid kõige paremas esituses ja tema soovis loomulikult minusugust suurt kahtlejat ümber pöörata. Sulle söandan kinnitada, et ma ei suutnud teda vananaisterahvastega tema jutustusi ealeski tõsiselt võtta. Tema lood või ka jutustamisviis avaldasid mulle sageli sügavat muljet. Ent mu umbusk tulenes esialgu mõttest, et maailm arvab kergeusklikke ehk argpüksid, eks edaspidi jäingi umbusklikuks osalt soovist olla järjekindel. Põhiliselt aga selleks, et majapidajanna tüüdsi ärritada. Läksin oma väljakutsuva hoiakuga nii kaugele, et kuulutasin, kui olin tema tondijutud üle naernud, et elada majas ja magada kambris, kus kummitab ning mida külastavad koguni päris ehtsad vaimud oleks mulle vägagi meeltmööda. Sällid jõus, vangutas siis kortsulist pead, osutas mulle Louise sõrmega ning manitses aeglaselt ja pühalik tõsiselt, noormees, noormees, vaata ette, mida sa ütled. Juhul kui surnud suudavad külastada elavaid, siis me kohtume taas pärast seda, kui olen maetud Molpi surnuaeda. Mõne aja pärast hakkas näimed, minagi olin väikese maatükikese pühitsetud mulda, enne teda oli jõuluaeg ning ma olin nagu alati sõbral charsel külas. Charlesi vennad ja õed olid seal ning Me olime lõbusas tujus nagu noored, täis elujõus inimesed ikka, kui kokku saavad. Tavatses ime tihti istuda, südaöösiti suurest tumedast tammises seinavaipadega kambris, et olla meelega sünges õhkkonnas, kuni sisenenud majapidajanna jussi, selge surmtõsine hääl. Me tähelepanu endale tõmbas. Kui ta vait jäi, võttis minutikeseks maad vaikus, mis lõppes meie ülilugupidamatu itsitusega. Siis otsis too vanadaam silmadega üles, minu. Vangutas taas pead, osutas mulle sõrmega ning kordas uuesti oma hoiatust. Just tolle külaskäigu ajal jäin ohtlikult kõrgesse palavikku. Perenaisest säilid, jussist sai minu pühendunud põetaja. Ühel päeval ütlesin nõrga ja väetina pooleldi tõsiselt, pooleldi nöökamised. Nüüd paistab, et hoopis tema saab minupoolse post Mortem külastuse osaliseks. Ja temal võib-olla ei tekigi võimalust oma niidistik korratud lubadust täita. Ta vangutas jälle pead. Osutas mulle sõrmega, aga ei lausunud seekord oma hoiatust. Mulle paistis, et vaid mu abitu seisukorra tõttu. Kuidas tervenesin, hakkas too eideke sõnum perele juba naljanumbriks saama. Kuigi mul oli oma saladus piinlik meenutuskuist, tundsin haigevoodis lebades hirmujudinaid, mil majapidajanna sõrm mulle osutas. Püüdsin seda meenutust alla suruda, kui see aga üle ei läinud, naersin veel valjemini kui kunagi varem ning paistsid välja veelgi muretum. Molt härrastemajast. Viimaks ära minnes mõtlesin mõne kuu mandril ringi reisida. Lahkusin sõbralikest kaaslastest, kes kogunesid trepile minuga adjöö jätma. Istusin tõlda, pöörasin trepi kõige ülemisel astmel kniksu tegema ja silmi pühkiva majapidajanna sällid jussi poole ning laususin, et loodan kohata mõnd ehtsat saksa pahareti, enne kui teda uuesti näen. Ta näis seepeale pahandavat ja Digestuvat ning vangutas pead näol õel naeratus, millest mada palgel polnud varem kunagi näinud. Sirutas muidugi nagu alati sõrme mu suunas. Ja kui tõld minema sõitis, kuulsin tema suust selgesti sedasama vana ähvardust. Kuid te siin üle aasta mandril reisisin kiirelt sinna-tänna teadmata eriti ette, kuhu ning esimese kahe kuu jooksul polnud mul oma poolt või sõpradega mitte mingit sidet. Naasin Reini jõge pidi külastades kõige kuulsamate, vanade saksa lugudega seotud paiku. Latentsed ebaausa seemned läksid minusse peale punga ja puhkesid õitsele. Ja ma mõtlesin, et tagasi Inglismaale jõudes sobib suurepäraselt vanale sallid jussile heaks seltsiliseks mitte üksnes tema tähelepaneliku kuulajana, vaid võinuksin nüüd igale tema palale enda omaga vastata. Niipea kui olid levinud teated mu tagasitulekust saabus söör Charles Molpi poolt lahke kiri, kus paluti mul kindlasti külastada tema härrastemaja. Kiri lõppes sõnadega. Leeri soovib tungivalt, et annaksin teada kurva uudise. Oleme hiljuti kaotanud sinu eaka sõbra perenaise sällid jussi. Aga seda pole mõtet sulle teatagi, kui ta on juba oma nii tihti korratud hoiatust järginud. Ma ei ole suuteline kirjeldama, millist mõju avaldas uudis väga vanaks elanud majapidajanna hingusele minekust minu vaimule jänesetundele. Ma ei suutnud, see pole muust enam mõeldagi. Too ähvardus paistis jäävat igavesti mu kõrvu kumisema ning arvasin, et hakkan alati nägema vaimusilmas minu poole osutavat luist sõrme. Vanainimese vangutavad pead. Pelgasin muult härrastemajja minna mitte niivõrd sellepärast, et Cartnuksin vana naist salt puuduvat vaid tundsin hirmu. Ta võib-olla ei puudu sealt. Mõtlesin, et teised ei pruugigi teda näha. Kuid mulle võib, ta vilksatab nagu kuu pilve tagant ning mul võib tulla jube öö. Samas oli mul ju võimatu sihukesi kartusi üles tunnistada ning nimetada neid ettekäändena, miks ma oma sõbra küllakutsest ära ütlen? Vastupidi, ma nõustusin teda külastama saates kirja, milles ei vihjanud kordagi majapidajanna jussile. Kokkulepitud päeval mis oli hämar novembrikuupäev, vastasin Molpi härrastemaja ukse eest ellast maha. Sõbrad tulid mulle välistrepile vastu. Mina heitsin tahtmatult kiirpilgu kohta, kus vanadaam oli mu äraminekul seisnud vaid tema oli seltskonnast puudu. Siiski tundus mulle, nagu seisaks ta ikkagi nende seas ja vangutas pead, sõrm välja sirutatud, sosistades toda unustamatut hoiatust. Sõbrad panid kindlasti mu peataolekut tähele, ei aimasid selle põhjust. Vähemalt on nad hiljem nii väitnud kuid tol hetkel ei teinud nad sellest välja ega maininud lahkunud majapidajanna jussi. Parajasti oli õhtusöögi valmistamise aeg pimedusele saabumas ning mu sõber juhatas mind mu tuppa. Panin küünlad lauale, jättis mu sinna rõivaid vahetama. See oli sama tuba, kus olin lebanud ägeda haigushooajal. Voodi ja mööbel olid samad. Kõik paiknes praegugi, nii nagu siis. Alles oli diivan, kus vaene sälli oli puhanud öösiti, mil oli vajanud tema abi. Ning kamina juures märkasin oma arust sedasama keedunõu millest ta mulle südaööks teedel ei teinud. Oleksin andnud, teab mida, et mul oleks pakutud mõisahoones mõni teine tuba. Kuid mis mul teha oli, kas pidin enese ebauskliku hirmu teistele üles tunnistama? Mina, kes olin ju nii tihti teiste inimeste hirmudele naernud. Riietusin ruttu ümber ja läksin alla võõrastetuppa. Peagi teatati õhtusöök valmis olevat ning ma kõndisin leedi mopi käevangus läbi nõrgalt valgustatud ruumika saali mille lõpus tuli meil suunduda koridori, kuhu oli avanenud ka majapidajanna toa uks. Uksest möödudes põrkusin tahtmatult tagasi. Mu pilk oli püsinud koridori sügavuses ja seal kas võis olla pettekujutelm. Nägin kauguses majapidajanna tuhmid Domendavat. Kogu minu kaaslased küsisid üllatunult, miks ma seisatasin. Vaatasin veel kord sinna suunda, ei näinud enam midagi. Nimetasin oma ebalase põhjusena marmorpõranda libedust ja kõndis ja nii edasi, isegi toa poole. Mul polnud kunagi olnud selles majas on niivõrd üks luist õhtut. Ent ma ei tundnud ka mingit soovi minna voodisse. Viimaks pidin ikkagi süütama küünla ja asutama end võõraste toast lahkuma. Leedi Maud väljendas enne, kui suundusime tubadesse külalislahket lootust, et magan öösel hästi. Sul on seesama tuba, ütles ta, kus olid haigena? Selle sisustus on jäänud endiseks, mistõttu tunned end ehk seal koduselt. Aga ledi ei lõpetanud lauset, vaid ohkas ja siirdus oma tuppa, kuid olin kindel, et ta pidas nagu minagi silmas kadunud. Heitsin voodisse jätnud puuküttel kaminasse suure tule üles kuid jäin magama alles tüki aja pärast. Kui kaua olin maganud, ei tea. End, ärkasin surnust nähtud unenäost kindlas veendumuses, et olin kuulnud toas mingit heli. Lebasin hirmuvärinal mõne sekundi ärkvel. Ümberringi oli vaikne nagu hauas. Kuni söandasin tõmmata voodikaardina teest ja vaadata toas ringi. Kaminatuli oli kahanenud, vähestaks hõõguvate süteks, mille valgusest siiski piisas, et näha tervet tuba. Ent mitte midagi sellist, päris selgelt. Kõige kaugemas hämaramas servas asus ikka seesama diivan, millel kas mu silmad petsid mind lebas majapidajanna sälli kogu täpselt nagu minut tüüfusepidamise päevil. Ehk oli sinna jäetud kogemata mõni rätt, mantel või muu riietusese, mille kujutlesin hirmuga inimkoguks. Tahtsin selle kindlaks teha, sest niikuinii poleks tol hetkel olnud midagi hullemat. Kahtlusest. Tõstsin pea ja tõusin voodis, istukile. Ei olnud seal ei räti mantlit ega ka muid riideid mitte midagi peale majapidajanna. Ma ei tea, mis mul hakkas, kuid hüüdsin teda meeleheitliku pingutusega. Hüüdsin surnut nimepidi samasuguse häälega, nagu olin haiguspäevil kutsunud elavat inimest. Korraks tekkis vaikus ja siis kus ma küll mõistaksin sulle kirjeldada oma ehmatust. Kogu tõusis aegamisi diivanilt. Ja järgmisel hetkel oli sällid jussi, silmad pööratud minu poole. Ta vangutas kortsulist pead, osutas mulle kuivatu sõrmega. Ja kuigi ma ei kuulnud ühtki heli, sain tema liikuvatest veretutest häältest aru, et ta võidu rõõmutses oma ähvarduse täidemineku üle. Ma ei liigutanud, end, ei öelnud enam sõnagi. Istusime ja vahtisime teineteist. Olin temast vaevu rohkem elus. Viimaks läks ta liikvele kõndis läbi toa ja oli valmis andma mulle omatehtud, miks tuuri nagu toona mu haiguse ajal teelusikas puudutas täiesti helitult klaasi. Vanadest loomutis, ligines hääletult mu voodile, ulatas võlurohu. Ja ma tundsin, et kasutu on seda tagasi lükata. Ehkki see polnud valmistatud elava inimese käega ning tegi elus inimese kindla peale oimetuks. Teadsin, et olen määratud seda jooma. Hoogus kartsin hukatusliku nõiajoogi jäist külmust. Kahvatu käsi oli endiselt väljasirutatud ning ma tõstsin klaasi uisapäisa ja hoogsalt huulile. Oi, hoopis kuum, kuum tulikuum, palavam kui leegid kohas, mille jätkem, nimetamata oli see nõiasõnadega loitsitud tõmmis. Kargasin ühe hüppega keset tuba, röögatasin valust ja hirmust ning varisesin täies pikkuses põrandale. Kogu Mootmide pere tormas kambrisse ja kukkus minu ümber. Ohjeldamatult naerma. Ja kõigi nende naerust üle kõlas majapidajanna sällid jussi. Talitsematun naerukegin. Ossa jumal, pahvatus David surnukahvatuna ja mina mõtlesin, et see oligi vaim. Mida sa edasi tegid? Lao neelasin peatselt teisigi klaaside tulist punš. Kuigi mul on Molpidega siiamaale kõige paremad suhted, olen viimane, kes sihukest tegu heaks kiidab. Mis siin heakskiit on, hüüatas David, sellest oleks võinud saada mõrv ja olekski saanud, kui mina oleksin olnud seal sinu asemel, jumala eest, pane nüüd ometi küünlad põlema. Muidugi soostus, hääldan, sul on nüüd aeg minna oma armsama juurde. Jälle riietas too isetu sõber õnnelikku armastaja raskesse vihmamantlis, mille preilid täita peagi kaunite kätega tal omakorda seljast ära aitas võtta. Kui kell pool kaheksa asetas preili taas Macintoshi Davidi õlgadele, mille ustav ja tähelepanelik härra hotellis temalt hoolikalt seljast võttis ning ilusti kokku voltis Härra täitan, oli erru läinud pandimajapidaja tulles vastu oma abikaasale kõrgete nõudmistega pikka kasvu naisele, kes oli apteekri viies tütar, oli ta pärast naise kestvat pealekäimist oma ärist loobunud ning asunud elama pläkissi. Käisid jutud, et näiliselt on äri küll sinnapaika jäetud, kuid tegelikult käib see salaja edasi jääd härra täita. Meie on paaril korral nähtud ilma kübarata seismas ühe pandimaja uksel, käed, püksitaskus, millest võinuks vägagi järeldada, et ta tunneb end seal hästi koduselt. Ukse kohal olevat nimi täita. Seda tükk aega hiljem, kui tema naabritele oli antud mõista, et ta nüüd jõukas vabahärra. Me nendime, et sellised kuulujutud liikusid, aga me ei kinni. Ta nende tõepärasust. Proua, täitame elu eesmärke, oli mehe pandi majandus põhja lasta, härrad heitum jälle kartis seda enneaegselt, upuvad, sest just äri hoidis tema isikut vee peal. Härra polnud kaugeltki mitte maailma targemaid mehi, kuid tal jätkus oidu vanemaks tähele, et paljud mehed, kes on oma äri katki jätnud, jäid ilma ka täisväärtuslikust elust. Hea poolest oli neil ehk juba liiga hilja omandada teistmoodi harjumusi ja leida uusi tegevusi. Nii et kui vanadest oli loobutud, elati edasi tegevusetult elu. Kui poisikesi hoiatatakse, et laiskus on kõige kurja juur, siis teadis härra, teid on suurepäraselt, et eakamad inimesed teevad õigesti, kui hoiavad meeles, et tegevusetus on kõikide hädade põhjus. Olgu siis minna põhja või jääda ujuma, veepinnale provot heita meile otsustavalt vastu seista oli mõeldamatu. Meditsiinilise elukutse omandanud džentelmeni viienda tütrena soovis toola tingimata ise hakkama saav daam. Loovutades abielutõotuse ka oma käe pandimajapidajale, mis ei jätnud talle võimalust kätt tagasi võtta oli ta kindlalt otsustanud hoiduda alandumast kulutama enda heaks pandimajast saadavat kasumit. Härrade heitame oli oma naisest tublisti vanem, nii et viimane nägi teda pigem isa valguses või vist õigemini öeldes ameti tõttu hoopis kui onu. Härra ise oli armastav leplik, nagu kõik endast tunduvalt nooremate naistega abiellunud mehed mistõttu andis ta naise pealigemistele nii palju järele, et loobus suurest pandimajja järjest Holburnis, kust ta teadaolevalt tuli kaua elanud ning kolis äritegevusest näiliselt tagasi tõmbununa pläkissi. Siiski varu seda endale mängumaa kuskil City's, kus sai tegutseda naise eest varjatumalt jagus, pandi majandus polnud veel kuigi arenenud. Proua täita ei saanud ju mehe niisugusest sammust teadmatuses olla, kuid uskus, et mitte keegi peale tema sellest ei tea. Ja leppis sellega kahel põhjusel. Esiteks oli härrad täita siis terve hommiku tal jalust ära. Teiseks tõi mees koju saabudes talle vahel lepitavaid kingitusi sõrmuste, kaelakeede, prusside ja muu näol, mida nende õnnetud endised omanikud polnud suutnud enam välja lunastada. Me pole veel maininud, et proo täitumine tõi ühel päeval härrale pandi, mis oli tollele ülimalt meeltmööda. Nende ainsa lapse. Pekkimis rinda kisas ja kasvas jõudsalt nagu väikelapsed ikka. Kui tüdruk keerulisse kooliikka jõudis, nõudis proua, täitame Klefemkamanil elavaledytmerid arstlikku nõustaja härral linti. Lapselaps on talle igati sobivaim õpetajahärra. Kui nüüd hakata maksma tütre kooliraha 300 nael aastas ning Becki ases õppima peenes linnalähedases seminaris. Koolis tutvus tüdruk väikeste daamidega, kellel olnud määratud viibida ja liikuda sootuks teistsugustes sfäärides. Ta õppis seal seda, mida keskklassi kuuluvat laste vanemad alati näevad ära unustavad, et kallistes koolides nii läheb. Õppis vihkama oma kodu ning vaatama isale, emale põlgusega, ülalt alla. Becky omandas peagi prantsuse keele, oskas tantsida ning harfi klaverit mängida. Kui ta kodus käis, seati pläksissis Väikse lavendli maja eesmises võõrastetoas üles Erary ja provodi. Tuntumad muusikariistad. Noor daam aga tundis sellegipoolest igavesti näitas üles rahulolematust, sest kellele oli tal mängida. Paps ei eristanud üht viit, teisest. Talle meeldis vaid, kui mängiti võimalikult valjusti. Vahelisele empsil aga ei olnud mingit muusikalist maitset. Naabrid vähemalt nood, kes suvatsesid endist pandimajapidajate tema naist külastada olid vaid koodid, neist sugugi mitte paremad ega liikunud peenemates ringkondades leidis säära häid ja preili Maria vington preilid perfektiakadeemiast vaadanuksid äraütlemata põlastavalt neile ülevalt alla. Tütar veetis seetõttu koolivaheaegu nurinal ning õhkas asjatult meelelahutuste järele, mis olid kodus kättesaamatud. Härrad eitan, vaatas oma kaunist tütart Aubaklikust kaugusest ning hirmuga segatud imetlusega, sest too aina laitis isa, et ta räägib tühjast-tähjast. Ehkki prouade heitum pidi sageli taluma kauni preili ninakust, tundis ta ema uhkust last külalistele näidates ning tutvustades. Minu tütar kuigi nägi pekid seepeale vihastavad ja avalikult nende üle irvitavad, kellele teda esitati. Meil pole mõtteski mõne ühiskonnagrupi halvustada. Nii lihtne on mõne ameti või elukutse esindajat naeruvääristada, kuid jutustust kirjutades tuleb ometigi mõelda välja tegelasi ning panna neid paratamatult ühte või teise olukorda. Meie suurepärase sõbra härra täita me oleme seadnud pandimajapidaja ametisse. Oleks taga olnud kas apteeker nagu tema äi või siis seadusetundja, kaupmees või kes tahes paljude inimeste seas, kes koguvad ühel või teisel viisil raha, et panna pojad ja tütred just sellesse või tollesse kooli manitsema. Igal juhul. Ärge iial saatke tütart, kes on sünnitatud ja kasvatatud, olema malbe ning jumal teab ehk ka parema ja õnnelikuma Atot Voskonna tarvis. Ärge saatke mitt. Keemiasse, kus ta kõrgemasse ja peenemate seltskonda kuuluvate tüdrukutega tutvust tehes omandab arvatavasti täiesti teistsugused kombed ja arusaamad, kui need, mis teda kodus ootavad. Edaspidises elus saab temast seetõttu paratamatult õnnetu inimene või siis paneb taastama temasse kiindunud lähedased. 19 aastane peki täita oli taas õnnetuna kodus ning selle asemel, et jäädagi koju, läksite uuesti kooli vanuses, kus tal sellest enam eriti kasu ei olnud. Kõik temaealised koolikaaslased olid akadeemiast lahkunud. Seetõttu oli pekki seal kui seoseta lüli õpetajanna teie õpilaste vahel tema eas talle kooli poolt mingeid kitsendusi seada ei tulnud kõne allagi. Teda peeti tagasihoidlikuks. Ometi oleks siis sellel eluperioodil olnud talle hädavajalik olla ema valvsa silma all. Teda nägi tumedapäine noormees, kes imetles ta ilu tõstis tema auks klaasi ning köitis tema tähelepanu. VEKi läks, õpi koju ja hakkas noormeest muudkui mõtlema. Järgmisel päeval kohtas teda jälle. Seejärel asus neiu noorhärrast juba unistama ning teda taaskord nähes ei suutnud hoiduda näitamast välja, et on temast täiesti teadlik. Milles kogemata taskuräti maha. Noormees tõstis selle üles ja kõnetas teda viisakalt. Kui sai pekki, siis mitte vastata. Nad hakkasid kokku saama jalutamas käima. Mitte kellelegi teadmata, kel olnuks õigus tema järele valvata, astus tekki täita lähedasse suhtesse noore mehega, kelles ta tuhkagi ei teadnud. Ootamatult kutsuti pekki salakohtumistelt lüüsime väljadel koju ema voodiservale, kes vaevalt sai aru, et ta tuli ning suri järgmisel ööl. Kuigi oli selge, et tema polnud talle väga südamelähedane olnud, oli temast sedavõrd loomuomast tundesügavust et tal oli oma ema kaotusest siiralt kahju ning ta suhtus sel raskel ajajärgul lisasse hella tähelepanuga. Mõne aja möödudes läks ta esimest korda isaga kahekesi jalutama. Nad kohtasid väga nägusat tarkade tumedate silmadega noormeest. Ta seisis ühtäkki nende ees. Peki peaaegu minestas. Huviäratav võõras kandis neiu kätel koju ühes käes, arvan, et hoida või teisega nägu. Pühkiwiza järgnes neile nii kiiresti, kui suutis. VEKi toibus peagi jah, tutvustas isale oma võluvat noort sõpra, kelle seltsis oli tema elupreili prefekti akadeemias läinud lõbusamaks. Härra täituma, kummardas ja naeratas nööpis alus kuue lahti ning pani ajameelsetest nööbid jälle kinni. Järgmisel hommikul võttis ta kätte põhjaliku küsitluse ega kuulnud huvitava võõra kohta mitte midagi, mis oleks teda rahuldanud. Otsemaid otsustas ära täita, et selle mehega küll kosjakaupa teha ei saa. Ülejala abielud lõppevad viletsuses, manitses ta. See võib ju nii olla isa lauses Rebecca kuid pigem jaganud Macoos temaga viletsust kui kellelegi teisega küllust. Sinu juuresolekul vannun jääda talle truuks. Ja tüdruk pidas oma sõna.