Šeff, Rudolf teiseks nõrkuseks peale tantsu olid raadiad võiks lausuda nõnda, et ta oli raadi hull. See oli seletatav tema suure sünnipärase informatsiooni, nälja ning raskustega, mis seisid selle rahuldamise teel tema nooruses raskel sõjajärgsel ajal seal Kesk-Venemaa lagendike. Juba Siberis oli ta ehitanud endale lihtsa detektorvastu ning kuna sellel laiuskraadil segati ainult venekeelseid raadiosse poodaja kollas Ameeriki saateid oli ta läinud linnalähedasse metsa, visanud antenni üle kuuse ja kuulamas ülimas õndsuse nii hästi Ameerika häält kui ka BBCd inglise keeles. Ajapikku oli tema lemmikjaamade hulk suurenenud ning Gorbatšovi aasta lõpul kuulas ta enda sõnul regulli sarnaselt umbes kahtekümmend jaam. Selle tarvis oli tal kodus vähemalt 10 vastuvõtjat vanast sõjaeelsest lampidega Fiseksist kuni professionaalidele mõeldud krundiga ini, mis maksis sama palju kui keskmine auto. Raadiot mängisid Rudolf korteri igas nurgas ja tema pool viibides tekkis Fabinil tunne, et ta külastab vanatüdrukut. Kellan, kodustasin kassi, kes kõik eriviisik rännuvad. Kuigi šeff oli ka digitaal seal vastuvõtjaid, mis jaamad mällu talletasid, eelistas ta oma aparaate vana harjumuse kohaselt kruttida kaltsates ühe pilli juurest teise juurde ning surudes kõrva nende vastu. Kõige intensiivsemalt raadio kuulamise perioodil, 70.-test aastatest 80.-te keskpaigani olevat ta maganud. Tõenäoliselt sellest pärines ka kuulujutt, et ta kohtlevad naisi kui elutuid olendeid. Mulle meeldib, kui ta mürinal natuke kiunub ja kahiseb, oli Rudolf öelnud faabinile ühel avameelsuse hetkel. See kuulub asja juurde nagu hea lõhn sigari juurde. Kaphaabjanile alluva kantselei rajamisel oli sest esiteks mõelnud korralikule raadiole ilma milleta tema meelest polnud üldse võimalik tsiviliseeritud inimene olla ega viisakas asutuses töötada. Šeff ise lappas läbi kümneid katalooge ja valis välja sobiva raadio. Kaua kaaluda, kas võtta soni CR F 3300 k 21 lühilainet pluss kaks ultralühilainet või täisdigitaalne kontroll vastuvõtja o m-i c r 70. Lõpuks otsustas viimase kasuks, kuna see katab kogu laineri paga siis kui satelliitside peaks katkema. Kõige lähem koht, kus seda ameerika jaapani mudelit toodeti oli tütarfirma Manchesteri lähedal. Koera puu komanderiti spetsiaalselt selleks Inglismaale, et vastuvõtja otse vabrikust ära tuua. Mõistagi maksis raadio terve varanduse. See on elamine üle oma võimaluste urises koera puu tagasi tulles ja vangutas pead. Meil oleks vaja viit kirjutusmasinat, samuti kiirköiteid, nüüd aga kulutame raha ära. Üks mu sõidupileti eest oleks saanud muretseda tervele koosseisule diktofonid, varrukakaitsed. Faks laguneb, telefon teeb veidrat häält, lipuvarras tahab üle võõbata, kõik nõuab raha. Raha ja veelkord ära. Raadiomälus oli 100 jaama. Šeff ise käis päevas neli korda raadiot imetlemas ja paitas seda nagu kassipoega. Ta ütles, et nüüd pole Fabinil mingit ettekäänet halvasti töötada. Šeff oli üks neid inimesi, kes oskas vestelda nii hästi koristajatädid Luunja kui ka kroonitud peadega. Ta oskas äratada usaldust ja see ei olnud lihtne usaldus, vaid usaldus, mida tuntakse sügava ning osavõtlikku vaimu vastu ka siis, kui teda ei suudeta täielikult mõista. Ja šeff sai kõigiga hakkama. Ainus, kellele ta hammas peale ei hakanud, oli paks. Šefi poolt teele saadetud Sillakese loojad põrkasid paksu pinnalt tagasi. Tema puhul tundis šeff imetletud ja originaalne lähenemisviis jõnk ja alasti. Baxise suhtles inimestega hoopis teise mustri järgi ja rõhus kontaktid neerudes muudele algetele inimloomuses, kui see. Ta tegi seda ürgselt žestide, karjetuste ja puudutustega. Tal oli kume hääl rohkete passidega, mis summutas ülejäänud hääled ümbruskonnas ning kostis isegi ühelt korruselt teisele. Paks kõnedes katkendlikult. Hüüatas tihti naeris oma jutu peale. Jäi mulje, ta räägib ainult endale, lõbutseb ise ega kuula teisi. Tegelikult oli ta väga tähelepanelik ning tema pisikestele silmadele ning kukeseenesuurustele kõrvadele jäänud midagi märkamata. Fabian polnud teda tundnud tema noorusaegadel. Ta oli ebamäärases vanuses, aga kindlasti vanem kui Fabian. Räägiti, et ta olnud kunagi ülikooli ajal. Tallinna tänavatele ilmus paks Fabini mäletamist mööda umbes 12 aastat tagasi. Fabian muidugi ei teadnud siis, et see on paks, aga tooli lihtsalt sääre kuju, kes jäi meelde. Mingite pahanduste pärast, polnud talle määratud nõukogude ajal esile kerkida. Ta ootas oma tundi. Igatahes käis paks välismaiselt riides. Tal oli pikki ja lühikesi jopesid ruudul siia triibulisi pükse kõvera ja sirge sangaga vihmavarje, mitu kullast ketti, siidisärki ja kõige kallim vene auto. Tegelikult oli ta siis samasugune nagu praegu ümmarguse kere ja lühikeste kätega, mis hoidsid kehast eemale nagu tõstel või atleetvõimlejad. Ehkki sporditegemist oli teda raske kahtlustada. Tõsi, nüüd ta käis regulaarselt keeglit mängimas. Tal oli ümar kiilaka võitu, pea lustakad, pruunid silmad ja alati ajamata habe. Paksu välimus vastas täielikult populaarsele ettekujutusele maffiaosast. Vahepeal oli näinud šefi laul, tema kaadriarvestuslehte oli paks, töötanud trammitrustis, siis turisminduses, vahepeal isegi vahvleid küpsetanud. Aga räägiti, et selle kõige varjus on ta kogu aeg tegelenud mingi salapärase äriga. Igal juhul praegu peeti teda üheks suuremaks asjatundjaks rahanduse alal üldse ja valuutakursside ennustamise alal eriti veel räägiti, et lossis töötavate lihtsalt vahelduse mõttes altruismist ning kunstiarmastusest kordoli Fabian pealt kuulanud paksu vestlust mingi oma sõbraga toimestas. Mis sa siin kantpeade keskel aega raisk, tule, paneme parem püsti. Ja nüüd ei saanud Fabian hästi aru, mille paksoliga vastuseks mügisenud, et sõbral ei ole isa valembesustega esteetilist meelt. Tema olevat siin just nende tabamatute emotsioonide. Just nii oli paks läinud emotsioonide sunnil. Ööd äpud ei saa ju ise hakkama, oli ta siis kahastuslikut lisanud mõeldes äpu tal Noor-Isamaaealisi jõude, kes vana kaadri asemel lossikivi põrandatel liugu lasid. Paks nimetas neid kaastundlikult kunstimeistriteks sest nad ei huvitanud ärist keeglimängust ega valuuta kurssidest. Lossi tulnud nõukogude süsteemi lõpuperioodil siis, kui rahvusmeelsed kommunistid asja üle võtsid. Seega oli ta lühikese aja vältel töötanud kolme valitsuse all ning tal oli tohutu võim, sest avaldas informatsiooni teades kõike, kaasa arvatud ametnike suuremad ja väiksemad patud. Perekondlikud suhted ja vastastikused intriigid. Töönende kantseleis, mille täielik nimetus oli Eestimaailma integreerimise kantselei oleks kokkuvõttes olnud talutav vaatamata Rudolf lüürilisele terrorile ning paksu talu päikule lõõvile, kui need kaks oleksid omavahel normaalselt läbi saanud. Taks ei olnud küll nende ülemus, tema ja šeff polnud üldse alluvusvahekorras, nad olid eri ahelate lülid. Aga need lülid puutusid pidevalt kokku ja paksust sõltus nii mõndagi. Paks vahendas. Nii võiks öelda Nende kantselei hierarhia tipuga ja seda kõige üldisemate normatiivaktide osas. Ta täitis küll kõrgemalt poolt tulnud käske, aga need murdusid läbi tema isikuprisma. Paraku olid tema ja Rudolf suhted kõike muud kui heledus ja armastus. Võiks lausa öelda, et paks vihkas šeffid. Niisuguseks olid nende suhted muutunud aja jooksul mõnes muus olukorras. Normaalsetes tingimustes poleks nad tõepoolest pidanud teineteist lausa armastama ja oleksid võinud jäädagi suhtlema üksnes sekretäride kaudu. Ent olukord ei ole normaalne, vaid lausa erakorraline. Ees ootasid suured teod. Selleks nende kantselei loodud oligi. Esimestest tööpäevadest alates oli Rudolf kavandanud manöövrite sarja kodeeritud nimega missioon mis ta enda sõnutsi oli tal meeles mõlkunud juba üliõpilaspõlves ning mille pärast ta üldse oli oma praeguse ametikoha vastu võtnud. Missioon oli planeeritud eelolevale sügisele. Sellest pidi saama nende tegevuse kulminatsioon ja kroon. Kõik nende senised ettevõtmised ning lähimad sammud, kaasa arvatud homne sõit Santiago de Compostelasse kujutasid endast lülisid pikas ahelas, mille eesmärgiks oli Eesti integreerimine maailma täisväärtuslike riikide perre. Loomulikult ei pidanud šeff missioonile sõitma üksi. See oleks olnud võimatu. Tuli tegutseda kompleksselt. Paksu kaasa tulemisel oli aga Rudolf kategooriliselt vastu. Ma tunnen seda taktikat, ütles šeff palju täiendavalt. Me saame ainult siis teada, kes on meie sõbrad, kui satume lahinguolukorda. Ma arvan, et me oleme monstrumit koopast välja meelitanud. Ametlikult polnud missioonile sõitjate nimekiri veel teatavaks tehtud aga kaua ei saanud sellega viivitada, sest lossi rätsep tahtis hakata sõitjatelt ülikonna mõõtu võtma. Rudolf seisukoha tagajärjeks võis olla, et paks hakkab Sappoteerima. Temale ei lugenud midagi poliitiline otsus või kabineti arvamus. Missioonile kaasa aitamine nõudis eneseületamist ja head tahet. Aga nende olemasolu või nende puudumist oli väga raske. Keegi poleks saanud paksu süüdistada, kui ta poleks üritusele ühtegi sponsorit leidnud. Kui keegi oleks söandanud teda sellest hurjutada, oleks ta võinud öelda Ahnii. Mina aitasin puhtast armastusest sellel abitute inimeste kambal Isamad ehitada. Aga kui te mind ei taha, siis olen minema, kuna minul on selletagi hea adjöö. See oli väga delikaatne olukord ning abi neile tundus, et ka Rudolf lihtsalt lükkab selle lahendamist edasi. Muide, neid, kelle hulgast missioonile sõitjaid valida polnud üldsegi vähe. Ja soovijaid leidus küllaga. Kui šeff kantseleis valitsemisjärje üle võttis oli personal, koosneb koos koristaja, tolle asetäitja ning autojuhiga paari teisest inimesest šeff asunud viivitamatult koosseise laiendama. Praegusel hetkel küündis töötajate arv poolesajani. Kuna vastav ala professionaalne polnud Eestis kunagi ette valmistatud, siis oli ka loomulik, et selle poolesaja hulgas oli väga mitmesuguseid tagapõhjaga inimesi. Kõigepealt oli šeff õnnestunud angažeerida trobikond väliseestlasi. Mõnda neist tundis ta juba varasemast ajast oma kunstniku, teadlase ning rännumehe päevilt. Fabian mõistes täiesti, miks šeff just neid alguses enda juurde tahtis? Seal oli kiire, kohe tuli tegutsema hakata, esimestel nädalatel polnud aega tegeleda kaadri elementaarsemat, kihistrueerimisega, väljaõppest rääkimata. Oli tarvis inimesi, kes oleksid suutelised suhtlema läänemaailmaga. No poisid ja tüdrukud oskasid vähemasti faksi saata ja inglise keeles kirju kirjutada. Teiseks soovis šeff, et ta ümber oleksid usaldusväärsed isikud. Väliseestlaste arv vaheldus, osa neist olid Abimed. Üheks kaheks ettevõtmiseks oli saanud peaaegu tavaks, et kodumaad külastavad noored väliseestlased tulid kantseleisse ja pakkusid oma abi. See oli nagu mingi püha teenistus aga keskmiselt neli, viis neist olid pidevalt paigal ja moodustasid algul midagi mitteametliku staabi taolist. Ent mõistagi saanud siia tööle värvata ainult väliseestlasi, sest töötajate hulk pidi oluliselt suurenema. Pealegi nõudis juba šefi uhkusid, siia leeksid teega helge peaga kodueestlased. Ja neid tuli paljud niisama proovima, aga iga kolmas jäi pidama. Mille järgi valis šeff kaastöölisi paistelised koguma intellektuaalsele rafineeritusele vaatamata etendasid tema valikutes väga tähtsat osa Meri ja esivanemad. Šeff oli lasknud aja loostele uurida eestlaste hõimusuhteid kõige varasematest aegadest alates ning oli koos väikese autorite kollektiiviga koostanud isegi eesti hõimuatlase. Ta oli jõudnud järeldusele, et muinaseestlastel eksisteeris veel enne Põhjasõda kaks tähtsamat hõimu, keda salajastele riitustel austati. Kelle seast olid nende üliku tehke paremad ning kelle vastu saksa klassikalised filosoofid olid erilist huvi tundnud. Kuigi nende kahe hõimu liikmeskonda nagu eesti rahvastki oli pärast Põhjasõda kolmandik kuni kahanenud elas pärimus nendest rahvasuus edasi ning oli leidnud talletamist Jakob Hurda kogutud rahvaluulematerjalis ning hilisem statistika, mille tegid needsamad Rudolf vale lojaalsed noored ajaloolased näitas, et nende hõimude järeltulijate seas oli keskmisest umbes kolm korda rohkem usaldusväärseid eestimeelseid inimesi. Need kaks hõimu olid mägra ja põdrahõim vastavalt nende tootem loomadele. Mägrahõim oli asunud Jakendaganas ning põdrahõim Anem poisis. Nende võimsate hõimude liikmed olnud ka füüsiliselt tähelepanuväärsed, lihavad ja suure kondiga, nagu väitsid usaldusväärsed uurijad tuginedes matmispaikadest leidud luudele. Tšehhid vaenlased väitsid, et mägra ja põdrahõim olnud kannibalid ning leitud luud olevat kuulunud nende poolt ära söödud naaberhõimude liikmetele. Moskvameelsed muidugi lisasid, et need olnud vene sõjavangid. Kahe ilmasõja vahel, kui Eestis levis laialdaselt muinasaja kultus olid mitmed kunstnikud vaevaliselt pilte sellest kaugest ajast tiivustatuna üksnes omaenda fantaasialennust. Šeff oli maale mitu tükki kabineti seina. Need kujutasid viikingite sarnaseid kandiliste mustritega mehi ning punnis põskedega naisi. Samal perioodil oli ka üks folklorist kirjutanud lugulaulu põdra ja mägra hõimu suurest tülist ja leppimisest, mis pidi korduma igavesest ajast igavesti. Laiem avalikkus ei teadnud nendest hõimudest enam midagi, ei teatud inimesedki, kes olid ise nendes maakondades inimpõlvi elanud. Neid kaugeid aegu meenutasid vaid üksikud kohanimed, nagu Põdrangu linnus või mägramägi. Fabian oli kunagi mitme hea aasta eest, kui Rudolf kantseleiülem käinud, koostama uurimisgrupiga nois paigus. Nagu irooniana elas mägramail silmatorkavalt palju puuetega inimesi. Kipakaid heledate silmadega. Põdra email omakorda palun mingiks haruldaseks jänesemokad ja Downi tõbi. Samuti oli sealkandis väga palju sovhoose, kus töötas venelasi ja volgasakslasi. Oli olnud üsna imelik kuulda kontori hoovis heinaniidukite vatikuubedes mehi saksa keeles kõnelevat, just nagu toimuks siin mingi filmi võtte. Need meditsiinilised faktid ei kõigutanud šefi, sest tema enda juured olid nendes maakohtades ning ta väitis, et varem oli olnud kõik teisiti ja et väga paljude õiged inimesed oli viidud Siberisse asemel aga toodud veidrikke teistest hõimudest. Kõik, kes pärinesid nendest kahest kandist, suutsid tõestada, et ka nende sugupuu ulatub samas paigas. Vähemalt kolm põlve tagasi pälvisid Rudolf usalduse kuna Fabian pärines isa poolt mägraema poolt põdrasuguvõsast. Mõistetav, miks šeff teda usaldas. Mõistagi oli ta pannud Fabinile südamele, et temagi võimaluse korral koondaks oma alamkantseleisse rohkesti mäkru ja põtru, nende poegi ja tütreid. Oli veel üks seltskonda, keda šeff usaldas peale väliseestlaste ja Põdra mägrasuguharu liikmed. Need olid noored põlvkond, kes oli küll sündinud sügaval stagnaajal, kuid kelle kujunemisiga langes juba aastatesse, mil ühiskonda läbistasid muutuste eelvärinad. Kui iga vastalisi laus eest ei kutsutud vestlusele ning inimesed kritiseerisid võimu juba väga avalikult. Enamik nendest noortest polnud kuulunud komsomoli. See ei olnud enam kõrgkooli sissesaamise vältimatu tingimus. Rääkimata juba klassiga kollektiivsest komsomoliastumisest nagu Fabini nooruses. Ja kuigi õppeainetena figureerisid veel nendegi tunnistustel õpinguraamatutes partei ajalugu ning teaduslik kommunism oli siiski kindel, et nad on šovetlikust saastast puutumata. Niisuguseid noori otsis ta spetsiaalselt taga. Tema adjutant ide esimesi ülesandeid oligi tellida kõrgkoolidelt nimekirjade üliõpilastest kes olid saadetud kuhugi välismaale stažeerima ning välja uurida, millal nad tagasi tulevad. Seejärel lasi šeff helistada nende vanematele või sugulastele ning sai täpselt teada, mis kell ja millega nad eesti pinnale jõuavad. Siit sõitis ta neile sadamasse või lennujaama ise vastu, tõi lossi ja vestles nendega pikalt. Niimoodi läks tal korda paljudele ekstravagantset ja endast väga heal arvamisel olevatele noorukitele auk pähe rääkida ja veenda neid lassi tööle tulema. Saavutus oli seda suurem, et algul polnud tal neile midagi pakkuda, isegi mitte normaalset palka. Praeguseks olinit tööl kokku seitse. Esimesel hetkel võinuks eeldada, et noored poliitikud on väliseestlaste ees siruli maas. Esiteks juba seepärast, et nood on vabast ühiskonnast, mida noored nii armastasid ja teavad maailma teid. Lisaks sellele on aga tulnud neile appi, on hüljanud lääne kompordi koos nendega söögiseepi närida kodu- ja väliseesti ikka koos ühise eesmärgi nimel edasi rühkida. Enda asjad ei olnud päriselt nii. Väliseestlastel oli palju eeliseid, kas või ettekujutus apendiku kohusetundest. Kunagi päris alguses oli Obräenenud poliitikutele, kui nood Torisema hakkasid, et neil tuli õhtul tööle tagasi tulla. Mina ei tööta selles majas, aga mina ei küsi, millal ära minna või tagasi tulla. Väliseestlased lahkusid tõepoolest töölt tihti, viimastena. Kahtlemata tahtsid nad kodueestlastele head, soovisid neid targemaks teha, aidata neil maailmale järele jõuda. Aga sellest sündis koomilisi pingeid. Näiteks sattus Farben üks kord ligi olema, kui Adrien seletas noortele poliitikutele. Mis vahe on Ameerika kongressil ja senatile. Poliitikud kuulasid seda kõverate suudega. Seda tuldi rääkima neile, kes nad äsja olid mitu kuud Ameerikas veetnud. See oli umbes sama, kui teatab pidulikult, et Atlandi ookean asub Euroopa ja Ameerika vahel. Seepärast ei kostnud poliitikud algul selle peale, mustage valgete ja vaikisid oma meelest irooniliselt. Aga ei olnud eestlaste irooniaga harjunud ning arvas, et poliitikud ei olnud aru saanud ning andis neile brošüüri. Ju näidis afemmeraika, kus oli selle riigi institutsioonide väikene skeem. Poliitikapoisid irvitasid veel mitu kuud tagantjärele, kuidas Obreen võis olla nii loll ja pidas neid nii rumalateks. Samas irvitas bränd, kes oli õppinud eestlaste irooniat kahe kuu jooksul natuke mõistma kuidas talle oli Lasnamäel külge kleepunud kergemeelne tütarlaps, kes oli õhtul kodus võtnud külmkapist apelsini, murdnud pooleks ja pakkunud poolt apelsini Obrahendile kui suurt kingitust. Välismaalane lälli tahtis poliitikutele jaga Fabini alluvatele rääkida naiste ja mustade õigustest USA ning Ameerika kodusõjast. Kui poliitikud seda kuulda ei viitsinud, siis küsis ta naerdes miks Eestis käivad inimesed teatrietenduse vahel ringiratast nagu vangid ütles. Nõnda oli suhtumine noortesse kantseleis väga erinev. Endised Nõukogude ametnikud vaatasid nende poole alt üles nagu varem välismaalasi harda imetluse ja siira hirmuga. Väliseestlased seevastu kohtlesid mind nagu venelasi James Bondi lugudes. Kokkuvõttes oli selge, et noored nägid väliseestlastest eelkõige konkurente. Konkurente, kellel oli teenimatult suur edumaa. Nad vihastasid hullupööra, kui McDonald esitas neile traditsioonilise käibefraasi. Väliseestlased alustasid nullist, kodueestlased lõpetasid nullis. Nad väitsid vastu ka siin võeti kõik ära, inimesed löödi mättasse või küüditati Siberisse ja kui õnnestus tagasi tulla, pidi alustama nullist. Välismaal oli vähemasti võimalus hakata kohe nullist üles töötama ausalt ja ja korralikus ühiskonnas. Seepärast on neil, kes siit ära läksid, rohkem vedanud kui siiajäänutel. Kodu-Eesti noored leidsid, et kuna saatus on nende isade-emade suhtes olnud ebaõiglane siis on nüüd neil õigus loota midagi enamat. Kantseleis peaksid asju ajama nemad.