Fabian istus oma büroo laua taga, mis oli natuke suurem kui ta kaheksal alluma aga koosnes samuti neljast sahtlist, mida nimetati tõmbaks ja pruunist saepuruplaadist ega kandnud vähimatki esteetilise liialduse märki. Ta silmitses hajameelselt vaheldust. Pakkimisel ei vasta ees seal kehvas Nets, kes siniste ja punaste triipudega tarbepaberis umbes samasuguses, milles müüakse kunstväetist või pärmi. Seesama, mida ametlikult sõid praegu riikliku iseseisvuse taastamise perioodil kõik riigi alamad alates hulkuvate koertepüüdjast ja lõpetades piitsa Piuna nõtke rahandussekretäriga, kes oli vähemalt sama elegantne kui tantsuõpetajad. Eelmise aasta lõpul oli toonane kõrgeim riigivõimuorgan Nõukogude ajast pärit ülemnõukogu oma viimase aktiga otsustanud viia läbi referendumi küsides rahvalt, kas inimesed on nõus iseseisvuse alguses hoidma endal hinge sees üksnes söögiseebiga. See oleks võimaldanud vältida Läänes söögiainete ostmist ning kasutada vabanevad ressursid talude rajamiseks kodumaa mulda, kraavide kaevamiseks, teede ja sildade ehitamiseks, eestlastele inglise keele ning venelastele eesti keele õpetamiseks uute ajalooõpikute trükkimiseks ja muuks tähtsaks. Küsimus oli printsipiaalne. Keegi ei teadnud, kui pikaks venida see ülemineku aeg mille jooksul tuleb jätta unistused heeringa Shell eest ja piimas leotatud õuntest mis on igipõlist ajastanud eesti ülikute lemmikroad, rääkimata joome murakalikööri-st ja teistest välismaistest napsidest. Aga ilma rahva valmisolekuta poleks iseseisvuse taastamisest midagi välja tulnud. Ja see oleks jäänud samasuguseks sõna kõlksuks nagu poliitiliselt ustav ja moraalselt kindel Vene aja väljasõiduankeedis. Sest riik oli vaene. Eelmise režiimi ametnikud olid veel viimases valus pistnud taskusse kõik, mis pista andis. Ning banaanivabariigi vaim lehvis Taara tammikute ladvus. Referendum viidi läbi enamik rahvast, isegi paarkümmend 1000 venekeelset elanikku oli pühalikult tõotanud, et on valmis taluma mistahes kannatusi, et taastada tõeline riiklik iseseisvus ja rahvuslik süütus, mille Moskva viitidest vägistajad olid röövinud poole sajandi eest. Parem seep iseseisvuse ajal, kui puding impeeriumi kaisus. Deklameeris jumala juss, koolipoisist rokkluuletaja suurel koosolekul kohvik Moskva aknast. Tegelikult polnud see söögiseep nii hull ühti, kui temaga ära harjuda. Söögi seebi oli juba Kružovi ajal leiutanud Eesti biokeemik Peeter Pier joodin tuntud arhitekt Aleksander joodini, vend, kelle harrastuseks oligi söödavate asjade leiutamine. Enne söögiseepi leiutanud juba magusa mulla krõbe kivi ning muud märkimisväärset. Aga need polnud vääratanud laialdasemat tähelepanu. Seevastu söögi seebi eest oli ta pälvinud Lenini preemia. Võimalik, et see oli kuidagi seotud just tollal puhkenud Kuuba kriisi ning külma sõja ägenemisega. Igatahes söögiseepi tootmisse ei juurutatud. Tõsi küll, polnud ka vajadust, sest poodides oli tookord süüa täiesti piisavalt. Vastupidi selle retsept salastati ning kuigi Peeter Pierioodiniti tapetud asiaatlikkuvad pardaarsusega taltigistatud isegi suust pidi ta andma allkirja, et oma leiutisest 20 aasta jooksul kellelegi ikkesse. Kõigi eelduste kohaselt kavatses Moskva selle retsepti käiku lasta juhul kui läheb aatomisõjaks ning kõik orgaanilised ressursid on saastatud. Nii paigutati joodini leiutis Nõukogude armee kindralstaabi eriti tähtsate asjade raudtee. Pikk ja kaitseminister marssal Malinovski ise hoidis sele võtit magades nööriga kaelas. Kui Eesti sai iseseisvaks, loodi endiste energiate liidu ning teiste rahvuslike jõudude eestvedamisel otsemaid riiklik komisjon, kes hakkas retsepti Moskvalt tagasi nõudma. Paraku oli see lootusetu ettevõtmine, kuna leping oli sõlmitud NSV Liiduga ning Venemaa ei tahtnud tolle õiguse järglusest midagi kuulda. Õnneks meenus joodinile kahe joomahulluse vahel. Tal kippus aeg-ajalt teadvuse tasakaal kaduma nagu paljudel lääne mõtteviisi, aga soome-ugri keemilise koostisega isikutel et tal on alles retsepti must anda. Niisiis teatas Eesti etenansseerib joodini vaikimisvande ning see võeti leiutaja sünnimaal kasutusele. Söögiseebis oli vähe poeesiat. Ta oli karm nagu terve üleminekuajastu. Ta sisaldas ammoniaaki ja panija rühitsema. Kogumaar õitses, õitses pikamaajooksja finišisirgel ja nooruke Kuperjanovi pataljoni sõdur Wabariigi hapral. Piiril õitses teadlane, kes jälitas mikroskoobist tundmatud piirust ja kirurg kummardudes avatud rindkere kohale. Röhitsev isegi 185 sentimeetrit pikad kaunitarid missivõistluse ajal lavale. Aga söögiseebist oli võimatu loobuda, sest temas oli esindatud peaaegu terve Mendelejevi tabel. Ta toitis vajudes kõhtu nagu tinatükk ja vaigistades nälga järgmise söögikorrani. Temata oleksid terved elanikegrupid, õpetajad, haiglaõed, pensionärid, monumentaalmaali ja paljud teised nälga surnud. Söögiseebid ühinesid kaalika ja verikäkki kvaliteet. Õigupoolest ta oligi täiustatud verikäkk. Tal oli kaks head omadust. Esiteks, ta ei läinud kunagi nii kõvaks, et oleks hambad murdnud. Teiseks söögis Emil oli liha lõhn, ehkki liha polnud taskübetki. Selles oligi avaldunud juudini vennakini äärsus. Häda oli vaid selles, et liha lõhn püsis söögis Heibil kõigest paar tundi pärast lahtilõikamist. Pärast seda aga hakkas temast meeldiva vasika kuu lõhna asemel tulema lehka, mis meenutas räsinud higi. Inimese norm oli kilogramm söögiseepi päevas. Sed anti talongide eest ja selle järel tuli seista Banklevates hiidsabades. Seepi turustati kilostes 500 grammistes ja 250 grammistes pakendites. Peale selle olid olemas suveniirseebid Kalevipoja ning Püha Linda imemisfiguurid. Täna oli kolmapäev ning Favinil palju tegemist. Seepärast ta oligi otsustanud, et ei lähe Eini lauda, vaid ostab oma söögiseebi kõige lihtsamast poest ja imestab siinsamas laua ääres. Pealegi oli seep poes pisut odavam kui puhvetis. Vaagen asetas söögi seebi killule alla Prantsusmaal väljaantud maailma strateegilise atlase milles olid värvilised geopoliitilised kaardid ning mille tiitellehe pöördele oli musta dušiga kirjutatud esimesed ööpäeva puhul meie rahva hüvanguks. Selle oli kinkinud šeff. Fabian hammustas seepi, rüüpas peale natuke läiget mõrkjat vedelikku mille nimi oli Discocola. Nii ta lõpetas mälumise hakkas ootama esimest räitsust. Tavaliselt ei lasknud end kaua oodata, eriti kui oskasid selle õigesti ära tunda. Umbes samuti nagu kogenud marihuaana suitsetaja saab suitsu õigesti alla tõmmates kiiremini kaifi kui haldaja. Elu polnud siin õlu ja keeglimäng, nagu tavatses öelda šefi adjutant. Väliseestlane, mats McDonald. Fabian oli endaga rahul, et oli söönud siin nüüd küll ära võimalus kuulda sööklas teiste kantseleide töötajatelt uudiseid härra jeekimi endise ja kiimovi skandaali kohta ning vahetada mõtteid palgakõrgenduse üle. Ent selleks ei pruukinud täna võimalusi avanedagi, sest käisid ülelossilised laskeõppused. Seest võis ta nüüd olla kindel, et kui keegi helistab ning närviliselt nõuab, et tarvis on ühte, teist ja kolmandat siis on ta kohal, õigustab šefi usaldust. Kuigi neil oli lõunatund ametlikult ette nähtud, oli targem šefi kuuldes seda mitte mainida. Šeff oli kombeks seepeale imestunult küsida. Aga kas vabadussõjas oli lõunatund? Asjata ei öelnud sõbrad tema kohta, et Rudolf von kõige sisendusjõulisem soomeugrilane, millele ta vaenlased lisasid, et hambatohtreid ei peagi tall, kunsthambaid, traatide ja konksudega igemete külge kinnitama nagu lihtsurelikele šeff, püsivat nad lõualuus tänu isiklikule magnetismi-ile. Šeff oli laialt reisinud, sügavalt lugenud inimene. Ta vahetas pidevalt elukohti ja elamu tüüp vastavalt sellele, kust maailma nurgast viimati naasnud oli. Fabian, mäletasime esimest külaskäiku tema poole paarkümmend aastat tagasi. Seekord elas Rudolf way elamus, nagu neid võis kohata sulavjeesil. Šeff oli parajasti saabunud tšakartast üleilmse koreograafide assotsiatsiooni kongressilt. Et šefi juurde pääseda, tuli mööda nurgavaia üles ronida või teda hõigata. Rudolf heitis siis alla redeliks, aga ta pidas lugu neist, kes jõudsid ronida. Seest oli elama täiesti õhtumaine. Šeff oli juba tollal personaalarvuti, faks ja mobiiltelefon, mis töötas Soome keskjaama vahendusel. Toas oli hulgaliselt nipsasjakesi, mis andsid tunnistust rafineeritud maitsest ja suurest rännukirest. Seal oli maoori puu, jumalaid Argentiina karjase paun, lihavõttesaare kivikujude kilde, vanade meistrite poolt tehtud puust stopper, tervishite kõverad rõngad ja palju muud. Muuhulgas ka Martin Luther kingipastapliiats, mille tooli kinkinud Rudolf, kui nad olid juhuslikult kohtunud, las Palmases üliõpilaste rahu võitjate konverentsil 1957. aastal. Tookord way elamus oli šeff tantsinud poorne metsa, laste kolbaküttide tantsu ja tema suur eripära, mis tegi ta ära vahetamatuks. Kõigi maailma asjameestega oli kahtlemata see, et ta hakkas väga tihti tantsima. Ta tegi seda kõige sobivamates ja sobimatumates kohtades nii kitsamas ringis kui ka suuremas seltskonnas. See tuli tal välja kuidagi iseenesest. Tal oli väga väljendusrikas plastika ning umbes 95-l juhul 100-st oli ta tantsu oli just see tulemus, mida ta oli soovinud. Ta sai tantsu kaudu inimestega kontakti suurtes niimoodi edasi anda sõnumit, milleks sõnadest ei piisanud. See ei tähendanud mingil juhul, et šeff poleks osanud keelega vallanud vestluskunsti. Vastupidi, ta valdas neid ülimal määral, aga siiski eelistas tihti tantsu. Muidugi polnud šefil see oskus juba sündides kaasas. Ta oli nooruses käinud keerd nego moodsa tantsu koolis. Seejärel õppinud Euroopas ringi rännates võistlustantsu. Siis oli nende perekond saadetud Siberisse isa algul lühikeseks ajaks laagrisse seejärel kogu perekonda eluaegsele asumisele Krasnov Berni lähedale. Seal oli šeff kohtunud kuulsa baleriini Anna pavlova tütretütrega, kes oli pärinud oma vanaema tantsu imesaladused. Kõneldi, et šeff oli olnud temaga roma. Teatavasti oli suur baleriin Anna pavlova vaimustatud india tantsukunstist ning tutvustas seda innukalt nii Venemaal kui ka Lääne-Euroopas. Ei tea, kas selle pärast, aga Rudolfi oskas seitset silmamuna liigutust üheksast võimalikust. Ning globaalprobleemidest rääkides võtsid ta väljendusrikkad, käed ja sõrmed nagu iseenesest ujuva kala avaneva lootose või lendava linnuasendi. Pärast asumiselt vabanemist oli Rudolf õppinud Tartu Ülikoolis etnograafiat ning siitpeale kuulus tema vaimustus maailma rahvaste tantsudele. Ta kogus vastavaid heli ja videokassette ega jätnud vahele ühtegi tantsuansambli kontserti Eestis või NSV Liidu suuremates keskustes. Kõneldi, et oskavad ilma spetsiaalse meeldetuletamisega tantsida umbes tuhandet tantsu. Ta võis tantsida üksi, aga võistantsidega koos partneriga, toetades teda õrnalt küünarnukist ja inspireerides või koguni terve grupiga. Kindlasti oleks niisugune ebaharilik käitumismoodus mõjunud kellegi teise puhul suurima häbematuse ja erakordse labasusena. Ent šefi vaimustav pisik õilistas seda ja asetas ta koguni vastupidises valguses. Sest siin oli tunda ehtsat hoovust, millest sai nüüd osaga väga rangest rahvusvahelises suhtlemiseetiketist panetunud asjamehed. Nende põsed hakkasid punetama, kui neile meenusid ebamäärase igatsusega voorus ja impulsid, mis olid ka neis kahtlemata olemas olnud. Aga mida nad olid pidanud oma karjääri huvides maha suruma. Tänu väga mitmekülgsele ettevalmistusele oli Rudolfi repertuaar ammendamatu. Õieti poleks tohtinud seda nimetada paariks, sest see eeldaks üksnes kindlalt fikseeritud tantsude taasesitust. Rudolf Aga kasutas kindla piirilisi traditsioonilisi tantse harva, vähemasti mitte täies ulatuses. Selle asemel eelistas ta kombineerida oma rikkalikus arsenalis leiduvat improviseerida mingil teemal, kasutades erinevaid tantsustiile nii ajalises kui ka sotsiaalses mõttes. Leides nõnda alati konkreetseks hetkeks sobiva liikumise selle korreograafilise ekvivalendiga. Näiteks oskas ta ära tantsida ja ligi tantsida, tantsida nii, et sellest võis lugeda välja jaatust, ehitust või soovi korral mõlemat. Ta oskas tantsuga vestluskaaslase mõtteid kõrvale juhtida nii et unustas esialgse pahameele või erimeelsused aga oskas tantsida. Nõnda taas vestlejatele kadus himu rääkida rahvusvähemuste väidetavast diskrimineerimisest. Eestis. Räägiti, et šeff suutvat tantsuga väljendada isegi kanti kategoorilist imperatiivi ning valemit. Et midagi nii tõupuhast ja rafineeritud, kohtas siin tsivilisatsioonist ja jumalast maha jäetud paigas soome-ugri kõnnumaal viis eurooplasi heldimusse. Lisaks heale rahvusvahelisele mainele oli sellest Eesti vabariigi olnud ka konkreetset kasu. Šeff oli juba tantsinud rannakaitsele kolm süvaveepommi, millega purustada Vene allveelaevad, kui need peaksid tulema salaja Eesti kalda lähedusse luurama ning neli tuukriülikonda, milles piirikaitsjad saaksid laskuda merepõhja, et purustatud vene allveelaevade tükid üles tuua ja panna nad vaatamiseks välja sõja kangelastegude muuseumi. Samuti oli ta tantsinud Eesti tagasi mitmesse soliidses rahvusvahelisse organisatsiooni nagu solistide ümarlaud, Anatoolia diivan ja valge võtmevennaskond. Need on teatavasti institutsioonid, mis esitavad oma liikmetele vägagi kõrgeid nõudmisi, eriti, mis puudutas inimõigusi. Täieliku aususe huvides pidi Fabian möönma, et šeff hakkas tantsima ka siis, kui ta ei osanud mõnele küsimusele selgelt vastata. Tahtis olukorrast välja vingerdada või tal polnud lihtsalt midagi öelda. Nüüd, mil kõht täis oleks KTM pidanud hakkama end täiendama, sest tal polnud riigiametniku tööks vajalikku haridust. Ent ta lükkas seda tarvilikku tegevust edasi andudes, meelisklustele ja laskudes ajas kolm kuud tagasi. Ta nägi vaimusilmas nende kantseleid, kui šeff teda esimest korda siin vastu võttis. Esialgu polnud siin midagi ja tuli alustada nullist. Kõik oli toimunud järk-järgult. Kõigepealt toodi siia hunnik saepuruplaate, millest monteeriti kokku seitse uut kirjutuslauda. Meile hakkas tugevnema igasuguseid asjakesi, millele kantseleid võlgnevad oma veetluse ja ainukordse hurma. Esimesed nädalad ajasid nad läbi sellega, mis õnnestus välja nuruda lossi laost. Sealt saadi kirjaklambreid arvel haudu ja kopeerpaberit. Neile eraldati ka natuke kollakashalli tooniga kirjapaberit, kiirköitjaid ning mingid mõned joonelised kontoriraamatud. Endine osakonnajuhataja Assamalla oli viimast korda välismaalt tulles et ta käis ikka veel Norra vahet, kuna oli seal tosina aasta eest NSV Liidu saatkonnas teeninud kinkinud neile natuke tindiplekkide eemaldajat ning liimipulga. Üsna peatselt oli nende tuppa tekkinud väike taskuraadio, millega nad kuulasid päevauudiseid. Endine leivakombinaat, nüüdne söögi seebivabrik number kuus oli neile kinkinud katkise võlliga optima kirjutasmasina. Tuli töömees tegi võlli korda ning nende sekretär Muska hakkas sellel trükkima komandeerimis blankette ja käskkirju inimeste tööle võtmise kohta. Ühena esimestest oli Muska trükkinud selle, millega vormistati ametisse koerapuu, kes hetkel, mil Fabian kolmandat korda rähatas. Uksest sisse astus. Roman koera puu. Suur ja tugev mees kes oli kunagi mänginud Wabariigi juuniorite koondises võrkpalli. Oli nüüd näost kaame, nagu viimasel ajal tavaliselt. Vähesest magamisest tundusid ta silmaalused olevat õhtused jumestatud ning pilk prillide taga murelik. Ta kandis korralikku tumesinist ülikonda, helesinist särki. Allikas punasetriibulist lipsu. Tema tuttavatelt oli Fabian kuulnud, et tööst vabal ajal olevat koera puu. Sangliinik. Fabinile paistelised koerapuu on ärritatud aga kasvatatud inimesena ei karjunud ta ümberkaudsete peale, vaid pobises midagi endamisi silmitsedes hajameelset faksi, mille Muska talle ulatas. Ilmselt ei sisaldanud midagi tähtsat, sest koera puulasi käel faksiga ihutad. Langede ohkas, kust kurat, kurat, ma pean talle selle raha võtma? Loomulikult ei küsinud seda Muska käest, vaid ohkas retooriliselt ning vaatas aknast välja, kus silmapiirini seisid sabas inimesed, kes tahtsid tagasi oma vara ja maad, mille nõukogude võim oli neilt võtnud. Juba jälle raha. Fabian taipas, milles asi. Rudolf kavatses sõita homme hommikul Santiago de Compostelasse. Sinna oli oodata sel aastal väga palju palverändureid ning nende seas pidi šefi arvates olema mitmeid, kellest võiks Eesti iseseisvuse tunnustamisele suurt kasu olla. Sest maailma poliitilisel tasandil polnud asjad veel üldotsustatud. Seda teadis ka Fabian. Fakt, et Eesti oli kuulutanud välja iseseisvuse, ei pruukinud veel midagi tähendada. Seda olid tunnustanud seni ainult need riigid, kellel praktiliselt puudusid igasugused suhted Venemaaga ning kellel polnud seetõttu midagi kaotada. Lääne suurriigid seevastu olid jäänud täiesti häbitult äraootavale seisukohale. Šeff, Rudolf vot ei heidutanud see aga põrmugi ning ta koguni hõõrus käsi. Ta lausus palju tähendavalt. Meie mäng on praegu veatu ja isegi ilus. Nad on ise need reeglid oma vaimujõuülejääkidest. Siinkohal Rudolf köhatas irooniliselt välja mõelnud. Ega sa sinna midagi parata, kui meie teeme näo, et neid ülima püüdlikkusega usume. Lõpuks nad tüdinevad neist ja annavad meile kõik, mis vaja. Pikemas perspektiivis nad kukuvad ise kaevikus mille on meie eemale hoidmiseks kaevanud kannatust, ainult kannatust. Rudolfi mõtet kargasid, väledad nagu kirbud. Need mõtted tundusid Fabinile kohutavalt õiged ja edumeelsed. Kahtlemata tundus nõnda paljudele teistele ometi poistes talle ajuti, et need mõtted olid tunduvalt ees nendest piiratud materiaalsetest võimalustest mille piires nad pidid tegutsema. Šeff unustas labased tegelikkuse. Näiteks oli ta teatanud oma plaanist sõita Santiagosse alles tund aega tagasi. Kui ametiasutuste, sealhulgas ka pankade sulgemiseni oli jäänud vaid veerand tundi. Homme hommikuks talle sõiduraha muretseda oli sama hästi kui võimatu. Jutt oli loomulikult kõvast rahast dollaritest. Nende hankimine oli pikk ja vaevaline protseduur. Praegustes oludes, kus valitsuse rahalised ressursid üldse ja valuutavarud eriti olid äärmiselt piiratud pidi iga väliskomandeeringu kooskõlastama keskkantseleiga, mida juhtis paks või tema asetäitja andis raamatupidamisele käsu komandeeringu rahade eraldamise kohta riigipangast. Sealt tuli esmalt välja võtta summa rublades Tuua keskkantseleist uus pitseriga kiri ja minna sellega välispanka, kus asjaga edasi tegeldi. Vähem kui kahe ja poole päevaga oli võimatu ametlikul teel kõva raha hankida. Ta oli roosa nahaga nagu tütarlaps sõstrasilmadega, häbelik ja sümpaatne. Ta oli pärit poisist ja ema poolt eestlane, aga ta oli käinud turist wifi kolledžis, mitte Tartu Ülikoolis. Siis oskas ta kõmri keelt paremini kui eesti keelt. Rein Maran brändjatas šeff saatnud ta küsima, kas raha on juba tulnud? Mis ta seda minu käest küsi, tortsus koera, puu, talangelas, rahvusvahelise ekstrita reali eksperdid vallandas Rein Marvet Oxfordi aktsendiga. Nüüd purskas koer räbu, tulgu maa peale, ta ei ela Ameerikas, ta, ta ei ela veel tulevases Eesti vabariigis, ta elab Nõukogude päramistes koera puu, naine töötas ämmaemandana ning paratamatult oli tema tööalane terminoloogia mingil määral ka abikaasale külge hakanud. Saage aru, et siin riigis on praegu hullem asju ajada kui Belgia kongos. Kui ta suvatseb mulle alles eelmine õhtu öelda, et kavatseb hommikul lennata siis ma ei saa talle juba täna 1500 dollarit peo peale laduda. Ametlikust asjade käigust ma ei räägigi, ei tule üldse kõne alla. Koera pu tõmbas hinge ja üldse. Kas šeff teab ka, millega mina riskin? Mina kombineeri, mina laenan ja mina pean tagasi maksma, kui see raha välispangast üks kord meieni jõuab, kui jõuab. Aga kust šeff üldse võtab, et tema komandeeringu kinnitatakse? Kui paks ei kinnita, kes siis vastab, üks on saanud. Ei huvita, šnitti, laiutas ainult käsi ja pistis masinlikku suhu. Lehe närimiskummi ei huvita. Koerapuhastus muska laua äärde ja oigas vaikselt. Emoskamask, hammas, mis minust saab? Kell lõi neli ja kõik ruumis viibijad kokku kaheksa inimest valmistusid kuuluma päevauudiseid. See oli neile nagu jumalateenistus ja selles olid nad kõik šefi õpilased.