Kas sa, palun, palun, palun võid mulle lubada, et kuuled vaikselt ja rahulikult kõik ära, mis mul öelda on, ilma igasuguste, olete märkusteta kuningale lõpetanud. Küsin Elliootilt anuvalt, kui olen tagasi koju jõudnud ja ta 10 hädaolukorra koputusega oma tuppa kutsunud. Eliot maandub kiiktooli seljatoele, silitab mõtlikult lõuga. Kas sellele, mida sa mulle rääkima hakkad, on midagi pistmist mega nüri ja kõndivasselgiga? Küsib ta. Jaa, aga palun, palun ära ütle nende kohta midagi ebaviisakat, enne kui ma lõpetan. Ja fraas Ma ütlesin, sulle on ka keelatud Eli rabatud, mida igaveseks keelatud või ainult seniks, kuni sa seda lugu räägid. Igaveseks. Eliot ohkab. Okei, aga sa pead võib-olla siis mu suu kinni toppima. Kuule, tõsiselt, okei. Okei, musu on kinni. Istun rätsepa-istes voodil, vaatan üksisilmi tekki ja esitan oma nutulaulu alates maailma kõige hullemast pidžaamapeost kuni olli surematute sõnadeni. See ei olnud midagi tähtsat. See ei olnud midagi tähtsat. Kordabellijat kohe kujunen lõpetanud, kui ma ju ütlesin? Ei, ära ütle seda. Hüüatan ma kõrvu kinni kattes, ausalt, ma ei suuda seda kuulda. Ma ei suuda uskuda, et ma tegelikult ka arvasin, et see on kohting. Ja mis puutub mega Hethri, hüüatab veljed. Kortsutab kulmu Tääri Eliot noogutad, see on vananenud sõna, mida kasutatakse halva kuulsusega naiste kohta. Aa, selge. Tõeliselt ilge, ütleb Eliot tülgastusest pead raputades. Ma ei suuda uskuda, et ta teile niimoodi peale lendas. Ma ütlesin. Eliot. Okei, okei. Eliot tõstab mängult alla andes, et ma tean, mida sa tegema peaksid, ütleb ta paheliset irvitades. Sa peaksid kõndima selfi pildile, Photoshopi ka mõned vinnid. Talööde lisama põiga ühe lisanina. Vaatan teda ja naeratan. Tahan talle just ühe hiigelsuure kalli teha, kui läbi maja kaigub ilmeksimatu gongi. Heli on. Eliot hüppab püsti ja plaksutab rõõmust käsi. Perekonna koosolek. Maja on täis vanu teatri rekvisiite, mille ema on alles hoidnud mälestuseks näidenditest, milles ta mängis. Üks neist on hiiglaslik pronkskong, mis elab nüüd meie esikus. Kui mina ja Tom mõlemad olime, leiutasime kogu aeg ettekäändeid seda taguda. Nii et lõpuks tegid me vanemad reegli, et kongi tohib kasutada ainult selleks, et kutsuda kokku perekonnakoosolek. Tõuseb voodilt, naera Nelly otti, üliõnneliku ilme üle. Tõenäoliselt midagi mega igavat näiteks see, et kes tahab jõuluõhtusöögiks kalkunit. Elijat vahib mind ilmetult. Miks nad peaksid tahtma sellest rääkida? Kõik söövad jõuluõhtul kalkunit. Jah, aga isa ütles, et sellel aastal võiks hane küpsetada. Elijat manab näole õudu, silme. Ta ei tohi hane küpsetada suve. Miks? Ma ei tea, lihtsalt on. Lähen ukse poole, Eliot, kohe minu kannul. Raka Osampty, sosistab ta mulle kõrva. Mida see tähendab, küsin ma ju ütlesin sulle horvaatia keeles. Sa ei öelnud, et ma ei tohi seda horvaatia keeles öelda. Kisendab ta, kui teda ribidesse torgin. Meie tahame kalkunid, teadvustab heli, et niipea kui kööki astume. Ema, isa, Tom istuvad laua ääres. Ema ja isa näevad taga põnevil välja. Tom on ettepoole kummargil, pea kätele toetumas. Ah, küsib Isaili otilt jõulusöögiks selle tabeli, et me tahame kalkunit, mida hane sellesse koosolek ongi, eks jõuluõhtusöögist. A ütleb isa ei, tegelikult ei ole. Kuigi ma arvan, et omamoodi kaudselt on. Ta vaatab emale otsa, kergitab kulme. Ema noogutab, siis vaatab Elliotile otsa, naeratab talle kurvalt. Ma kardan, et sa kahjuks sel aastal jõuluõhtul meile tulla, Eliot. Mida hüüame hiljutigi, kooris meid kuule siin, selgitab ema. Mida nüüd on Tombeeaa laualt tõstnud ja meie refrääniga ühinenud. Me jõllitamine šokeeritud tema. Mida sa sellega mõtled, et meid ei ole siin? Küsib Tom. Kus me siis elame? Vaatan emad kisa poole ja uuesti ema otsa. Ema, isa vahetavad pilgu ja naeratavad. New Yorgis ütlevad nad koos. Pole võimalik. Ühed Tom, kuid mitte rõõmsalt. Ma olen liiga rabatud, et midagi öelda. Eliot näeb välja nii, nagu hakkaks ta kohe nutma. Me oleme otsustanud selle pulma korraldada, ütleb ema mulle naeratades. Tountovne häbiteemalise valdarssis. Appike LJ vaatab mind suurte silmadega. Ja kummaline on see, et ma ei tunne end õnnelikuna. Selle asemel tunnen, kuidas mu kukal läheb väga kuumaks ja käed niiskeks. New Yorki minemine tähendab lennukiga reisimist. Praegu lähen ma endast välja juba mõtte peale, et pean autosse istuma. Ma ei taha mitte kusagile minna. Mul lihtsalt raatsid kenasid perekondlikke jõule kodus. Mina ei tule, teatab Tom. Mida isa vaatab teda jahmunult. Melani tuleb järgmisel nädalal koju. Mitte mingil juhul ei tulema New Yorki, ma ei ole teda mitu kuud näinud. Melania Tommy tüdruk. Ta on terve semestri Prantsusmaal õppinud. Nende haledatestaatuste järgi, mida Tom hiljuti Facebooki postitanud on, võib arvata, et ta tõesti igatseb melonit. Aga sa pead tulema, ütleb ema, ta paistab endast väljast. Oleme alati jõulude ajal kuus. Tom raputab pead. Kui tahate, et oleksime koos, peate siia jääma. Don, ütleb isa madalal hoiatavas toonis. Mina ei taha ka tulla. Lausun vaikselt. Mida, aga ema vahib mulle otsa, nii õnnetu välja, et see on kohutav jõulud. Sügis. Ma arvasin, et oleksite sellise. Olen sellega kohe nõus. Ja pomiseb heli, et mis sul viga on. Vaatan talle anuvalt otsa, vähenda pilgus viimaks mõistmist, justkui oleksid aru saanud. Ta võtab mu käest kinni ja pigistab seda. Miks te peate üldse jõulude ajal töötama? Küsib Tom. Sest meil on tõesti seda raha vaja, vastab isa, on nii tõsine, et me kõik pöördume teda vaatama. Sel talvel on väga vähe töödunud. Ütle tema, see Ots on vastus kõigile meie palvetele. Nad maksavad rohkem, kui saaksime 10 pulma eest Suurbritannias, pluss meie kulud. Ta vaatab mind anuvalt. Kas sa oled kindel, et ei taha tulla? Ma ei saa, ütlen, mul on vaja see inglise keele projekt ära teha. Lõpeta peli, et minu eest. See, mille eest me oma lõpliku hinde saame. Jah, noogutan talle tänulikult naeratades, enne kui uuesti ema ja isa poole pöördunud. Nii et ma pean terve pühade aja täiesti uus selle kallal töötama, aga teie minge ikka, küll me siin hakkame. Saame. Tom noogutab ka. Jah, teie minge. Me võime ju koos jõule pidada, siis kui tagasi jõuate. Ema vaatab isale otsa. Ma ei tea, mis sina arvad, roob. Ma arvan, et me peame selle üle mõtlema, lausub isa. Ta tundub olevat täpselt sama endast väljas nagu ema. Ma tunnen ennast kohutavalt. Suudlen, kas peaksin ehk tõtt rääkima? Vaid mõte sellest, et mul võib tekkide paanikahoog kilomeetrite kõrgusel lennukis lõksus olles toob mulle külma higi nahale. Kuid ma, isa, Ma ei taha neid muretsema panna. Nad ei läheks mitte mingi juhul, kui teaksid, mis minuga toimub ja siis jääksid nad ilma väga vajalikust rahast. See, et nemad Ameerikasse lähevad ja mina jään siia, on kindlasti parim lahendus. Kuid see teeb mind ikkagi sisimas kurvaks. Tavaliselt meeldivad mulle esmaspäevad. Ma tean, ma tean, ma olen friik. Kuid ma ei saa sinna midagi parata. Uue nädala alguse minu jaoks alati olnud omamoodi põnev. Seal võimalus otsast peale alustada. Sind on ees ootamas seitse uut päeva nagu minisuuruses, aastavahetus. Esmaspäev on teistsugune. See esmaspäev on neljal põhjusel kohutav ja täidab mind kabuhirmuga. Esiteks olen mõistnud, et olen oma parimast sõbrannast välja kasvanud ehk vihkan teda. Teiseks pean terve päeva etenduseks valmistuma sõbrannaga, kellest olen välja kasvanud ehk teda vihkama hakanud. Kolmandaks samuti peale etenduseks valmistudes veetma päevapoisiga, kelle esmanädalavahetusel narriks tegin. Neljandaks etendus on täna. Selleks ajaks kooli jõuan, olen jõudnud nii kaua paanitseda, et tunnen, kuidas süda lausa kurgustaap. Penn, nii tore, et sa siin oled, püüab härra, peikan svilt kohe, kui ma saali astun. Ta tundub päris ärevil, tal on meelest läinud isegi juuksegeeli pähe panna, tukk ripub lõdvalt üle otsaesise. Kus teised on? Küsin tühjas saalis ringi vaadates. Nad läksid üles draama stuudiosse peaproovi teha, kuni Me kuni sina lavakujunduse korda teed vaatel lavale, lavakujundusel viga on mu tänavakunstnikust sõber vedas mind kahjuks alt, nii et mul on su abi vaja. Härrabeicansildan nädalate viisi kuulutanud, et tal on üks tänavakunstnikust sõber, kes tuleb ja teeb meile sobiva lavakujunduse, et see paistaks getolikum. Oleksin pidanud teadma, et sellest ei tule midagi välja. Mida te tahate, et ma teeks? Küsin, kui ta mulle kilekoti ulatab. Tee haagiselamule ja tagaseinale veidi graffitit. Ütleb härrabecuns vilt sama tavaliselt kui oleks ta mul just palunud põrand ära pühkida. Ma pean teiste juurde tagasi minema. Poolsel Meghanil on suuri raskusi oma viimase monoloogi meeldejätmisega. Teen veidi graffitit. Vaatan koti spreivärvipurke täis. Millist graffitit? Härra peekon svilt läheb, veel rohkem närvi. Ma ei tea. Tee paar märki või midagi lahedat, sina oledki väidetavalt lavakujunduse assistent. Kortsutan kulmu. Ma peaksin tõesti aitama nii lavakujundusega kui ka olema ametlik fotograaf. Aga ma ei oleks kunagi vabatahtlikuks pakkunud, kui oleksin teadnud, et pean korraga hakkama. Tantsi suguseks, grafiti meistriks. Okei, ma lähen nüüd üles draama stuudiosse, ütleb härra veikas vilt hoolitama mappi haarates. Tulen esimesel vahetunnil alla, vaatan, kuidas sul läheb. Ja enne, kui ma sõnagi öelda, jõuan ta minema vudinud. Vaatan lava tühje tagaseina, see on hullumeelne. Ma rikun selle ilmselt ära juba siis, kui spreiburgiga lähenen. Ja on üks asi, millest ma täna absoluutselt kindel olen. Ma ei kavatse rohkem mitte midagi ära rikkuda. Nii et ma teen seda, mida hädaolukorras alati saada neli otile sõnumi. Me teame teineteise tunniplaane peast. Seega ma tean, et tal on praegu ladina keel. Heli otti sõnul on see õpetaja nii vana, et ta rääkis ladina keelt siis, kui see oli veel laialdaselt kasutatav. Nii et loodetavasti saab Eliot mulle vastata. Ilmad vahele jääks. Teatriõpetaja tahab, et ma lavakujundusele graffiti teeksin nagu päris. Ma arvan, et on mõistuse kaotanud. Palun aita mind, enne, kui mul ka mõistus üles ütleb, mida ma teen. Saadan sõnumi ära ja lähen lavale haagiselamu dekoratsiooni juurde. Võib-olla saan ma täägi, mis sellel tagumisel poolel harjutada. Sel juhul ei saa publik kunagi teada, kui mul sassi läheb. Ja kui ma avastan, et mul on imekombel varjatud graffitianne, päästan ma päeva ja etenduse. Võtan kotist ühe purgi ja nips on sellelt kurgi. Milline oleks mu aeg, kui ma oleksin grafitikunstnik? Mul ei ole õrna aimugi, seega otsustan selle asemel midagi joonistada. Kuid mida? Mida joonistaksid inimesed New Yorgi getos, mis läheks täiega hästi kokku, Romeo ja Juliaga. Võib-olla murtud süda. Vajutan ettevaatlikult purgi otsas olevale nupule. Midagi ei juhtu. Vajutan palju tugevamini. Erklilla värvijuga pritsib välja. Üritan joonistada südant, kuid see näeb välja nagu tagumik. Õnneks piiksub mu telefon just täpselt sel hetkel. Sõnumiljotit astus Prei värvidest eemale. Sa oled mitmeski asjas väga osav, kuid joonistamine pole üks neist. Kas sa ei mäleta pilti lihavõttejänkust, mille sa joonistasid siis kui hoidsime ohvrite väikessennisheri. Räägi sellest jänesest veel tükk aega, õudusunenägusid. Küsi valgustajad, kas nad saaksid mõnda sinu tänavakunstifotot lavale projitseerida? Mäletad neid, mis sa eestingsis tegid? Need sobiksid hästi. Hiljuti sõnumit lugedes ohkan hingepõhjast kergendatult. Mulle näiliselt lahendamatu jaoks lahendus olemas ja see täidab mind lootusega. Võib-olla ei ole tänane päev siiski nii halb. Ja mul on õigus. Ülejäänud päev läheb üllatavalt sujuvalt. Näitlejad jäävad härra Beyconskildiga draama stuudiosse peitu, et paaniliselt harjutada. Samal ajal kui 11. klassi poiss toni, kes tegeleb valgustusega, ilmub kohale tehnilist pea proovi tegema. Tal õnnestub minu tänavakunsti foto ilma igasuguse probleemita tagataustale projitseerida. See näeb suurepärane välja. Kui ma lõpuks sellepärastlõuna aegu Meganit näen, on kõik korras. Jällegi tundub, et blogisse kirjutamine aitas mul asjad peas selgeks mõelda ja nüüd leppinud sellega, et olen veganist välja kasvanud, tunnen endal palju vähem survet. Isegi hulliga kohtumine ei ole liiga kohmetu. Tema ja Meghan on etenduse pärast nii närvis, et mõlemad on täiesti hõivatud oma teksti kordamisega. Just enne eesriide kerkimist kutsub härra peitunud sild meid kõiki lava taha kokku. Teil läheb suurepäraselt, ütleb ta. Ja nagu ütleb, mu suur lemmik. I don't Liiwaptait. Live-up in the Sky. Vaatame härra peekon sviidi tühjal pilgul. Kivi kotti, pomiseb ta ja penni. Mul on vaja, et etenduse lõpuks veel ühe foto teeksid, kui näitlejad lavale kummardama tulevad, kes võisid lihtsalt korraks lavale põigata, mõne pildi teha. Tunnen äkilist hirmusööstu. See tähendab, et pean lavale minema terve saalitäie inimeste ees. Ehk siis saab teoks minu kõige jubedam õudusune ja nagu härrabeiga sild kihutab kontrollima, kas kaameramees on valmis filmima ja kõik teised lähevad oma kohtadele lava taga. Võtan kotist kaamera, istun hakkaside vahel oma kohale. Kõik on korras, ütlen ma endale, pean vaid minema vale tegema pildi ja siis sealt ära tulema, mis on halvim, mis juhtuda võib. Etendus läheb ilma ühegi viperusteta. Kõik mäletavad oma teksti, ütlevad seda täpselt õigel ajal isegi oli aktsent ei kõla väga hullusti. Selleks ajaks, kui nad Juulia surmas senini jõuavad, kuulen ma publikus istujaid lausa nutmas. Kui härra beibosid hüpeldes lava taha tuleb, vaatab ta minu poole ja naeratab. Kas see polnud mitte suurepärane? Kas need polnud mitte tublid? Õhkab teda. Naeratan talle vastu, nad olid super. Ära tee enne pilti, kui kõik osatäitjad on viimaseks kummarduseks üles rivistunud, sealhulgas mina, sosistab ta. Noogutan, lülitan kaamera sisse. Näitlejad tulevad teiselt poolt lavale kummardama. Aplaus kasvab Megani Olli lavale jõudmisel lausa maruliseks. Kuigi alles hiljuti oleksin tahtnud Meganit lüüa, lämmatada ja kiviga visata ei saa ma teisiti, kui lähen hetke emotsiooniga kaasa. Ma olen tema üle tõsiselt uhke. Aplaus on nüüd nii vali, et ma tunnen seda oma keha Sibreerimas. Kui osatäitjaid üles rivistuvad, viipab Megan härra Veiko sildile, et too nendega ühineks seen, mida nad varem hoolikalt harjutasid. Kuigi härra Veiko svilt viskab käed õhku ja teeskleb häbeliku üllatust. Ootan, kuni ta rivi keskele jõuab ja lähen siis lavale. Ja kuigi ma olen seda momenti peljanud, polegi see üldse nii hull. Publik on nii hõivatud näitlejatele hõiskamisega, et ma tunnen, nagu oleksin päriselt nähtamatu. Kuni hetkeni, mil teen viimase sammu lavakeskme suunas ja koguma, maailm tundub oma teljelt nihkuvad. Ainult et see ei ole maailm, mis nihkub, see olen mina, komistama sama konverssi paela otsa ettepoole kotardamas. Tean kohe, et see ei ole üks neist kukkumistest, mille peale võin teha näo, et midagi ei juhtunud. Kui liiga kiiresti, liiga terava nurga all ning ainuke, millest ma suudan mõelda, on kaamera mu käes. Ma ei tohi seda katki teha. Ma ei saa lasta seal põrandal puruneda. Seega taanduma nii kohmakalt kui üldse võimalik küünarnukkidele nägu ees, tagumik õhus, publiku poole suunatud. Šokeeritud ahetus, korrutatud umbes 300-ga kajab läbi saali. Järgnevat kohutavat vaikust täidab paid mu sisehääl, mis küsib. Miks mu tagumikul nii külm on. Vaatan üle õla, näen enda õuduseks, et mu seelik on üle vöökoha lennanud. Uute mikside koor täidab mu mõtteid. Miks ma pidin selle lühikeses Keither seeliku selga panema? Miks ma paksud sukkpüksid lava tagajalast võtsin, kui liiga palavaks läks? Miks oh, miks valisin ma kõigist oma aluspükstes täna jalga panemiseks kõige tuhmunuma kulunumad, mis on kaetud ükssarviku piltidega jaanjudinaid, tekitavast, šoki, õuduse segust halvatuna neljakäpukile. Ja siis hakkab publiku uuesti hõiskama. Kuid need hõisked ei ole eelmistega sarnased. Need hõisked mõnitavad vaheldumisi flirtivate vilede naeru kyljetega. Tõstan pea ja näen, kuidas Megan mind hellitab. Näen ta üht kätt, mis minu poole sirutub, sõnulli käsi, see paneb mind veel rohkem häbist kuumama. Ma pean siit minema pääsema. Oriaal lavalt minema saama. Kuid selle asemel, et püsti tõusta, joosta veel ühe kohutava otsuse. Ja neljakäpukile soomlane minema aegluubis. Või vähemalt nii, see tundub. Selleks ajaks lava taha jõuan, kajab saal naerust. Koperdan jalule, haaran oma koti ja jooksen. Ma ei lõpeta jooksmist, enne kui koju jõuan. Tuigun õhku ahmides esikusse, kihutan üles oma tuppa, vältides majas igasugust inimkontakti ning kukun oma voodile kokku. Mul on nii häbi. Nii häbi, et ma ei suuda ennast sundida isegi elli otiga rääkima. Selle asemel kavatsen ma lihtsalt siin lamada ja loota, et lõpuks lähen kuumaks ja pabinasse, et sul on päriselt ega pea enam mitte kunagi mitte kedagi nägema.