Evald Aava ooperist Vikerlased on pärit meloodiline signaal, mis teatab publikule Vanemuises, et on vaja saali koguneda. Juta osa oli üks esimesi, millega Lehte Mark selles teatris üles astus ning Endel Ani on aastaid olnud tema põhiline partner. Seega on raske leida paremat lugu saate alustamiseks. Aga millal te tegelikult hakkasite juba laulma õppima hakkasin väga noorelt, 14 aastaselt sain juba 38. aastal professor Riho Päts võimaldas mulle õpingud tema abikaasa juures Made Pätsi juures, ta avastas teid koolistilises koolist, jah, koolis laulsin laste laulukooris ja siis ta pani ka mind solistina laulma. Mul olid juba esimesed nii-ütelda raadioga, kohtumised olid ikka koolipõlves oli üks saade, kus ma siis esinesin solistina ka seal maal 38. aastal juba algkooli lõpetanud ma laulsin siis seda Su põhjamaa päikese kullast ja siis hiljem, palju esinesime ka lasteraadios, maa esinesid tol ajal last, nõust, kuuldemängud. Muusikalises osas esinesin ka hunt ja seitse kitsetalle ja ja nii edasi, kõik made Pätsi õpilased ja siis Riho Päts tegi meiega tööd ja siis esinesime lasteraadios. Riho Päts oli väga nõudlik. Ja ta nõudis ka muusikateooriat. Väga täpselt. Oli mul algkoolis õpetaja. Ja ma tean, meil teoorias ma kuskilt eksisin ja ma sain selle eest lauluhindega nelja mitteri. Laulmise järgi, vaidleb Morgan. Teoorias pidin olema tugev. Samuti mode päts. Oli väga nõudlik õppejõud, meil olid laulutunnid väga huvitavad selles mõttes, et kes olid vaba teistest tundidest, olid alavati, laulutunnis jälgisid, mida teised teevad tunnis ta väga põhjalikult analüüsis sinuga koos õpitavalt repertuaari ja mis ta sulle andis just teha. Ja kuhugi ei saa, seda ei olnud mitte ise läbi töötanud läbi mõelnud. Siis ta võrdlemisi rangelt suhtus, sellesse, nõudis iseseisvat tööd, aga. Ja ma arvan, et see on ikkagi mulle elus kasuks tulnud. Väga suure tänutunde ja lugupidamisega meenutan mõlemaid koolilõpupäeval laulsin sellel aktusel Susanna aariat Mozarti ooperis Figaro pulm ja siis ühte Tšaikovski romansi, see on mul meelde jäänud, see oli ikka väga soliidne repertuaar nii noorukese neiu jaoks. Ja ma olin siis juba üsna palju laulnud Villem, kelle Cassini Villemit helist, Matilde, Artur Kapi laule ja Mart Saare ja Mart Saar on siiani jäänud minu Eesti lemmikheliloojaks. Ja palunud ka lihtsamalt rahvalaule palju. Ja siis ma juba mõtlesin tõsiselt edasi õppida laulu alal tol ajal konservatooriumi võeti varem vast sõda katkestas 41. aastal. Kõik õpingud, sattusite tagalasse? Jah, alguses ma töötasin kolhoosis ja siis ehitustöödel. Praegusesse kuulus Chebaks sari, kes mida ehitatakse meheni olime seal. Alusepanijad, ehitasime ka elektrijõujaama, terve aasta töötasin seal hiljem, siis siirdusin Jegorjevskisse, seal olin lühikest aega. Ja siis juba Jaroslavli Eesti kunstiansamblites segakoor koorilaul. Ma pean ütlema, et mul on kohvri lõunale. Ta on meeldinud. Ja mulle meeldib, eriti hakkab bella laul. Ja muidugi, meil olid ju suurepäraselt koorijuhid, kui mina läksin ansamblites, siis oli Jüri Mariste praegu professor. Oli meie dirigent siis vahel harva juhatas segakoori Gustav Ernesaks. Ma kuulasin, kui näiteks Gustav Ernesaks tegi tööd vahel meeskoorirühmaga. Ja mul on jäänud siiani meelde, kuidas ma lihtsalt, see oli suur elamus, kui nad õppisid ja laulsid seda. Päike vajus pärnapuule. Panin täitsa vapustatud hingelised sellest, et see oli niivõrd ilus minu jaoks ja, ja hiljem kõik koos õppisime. Mu isamaa on minu arm. Me oleme ju esimesed, kes laulsime tol ajal seda samuti eesti hümni. Ja palju palju teisi laule ja siis Hugo Lepnurme eri kandaat. Need on jätnud kohe niukse kustumatu mälestuse. Publik võttis meid alati väga hästi vastu. Kohe tõesti? Nähtavasti see oli selline aeg ikka, kus inimene vajas hingeliselt midagi. Ja laul oli selleks, mis kuidagi suutis leevendada või aitas kaasa inimesele nendest rasketest päevadest üle saada. Kõige raskemad elemendid olid, kui me esinesime haavatutele. Kuigi nad ei saanud aru keelest aga no me püüdsime kõigest hingest laulda ja siis, kui sa vaatasid neid nägusid, kuidas nad mulle otsa vaatasid ja ja, ja siis püüdsid anda, kahe kõige parem Tollest ajast, mil lindistusi lehte margiga ei ole. Kuid siia peaks sobima Grethe Arjozo Eugen Kapi ooperist tabamatu, mis käsitleb ju sõjaaega. Siis, kui 45. aastal Tallinnas asutati Eesti raadiusega koor tol ajal veel televisiooni ei olnud siis ma sain ka konkursiga sinna raadio koori, seal ma laulsin mõningate vahedega päris pikka aega, kuni Tartusse tulekuni raadio kooris, 52. aastal moodustati solistikohad, sisema konkureerisid solisti koha peale. Siis viis aastat olid raadiokoori solist, kes oli konservatooriumis teie eriala Made Päts algul ja siis kaks viimast kursustel Sheni Simoni juures. Väga tore, väga tore inimene ja väga tore pedagoog, kahe ka nõudlik. Nii et mul vist on elus vedanud, Vanemuisesse te tulite ja siin oli, teil võis ka jälle. Roslavli päevist näiteks Kaarel Ird ja Kaarel Ililt oligi, kes mind Vanemuisesse kutsus. Ütles, et tööd on palju ja et kas tahate teha ja mina tahtsin teha ja tulin Vanemuises, mis teie esimene osa oli Vanemuises? Minul oli esimene osa agaate Veeberi ooperis näidki ja ausalt öeldes ma pidin väga kiiresti lülitama sellesse töösse, kuna juba käisid lavaproovi orkestriproovid ja mulle anti väga lühikene aeg selle osa õppimiseks nädal aeg, see on juba nii, nagu, nagu neid sõjaeelsed asjad, mida lugeda nii pinna noorpõlve mälestuseks, kus iga nädal tuli lugu välja. Muidugi mul ei olnud, ta nüüd päris peas ei olnud, aga laulsin ikka ära, kuri arvan vigadeta, kui palju teil üldse on asi olnud? Mul on tunne, et ooperioosi on üle 40 ja kümmekond operetis ka Vanemuises eksisteeriv selline ooperi operetisolist. Tähendab sa pead mõlemal pool tegi, ma vist olen väga õnnelik laul ja sellepärast, et mul on õnnestunud laulda taolisi oopereid mida väga paljud sopranit balloonist tahad laulda. Näiteks Katerina Izmailova rubiini, Medeia madaliku, Marta. Tal päri ooperimadalik, väga omapärane ja huvitava opera. Sant otsa talupojaaust. Siis pooge Vess, Irina. Pabulienka Sergei Prokofjevi õnnemängijast, see muidugi metsosoprani osa. Ma muidugi seda ma ei osanud unistadagi, et ma sellist osa nüüd laulan, aga kuna mulle selline ettepanek tehti siis ja kuna see muusikaline materjal oli väga huvitav ja kuju väga huvitav ooperikuju, siis mulle pakkus suurt naudingut teha. Ja siin on palju teisigi uisi olnud, mis on väga meeldinud näiteks mulle väga meeldis teha tuleristsetes Gustav Ernesaks ooperis Linda osa. Küllalt lüüriline alguses ja hiljem ise suurt traagika mees maha lastakse. Aga ma ei ütlekski, et mul oleks nüüd eriliselt. No vot, see on nüüd otse mulle lemmik. Aga kui jälle uus ooper, Tulev, sa mõtled, oi kui põnev, see on jälle teha. Ja operettides on ka, kuigi ma pean ausalt ütlema, et ma väga hindan neid inimesi, kes oskavad hästi ooperit teha ja kes teevad hästi ja vanasti mäletan. Ma vähe suhteliselt, käisin operette vaatamas, aga enne sõda või Milvi laid laulis ja Estonia ooperit vägasaraasia vahepeal oli üks kui niisugune mõõnaperiood ja pärast on jälle olnud lennust toredaid momente. Aga ise ma nii et ma ütleks, et mulle nüüd oleks väga meelis osa mõni, et mida ma tahaks nii väga teha, seda ei ole olnud, aga mul on õnnestunud teha terve rida huvitavaid karakterrolle operetis ja seal on väga palju juurde andnud reeglina sopranit, on need head ja, ja õrna hingega ja ilusakesed. Aga teile meeldivad karakterrollid rohkem just ja, ja ega ma ikka operetiprimadonna vist vist või päris kindlasti. Operett ka hea kool. Eeskätt juba näitlejatööks ikka väga vajalik. Kuna minul on olnud ooperiosad võrdlemisi niisugust, kuidas öelda traagilised ja väga jõulised dramaatilised, siis vahest teha kõrval natuke kergemas žanris, siis. On see väga. Tvet Einari kotteliga Boris kõrveri operetist mees pisu hännaga. Kullake la noorem oleks saapapaar, paralleel pole nendega abiks olla. Kui ka hoida. Olen. Leebe tähtaeg polegi. Kes või mis on teid kõige rohkem aidanud selleks näitlejaks saamise teel, kas lavastajad, partnerid või ma ei tea, on veel mingisugused kolmandad või neljandad võimalused. Ma ütleksin, et kõik nii lavastajad kui ka partnerid. Kui ma teatrisse tulin, siis minu esimene lavastaja Udo Väljaots. Ta nägi minuga väga palju vaeva ja väga palju tööd tegema. Ta oli lausa halastamatu vaest, nii nutsin ta käes ja ta ütles, et nutta, nutta, aga sinu pisarad mind haledaks, ei tee nutta, ära hakkame otsast peale. Ja siis minu jaoks oli see väga vajalik siiski muidugi kõik teised lavastajad Kaarel lülitia ja ida Urbelile kahjuks vähe sain ma teha, et Kaiduga aga kõik on mulle väga palju andnud. Ja head partnerid. Need on väga palju abistanud ja ka teised vanemad kolleegid Endel Ani ja siis vihmalt Tordik. Me olime üldse üks Vanemuise kolmik, kes kogu aeg võtsime osa ka tol ajal suurvormide ettekandmisest, oratooriumite kontaadid. Ja me olime ka seal saatusekaaslased. Ma mäletan, missuguse üleüldise vaimustuse ja, ja tohutu elevuse lõi Mozarti ooper Cosi fan tutte, teil oli seal üks väga ilus rand. Oli küll ja fjordi liitši. Me seda ooperit tegime suure niukse vaimustusega. Meil oli tore ansambel. Operoni, ansambli kunst ja teatavasti Cosi fan tutte, see on ju tohutu hulk haruldasi ilusaid ansambleid. Ja me püüdsime neid töötada väga täpselt ja väga ilusasti välja. Ja ma usun, et meil ikka mõningal määral õnnestus. Meid oli isegi kaks koosseisvusele oopri peal. Minuga koos tegime nii, et Orabelland laulis Valentina hein. Despiinad, laulis Helju koppa, Endel Ani, Fan, Ando Helmut, Valdo Truve Jalphanssilaagis Evald Tordik. Me käisime sellega palju ringreisil. Oli aeg, kus me laulsime, ringreis on näiteks. Minu mäletamist mööda oli meil 11 etendust jälgima, et ükski polnud häälest ära, aga kõik laulsid vapralt. Mis rütmet? Kas sa kuuled? Mu jab nuut? Juut jääb ju? Näeme, velg. Naerab. Mis nüüd ütled? Kuule, nutiab nutujutt, jääb ju? Velg. Naerab. Peale nende ringreiside oma vabariigis on ju Vanemuine õige korduvalt esinenud ka mujal Moskvas, Leningradis ja Moskvas, Leningradis on ka tore esineda. Mulle väga meeldib, ma ütleksin isegi veel rohkem kui Tallinnas. Ja ma pean ütlema, et mul on jäänud väga head mälestused nendest etendustest Moskvas ja Leningradis väga hästi võtavad vastu ja ja me teame, et Moskva ja Leningradi publik on ju küllaltki nõudlik publik, nende kontsert, diaatria elu on ju väga elav ja ja käib maailma ikka koos, väga häid soliste ja suurepäraseid teatreid ja ja seal esinenud tase on ikka väga pingeline ja. Aga nad on meisse hästi suhtunud, mis on seal läinud suurema eduga, kas maailma klassika või meie oma lood? Nii meie oma lood kui ka maailma klassika, ma loen siiski maailma klassika hulka ka Sergei Prokofjevi Vitja ja Ma Dmitri Šostakovitši, eriti kui neid ooperid seal laulda. Siis saab ikka väga suure vastutuse, sest neile on see ikka väga omane, teavad täpselt õnnemängija esilavastust, kus oli ju siin ida Urbeli oma, kas teil õnnestus ka vene publikule esimesed tutvustajad olla või oli enne keegi teine jõudnud ka lavale tuua? Minu teada ei olnud, sest pärast meid lavastati sealses suures teatris toda ooperit. Me laulsime Leningradi väikeses ooperi diaatris minu arvates väga tore, teate sellepärast, et seal on suurepärane akustika. Ja ma kuulasin niimoodi proovi ise saalist alguses orkester kuidagi kõlastik, palju kompaktsemalt, palju huvitavamalt värvikamalt. Ja laulda oli ka väga, väga hea seal. Ja muidugi publik oli lihtsalt oivaline. Kokku. Jõudsite? Enne te veel väga huvitava ooperini, mainisite madaliku, tal vääri ihav. Ausalt öeldes ma teda ei olnud üldse kuulnud varem aga tean, et ta kunagi Estonia teatris mängiti ja vist küllaltki edukalt. Tean, et Marta osast vist laulis Els Vaarman, kes mulle väga omal ajal imponeeris suurepärane näitleja laulja oli, ma nägin temaga üsna mitu ooperit enne sõda, tal Päär on kirjutanud selle ooperi. Küllalt niisugune huvitav mill töö. Ja muusika on ka väga kaasakiskuv. See töö oli meil selle ooperiga väga pingeline, väga huvitav. Lavastas seda Kulno Süvalepp. Vahel, me tuletame veel meelde neid aegu, kui me seda tööd tegime. See oli tõesti näha, tore. See on ju tegelikult muusikaline draama. Ja näitlejatööks annab tohutult palju võimalusi ja mul on jäänud sellest nii väga toredad mälestused kui meenutaks nüüd veel mõnda konkreetset lugu veel, mis laval on olnud, näiteks sai taht ja aidaa on ju väga ilus ja väga raske. Seal mul õnnestus teha mõlemat osa. Nii aidad Kamnerist, muidugi pärast jäi pearõhk ikkagi amnerise peale, kuna meil üks solist lahkuse ja siis ma jäin üksipäini Hammnerise osatäitjaks ja ma pean ütlema, et mul amnerise osa isegi imponeerib rohkem võib-olla kui aida. Kuigi mõlemad on väga huvitavad osa amnerise osa võib-olla, et on mitme palgelisem ja selle tõttu rikkam ja huvitavam ta isiksus on huvitav. Sellepärast on teda ka huvitavam teha. Elavdab. Kui suguste klassikalugudega on kui mingisugused esitamis traditsioonid ja sellised asjad kõik olemas, aga kui on uus lugu, siis tuleb ise hakata neid luguma, on see põnev tegija ja minu jaoks on see isegi põnevam. Ma usun, et isegi vaatajal, kuulajal, kes on ikka ooperialalised külastajad, neil on juba tekkinud oma teatud niisugune vaatenurk. Ja suhtumine asjasse, kuidas harjunud seda nägema ja kuulma. Ja seal leida midagi niisugust uut, nii et vaataja sinuga kaasa tuleks. See on juba küllaltki raske. Või siis peate minema sellega kaasa ja tegema nii kui selle järgi, mis on juba ennemalt nii kui sissetallatud teerada, aga see ei ole nii huvitav kui see, kui sa üldse pole ise kuulnud seda ooperit. Hakkad alles vaatama ja mängima ja jaa, jaa mõtlema, mida heliloojal ta tegelenud ja mis tekst ütleb. Minu jaoks on see palju huvitavam tee, kuidas Tubina ooper teile istus, mulle väga meeldis. Väga meeldis. Ka tema teine ooper, Reigi õpetaja, see materjal on ikka haruldane ikka suur helilooja. Teda on hea laulda. Ja andis paljuga lavaliselt. Näitlejatöö oli väga huvitav teha, eriti need viimased pildid. Vasakpoolseid, millest sinu Hobensens ööd ei saa? Mis on olnud selle ränga süüdistuse kohta? Tema. Näinud. See on jõud, kes jäeti hätta. Edagi edasa tahaksid paluda, et ta üles astuksin haiksima. Kaasaja heliloojatest üldse meil lavastati alambushi koja jamanud jonnid väga raske muusikani rütmiliselt õppida ja ja, aga ta oli nii huvitav ja nii tore ja ma ütleks, et isegi selle ooperi lõpp on mulle jäänud meelde, et see on midagi erakordset, oli praegu meil näiteks poogia Pesson midagi taolist, see lõpp on ka sarnane kojana ionis, muidugi jäi niisugune veidi nukker alatoon siin poogia pessist. Tekib ikkagi optimistlik meeleolu, et vot ma lähen otsin seda pessi ja mulle meeldib väga kaasaegseid oopereid. Albert hääling, Britteni. Leedi pillushi osa laulsin jälle tore. Suurepärane nauding teha seda ooperit. Raske rütmiliselt kui üldse, tervelt muusikas faktuurilt tohutu lai raskel ilmselt kui käsi, kas on raskem? Minu arvates? Ma olen ükskord sellega väga raskelt vahele jäänud. Mõtlesin, et kõik ikka rasked asjad on ära lauldud, et, et kui ma nüüd Bachi kätte võtan, et nii selget nooditees kõike ja nii tore harmoonia kõik all, et nüüd on kõik kergelt kättesaadav. Ja ei olnud Bahon vigurivänt seal, eks ole, niisugused rasked tõkkepuud, et ma ütleks, et väga raske laulda. Aga kui Bachiga hakkama saad, siis võinud ka kaasaegse muusika täiesti. Kui laulda kontsertettekandes, siis ju enamik lauljaid eelistab originaalkeelt teatrilaval pole seda võimalik, seal käib ikka tõlkega Vanemuises olnud laval niisugune ooper nagu Jen ufo. Ja seal teatavasti on võib-olla see tsehhi kõnekeele intonatsioonide asi veelgi tõsisem kui, kui osas teistes lugudes ma pean ütlema, et tõlge oli meil võrdlemisi õnnestunud, mõned üksikud kohad olid, kus niimoodi pärast sai lavastajaga. Et konkreetselt niimoodi paika pandud. Tal jäi nagu kõrv kikki, et kuidas see nüüd on jatega, kas muusikaliselt nüüd õigesti fraseerida. Ja siis sai selle nagu täpsustatud seda ooperit tegid Tšehhi lavastaja. Kuidas on töötada nii ja mis keeles te suhtlesid temaga, kas ainult muusika keeles? Ei, vene keeles. Ta valdas vene keelt ja, ja peale minul oli tšehhi-eesti sõnastik olemas ja temal olid kelle Chessi vene ja Vene-Tšehhi ja niimoodi meil käis käest kätte. Ei, me saime väga hästi aru, töö oli väga tore. Kas külalislavastaja toob mingisuguse teistmoodi õhkkonna? Kindlasti. Vastutus on nüüd, kui suurem. Sest et kui sa ikka külalislavastajaga teed tööd, siis sa ikkagi esindad oma diaatrite, tema sinu töösse suhtumise ja kuidas sa oma osa oled ette valmistanud ja selle järgi temaga annab ju ka üldise hinnangu üldse sellele diaatrile ja kuidas seal tööd tehakse. Ja vastutus on muidugi väga suur. Kahjuks just Janatšeki Jenufast, milles köstriemanda roll kujunes üheks lehtemargisiilise osaks ei ole meil muusikat, ent kuulakem siis katkendit teisest väga raskest ja väga õnnestunud osast. Šostakovitši, Katerina Izmailova Ast. Ikkagi on ööpäevas 24 tundi ega kogu seda aega vist päris teatrile pühendanud muidu selfie't. Ma ei ole üldse mingeid lover. Nii napid need oskused, aga no natukene ikkagi vaatad ja lihtsalt mängida läbi neid Schuberti väga armastan ja Schuberti loomingut laule vaadata, nii vaikselt omaette uurida, üldse ülevaadet oleks. Heliloomingust ja nii paljude teiste heliloojate töödega ja lauludega ja ooperitega ja väga armastan lugeda ilukirjandust, paljuga, muusika, alalist kirjandust ja näit näitlejate loomingust ja tööst ja loodusraamatuid loomadest. Pea. Ajalugu mind huvitab, Teil on tõenäoliselt palju heliplaate, ma ei ütleks, et palju on valikuliselt. Nov lauljad ikka ja siis mõned sümfoonia teine suurvorm, ma kogun selliseid, kes mulle huvi pakub. Marja Kallas. Tito kroobki, Shalja appinja, Valentina Levko. Mulle meeldib faga Elizabeth Schwarzkopf, mulle väga meeldib. Meeldib mulle väga džässmuusika Ellafigherantina lu ja aga mul on spirituaali, mul on Leontiine Price'i kaal, plaat no need on suurepärased, lihtsalt džässmuusika on ikka väga huvitav. Ikka hästi palju pakkuda minule kuulamiseks, May liigitaks teda, mitte nii et vaat et kergemuusika nõuab ikka väga suurt annet ja interpretatsiooni, tohutut improvisatsiooni oskust ka väga palju õppida sealt. Ma oleks hea meelega džässlaulja, kui mul oleks neid võimeid olla, kas midagi muud ka peale muusika veel teie päeva mahub, mulle meeldib rohkem looduses. Eriti suvel mets ja meri, mets pakub väga palju. No ja loomariik mets pakub esteetiliselt või käite vahel ka nina maas egoriate korvi, mida ta pakub, oi, kirglik seene, korri aja. Mulle väga meeldib ja ma olen niisugune seenekorje on, mul on väga väikene seenekorjamise jaoks. Ja ma käin, mul on teises taskus seenemääraja. Siis vahepeal panen prillid ette ja vaatan ta seent ja uurin ja siis vaatan, kas raamatus, kas SEC seal jätkas, ta süüa kõlbab ja siis tuleb proovida teda ja niisugune väikene hobi juhin lusti pärast, mitte sellepärast, et mul see korv kuhjaga täis oleks, aga mis seal huvitavat maika korjan palju selliseid seeni, mõni teine seeneline virutab jalaga ka neil. Väga kahju. Mis on teatris praegu käsil, praegu käivad proovid Tihhon freenikovi operetti, valge öö, lavaproovid käivad Kaarel Ird, lavastab. On ka seal üks väike roll, aga väga huvitav, ma arvan, et see vist tule. Aprillikuu algpäevadel võiv pisut hilisem Te olete osanud endale sündimiseks valida ilusasti sümboolselt teatrikuu, kuigi tol ajal see veel polnud teatrikuu tahaks soovida teile kõike head ja ilusat ja toredat ja seda, mida te ise kõige rohkem tahaksite veel paljudeks aastateks, nii teatris kui elus. Suurim tänu.