Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Inimesed ei ole masinad, mistõttu nad võivad käsitleda ühte ja sama asja nähtust või need väljenduvaid sõnu erineval moel. Oluline roll on siin kultuuril nähtamatult, kuid Briaalsel taustsüsteemil, millest ammutatakse sõnadele ja käitumistele tähendusi. Masinad püüavad sellest maailmast aru saada, aga teevad seda paratamatult masinlikult. Nad õpivad etteantud reeglitele rajatud algoritmide järgi kultuuris tärkavate vihjetest sünteesitud tähendusi, nagu koosneks inimestevaheline kommunikatsioon valmispakendatud lõplikest ja ammendavatest mõistetest ning olukordadest. Kultuur oma tähenduste taustsüsteemiga muutub, kusjuures seda muudavad selles osalejad, kes masinlikku sõnakuulelikkuse asemel eelistavad kultuuris kehtivaid vihjeid subjektiivselt tõlgendada. Kultuur muutub ja teeb seda etenamatult, kuna lubab selle kandjatel oma volitseda. Olgu näiteks tuntud juhtum, milles kohtunik pandi olukorda, kus ta pidi määratlema pornograafia ja erootika erisuse. Küsimus on oluline, sest viimane kuulub vaba eneseväljenduse õiguse kaitse alla. Ja seda ei saa keelata. 1964. aastal pidi USA kohtunik Patrick Stewart seoses ühe filmiga taolist vaidlust klaarima kasutades kohtunikule kui kultuursele inimesele antud analüüsi õigust antud juhul isegi kohustust, öeldes, et. Ma ei püüagi seda teile seletada ja võib-olla ma ei suudakski seda mitte kunagi edukalt teha. Aga kui näen, siis tunnen selle siin siis pornograafia ära. Taolistele asjadele tasub mõtelda, sest meie käitumisi Sealhulgas arusaamisi kujundavas skulptuuris kasvab masinate, maailmamõistete ja arusaamade osakaal. Võib vist isegi öelda, et inimesed muutuvad masinateks. Nad mõtestavad end masinana, sest nad elavad masinas. Olgu näiteks virtuaalne keskkonnas, milles on ka teised inimesed mistõttu nad peavad seda reaalseks jaga. Loomulikuks keskkonnaks, unustades, et osa reaalsus ei tundvaid näilisused nagu ruumi asukoht viimasel ajal üha enam ka aeg. See tähendab, et aeg ei ole enam seotud asukohaga ja sa võid olla kodus, tehes tööd oma töökohale või töökohal asudes. Tegelikult maailma teisel küljel isikliku aja sisustamisega, unustamata, et sind võib esindada virtuaalne infokild ajal ja kohas, kui sind ei ole. Aeg on lihtsama teema peale üle minna, nagu näiteks küsimus kunstist. Prantslane Gustav kurbee maalis 1866. aastal pildi, millele pani allkirjaks maailma päritolu. Võiks arvata, et 150 aastaga on see kunsti teostempereerinud pildi ette astujate hüüatusi. Ja tänaseks hoomatakse kuldraamis õli lõuendile maalitud see üsa asemel sügavamaid mõtteid personaalsemat laadi. Kõige alguseks olnud. Suure paugu teooriast või siis vähemalt uuritakse maalitehnilisi ja muid kunstilisi varjundeid. Samavõrra. Või enamgi, peenetundeline oli ka Pariisi kooli õpetaja Fredrik Turambessaa kes riputas pildi kuulsast lõuendistamata Facebooki seinale. Facebook sulges selle peale inimese. Lausumata sõnakestki, miks nad nii tegid. Andur kloos kajastab siis Facebook masina rolli, kui õpetaja Frederik püüab esindada inimesi hoolides inimeste kultuurist ja vabadusest, kaebas õpetaja Facebook'i kohtusse süüdistades masinavärki tsensuurist eneseväljenduse vabaduse piiramises ja seega inimõiguse riivamises. Prantslane soovib konto taastamist ja 20000 eurost kahjutasu. Olgu täpsustatud, et juhtum sai alguse viis aastat tagasi. See on siis mõõdupuuks, kui raske on meil tänasel päeval eristada kunstipornograafiast sest just nii defineerib lõuendil kujutatud Facebook. Hoolimata inimeste arvust ei peegelda Facebook aga inimkultuuri vaid kujutab selle valikulist monatust, milles osaleb. Maalsusest enam vägivalda, küünilisust ja edevust ja samas paradoksaalselt väldib paaniliselt alasti keha nagu viimast polekski maailmas olemas. Rääkimata suuremast maailma päritolu küsimusest. Seda enam, et Facebook universum rajaneb nägude võrdlemisel mis kõik on pärit maalil kujutatud kohast. Kohtuvaidlus on jõudmas viimasesse faasi Pariisi kõrgemas kohtus. Kohalikku õpetajat esindav advokaat on optimist tõdedes, et kui Facebook ei suuda teha vahet pornograafia ja kunstiteosel siis vähemalt Prantsusmaal seda veel.