Tere eetris on portaal teoloogia kommentaari esitab Christian part. Sherlock Holmsi oli kombeks hämmingus Watsoni rabada hüüatusega. See on elementaarne, Watson. Just seetõttu teame, kumb neist oli nutikam. Nutikamad tegelevad lihtsalt ülesannetega, vähem nutikatele tunduvad samad tegevused. Keerukatena. Olgu intelligentsus määratletud ülesannete lahendamise võimena. Siis geniaalsuse puhul paistab nagu ülesannet ei lahendatudki ja oodatud tulemus sünnib näiliselt eimillestki, geniaalne, lihtsalt kaotab probleemse osa kusagile ära. Ka intelligentne jõuab kõiki rahuldava tulemuseni. Aga ta näeb sellel nimel tohutu palju vaeva. Nad on valmis probleemide kallal pusima konstrueerides ahela teadvustatud tegevusi, mis kõik kulutavad energiat ja on aeglased. Aga samas siiski Prineerivad, kui jõutakse tulemuseni. Suurepärane, aga kas on ikka suurepärane midagi analoogset geniaalse Sherlocki intelligents saab otsa, nagu võib märgata inimese ja tehisintellekti vahel. Olgu näiteks kõndimine, rääkimata pliiatsi ülestõstmisest, auto või nukuga mängimisest, näoilmete eristamisest või küsimustele vastamisest. Neid tegevusi sooritab Elegance ükskõiksusega iga nelja-aastane laps. Proovige mõnd robotit sundida sama tegema ja tulemus on üllatavalt nõrk. Sundimaks masinatega midagi inimesele lihtsalt peame ehitama väga keerulise kaadervärgi isegi siis vabandavalt silmi kissitama, et mitte märgata selle kohmakust. Nähtusel on teinegi pool palu inimesel teha midagi näiliselt lihtsalt nagu näiteks korrutada kahte arvu vastata viktoriiniküsimustele või kannatada rutiini. Taoliste lihtsate ülesannetega jääme paraku jänni. Nähtus, millele pöörasid aastatest tähelepanu tehisintellekti ja robotite uurijad Hans Moravekk, Rodney pruukse, Marvin Minsky. Masina suutlikkust lahendada. Tavainimesele keerulisi ülesandeid ja inimesele lihtsate probleemide lahendamisel hätta jäämist tuntaksegi kui Morawiecki paradoksi. Täpsemalt öeldes märkasid arvuti protsessoritega masinate arendajad, et kõrgema taseme arutelu nõuab suhteliselt vähe arvutusliku võimsust. Samas kui sensor, motoorsed ehk keskkonnatajumisel ja liikumisel baseeruvad oskused vajavad erakordselt suurt. Andmetöötluse suutlikkust suudame malet mängivate arvutite abil jätta mulje täiskasvanutele omasest kõrgest intellektuaalsest võimekusest kuid samal ajal ei saa me hakkama seadmetele üheaastase lapse tajumise ega liikumisvõime andmisega, tõdes robotite uurija Moravekk. Isegi kui Watson pidas plokid täiuslikumaks arutlevaktsia vaatlevaks masinaks, mida maailma kunagi näinud polnud meister Holm siiski masin. Watson, nagu paljud inimesed kipuvad millegipärast erakordsete võimetega inimeses nägema masinat. Ja ka see on paradoks. Taia mehhanismide uurijas divempinker pidas Morawiecki paradoksi kõige olulisemaks tehisintellektiga seotud avastuseks. Tuleb välja, et rasked probleemid on lihtsad ja lihtsalt probleemid on rasked, märgib pinker. Ja ta jätkab ennustusega, et koos tehisintellektil baseeruvate seadmete järgmise põl Konnaga on börsianalüütikud, naftakeemiatööstuse insenerid ning tingimisi karistust määrava otsustuskogu liikmed, need, kes satuvad ohtu, et need vahetavad välja masinad. Samal ajal aednikud hotelli klienditeenindajad ja kokad võivad veel aastakümneid jätkata töökoha säilimise kindluse tundega. Hiljuti lahkunud Marwan minski märkis, et inseneridel ja arvutite loojatel on kõige raskem järgi teha neid inimese oskuseid, mida me ka ise ei teadvusta. Need on protsessid, mida sooritatakse. Alateadvuses teadvustame ja saame aru lihtsatest asjadest, eriti neist, mis meile endile hästi ei õnnestu. Aga meil on raske aru saada protsessidest, millega saame suurepäraselt.