Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Eelmisel aastal hukkus hairünnaku tulemusel kaheksa inimest. Taolised uudised toidavad Kaleo foobiat ehk hai kartust. Nähtuse käes kannatajad ei julge viibida veekogude ääres, olgu selleks siis meri, järv, jõgi võib isegi ujumisbassein, sest hirmul on suured silmad. Mõnel juhul hirmureaktsioon olla nii suur, et inimene minestab pelga Haile pihtava sõna peale. Hay kartusega inimesed väldivad olukordi, milles võib olla seos haidega nagu näiteks loomaaiad, suured akvaariumid, veeatraktsioonide, muu taoline. Esineb ka neid, kellel on ebamugav vaadata filme merestseenidega. Hirmuhäire puhul on hämmastav, et enamasti ei ole need inimesed reaalses elus haid näinud. Neil on piisanud filmidest, millest tumedast sügavikust ilmub ekraanile koletute hammaste ja terava koonuga mere Lucas ning tirib filmikangelase pimedusse, jättes järele punase pere pilve. Hirmud, et ebatavaliselt suureks riski tajutud tõenäosus ja kujutelm sündmuse olemusest Kuvitel surmast, hai hammaste vahel on nii väga õudne. Selle juhtumise madal tõenäosus ei suuda hirmuda, need kuidagi majandada ega olematuks muuta. Mõeldakse nii, et kuigi tõenäosus hai läbi surra on väga väike aga kui see peaks siiski juhtum oleks talumatult õudne, parem on siis meie kogudest eemale hoida. Nagu öeldud, siis eelmisel aastal hukkus hairünnaku tulemusel kaheksa inimest. Samal ajal hukkus kaks teiste inimeste ees endast selfie't. Alates 2014.-st aastast, kui selfie de tegemine muutus popiks, on maailmas kaamerale jäädvustatud enesepeegeldus viimane mälestus 49-st inimesest. Kasutades hairünnakut nüüd võrdlusmaterjalina. On ka selfisurmade olnud väga jubedad. Mõnel pildil lastaks endale pähe kuul. Kellelgil plahvatab käes granaat kellelegi ja põleb, kui puudutab kõrgepingeliine. Paljud kukuvad kõrgustest elavatele kaljudele. Nupu jäid rongi, allajääjaid ja nii edasi. Üllatavalt ei ole kogu see traagika suutnud esile kutsuda üle piiriliste enesekaitsereaktsiooni sarnaselt Kaleofoobel. Jul, kui keegi räägib selfifoobiast, peetakse silmas pigem tegevused töötavat aspekti. Asja tõdes president Barack Obama, et kui tema valimiste ajal olnuks levinud nutitelefonid, ta poleks tõenäoliselt kandideerinud. President pidas silmas seda, kui palju püütakse tema ümbruses teha selfisid. Ta on sellest nähtusest üdini tüdinenud. Olgu lisatud, et tuju muutus on toimunud lühikese jooksul, sest veel eelmise aasta alguses esines ta avalikkuses ise selfi kepi kasutades. Läbi andmete prisma maailma uuriv prissonoomiks analüüsis Selpide külvatud traagikat. Vahest aitab see kultiveerida vajalik kaitsereflekse. 49-st surmast läbiselti lahkusid elust 14 kuni 30 kaheaastased kelledest 74 protsenti olid meessoost. Kõige suurema riskiga on 20 kuni 23 aastased. Võttes üle pooltest. Testsurmadest oma kanda paralleelse tähelepanekuna on 18 kuni 24 aastaste tehtud fotodest kolmandik silbid. Seega on tegemist omamoodi massiseadusega. Kes teeb rohkem ennast pilte, sureb ka suurema tõenäosusega fotoaparaati peeglina kasutades. Teisalt, kuigi õrnem sugu armastab oluliselt rohkem iseennast pildistada, annad noormeestest omakorda vähem riskialtid. Nende suremise risk läbi parema pildi rakursi otsimise on kolm korda väiksem. Seda tuleb ka sellest, kas enesest tehtud pildid avaldatakse või need jäävad isiklikuks. Mälestuseks haju ülikooli uuring tuvastas, et kui mehed riputavad enesest tehtud pilte avalikuks vaatamiseks kõneleb see suurimast nõrtsissismist ja psühhopaatiasse kalduvatest isikuomadustest, mis omakorda motiveerivad. Suurematele riskidele avaliku tunnustuse ja isikliku kasu nimel. Surmaga lõppenud pildistamisest. Suurim oht on kukkumis surm, moodustades kolmandiku registreeritud juhtumitest. Õige pisut jääb tahapoole. Bumise risk kolmandal kohal on surm rongirataste all, neljas viies relvad ja granaadid kokku kuue surmajuhtumiga ja siis tasub kaaluda, kas pilti teha lennuki või autoroolis või taga ajava härjaga. Aga võib ka vaadata nii, et eestlastega ei juhtu midagi hullu, kuna neitselfide surma statistikas pole esinenud.