Üks mees astub lavale. Paljud naised on öelnud, et ta valgesse riietuks. Naised, kes on talle ühel hetkel surematut armastust vandunud järgmisel uksega vastu nägu laiatanud. Kes saab talle nüüd ette heita etavaid musti riideid, kannab. Pöörane basstrumm, ajab publiku elevile. Prožektorid blingivad ühtlases rütmis. Tema sisenemine ei ole just kõige glamuursem hetk, mida inimkond on tunnistanud. Tõsi, Jensen sõidutatakse lava keskele kaubakärus, seal kallutatakse ta välja, sätitakse mikrofoni ette seisma. Pinke valgus kustub. Trummipõrin jätkub. Publiku saapad ja katkised tennised tekitavad vastu muldpõrandat, tagudes tumedat kõminat. Mõne hetke vältel valitseb pimedus. Siis süttib Tiituse kohal ere valgusrisk. See on kitsas ja naerutaks mehe otsekui lava külge kinni. Ta jõllitab lava serva. Süttib veel üks valgusvihk, eksleb ringi, justkui otsiks kedagi. Aplaus ja viled. Kõik teavad, mis juhtuma hakkab. Noor ja ilus lembe luuletaja Edi yks on õhtujuht. Beibi sinises siidpidžaamas hõljub ta kasvavate kiiduavalduste saatel lavale. EDI välimus on ladinaameerikalik ja tema kehahoiak erineb täielikult põhjaeurooplaste omast. Tema jaoks on täiesti loomulik toppida oma naeratus kellelegi näost viie sentimeetri kaugusele ja mitte tunda muret enda või teise hingeõhu pärast. Edi yks säilitab kiitusi Ensenitama tumedal sametpilgul ja kostitab teda esmalt natuke liiga pikka embuse ja seejärel raamatuga. Aeglaselt lükkab ta näost oranži juuksesalgu ja sätib selle teiste värviliste salkade keskele, millega kaunistatud tema pikad ja tikksirged ronkmustad juuksed. Ta sätib mikrofoni Tiitusele parajaks ning kummardub siis selle kohale. Kallid sõbrad, sisestab Edi oma veniva nordlandi dialektika suursensuaalselt peaaegu vastu mikrofoni surutud. Valged hambad säravad rambivalguses. Kallid festivali külastajad, kuulake, vaadake, tema ongi elav legend, kollane press kirjutas tema armuafäär test juba siis, kui enamik teist polnud veel sündinudki. Ta on andnud välja kümmekond romaani süngest pimedusest reetmisest ja koledast kiirest surmast. Tal on valitsuses püsikunde laud. Tema järgi on isegi üks jook nime saanud. Nüüd on ta astunud meie lavale ning tema pupillid ja meeled on pärani lahti. Võtke palun soojalt vastu. Tiitus Jensen. Suur kirjanik. Publik puhkeb naerma. Paljud on seda vaatemängu varemgi näinud. Sütti Felmani prožektor ja Tiitus Jensen pilgutab silmi. Publik oleks justkui utumatunud kõrval seisvast rocki telgist kostavad bassikäigud ja ta üritab Nende rütmistaaride kõikuda. Jajah muidugi nüüd rattale meelde don rokkfestivalil ja põuete islamitelgis. Kuhu kadus pärastlõuna? Tiitusele meenub vaid, et tema ja Edi yks istusid ja lobisesid lava taga. Nad võtsid natuke, neil oli koos lõbustasid, nad rääkisid elust kirjandusest ja armastusest. Siis sai ta ühelt EDI sõbralt mingit tundmatut rohtu ja pea muutus tühjaks või noh, kui nii võib öelda, kõik hakkas Silmest tiirlema ning äkitselt oli tal must rotikasukas ja ta jooksis mööda helendavat hamstriratast. Ehk siis jooksis, kuid mõtted olid täiesti paigal. Tundus, nagu oleks kulunud mitu nädalat, kuid tema mõtted liikusid edasi vaid kukesammu võrra. Siis kustus kõik. Ilmselgelt on nüüd tuled jälle põlema pandud, mõtled Tiitus ja pilgutab vastu valgus silmi. Lühike trummipõrin kuulutab, et aeg on käes. Ta tunneb, kuidas publiku kohalolu pühib viimasedki hallutsinatsioonide jäljed ning täidab ta jõuga. Ta tõstab üles EDI yksilt saadud raamatu ning loeb oma käriseva bassihäälel valjusti dramaatiliselt ette pealkirja. Volframkakk Rootsi kuningate haigused Gustav aasast, Gustav viiendani. Osa pealtvaatajaid vääneb juba naerust. On kohutavalt lõbus vaadata, kuidas Tiitus Jensen loeb vanu kummalisi raamatuid justkui oleksid need kreeka tragöödiad nii põrgulikult teatraalselt, et ärataks surnud ellu. Tiitus leitseb raamatut. Ta märkab pilti tähelepanuväärsest Karl 13.-st ja Debalgust väriseva häälel loetu ühe lõigu. Nüüd oli selge, et lõpp läheneb ning tehti ettevalmistusi, et oodatavast lahkumisest peagi teada anda. Loss oli täis igast klassist inimesi, kes olid kohale tulnud, et kuningad tervisliku seisundi kohta sõnumeid saada ja samba saalis kõlavat ametlikku teadaannet kuulata. Kõik need õhtud enne kuninga lõppu olid nad siin oodanud tuntud ja tundmatud, lürpinud teed ja puntši. Kuid viimasel õhtul valdas lassi vaikus. Kõrged ametikandjad, vahimehed ja teised õukonna tegelased vajusid kurnatult diivanitele ja taolidele. Ja laseb silmadel üle publiku joosta. Paljud kõksuvad naerust pisarad silmis. Nad armastavad teda. Niisiis jätkab ta oma monotoonset ja pikka kõnet. Lahkamisprotokollist. Kõige huvitavamad leiud puudutasid aju ja aju kelmet, viidates difuus sellesse niilsele, ajuatroofia-le ja niilselt paksenenud ämblikuvõrkkestale ja pehmekestale. Nii sümptomit kui ka lahkamistulemused viitavad arteri Osclerootilistele eeldustele reaalsele vanade elundite pehmenemisele, närvikeskustes ja ajusillas. See tähendab tüüpiliselt seisundit ise integratsioonile kopsu leida võib tõlgendada märkidena kopsupõletikust. Südame normaalne seisund on märkimisväärne, samas kui veresoonte lubjastumine näib tavapärane. On kuulda itsetamist, tiidus mõistab, et peab leidma populistlikku peatükki publiku huvi elus hoida aga selle lootusetult vana raamatu puhul ei ole see just kerge ülesanne. Ta lappab palavikuliselt lehti. Kas see siin võiks sobida? Ta ajab jalad harki ja asetab ühe käe selja taha teise käega tõstatanud raamatu üles, nagu teeks mingit sorti austusavaldust. Tema on Hamlet ja raamat on surnu pealuu, kus ta viiendast kriiskab Tiitus teatraalselt. Alustan tsitaadiga. Tennisemängu harjutamine ei põhjustanud kunagi mingisuguseid tervise, pidasid vastupidi, see andis elujõudu ja vabastas keha pingetest. Sama ei saa öelda poksi või maadlusmatši kohta. Jah, kuninga armastus, tennise kui ohutusspordiala vastu oli lausa pöörane ning seda pöörasust sai ta ka ise mõnel juhul tunda. Kuid ei tähtsustanud sääraseid intermetsasid kunagi üle. Mõne tenniseõnnetuse saab siiski välja tuua. Kõige raskem. Vigastus tabas kuningat 1927. aastal, kui ta ühel ballil libises kukla vastu põrandat ära lõi ja ühe jala välja väänas. Ta minestas, oli kaua teadvuseta. Jalavigastus hoidis ta tennisemängust eemal vähemalt kolm kuud. Tiitussestikuleerida vehib pööraselt kätega. Noorukid juubeldavad ohjeldamatult. Niisiis keerab ta oma häälele veel vunki juurde, et kõlada nii dramaatiliselt kui võimalik. 1932. aastal libises küngas keset jalutuskäiku vanal vihmast libedal kõnniteel ja prantsatas raskelt siruli. Ta tõmbas end kerra ja tänu sellele jäi pea terveks. Ta sai siiski tugeva löögi ning kriimustas jalgu ja käsi. Ihuarst Jalmar kassarmann kahtlustas reieluuvigastust, kuid soovides kuningat läbi vaadata, kinnitas too, et jalal pole midagi viga, kuid käele tekkis mädapaise, mis ometigi mängulusti ei kahandanud. Nüüd kargab publik ühtlases taktis keset muldpõrandat. Nad kisendavad ja naeravad. Tiitusel läheb hammas verele ja tema pilk otsib järjest pöörasemaid tekstilõike. Ta deklameerib elavalt, kuidas Gustav Vasa surivoodil pasandase oksendas ning kuidas Erik Neljateistkümnes pärast vangistust raskesse skisofreeniat haigestus. Ta kannab raugemata hooga ette, kuidas Sigismund kõnevõime kaotas ja Karl 11. sapipõis rebenes. Ta lõpetab hullumeelse jooga Adolf Frederiku pidevas tervise manustamise eest ja sellest, kuidas tema lõputu oksendamine viis järgmiste vee kuuridene, mis ähvardasid viimaks kogu kuningriigi majanduse põhja lasta. Kuid kuninga pea ravimine mudaga andis häid tulemusi ning Adolf Fredrik ei pidanud enam iga mitu korda mütsirätikuid vahetama. Aplaus ja viled. Nii palju, kui Tiitus mõistab, on tema esinemine üks suur kordaminek. Tabarodeerib õukondlast ning kummardab sügavalt ja käega vehkides. Vanapaar riik, vabariik, vabariik, hakkab publik karjuma, samal ajal ühtlases rütmis käsi kokku lüües. Tiitus Jensen vaatab hämmeldunult ringi. Vabariik, mis on sellel tema esinemisega pistmist? Kujute kogutab veel korra ja astub lavalt ära, samal hetkel, kui EDI yks sinna ilmub. Teineteisest möödudes sosistab Etti Tiitusele, et nad peavad pärast ette aastat lava taga kokku saama ja joogi või kaks võtma. Eli yks loivab enesekindlalt lavale. Ta heidab pikad juuksed seljale ja haarab mikrofoni. Segu ladinaameerikalikku enesekindlusest ja põhjamaisest jultumusest loob tema ümber tugeva pinge välja. Põues slämmi esinedes on tema etteaste alati lõbustav. Segus tähendab poeesiast. Publik kihab armastusest Ediixi vastu, iseäranis tüdrukud ja tema tekstid kompavad tihti kaastundi, haletsus ähmased piire. Vooruse sisemine sära on kõike võitvad. Siiralt poeedile on õigus väljendada seda, mida ta soovib, kuidas soovib, millal soovib. Kõik ühiskonnad vajavad poeet ja just praegu arvab festivali publik, et Rootsi vajab värvikat Ediixi rohkem kui kunagi varem. Kui jedi lava taha jõuab, on Tiitus juba pool pudelit punast veini hinge alla pannud. Etti, näete ta üksinda õlletelgis istumas, trügib ettevaatlikult läbi pidutseva rahvamasse Tiituse suunas. Telk on rahvast paksult täis. Siiski on Tiituse kõrval olev koht taba. Ise pole ta kunagi suutnud mõista, kas asi on suures austuses või puhtas ja selges vastumeelsuses. Sama muster on teda kogu elu saatnud. Kas teda armastatakse või vihatakse, on ta hinnatud või põlatud? Kes teab, igal juhul on enesetunne parem, kui punane vein kõhus loksub. Kuid võluv Edi yks istub loomulikult Tiituse juurde. EDI maailmas leidub piisavalt armastust ja kõiki selle sünonüüme. Häid Tiitus, aitäh sulle, see oli tõeliselt lõbus. Oskad tehast suurt teatrit millest tahes, oled fantastiline. Suur tänu, pomiseb tüütus punastades. Kuidas sul endal läks? Noh, las ta pidi samal ajal sisse hingates. Täna õhtul oli hea vastavat, olime üksteisele lähedal. Ma armastan festivali publikut. Siis on ju hästi Tiitusele tänase esinemise suhtes vastakad tunded. Muidugi on selliseid improvisatsiooni lõbus teha. Rahvas armastab tema ettelugemist, kui tuleks veelgi lõbusam, kui nad mõnikord sooviksid, et ta loeks ette omaenda raamatutest. Kuule medi, lausus Tiitus. Pean sinult midagi küsima ja olen piisavalt vana, et olla sinu isa ja ma ei mõista päris hästi sinu sugupõlve. Kui ma loen. Mis sa arvad? Ma mõtlen, kõik naeravad nii palju, kas ma meeldin neile või pilkavad nad mind. Kas sa saad minu küsimusest aru? Tiitus, Tiitus, Tiitus, olen sinuga täiesti aus. Armastus on võib-olla üks suur sõna, ma ei tea, kuid kütkestab neid. Sa oled elav legend, kindlasti mõistan sind täielikult, kuid neile meeldib see, mida sa annad. Sa annad neile suuri elamusi, see on kindel ja kõik need, kes midagi annavad, on hinnatud. Need, kes võtavad seda, ei ole. Need, kes võtavad, on väärt põlgust. Sina, annatiitus, sina oled selline, kes annab. Tiitus kergitab üllatunult kulme. Niimoodi pole ta kunagi varem mõelnud, et on helda EDI teatel tuju heaks. Aha. Sinust on ka niimoodi öelda. Loomulikult Tiitus ja kuninglikud haigused oli üks parimatest ette lugemistest samas klassis sellega, kui sa möödunud talvel debaseris Volvo 245 omaniku käsiraamatut tegid, mäletad? Jah, justkui meenuks. Küllap see enne seda kõvasti kärakat pandud. Ma võin sulle garanteerida, sa oled hinnatud ja mulle meeldid sa hullupööra. Kas võin sulle midagi osta? Tsipake viin oleks tore, aitäh. Kohe tuleb austatud maestro, kuulutab Edi ja liugleb paari poole. Edilon tugev aura, mis toimib rahvamassis, liikudes soojuskaitse ekraanile. Tal ei ole kunagi tarvis trügida ega küünarnukkidega teed rajada. Äkitselt ongi juba baarileti äärde ja tellib, vahetab paar esineja kupongi viina vastu ja libiseb tagasi Tiituse juurde. Kas tume või hele, küsib EDI, hoides ühes käes suurt pruuli rummikokteili ja teises väiksemat viinaklaasi. Ma võtan pruuni, aitäh. Vastab Tiitus natuke pingutatult. Ta haarab ahnelt suure klaase ja võtab nii suure lonksu, võtan sunnitud köhimise vältimiseks kahes jaos neelama. Tema pilk jälgib teravalt ülejäänud vedeliku. Ära nüüd jalga lase, suur hüvarum. Jää papa juurde. Edi lonks saab oma heledat vina jooki. Ta asetab klaasi lauale ja tõmbab sõrmega mööda klaasi. Servaringe. Tiitus tundub pinges olevat, ta ei ole see, mis päris omas elemendis, mõtleb EDI. Kuid EDI on lahke südamega ja oskab imest inimesi rahustada. Ta tavatseb öelda, et pole tähtsamat ülesannet kui teise inimese olemine mõnusaks muuta. Ta juurdleb, milline jututama Tiituse pingeid, maandaks? Edion kogenud inimestetundja ja ta teab väga hästi, kuidas jutupartner mõtleb inimese kolme vestlusreegli kohaselt sinust rääkida, igav, teistest rääkida, normaalne, aga kõige parem on rääkida minust endast. Kus sa üldse õppisid sellist suurepärast sisseelamisvõimet? Oled teatrikoolis käinud ja? Ei, kuid ma kavatsen omaenda tekste valjusti lugeda, et nad kõlaksid kõnekeelega võimalikult sarnaselt, siis on neis rohkem elu. Võib-olla on see natuke oskust andnud. Ja nüüd olen ma neid raamat, improvisatsioon on juba päris palju teinud. Kas see on tõesti tõsi, sa ei ole teatrikoolis käinud, suled, juskui, koolitatud hääl, uskumatu vilumus. Ja ma ei tea, ilmselt on siis minu häälekoolitajaks Phillip Morris, lausub Tiituse, naerab ja mäki Allani absoluut. Jakovid, jah, kuradi hea kool, haha. Edi naerab rahulolevalt, kui näeb, et tiitasimaks lõdvestab. No mis seal praegu käigus on? Sellest on juba tükk aega, kui ma viimati midagi kirjutasin, midagi tõeliselt sidusat. Kuid mul on palju tekstikilde, kõlab põnevalt, lausa Pedja laseb pilgu mööda telki rännata. Jah, omal moel, küllap paneb päris head tekstid, võib-olla ma ei tea, tunduvad natuke laialivalguvad. Aga kui sa ei suuda tekste kindlasti žanrissse toppida, siis teos ei müü või kuidas, kes ostaks Tiitus Jenseni raamatu, mis kannab nime fragment? Kui hästi müüks eksperimentaalne teos? Ei, selles on sul küll õigus, hüüatab EDI müüginumbrid, on midagi, mis edit tõeliselt erutavad, kuigi võiks arvata, et majandus- ja raha lembepoeet ei köida. Aga ainuüksi luuletustest ei saa isegi miteedi yks kõhtu täis. See ei ole normaalne, jätkab ta, et müüa, peab kuuluma ametiühingusse. Ma tahan öelda, et ka mina ei müü peaaegu midagi. Ma ei saa just palju autoritasu. Ma elan peaaegu ainult sellest, mis esinemiste eest saan. Ja siis muidugi nendest T-särkidest, kus minu aforismid kirjas on. See ei ole normaalne, kui hakata järele mõtlema. Just nii, kurat võtaks, et müüja peab kuuluma ametiühingusse kirjutama, kurataks menuki kirjutama, lausub Tiitus unistavalt ja võtab suure lonksu rummikokteili. Just täpselt just seda peaks tegema, nõustab Edie, võtab ka ühe korraliku lonksu, joome selle peale, Tiitus peaks kirjutama lihtsalt ühe korraliku müügihitti, nii see on jah, rohkem või vähem, erakordselt eduka üllitise tõeliselt rabava teose, sellise, millest veel aastaid räägitakse, mis ilutseb aastaid müügitabelite tipus. Jah, selle terviseks, võtame sellise, mida tõlgitakse tõeliselt paljudesse keeltesse. Sellise, mis võidab auhindu, sellise, millest tehakse film, millest tehakse teatrietendus, mis on trendi loov just täpselt. Terviseks. Terviseks. Mõlemad kirjanikud on ühel meelel. Tuleks kirjutada menuk just täpselt. Aga kuidas? Millist sorti raamatu peaks õigupoolest kirjutama? Nad istuvad natuke aega vaikides ja lonkavad oma jooke. Loomulikult on Edi see, kes vaikuse katkestab doosetab tüüpilise tühjale klaasile. Veel üks, mul on terve hulk kuponge ja hea meelega. Aga samal ajal mõtled sina, millest raamat rääkima hakkab, lausa Pedja naeratab soojalt. Okei. Raha ja, ja jah jah. Tomiseptiitus, kes hakkab kergelt purju jääma. Edi liugleb läbi rahvamassi ja võtab baarileti ääres koha sisse. Ta saavutab kohe kontakti, baarmen iga, kelle nägu lööb särama kui Edi päikeseline aura teda puudutab. Kuidas bändiliikmed õlletelgi poole kakerdavad, ta tunneb nad kergesti ära. Lenny on Rootsis tõeline institutsioon, keda popkultuurieliit lakkamatult ülistab. Mees, kes suudab sundkäitumisele vaatamata suurt kunsti teha kõik armastavad lenit. Kõik see dueti liikmed, tõmblevad, abisevad. Kõige hullem on Lenny oma kummaliste kehade õmblustega. Kõige raskem on tal need kontrollida laval seistes, siis lainetab ta nagu rukkipõld tugevas tuules kuid ka teised ei jää kaugele maha. Ühel on tõsised näotõmblused, teine teeb pikki samme, et mitte põrandapragude astuda. Kolmas lööd pidevalt oma võdisema käega kulpi. Seal häiriv ja kummaline vaatepilt. Naljakas, et ühes bändis on koos nii palju erinevaid inimtüüpe, mõtleb kiitus. Üksinda nad tühised koos, aga midagi suurt. Üksinda nad tühised koos, aga midagi suurt. EDI on peagi jookidega tagasi. Tiitus Jensen, tulevane menuautor. Kuidas läheb, kas sa oled juba midagi erakordselt välja mõelnud? Ei, kuid käiseptiites natuke pehme keelega ka entusiastlikult. Midagi hakkab tulema arvama. Kui ma ütlen nii, üksinda nad tühised koos, aga midagi suurt siis. Mis mõtted sul tekivad? Ei, ma ei tea. Ühesõnaga ma mõtlen, kas oleks võimalik? Kas ei võiks hulka äriraamatut tüüp ühteainsasse teosesse kokku panna, et kirjutaks kokku hulga eri stiile, žanreid. Mida sa sellega mõtled? Ainus raamat, mida inimene vajab, kogumik? Jah, võib olla küll, või jah, just nii. Üksainus raamat, mis on samal ajal kõik teised raamatut. A suurepärane. Võtame selle terviseks. Jumal, kas see hakkab alles müüma. Terviseks. Põrgu päralt, kindel see. Ainus raamat, mis on menuk paljudes eri kategooriatest kriminull, kokaraamat, dieedi, piibel, juhtimisõpik, meisterdamine, eneseabi, õnn, kõik žanrid korraga. Kogu kupatuse ja tädi. Sellest saab maailma parim raamat, nendib tiitel. See võtab suure lonksu imelihtsalt. Seda tõlgitakse paljudesse keeltesse ja võidab auhindu. Tehakse film, teatrietendus, trendi loov teos. Just, täpselt. Terviseks. Terviseks. Jälle oled täielikult ühel meelel. Nad vaatavad teineteisele hetkeks tõsiselt otsa. Kas see on lihtsalt üks purjuspeaga välgatanud mõte? Võib-olla küll, kuid just praegu tundub olevat üks tõeliselt elumuutev idee. Kõiki menužanreid sisaldav raamat asetaks kirjaniku igaveseks kaardile. Kuid ebaõnnestunud katse garanteeriks Väljapaistva positsiooni hädavarest entsüklopeedias. Riskid on suured, hirmutavad midagi kaotada on tegelikult omajagu. Esimene koht, näiteks. Nad mõtlevad seda korraga. Oluline on olla esimene, esimene, esimene, esimene, muidu oled kaotanud oioi, nüüd tuleb hoogu maha võtta. Äkitselt on väga palju kaalul. Pilgud uitavad mööda ruumi ja nad naeratavad teineteisele natuke kõveralt. Vaikus. Närvilised pilgud. Edi, kes sotsiaalsetes olukordades alati ohjad haarab, katkestab esimesena vaikuse. Jah, Tiitus, see on tõeliselt vinge idee. Sellise raamatu peaks keegi kirjutama, aga küllap on võimatu eri teemasid ühtlaseks tekstiks vormida. Kas sa ei arva? Ja jaa, absoluutselt. Kui see toimiks, oleks keegi seda juba teinud, selles olen ma kindel. Aga vinge idee, on see tõesti? Jah. Kas toon jooki juurde ja ei ütle ära, sest tulevad ehk veelgi paremad mõtted või mis, lausub Tiitus ja naeratab pingutatult. Just nii, kõik on hästi tiitas, ei, nüüd unustame selle ja pidutseme natuke. Toon juua ja kutsun leni ja teised kutid, mitte keegi ei oska seda nii nagu Turets. EDI läheb alkoholi ja sõpru tooma. Pikk õhtu on täis vestlust, naerge tõmblevaid näolihaseid. Ei Tiitusega Edi räägi enam raamatuid eest. Mõlemad teavad, mida see tähendab. Maailma parim raamat võib anda igavese elu. Kuid vaid ühele neist.