Ärkasin alles öösel. Aga ei saanud sinna kauemaks jääda. Mingit põhjust polnudki. Lihtsalt tunne oli selline. Ajas oksele. Teised magasid diivanil, vaat silp põrandal, joped ja mantlid üle pea tõmmatud, tanksaapad jalas, vidennised. Ajasin end püsti. Ta haaras veel käest, pomises midagi, vastasin ära. Ta ei hakanud vastu vaidlema, käsi kolksus vastu põrandat. Ta vajus sinnasamma, magas edasi. Kui uks mu selja taga kinni klõksas tundsin kergendust. Enam ei saanud tagasi minna. Telefoni mul polnud. Aknaid polnud mõtet kloppida. Niikuinii poleks keegi kuulnud või hoolinud. Tõmbasin käega üle pehkinud uksepiida. Mulle meenus pilt foto, mida hunt paari päeva eest näidanud oli. Fotol oli sama uks lahti ja paistis räämas koridor. Prügihunnikute vahele vedeles üks mees kaltsakas räbalapundar. Politseikroonikas näidati intides hunt, saad aru, see mees on kutu mättasse löödud mõikad. Ta itsitas ikka veel. Vaatasin pilti uue iseendale vastiku, aga ahne huviga. Vaata, vaata. Dobby sõrmustes nimetissõrme mehe pea juurde. Foto kvaliteet oli halb. Midagi pole näha, tal on kolju sisse löödud. Näed, aju paistab. Ja ta hakkas naerust läkastama. Ma pöörasin pilgu ära, ma ei saanud aru, teeb ta minuga mingit nalja või mis? Tegelikult ma ei uskunud, et ta nalja teeb. See pilt paistis kuidagi liiga tõeline. Sealt tuli kohe tunda. Mõelda siinsamas kõigest meetri kaugusel minust. Keegi lõi kedagi. Tappis. Keegi tappis kedagi. Kummardusin pigistasin ukse piita. Roopisin kõik selle neetud viina välja, nii et jalad värisesid. Selg oli higist märg ja hakkasin minema. Bussid veel ei käinud, aga see polnud mul esimene kord sealt niimoodi minna. Tööstus tühermaa kasvas kiiresti kesklinnaks. Juba sõitis üks auto minust mööda. Tuttava baarisilt virvendas. Mõnepisin mantli kinni, võdisesid. Mu riided olid liiga nirud selle hommiku jaoks. Kui koju jõudsin, Hahetas juba. Taevas oli kuidagi liiga roosa. Midagi ülemäärast oli selles õõvastavat. Aga ma olin nii väsinud, et ei jaksanud isegi vahtida. Katsusin hoopis ust. Vandusin, vajutasin kella. Tuli unise näoga isa, koridor, esik üle läve veel veidi veel. Ja voodi. Virgusin kerge ehmatusega. Süda kloppis läks veidi aega, kuni taipasin, et olen oma voodis. Valgus paistis juba ere ja lõõskab. Tõusin aegamisi, põrand Krauksetes jalgel riided, juuksed ja käed haisesid sigarettide järele. Pea hakkas pisut tuikama. Uimerdasid kööki. Nemad istusid kahekesi laua taga teeganna auras, nende vahel. Hommikust kohmasin neile. Ema puhus suust suitsujoa, isa kustutas koni hommikust. Istusin ma välgumihkel, klõps mu kõrva ääres. Valasin teed ja hüppasin mõrkja lonksu. Kas mett on? Köögilauale kogunenud tasside ja toidupakkide vahelt paistis mingi purk. Oligi mesi. Alumiiniumlusikavars läks pisut kõveraks. Kui suhkrustanud massi kangustasin. Tulid öösel või küsisema? Noogutasin, ta tõmbas sügava mahvi. Ära täna enam välja mine. Segasin tassis mett. Pude kamakas lagunes üha väiksemateks kildudeks. Homme on kool, sa pead kooli minema. Tema häälde oli sugenenud õrn hüsteeriline noot. Rööpasin uue lonksu, nüüd juba magusamat teed. Okei, pobisesin lepitavalt. Aga ema oli juba käima läinud, saad aru, sa lihtsalt pead kooli minema. Ma ei suuda su õpetajaga enam rääkida. Eelmine kord rippustel, koll ninast. Terve see aeg, ma lihtsalt vahtisin seda kollija, naeratasin endal selline tunne nagu kaevaks siin kellelegi auku. Aga mida ma pidin siis ütlema? Vabandage, teil ripub ninas koll. Ema kustutas närviliselt sigaretti mari hüppasin teed, isa ütles. See meenutab mulle üht mu patsienti, teda häirisid kõik need pisiasjad. Ta ütles, et aga ema katkestas teda kriisates. Pisiasjad oleksite te kolli näinud? See oli, et ajas käed laiali. Macookisin purgist mett ja näksisin lusikat veel ja veel, kuni süda pahaks läks. Isa seletas oma patsiendist. Välgumihkel klõps mu kõrva ääres. Kuni köök oli suitsust sinine. Järgmisel hommikul olime väsinud. Nii väsinud. Bussis oli liiga palju, inimesi istuda ei saanud. Muidu oleksin lasknud pea seljatoele ja silmad kinni vajuda. Ema hala oli mu kodust välja ajanud. Nüüd sõitsingi kooli. Kookisin kotist päeviku, seal laiutas juba mitmendat kuud tühjus. Vahtisin seda totralt, siis pistsin päeviku koti tagasi. Üks vanamutt tõusis täpselt mu kõrvalt, aga millegipärast oli mul piinlik tema asemele istuda. Kohe jõudis keegi must ette, mingi jõmm. Ta hoidis telefoni kõrva ääres. Ma ei jaksa enam, ütles ta. Ma olen nii väsinud kogu sellest jamast, ta sööb mul hinge seest, saad aru, ta närib ja närib mind. Ma kõnnin nagu noatera peal, saad aru, noatera peal. Piilusin silmanurgast jõmmi poole. Täiesti tavaline jõmm. Siilisoenguga. Adidase dressis, jalad laiali, röötsakil. Oleksime temast tänaval mööda läinud, oleksin mõelnud, et jõmm kui ma üldse oleksin midagi mõelnud. Vist polekski midagi mõelnud. Aga tuleb välja, et tema hoopis kannatab. Kõnnib nagu noatera peal. Äkki haaras mind kummaline kitsikus, tunne? Kõik need inimesed mu ümber said liialt tõelisteks. Kõik need elud pressist peale litsusid mu ümber nagu lämmataks. Jõmm muudkui rääkis. Oleks vähemalt üks koht, kus olla, kuhu minna, peale rasket päeva Rausse, kõigi nende jamade eest tööjama see laenujama. Aga kodus on veel kõige hullem, pane või nöör kaela, jumala eest, no ei jaksa enam ei jaksa. Telefoni teisest otsast kostis suminat. Jõmm kuulas, mina kuulasin. Kogu buss kuulas hinge kinni pidades. Lõpuks pomises jõmm. Ta ütleb, et tema peas on käsi, mis pigistab. Mul jooksis külm jutt üle turja. Kuulsin lihtsalt valesti. Jõmm vahtis enda ette. Tema vasak suunurk, tõmbles, telefon sumises, bussikõlarid praksetasid peatuse nime, uksed libisesid lahti ja ma astusin välja ise kahetsedes. Et jõmmust maha jääb. Oleks tahtnud temaga kaasa sõita, väljuda koos temaga kõndida nagu muuseas tema järel. Tema teed pidi mürisevad maantee ääres mootori vingus ja bensiinilõikudes. Olin nii mõttesse vajunud, et koolimaja ette jõudes peaaegu ehmusin. Tõmbasin viimase mahvi ja viskasin koni rentslisse. Polnud ammu nii vara kohale jõudnud, päris esimeseks tunniks. Poolhämaras. Koridoris jooksis psüühmust mööda. Agnes. Tardusin. Psühh heitis mulle ette heita pilgu. See pole juba kaks kuud käinud, ütles ta. Meil oli kokkulepe. Pobisesin ebamääraselt. Psühh vahtis mind. Mis tundsin, hakkab, küsis ta. Kega. Pakkusin huupi. Pidas aru, siis tuleb minuga. Ütlesite lõpuks. Kabinetis oli palav, tundsin, kuidas selg higist kihelema hakkas. Psühh vahtis ekraani, seintel rippusid värvilised justkui lapsekäega kritseldatud pildid. Aga miski ei klappinud. Lapse pildis pole Vaiskust. Tsehh tõstis pilgu. Ta oli väsinud moega. Lauale jäetud kruusist paistis jahtunud kohv. Sa käisid eelmisel nädalal ainult kolmes tunnis, ütles ta. Nühkisin ketsi, ninaga põrandat, kuivanud poriliist, akud pudenesid hunnikusse. Nojah. Tahad sa üldse selle kooli ära lõpetada? Kui nii edasi läheb, siis ei saa ma sind enam kuidagi aidata. Meil oli kokkulepe, meil oli ju pori, liistakud muudkui pudenesid. Ma ei osanud midagi kosta. Äkki ei saanud ma enam üldse aru, miks ma seal istun? See kõik tundus nii nõme ja mõttetu. Psüühmudki, seletas ja seletas, jäädes siis äkki vait, nagu peaksin mina nüüd midagi ütlema. Aga mida oli mul öelda? Ma olin vait ja vahtisin oma ketsi, ninasid. Kuivanud poripritsmed paistsid nagu veretilgad. Pärast lonkisin mööda koridori. Oli selline tunne nagu varjendis enne esimesi pomme. Oo Tšernobõli värdjas. Hüäänid hirmusid. Silmanurgast nägin, et nad passisid füssa klassi kõrval. Tõmbusin teistest pisut eemale, potitaime varju ja sobrasin kotis, et näha, ega ma juhuslikult küssa vihikut sinna pole toppinud. Ükskõik mis vihikut. Klassivennad hernesid, läksin akna alla ja passisin parkimisplatsil seisvaid autosid. Tühja staadionit, paari kidurat puud. Tänaval lainetas pori. Ma olin väsinud, nii väsinud, et võinuksin sinnasamma põrandale heita. Panna õlakott padjaks alla tõmmata jakk peale, et keegi mind ei näeks. Keegi mind ei teaks. Et ma saaksin magada, magada, magada üksi ja segamatult. Haigutasin korraks meenus mulle bussis nähtud jõmm. Üritasime plekktünni topitud prahti, mööblitükke ja muud rämpsu põlema saada. Tünn võttis tasapisi tuld, peet maitses viina peale nagu siirup. Aga miks? Küsis ta, miks, miks sa siin käid? Poisi nägu paistis täiesti siiras ilma igasuguse tagamõtteta. Ometi tõmbusin krampi nagu siis, kui klass mind mõnitama asus. Miks ma ei või siin käia? Muidugi võid, ütles ta. Ma tahtsin lihtsalt teada, miks, miks sina siin käid? Ta rüüpas pudelist. Küllap sama pärast, mis sinagi, vastas ta, pole kusagile mujale minna. Tundsin, kuidas veri mulle näkku lõi. Arvad sa, et mul pole kusagile minna? On siis või? On, põrutasin kurjalt. Villem rüüpas uue lonksu. Tore. Ta ulatas mulle pudeli. Aga miks sa siis siin käid? Miks ma ei või siin käia? Võid muidugi, ütles ta. Ah, unusta ära. Jäime vait. Tuli kõrvetas nägu ja ma pöörasin leekidest ära. Taevas oli pilves. Pea kohalt paistis justkui sein. Solvusid või küsis Villem. Ma kehitasin õlgu, ei vaadanud enam tema poole. Mul on lihtsalt selline tunne, on nagu. Nagu oleksin midagi valesti selles hoovis koridoris majas. Midagi ei klapi. Poiss vahtist tulle, kulm kipras. Mulle ei meeldinud see jutt. Tahtsin, et ta ütleks midagi muud. Et kõik on hästi. Et millegipärast pole vaja muretseda. Ma ei taipa, millest sa räägid. Villem vahtis ikka veel tuld. Rüpasin suure lonksu peetia, tundsin, kuidas see mööda suunurki alla nirises. Ulatasin pudeli talle. Ma lähen vist koju. Ütlesin Pillem tõstis pilgu. Ma saadan sind poisi nägu punetest, tulest, diabeedist. Okei. Mõni üksik auto unnatas möödasõidul nagu heidaks maanteel kähinaga hinge. Lambid põlesid aga keegi peale meie ja majade ei poetanud asfaldil oma varje. Kus sa üldse hunti tead? Küsis Villem. Mulle hakkas see ülekuulamine juba pinda käima. Korraks hüppas mälu silma eteks pilt. Toas olid mustad seinad ja vaip. Küünlad põlesid, hunt vahtis mind. Korraga haaras mind hirm. Deani, kõik viskasin tüdinenud. Auto sõitis mööda, laternad välgatasid. Villem oli vait. Tõmbasin jaki hõlmu tihedamalt koomale, läksin ikka kurjemaks. Pinnid üldse hüppasin äkki Villemile peale, mis sul häda on? Poiss vahtis mind Heidrilt midagi kohmaste, lõpuks kiirendasin sammu. Raemuudkui kogunes. Üks tänavalamp põles heleda Kilgsetusega läbi. Kõrval olevas majas süttis aken tagasi ma ei vaadanud. Uks oli irvakil. Hiilisin prao vahelt paistvast valgusjoast üle, kuulsin hääli. See madal naise hääl tõmbas mind miskipärast. Mul on hirm. Kogu aeg on hirm, nagu oleks midagi valesti nagu luuraks, midagi ähvardavat, siinsamas seina taga. Õhus. Seisin hinge kinni pidades ukse kõrvale midagi täiesti ebamäärast, arusaamatut, aga õudset. Ma ei suuda sellest tundest vabaneda. Ei saa aru, mis mul viga on. Köstitasin irevil ukse taga nagu mingi loom. Ärevile hingeldav. Kujutlesin, kuidas see naine kabineti suurel sohval lamab. Silmad poolkinni v klaas puutumatult kõrval. Tahad, ma ütlen sulle, mis sa teed? Kuulsin isa häält. Tardasin paigale, kõrv peaaegu vastu uksepragu surutud, süda kloppis. Siis kuulsin selja tagant mütsatust ja kargasin kahe suure hüppega kööki. Seal polnud kedagi. Koridorist kostsid ema sammud. Haarasin laual lebava pakist sigaretti ja pagesin õue. Pärast rääkis Isama uuest patsiendist. Õhk oli sigaretisuitsust paks. Valasin veekeedukannust tee purule peale ja passisin, millal teised nii hoogu satuvad, et saaksin lauale vedelevast pakist veel mõned suitsud näpata. Isa pidas loengut emagi mus sigareti sigareti järel. Kui ta tõusis kempsu läks, haarasin kähku pakki ja lipsasin õue. Hommikul ärkasin telefonihelina peale. Vastik aimu siilis ligi. Piilusin teki servalt kella ja arvutasin kiiresti, et praegu peaks algama kolmas tund. Telefon muudkui helises. Lõpuks kostis teisest toast voodiriiete kahinat samme. Kuulsin ema häält. Jah. Hääl oli pinges. Jah. Jah. Kiskusin teki üle pea ja tõmbusin kerra, et kõne lõpuni veel korraks unne vajuda. Tund aega hiljem kükitasin koolimaja nurgal. Tõmbasin viimase mahvi, viskasin koni, käästeloivasin trepi poole. Tuulsikutes kraest. Koolimaja nuusutas mu ees nagu mauk. Garderoobitädi vahtis mind, vahetusjalatseid mul pold. Niiet kohmitsesin hoolega kettide kallal, ise jopede varju hoides. Psüühi kabinetist möödudes kiirendasin sammu. Kuule, idikas, kuulsin kõrva äärest. Ümber pöörates tõstsin miskipärast käed näo ette. Klassivend astus sammu tagasi, teised irvasite kõrval. Mis sellel viga on? Keerasin neile selja ja läksin klassi. Öösel klõpsasin tule põlema. Pimedas tekkis õudne tunne, nagu keegi passiks nurgas. Teadsin, et seal lollus, aga kartsin siiski. Panin silmad kinni ja lugesin oma hingetõmbeid, et magama jääda. Unes oli kõik hall nagu mingisse paksu lämmatavasse uttu mähkunud. Kobasin käsikaudu pimeduses. See oli vist hundiurgas, ümberringi justkui hääled, mingi möll. Ometi polnud kedagi näha. Vahtisin kogu aeg jalge ette üle kõige oli mul hirm, et komistan selle peale, et kukun käkkas kaela, selle otsa ega saa enam püsti. Jään lõksu ja laibalõksu laibalõks. Ärkasin kohutava hirmutundega, rinnus vasardas, nagu oleks midagi lootusetult katki läinud. Midagi väga väärtuslikku ja lohutavat katki, igavesti katki. Parandamatult. Kooli staadionil röökisid lapsed. Olen seda miljon korda kuulnud nagu mingi mantra. Teatevõistluse needus. Kuradi Erika, sinu pärast tulime viimaseks. Kobin sisse. Loivasin läbi liiga kitsaste koridoride. Püüdsin teravate õlanukkide eest kõrvale hoida. Metsus, kammisin juukseid ja leidsin harja seest tatikuuli. Koju, jalutasin läbi surnuaia. Heitsin surnuaia müürile pikali. Seal oli vaikne. Surnuaias on alati vaikne. Surnud ei anna ennast kuulda. Nii nagu polekski enam Muss oli vihane. Jõin viina. Villemistus teises nurgas vahtis mind. Aga ma ei vaadanud vastu hunt, kutsusime koridori. Ellekad tahad? Küsis ta. Ellekat. Hunt irvitas ja tahad või? Sirutas peo mu poole. Sealt paistsid mõned värvilised papitükid. Pea käis viinast ringi, okei. Pistsin margi keele alla. Keegi keeras muusikat valjemaks. Ma ei kuulnud midagi peale selle. Bassid ja üürgamine, bassid üürgamine. Läksin tagasi tuppa. Ma ei tea, kaua sellest mööda läks. Veider hakkas. Nii külm nagu ei saaks enam kunagi sooja nagu poleks sooja olemaski. Värisesin. Ei suutnud seda värinat kuidagi taltsutada. Värisesin, lõdisesin, tundsin, et Peaks kempsu minema, aga ei suuda. Muusika oli liiga kõva, justkui trampis mu peal. Agnes. Villem istus mu kõrvale. Ta nägi nii imelik välja, silmad liiga suured nagu laps. Mis sul viga on, Agnes? Mu hambad lõdisesid. Surusin lõua krõnksu tõmmatud põlvede vahele. Oleksin tahtnud talt käest kinni võtta, teda puudutada, kolin hoopis vait. Vahtisin ketsi, ninasid ja lootsin, et ta ei lähe veel ära. Ta jääb mu kõrval istuma. Ta jäi. Muusika lõppes nagu lõigatult. Korraks tundsin kergendust. Siis pistis keegi ulguma. Ajud olid koridori peal laiali, täitsa perses ikka. Näita neile hunt, näita neile fotot. Hunt irvitas. Ta koukis taskust muljutud paberilipiku ja viskas selle viinapudelite keskele. Miski haaras mul justkui rinnust kinni. Pigistas, tekitas sellise kõheduse nagu läks külm laine üle pea löönud. Nagu kate võiti silme eest. Äkki leidsin end sellest koopast. Haises laiba järele. Kiskjad jageleksid pildi pärast. Iga hetk võisid nad mind näha. Lüüa oma hiilgava pilgu mu poole hiilida vargsi, hambad irevil, nina sõrmetes, kerge saagi hõng. Üksi ja haavatud. Toas tundus liiga vaikne. Muss oli neil meelest läinud. Nüüd rebisid nad üksteiselt pilti ja hirnesid. Ilgelt sitt kvaliteet nagu mingi kiviaegse moblaga tehtud. Nagu hundimahlaga. Täpselt nagu hundi moblaga. Külm laiba käsi kobas mu põue pigistas. Tõstsin silmad ja nägin hundi pilku. Ta vaatas mind. Tema silmad laikisid. Need valgusid ümber minu nagu puur. Ahmisin õhku, käsi heina, pigistas rinnus ei lasknud hingata. Alles maanteele jõudes aeglustasin käiku. Kuulsin kellelegi samme. Kiikasin kohkunult üle õla, aga seal oli ainult Villem. Ikka veel oli tal lapse nägu ees. Vaatasime 11 laiba käsi nagu hoidis mul rinnust. Tekkis tunne, et ta ei lasegi enam lahti. Päike tõusis, see tõusis nagu kirves. Nagu haamer mu pea kohale. Ilus ja halastamatu. Ühegi lohutava lubaduseta. Ma ei suutnud. Ma ei suutnud seda taluda. Kurgus pakitses, aga nutta ei saanud. Pakitses nagu tahaks mind lõhki kiskuda. Nagu kukuksin sealsamas kildudeks.