Tiitus ärkab oma auto tagaistmel, festivali parkimisplatsile. Müretab higist. Päike seisab juba kõrgel taevas ja kapotil võiks muna praadida. Õhk on otsa saanud. Ta avab auto ukse ja kukub jahedasse varasuvisesse hommikusse. Linnud laulavad ümber, tema on pargitud uduste klaasidega autod, mis on täis teisi festivalikülalisi. Ta läheb pesuruumi, mis on ikka veel üpris inimtühi, astub duši alla ja laseb mõtetel selgineda neelates samal ajal hulgaliselt vett organismis puhastusprotsessi käima lükata. Mõte tundub ikka veel hea. Isegi veel parem. See on just see, mida ta vajab. Suurprojekt, kuhu koondada kogu oma jõud. Ta ostab kioskist lamedaks pressitud juustusaiakese ja sammub auto poole. Huvitav, kuhu Edi jäi? Nad olid pikalt pidutsenud ja siis oli noormees äkitselt kadunud. Keegi ütles, et Edi sai vist öösel kellelegi autoga koju, Stockholmi. Tiitus istub rooli taha ja loksub eemale niidult, mis festivali ajaks parkimisplatsiks muudeti maanteele jõudes haarata telefoni ja helistab oma kirjastajale. Ja hallo astro Larsson kuuleb. Tere, Astra Tiitus. Siin palun vabandust, et pühapäeva hommikul nii varakult helistan. A- tere, Tiidus ja ma olen praegu tegelikult natuke uimane. Olin kella kolmeni väljas tantsimas, meil oli naiste kõhtu sööt, millest sain midagi hoopis muud. Kõlab lõbusalt. Kuule, mul tuli hiigla hea mõte, millest pean sinuga rääkima, millal me võiks kokku saada või ma ei tea, mul ei ole siin voodis kalendrit, millalgi järgmisel nädalal. Eieiei. Sellega on kiire. Sa pead sellest kuulma. Kas ma võin õhtul läbi tulla? Ma ei tea, ma lähen ei viita Winchesteri juurde õhtust sööma. Bossi soov on seaduseks teada küll, ta on kokku kutsunud kõik kirjastajad, et kevadel nalja antavatest raamatutest rääkida. Jah, super Kriskatiitus. Jõuan sinu juurde enne õhtusööki. Mis kell, see algab? Viis vastabastra. See muudab mind tõeliselt uudishimulikuks. Tiitus, mis on juhtunud hiljem räägime olendina minu juures hiljemalt kell neli, siis võisin pärast kohale sõidutada, kui sobib. Tal ei ole kunagi meeldinud liftiga sõita, selle asemel on ta mööda Tret aasta korterite komberdanud. Ta hingeldab natuke higine. Tere tüütas juba siin, tore sind näha, näed välja nagu oleksid pidutsenud või midagi seesugust, lausub Astra ning on sama ilus ja värske nagu alati. Terepõhised tüütus, kõik hästi. Kuidas festivalil läks? Mis nad sulle seekord pihku pistsid? Rootsi kuningate haigused läks suurepäraselt. Ahah, tore kuulda. Sind võib õnnitleda, kõlada irooniliselt ja, aga sa tead, mis ma sellest arvan, võib-olla on see tõesti äge ja nii, aga ma ei usu, et see sinu kirjanduslikule kaubamärgile eriti hästi mõjub. Minu kaubamärgile ärritus Tiitus. Ma saan tasu, kurat võtaks. Raha mõjub minu kaubamärgile hästi. Aga võib-olla plaanitsemine autoritasusid tõstamis. Anna andeks, Tiitus, ma ei mõelnud tunud sisse. Tiidus astub korterisse, viskab esikus kingad jalast. Astra on juba korteri köögiossa jõudnud, ta toimetab baarileti ääres. Mida ma sulle pakkuda võin, Tiitus, espressot, lattet, õlut? Aitäh, üks õlu sobiks hästi. Mulle ainult lahjat õlut, aga see on hea ja külm. Väga tore. Astra toob õlle ja Tiitus sätib end teisele poole paarileti. Ta hõõrub ühe käega mad pöetud pealage jalad teisega õllepurgi. Ta näeb pehmelt öeldes kehv välja. Suurte lonksudena kulistab ta peaaegu pool purki korraga sisse. Asta jälgitada imestunult. Otsmike kulmud kerkivad iga lonksu pärani kõrgemale. See ei ole just mõistlik käitumine, tundub ta mõtlevat. Ta teab väga hästi, kellega tal tegemist on. Juba siis, kui ta Tiitus Jenseni mõne aasta eest päris oli teda hoiatatud, et Tiitus tegeleb hoogsa elupõletamisega. Eelmisel kirjastajal oli saanud kõrini mehe tühjast jutust ja pidevast kaanimisest. Astra, kes oli kirjastuses lühikese ajaga nii oma tahtejõu kui ka kirjandusliku vaistu poolest tuntuks saanud võttistituse üle, et tema kirjanduslikku loomingut suunata. Aga kuna mehe kirja tööl polnud juba ammu mingit, olgu see, siis polnud seda kuskile juhtida. Tiites lihtsalt keerles ühe koha peal. Kuid nüüd tundub, et üks säde on teda sütetamas. Astro on ühtaegu nii lootusrikas kui murelik. Et yks oli õhtujuhiks, seda esines koos leniga, tead ju küll, ja teiste Turetsi kuttidega. Minu arust on lennijaidi teineteist juba lapsest saati tundnud. Lennud ei ole peas kõik päris korras. Pidutsesime terve öö koos ja lõpuks suutis lenn öelda vaid mida iganes. See pidu ajas mul elu sisse ja üks uskumatult hea mõte kargas, hakkad seal pähe. Kuula suurte žestidega, hakkab piitus jutustama raamatust, mis oleks ühtaegu kõikide kategooriate müügitabelite tipus. Ta on sisu juba päris hästi läbi mõelnud. Peategelane on ülekaaluline politseikomissar, kes on oma karjäärialaste ambitsioonidega ummikusse jooksnud kuid erilisi koostisosi sisaldavaid hõrgutavaid toite valmistades hakkab ta aeglaselt, ent kindlalt kaalust alla võtma. Kaal langeb püsivalt. Dieeditamine annab talle peagi jõudu ja eneseusku, et seada töös ja isiklikus elus uued eesmärgid. Äkitselt hakkavad asjad edenema. Tänu oma uuele maailma pildile hakkab ta kahtlema politsei töömeetodites. Tema tabatud detektiivid kannab peagi vilja ja hulk lahendamata sarimõrva hakkab viimaks lahendust leidma. Kui vaid poleks tema bossi ebasümpaatsed politseipealiku, kes hoiab au sees kambavaimu ja seda, kuidas politsei alati töötanud, on. Raamatukangelane nüüd juba normaalkaalus. Politseikomissar paneb käima rohujuurerevolutsiooni ja alguses avad radikaalsed muudatused organisatsioonis. Suures plaanis on tegemist arengulooga. Astra kuulab Tiitus kasvava huviga. Ei ole kunagi varem näinud, et mees oleks millestki nii haaratud olnud. Kas mõistad, käiseptiitus? Kas kuulad sellise raamatu saama täita rohkete tarkuseterade retseptide ja meisterdamisnippidega? Võin kirjutada kui palju tahes. Ühest küljest usuta, et tegemist on hea ideega tõeliselt hea ideega lausa geniaalse, aga ta teab, et Tiitus kirjutab suurepäraselt ja ilmselt mõjuks žanri vahetus tema karjäärile ergutavalt. Teisest küljest on tegemist hullumeelse projektiga. Kui anda vähem või rohkem alkoholist läbi imbunud kirjanikul ülesandeks menuk kirjutada, ei saa see kunagi hästi lõppeda. Võimatu on ette teada, millised raamatut müüvad nii palju teab Tiitusele vale lootuse andmine võitlema, leegi igaveseks kustutada. Ja kuidas esitleks teda projekti Winchesteri kirjastuses. Kui ta ütleb, et kavatseb Tiitus Jensionist Üleilmse menuautori teha, naerdakse ta lihtsalt välja. See on risk, mida ta absoluutselt võtta ei taha. Aga mõnikord vist siiski peaks. Mida kuradit küll teha? Ta peab veel mõtlema, ent samal ajal annab ta Tiitusele tagasisidet. Idee on hiilgav, kiitus tõesti on. Tegelikult pole me juba aastaid midagi nii head kuulnud. Lisaks arvama, et raamat võetakse väga hästi vastu, kui sina selle taga seisad. Sul ei ole ju pagasit, pagasit. Just sina saaksid head arvustused, mitte keegi, arvutused kirjutasid selle vaid kommerstlikel põhjustel. Kui oleksid krimikirjanik, tehtakse pihuks ja põrmuks või veel hullem, Tiietoloog, kokk, preester või juhtimisguru. Kuid sina oled Tiitus Jensen, sünge meel, romaanikirjanik. Kas raha teenimine oleks nii vale? Ükski tõeline kirjanik ei kirjuta raha pärast, sa tead seda isegi. Niisiis ei saa keegi, kes raha teenib, olla tõeline kirjanik. Ja kas me saaksime olla? Kas sa ei pidanud mind hiljem Winchesteri residentsi sõidutama? Pagan võtaks, lihtsalt lahja õlu. Jajah, vastab astu alla andes ja võtab külmkapist õlle. Et mis sa siis arvad? Ma olen sinuga täiesti aus, Tiitus. Mõte on võrratu. Kuid samas näen ka hulka riske. Nii sinu, minu kui ka kirjastuse jaoks. Luban, et räägin õhtule viitaga, palun temalt luba viiese läbi salajase projektina, millest jäävad vaid sina, mina ja tema. Kui ta ütleb jah, maksame sulle avanssi. Kui ta ütleb ei siis ma ei tea. Las tema langetab otsuse, mis lubanet? Esitlen ideed nii hästi kui võimalik. Nad räägivad veel natuke raamatust ja selle võimalikust kondigavast. Mida rohkemat sisule arutlevad, seda paremini tundub. Nad on rõõmsad ja elevil, kui Tiitus Astra evita Winchesteri juurde viskab. Tiitus sõidab södermaalne ja pargib auto. Ta on õnnelik ja väsinud ning vajab väljateenitud puhkust pärast raskete ist nädalavahetuste pingutavad läbirääkimist oma kirjastajaga. Võib-olla peaksite enne varajast põhku pugemist ühe korraliku õhtuse jalutuskäigu tegema. 10 minutit hiljem istub ta valitsuse pubis oma püsikunde laua ääres ja suitsetab. Tõeliselt korralik jalutuskäik. Tiituse peas heliseb uksekell. Kõigepealt üks lühike signaal siis veel üks, seejärel veel mõni eriti vihane tirin. Halloo, Gräzin. Hallo? Lõpetaja, nüüd lõpeta. Keegi on tema ukse taga, taipab ta. Kuna riided on juba niikuinii seljas, Tarb tavama. Astra, kes silotiitust nähes rõõmus. Mehe silmad punetavad, et haiseb nagu tuhatoos. Põrgu päralt, piitus, millega sa tegelenud oled? Tähistasime jälle natuke valitsuses, tähistasid miks siis? Kas meil ei olnud siis eile viljakas vestlus? Mulle küll tundus. Mõtlesin raamatu peale ja tähistasin paari klaasikesega. Kuid ma olen koledasti külmetanud, neisest tuli võtta tavapärasest rohkem ja lõpetada vabanduste otsimine, ole kena. Jah. Aga miks sa siin oled? Kuidas eile ei viida juures läks? Sellepärast ma tulingi. Ahaa. Ja ma tahtsin oma silmadega näha lausa Pastria osutab kiituse korterile. Eluruum on väike, aga kogu kraami läbi sorteerimine võtaks nädalaid. Raamatud, ajalehed, mustad riided ja nõud ning igasugused muud vidinad. Tiituse korter põrandast laeni asju täis. Mida siis mida oma silmadega näha, haigutab Tiitus. Seda, kuidas sa elad, loomulikult. Kas sa töötad sotsiaalhoolekandes või mida kuradit käitseptiitu sapult kui mõistab, et luubi alla on võetud tema elustiil. Kas kohvi soovid? Jah, aitäh. Tiitus astub kööginurka, viskab kohvimasina filtri prügikasti ja settib uue sisse. Tahab kappi, õngitseb natuke kõvaks läinud leiba ja peaaegu tühjakspigistatud kaaviari tuubi. Väike võileib, püsib ta irooniliselt, kui märkab, astab mina kimpsutamas. Ei aitäh. Lastabastre naeratab. Mida ta ütles? Astreestub puittoolile ja tõmbab sügavalt hinge. Eviita ütles kahte asja. Esiteks ütles ta, et seal üle aastate parim idee, mida ta kuulnud on. Õige kirjaniku puhul saadaks projekti üleilmne edu. Päriselt selline suurepärane, purskab kiitusi, hakkab naerma. Oota nüüd, Tiitus. Teine asi, mis ta ütles, natuke karmim. Ta ütles, et sina ei ole õige kirjanik. Tiitus köhib välja asja neelatud kohvilonksu pritsides täis köögilaua ja oma võileiva. Ta tõmbab pluusivarrukaga ülalõua, mida kuradit, kas tal kruvid logisevad, see on minu raamat ja mitte kellegi teise Tiitus. Me ei viitaga, vestlesime väga kaua. Ta mõtleb oma sõnu tõsiselt. Ta teab, kuidas sa elad ja ta ütles niimoodi. Tiitus Jensen ei ole õige inimene kirjutama maailma parimat raamatut. Aga ta võib selleks saada. Sa võid saada õigeks kirjanikuks. Nii mina kui sina teame, et sa oled üksnes sina, kes selle projektiga tõeliselt hästi hakkama saaks. Aga et Winchesteri kirjastus selle välja annaks, avanssi maksaks, pead täita mõningad tingimused. Ahaa, number üks. Sa pead olema kaine. Milline lollus, nagu ma oleksin mingi joodik, mida põrgut, on suur vahe, kas mõnikord kõvasti pidutseda või olla põhjaidunud Alcass. Mulle meeldib pidu panna, aga ma ei ole mingi parm ja mida iganes. Pead olema kaine. Sa ei tohi raamatu kirjutamise ajal tilkagi võtta. See on ju täiesti haige, protesteerib mees nõrgalt, et mitte suuremaid konflikte tekitada. Teiseks, materjali ped ohjes hoidma. Sa võiksid vabalt kirjutada 3000 lehekülge, kuid pead materjali koondama ja kirjutama maksimaalselt 250. Idee on ju palju eri žanreid ühte raamatusse koguda ja õhuke raamat on ainus viis see ülesanne õnnestunuks lugeda. Tiidus vaatab aastale otsa, noogutab aeglaselt. Naine tundub otsusekindel, ta on asjad läbi mõelnud. Lühike käsikiri on tunduvalt keerulisem, mõtleb Tiitus. Kuid raamatust saab esmaklassiline meistriteos. Tema tahab seda, Asta tahab seda ei viita, tahab seda, kõik tahavad seda. Tingimus number kaks on hea, taipab ta väga hea. Kolmas tingimus on selline, et tööprotsess peab olema 100 protsenti professionaalne. Näiteks tuleb kõike täielikus saladuses hoida, ainult sina, mina ja ei viita võime projektist teada. Kirjutad raamatut suvel ja sügisel. Meie sinuga kohtume kindlate vaheaegade tagant, et saaksime veenduda edenemises. E-kirja teel ei, räägime raamatust kunagi mitte kunagi. Ning kui oled taine ja töötad, siis maksame sellele vastavalt kavanssi. Sellele vastavalt siis pole see ju mingi avanss. Jah, raamat ei tule välja enne kevadet. Paneme selle kevad kataloogiasse, läheb trükki nädal pärast aastavahetust. Ajaga on kitsas, pomiseb Tiitus. Mitte siis, kui töötad kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas. Ja nädalavahetustel toim puhata, napsitada mõtted, ole nüüd. Võib-olla reedel ja laupäeval paar klaasikest veini võtta ei. Peavad olema täiskarsklane. Kas sa oled selleks valmis või mitte? See tingimus on täiesti haige. Kuidas kirjutada pool aastat minutit, kui vahepeal lõõgastuda ei tohi? Sa peaksid sellega hakkama saama. Enda sõnul sa ju pole sõltuvuses? Ei, seda ma kindlasti ei ole, lausub tiitel rõhutatult. Noh, siis ei ole see ju probleem. Kas me oleme kokku leppinud? Tiitus mõistvalt, läbirääkimisvõimalused puuduvad. Peale selle teate hästi ei viita Winchesteri meetodeid. Tema on see, kes mängureeglid paika paneb. Astra on üksnes mängunupp, olgugi et valmistatud tugevamast marmorist. Ütleb Tiitus vaikselt. Kirjuta siia alla, lausa Pastria võtab lepingu välja. Astra vaevu lahkuda jõudnud, kui uksekell jälle heliseb. Tiitus on just tabanud külmkappi, et kontrollida, kas seal leidub veel mingeid õlleriismeid. Külm ja hea hüvastijätusõõm, milles peab kauaks jätkuma. Oleks tõeline raiskamine säravisata. Kuid kapp on tühi. Neetud. Ta lööb külmiku ukse kinni ja lähed välisust avama. Jälle Astra tradiitus. Unustasin selle paar olulist asja anda. Kõigepealt hakka seda raamatut lugema, see kannab nime. Asume koristama ja on geniaalne. Luban sulle, et kui oled selle läbi töötanud, on sul koristamise suhtes täiesti uus vaatenurk. Sulle hakkab kodus meeldima, sa oled seda väärt. Ahaa. Ja selles kotis on tööriist, mida projektiks vajad, sülearvuti. Aga mul on arvutilepingus seisab, et kirjutama raamatut selles arvutis, mille kirjastus sulle annab. Nonii. Miks see on meie jaoks oluline turvameede. Sinu enda arvuti näeb väga ebaturvaline välja. Uuel masinal mälukaart, mida saab avade lugeda ainult õigeid koode teades kõvakatestab automaatseid varukoopiad mälukaardile mille sa siit külje pealt sisse pistad. Nagu näed, on neid varuks mitu tükki. Kui me kohtume, annab lihtsalt mälukaardi, et saaksin käsikirja lugeda. Aga kõige olulisem sellel arvutil on alkolukk. Pead puhuma torusse ja arvuti läheb käima üksnes siis, kui oled täiesti kaine. Al kool, lukk, mida põrgut, kas te ei usalda mind? Kas ma niigi palju järeleandmisi teinud, see on täiesti haige. Alkoholism on haigus. Aga ma juba ütlesin, et ma ei ole mingi jalg, kas kisendab Tiitus? Jajah, nähvabastre, seega ei kujune arvuti avamine sinu jaoks ka mingiks probleemiks. Täiesti kurradi, uskumatu, tegid oliivid. Jaja jah. Olgu, nägemiseni, edu. Tiitlaseda pastaga hüvasti, otsib vaba pinna ja teeb arvuti lahti. Sisselülitamise nupu koha pealt üritab vastu plasttoru. Kas ta peaks end alandama ja puhuma? Mis valikud tal on? Ta sätib huuled ümber toru ja puistab sisse oma hingeõhku. Paari sekundi pärast süttib ekraani valgus ja ekraanile hüppab teksti. Ruut. Tere tulemast, Tiitus, praegu sul ligidal pääs puudub. Alkohol on sinu organismist kadunud umbes kaheksa tunni pärast oled südamest teretulnud pärast kella 19. Null nulli. Ilusat päeva. Ekraan kustub. Tiitus tunneb end sügavalt solvatuna alandatuna samas raputab seda kergelt läbi. Muidugi on ta endalt küsinud, kas tema suhe alkoholi ja teiste mõnuainetega on ikka normaalne. Tundub, et vähemalt 1000 korda. Kuid ta armastab pidutsemist. See on peaaegu ainus asi, milles ta praegusel ajal hea on. Mitte keegi ei ole kunagi väitnud, et ta on alkohoolik, vähemalt otse näkku pole öeldud. Võib-olla on keegi öelnud, et ta peaks võtma natuke rahulikumalt või olema enda vastu pisut leebem ja teisi seesuguseid asju. Kuid otsene süüdistamine on samm edasi seal tõeliselt ebameeldiv. Kui palju on õigupoolest neid, kes usuvadki, et Tiitus on üks vana joodik? Astra suhtumisest võiks arvata, et kogu maailm vähemalt ikk Winchesteri kirjastuses kas sellepärast tarvitataksegi tema ülekude raamatuid ette loeb? Kas ta on lihtsalt üks patoloogiline parm, kes hakkab nalja viskama, kohe ka alkohol ja muu seesugune kraam ette panna? Kuidas te iseenda sugusesse suhtuks, kui ta ei oleks ise Tiitus Jensen? Ühesõnaga täiesti objektiivselt. Reaalsus virutab vastu vahtimist. Ta vajub diivanile ja jääb sinna tükiks ajaks pilk tühjusesse suunatud. Ta ongi parm, kunagi olide intellektuaalne kirjanik, kellel oli midagi öelda ütelda naljanumber. Haletsusväärne, musta riietunud hädavares, kes armastab alkoholi ja kõiki teisi mõnuaineid. Ta haiseb nagu skunk, näeb välja nagu rongiõnnetus. Millal hakkasid asjad viltu vedama? Millal sai pidutsemine kõigest muust tähtsamaks? Kas ta suudab jälle ree peale saada, ta peab kui tal maailma parima raamatu kirjutamine ei õnnestunud temaga. See projekt on olulisem kui miski muu. Aeg on teha valik, Tiitus Jensen. Kas sa oled mees või tossike kirjanik või parm? Jah, maailma parim raamat on tema päästepaat. Ta tunneb seda iga oma närvirakuga. See on pöördepunkt, mida ta on nii kaua oodanud. Rahu võtab tasapisi võimust. Väikesed hirmu ja mure, uksed sulguvad. Ta on täiesti teadlik, et kui ta tahab need uksed kinni hoida peab ta laskma maailma parima raamatujõul enda üle võimust võtta. Iga minut peab olema täidetud energiaga. Ja kui lähenema peaks uus, täiesti tühi hetk, peab ta kohe ohjad haarama, täitma selle hetketööga ja järgmise, järgmise tunni-päeva- ja nädala. Parem hõivatud, kui sõltuvuses, mõtleb ta. Koristamisraamatu seltsis asuta korteris metsiku hooga korda looma. Ta täidab ühe prügikoti teise järel. Ma vana elujäänustega imeb tolmu, küüride puhastab, peseb pesu, teegib särke, pressib linu, ta suudab, keda teedki, higi pärlendab otsmikul ja nahk aurab mürkidest. Parem hõivatud kui sõltuvuses, kordata lakkamatult, parem hõivatud, kui sõltuvuses.