Kätte on jõudnud õhtu. Korter lõhnab puhtuse järele. Tiitus on käinud duši all ja voodipesu ära vahetanud. Tan joobunud ja elevil, kuid mitte tavapärastest mõnuainetest. Täna loobunud uutest tõotustest ja kirjutamislossist. Tiitus puhub torusse. Kisendab murelikult ekraani, peagi hüppab ette teksti ruut. Tere, Tiitus teevad käes, oled teretulnud. Kuue tunni pärast ma sulgunud ja salvestan sinu töö. Kui see kaks tundi pärast seda jätkata soovid siis puhuliselt arusse ja kirjuta edasi. Pea meeles, kolm päeva torusse puhunud, kustutatakse sinu failid ja päde uuesti alustama. Palju edu. Kuradi koletis, mõtled Tiitus. Kuid ei ole üldse ärritunud, vastupidi. Ta mõistab, et peab rutiini ja kohusetunnet au sees pidama, et raamatu, kui ühele poole saada. Kõigepealt on tarvis üles märkida üks nimekiri. Ta paneb kirja paar olulist inimlikku teemat mille kohta on vaja rohkem uurida. Armastus. Kõik suhete naiste meeste läheduses, eks, ja erootika kohta niisama lobisemise eest ja Musetamisest kuni tõsisema vestluse Seksamiseni. Loogia, inimlikud tõukejõud ja eriteraapiavormid teoorias ja praktikas sooteooriad ja psüühilised haigused, kes võidab, kes kaotab kuriteod. Kurjategijate profiilid, arutu vägivald, majanduslikud motiivid ja teised liikumapanevad jõud võib-olla ka rassi, vastuoludest ja klassivõitlusest, kohtuprotsessid ja karistused. Toit, toitumisfüsioloogia, toiduajalugu maitsed, kokandussuundumused, köögikunsti, retseptid, kuidas looma tappa, nülgida ja tükeldada keeringast. Heeringas on hea. Ta uurib nimekirja. Rohkem ei tule praegu midagi pähe. Kas midagi muud ei olegi? Kas nendest teadmistest piisab maailma parima raamatu kirjutamiseks? Viis of käik. Nüüd on vaja veel ainult meetodit. Esmalt peab poole aastaga valmis saama ja esialgse käsikirja valmimiseks kulub vähemalt kolm kuud. Kuid ta ei saa kulutada kolme kuud teadmiste kogumiseks kogu kirjade lõppu jätta selleks liiga suur risk. Ei, ta peab kõigepealt üldisemad märksõnad üles kritseldamaid teaks, mille kohta informatsiooni otsida. Kõik tuleb lühidalt kirja panna, iga peatükk peab olema sama inforikas nagu remondiõpik. Iga lehekülg peab elama omaenda elu. Liigne heietamine oleks kuritegu raamatu hinge vastu. Maailma parim raamat peab olema täidetud tunnete tegevuse ja faktidega. Äkitselt tabab ta asja tuuma üksnes kolm sõna, tunded, tegevus, faktid, kirjutab ta oma nimekirja alla. Eesmärgini jõudmiseks peab ta olema valmis tapma pühi lehmi viimas, selgitused miinimumini ja eemaldama tekstis kogu liigliha. Lühidalt. Ja kokkuvõtlikult kirjutab ta kõige alla. Nii kokkuvõtlikult kui vähegi võimalik, mõtleb ta ja salvestab dokumendi nimega maailma parima raamatu manifest. Ta meenutab seljatoele ja uurib ekraani ja innustav päeva töö. Nüüd on ta väärt preemiat midagit tõeliselt pidulikku ja mõnusat kellel on üpris palju ning äkitselt tahab meeletult süüa, juua ja suitsetada. Oi kui kiiresti tulid himud tagasi. Nüüd tuleb leida valem, kuidas õhtu üle elada. Toitu ja vett on vaja muidu aidata hinge. Kuid suitsu ja alkoholiga on lõpp, sest kui ta suitsetab, hakkabki õlut või veini tahtma. Ja kui ta hakkab jooma õlut või veini siis enam pidama ei saa. Ta mõistab, et tema aju on täielikult programmeeritud vana ja liiga helde preemiasüsteemi järgi. Väsinud või kurb võtta klaasike. Ahaa, midagi läks hästi. Võta üks sigaret. Õnnetu ja vääriti mõistetud, võttas sigaret, diaklaasike ebaõnnestumine. Edu. Võta kaks, need on ju nii väikesed. Ei, kui ta tahab hakkama saada peatuma aju ümber programmeerima tagasi selliseks, nagu ta oli lapsena, enne kui aju haplast, suitsu- ja napsi armastama. See ei tähenda ajupesu, otse vastupidi. Tema peakolu on juba liiga kaua pestidel loputatud ning alkoholi ja nikotiiniga tsentrifuugid tud. Teadvus on olnud räbaldunud ja pleekinud, kuid nüüd saab aju puhtaks ilma pesuvahendita ja muutub isemajandavaks ökosüsteemiks. Iga kord, kui isu peale tuleb, peab ta alkoholi ja sigarettide asemel heade mõtete poole pöörduma. Head mõtted, head pildid. Eeskujud tõrjutab leida mõnd meelepilti, millel saaks kiiresti ette manada, blokeerida aju, mis hakkab valesse suunda kiskuma. Ta sobrab oma peas, valib ja välistab suure hulga erinevaid ohu ja preemia pilte. Viimaks leiab ta kaks, mida saaks vajadusel kasutada. Ühel pildil on ta beebi kasvu täiskasvanud mees. Ta lamab oma ema rinnal ruumis, mis meenutab sünnitustuba. Tema oleme tüükad kriimustanud ema rinda ja see on roosakaks tõmbunud. Suusan tal sigaret ja käes suur viskiklaas. Ema nutab ägedalt ja hoiab kätt nina ees. Teisel pildil on Tiitus umbes 12 aastat vana ja habe pole veel kasvama hakanud. Ta pea on toetatud noore naise paljale rinnale ja käes hoiab ta raamatut naise nägu näha, kuid tema rinnanibud on kõvade muhklikud. Kestan Tiitusele ees valget piimavuntsid ja ta vaatab ainiti iseendale otsa. Kaks pilti vahelduvad peas, isu väheneb. Iga korraga kerkib esile järjest rohkem detaile. Selged või liiga selged pildid. Vahet pole, mõtleb Tiitus, pildid toimivad, need peavad toimima, toimima, toimima, toimima, parem, hõivatud, kui sõltuvuses, parem hõivatud, kui sõltuvuses, parem hõivatud, kui sõltuvuses. Tiituse aju läheb täistuuridel käima. Ta viskab korterist välja, jookseb mööda treppe alla tänavale, õhk, sügav hingetõmme süüa. Ma pean süüa saama, ta vaatab ringi, pitsa kiirustab nurgapealsesse pitsakohvikusse, uurib menüüd. Ära nüüd midagi liigerilistele, Tiitus, see võtaks liiga kaua aega. Palun, üks quattro läheb 15 minutit varem 10-ga valmis saanud. Olgu, 10. Väga hea, aitäh. Söödas. Võtate kaasa? See on siin siin ja praegu. Palun võtke sealt salatit, juua, palveks lahja õlu. Ei, ei, ei, muidugi mitte vett võtta mett. Piitust, tõsta taldrikule natuke õlis kapsasalatit ja sätib end istuma baarileti äärde. Pitsa. Pagari vastu. Klaasplaadi taga on näha Kaus eri koostisosadega. Ta vaatab pagarid, kes ümmarguse taine käte õhku viskab. Pitsa on hea, pitsa on omamoodi sooja toiduvesi, ema maitsev, värskelt küpsetatud, sai peal erinevad väikesed mahlased, palakesed kaasaskantav rootsi laud soojas karbis elegantne ja teen. Pitsa, peab maailma parimas raamatus kahtlemata peaosa saama eriti Quattro statsiooni pitsada Rolls-Royce. Ta peab leidma täiusliku retsepti Kvatro valmistamiseks ja seda raamatus uhkelt tutvustama. Võib-olla pitsa retsept ainult retsept, mida on täiuslikuks kokaraamatuks vaja. Kõige olulisem peab siis kvaliteet, üksainus täiuslik retsepti rohkem polegi ju vaja. Ja pitsat võib süüa nii lõunaks kui õhtuks hommikusöögiks ka, kui eelmisest õhtust on midagi alles jäänud või kuidas just täpipealt. Kvatro võib saada peategelase lemmikroaks selle mehe omaks, kes meisterdetektiiv Ena võlub õhtusega külalisi ja võrgutab pike algseid naisi. Kavala politseikomissari Kvatro laialt tuntud ja sellel salajane retsept paljastatakse nüüd maailma parimas raamatus toitude esiema. Kõikide raamatute esiraamatus. Tiitus peab kohesele imelise roa kohta rohkem teada saama. Ta pöördub pitsa pagari rooli ja küsib. Hei, kas peab paika, et quattro statsiooni on saanud nime Antonio Vivaldi tsükli järgi? Ma ei tea, semu, kus Antonia töötab. Kas see on see mees Melini restoranist? Ma kahtlen, sest ta on olnud Rootsis ainult umbes 15 aastat. Usume, et quattro oli siin juba enne teda tükk aega enne teda, aga ma tean, et tema quattro on hea. Ta paneb sinna peale ehtsat Palermos, tuleb mozzarellat, tema pitsa heaks teebki, mozzarella on hea ja kallis, nad võtavad quattro S 49. Ei, ma mõtlesin, et kas nimetatud nelja aasta järgi see Vivaldi viiuliteos, mis mõttes nimetatud selleni Quattro statsiooni, see tähendab neli aastaaega. Nimi on tulnud itaalia keeles, pitsa on Itaaliast pärit. Tiitel soodustab Valde teemast loobuda. On vaja veel muutke teada saada palju muud. Kes teab, kuhu uurimistööd tehes välja võib jõuda. Avastused tulevad siis, kui meeled on vabad. Ma olen lava, mõtleb Tiitus hõivatud küll, aga ennekõike siiski vaba. Ta jälgib pagarid, kes puistab väikeseid krevette ühele pitsa neljandikule. Mis aastaaeg see seal on, küsib piituse, osutab krevetiatele. Mida? Küsib pagar. Nende pilgud kohtuvad hetkeks. Mis clients õigupoolest selline on? Jah, mis aasta aega sümboliseerivad, krevetid? Mina tea, vastab Pagara, jääb hetkeks mõttesse. Võib-olla suve. Miks nii, imestab Tiitus. No tead, suvi ja soolane meri ja mis kõik veel suvel kreveti justkui rohkem. Kas sa oled kunagi ujudes krevetti näinud? Ei, aga miks mitte? Mis sa siis ise arvad? Mina arvan, et krevetid on sügis. Vaata, kuidas need krimpsu lähevad. Tõmbuvad kokku, juskui sulguvad otsa, kui oleks neid tabanud sügisene masendus. Äkitselt viskab üks kõikvõimas olend merelooma ahju kuivama, aeglaselt, aga kindlalt. Täpselt nagu meiegi inimesed sügisel meid suletakse kodudesse, kus tülikamad radiaatorid kiirgavad reguleeritud soojust, samal ajal kui meie vingume ja kuivame. Jah, krevetid võivad väga hästi olla sügis. Ahhaa, aga kui krevetid on sügis, mis šampinjonid on, jätkab pitsa pagar, kes nüüd mänguga kaasa läinud. Seened peavad siiski söögis olema. Seeni korjatakse sügisel, mitte külmina. On neid, kes korjavad? Jah, kurrat selles on, Sul on muidugi õigus, nendib Tiitus. Hõõrub mõtlikult lõuga. Olgu. Šampinjonid on sügise krevetid on suvi. Aga missis, sinki ja karbid on pagar, naerab, kui labidapitsala torka pearoa ahju lükkab. Sa oled nalja käest? Ei, ma ei ole kunagi varem selliste asjade peale mõelnud. Aga mis sa siis arvad, kas karbid ei ole samasuvised, kui krevetid, eiei karbid, naised, naised käivad. Kui elu kevadel tärkab, on kõik kohad naisi täis. Ma tean, sest meie itaallased, armastame karpe, need avanevad kevadel nagu lilled, mis ajavad pungija siis oma kroonlehed lahti löövad, tead, karbid on kevad, parimad aastaaeg kahtlemata. Siis peab sink olema talv, siis süüakse jõulusinki ja nii. Jah, ideaalne. Me oleme lahendanud pitsaministeeriumi, semu oleme, oled kindel? Loomulikult, see oli lihtne. Aga me ei ole veel lõpetanud, arti, šokk keskel. Mis see siis on? See ei saa olla viies aastaaeg. Kas äkki päike? Ei, mitte päike. See on hall nagu natuke pruunikas. Väike päike on kollane, siis peaksin olema hoopis paprika. Mis juurdlatiitus. Tõsiselt ärritunud, see on ikka veel lahendatud. Ei ole. Võib-olla jumal, pakub pagar ja tema valge särgi kohal ristimärgi. Hallikaspruun ja võib-olla, pomiseb Tiitusendata vanem habemega mees nagu vanaaegne pilt jumalast jah. Võib-olla on see jumal, kes valvab maailma üle. Kas tead, et mitte kõik pitsa magala debanekvaatriale artišoki ei pane, miks mitte? Ma ei tea, ma ei ole selle peale mõelnud. Võib-olla nad arvavad, et ilma selleta tuleb parem teism, teismi, pagar, jumal on maailma maha jätnud, lausub Tiitus mõtlikult ja kiikab ahju. Ta ei ole enam osa pitsast tõksias, vaatab seda kaugemalt. Pitsapind mullitab natuke, hakkab pruuniks mõnusaks muutuma. Päike osa pitsas raskele peab ikkagi ära. Sellel pitsal on jumal kindlasti olemas, maailm põleb ja tema istub keset pitsat nagu buda käed rinnal risti, ilmat liigutaks hõlmagi oma artišokimantlist. Ta tundub olevat täiesti muretu ja on ikka veel sama tooni nagu alguses pitsa peale pannes. Miks ta midagi ei tee? Mida ta ootab? Ta bängi, pitsa pagar tõstab ilusa värske quattro ahjust välja. Ta asetab selle suurele taldrikule, puistab peale punet ja lükkab kogu kupatuse Tiituse ette. Head isu. Tiitusele pühendunud söögiriistad kreveti neljandiku, aga pea hoogu. Kuvatrat peaks vast hakkama sööma talvest uuest aastast aasta jalga keset suve. Mingi neetud kortab isegi pitsa puhul paigas olema. See tähendab, et tuleb alustada ühe kolmandiku singi pealt ning jätkata siis päripäeva karpide, krevettide ja šampinjonid, aga et lõpuks tahtsingi juurde tagasi jõuda. Titus alustab uuesti. Ta keerab taldrikut ja sätib noa vana aasta õhtuse singi peale. Siis avastate midagi kohutavat. Krevetid tulevalt, Brassinki. Aastaajad on vales järjekorras. Kui otsustab seda pagari mitte öelda, miks teda sellega tüüdata, tal olnud sõbralik ja aidanud Tiitusel leida lahendust kõikidele keerulistele quattro küsimustele. Oleks vale teda nüüd süüdistama hakata ja pitsa maksab ka ainult 39 krooni. Tiitus kannab oma ristija Se pitsat õiges järjekorras. Vaatamata taldrikul valitsevale Segadusele näeb natuke naljakas välja, kui pitsaviilud on niimoodi paigutatud, kuid mis see lõppkokkuvõttes vahet. Kalurid lahustavad teda ja kindlalt enesekontrolli säilitades suudab ta pitsat siiski teatud pühendumusega süüa. Ta mõtleb maailma parimale raamatule ja sellele, et raamatus esitleda. Pitsa on valmistatud ainult parimatest koostisosadest. Ehtne mozzarella šampinjonid, turult ülivärsked, krevetid ja tõeline Parma sink. Aga kas retsept sisaldab ka artišoki? Milline maailmapilt sobib kangelaste tektiivile kõige paremini? Tiitus saab mahlases taastaja pitsast uut jõudu. Ta on end viimaks ometi premeerinud ilma mürgise alkoholi ja nikotiini. Ta on õigel teel, ta läheb hästi. Nüüd läheb lahti. Eessena, armsad lugejad. See raamat on lühike, kuid vahutab rohkem, kui aimatagi oskate. Palun lugege aeglaselt ja süvenenult, et võimalikult vähe kaduma läheks. Raamat sisaldab ainult üht kordust ja see kõlab juba eessõnas siin ja praegu. Palun lugege aeglaselt, et jah, süvenenult vist natuke ülbe, juurdleb Tiitus. Ent kui raamat saab menukiks, peab ta oma lugejatega kokkuleppele jõudma. Kõik asjaosalised peavad olema ühel meelel, et saadav elamus kujuneks võimalikult suureks. Kas ta peaks kirjutama eraldi eessõnaga. Kriitikutele? Palume, et nad prooviksid, kogeda midagi positiivset, selle asemel, et vigu otsida ja raamat maatasa teha. Austatud kriitik. Elus on hetki, mil peame end ümbritsevale maailmale avama silmapilke, mil peame seisatama ette mõista kõige uue olulisust. Inimkond on alati senitundmatute asjade ees hirmu tundnud, kui mitu viimsepäeva prohvetid on ekslikult maailma hävingut kuulutanud. Kui mitu kohtumõistjad on laitnud tehnilisi edusamme, mis on hiljem osutunud olulisteks inimkonna teenimateks tööriistadeks, kui mitu kriitikut on teinud maha kunstnikke ja kunstiteoseid, mis on hiljem võitnud inimeste igavese armastuse. Ja kui sageli on üks kriitik oma publiku südame võitnud. Mõni sama mõtisklen. Kiitus unustab peagi algselt heatahtlikud kavatsused ja täristab välja vihase mitmeleheküljelise tiraadi. Ta toob näiteks hulga kriitikute toime pannud ajaloolisi eksimusi ja kui hoog juba sees on, võtab ette ka argpükslikku toimetajad. Ta kirjutab ja kirjutab sädemest sableekia viha põleb. Niisiis nõuan ma sinult, Sakkopitanud kloun, kriitik, et loeksid seda suursugust raamatut nii avatud meeltega, kui sinu kuivanud ja mürgitatud aju lubab põle põrgus, kui sa ei suuda mõista selle originaalse kirjandusteose hiilgust. Tiitus satub rahulolevalt tooli seljatoele ja klõpsa eelvaate käsku. Ekraanil on neli tihedalt täis kirjutatud lehekülge. Tõeline sõnaplahvatus. Ta on sunnitud neelama kibeda klombi, kui mõistab oma valearvestust. Talle on lubatud 250 lehekülge ja neli on juba eessõna peale kulunud. Räägi veel sõltlasele omasest käitumisest, mõtleb ta. Ma olen peast täiesti haige idioot, sest see kunagi asja Tilid, eemalda neetud. Ta on vilets kirjanik ja veel viletsam inimene. Tiitus tabab tugev soov süüa, juua ja suitsetada. Jah, mis aitaks mõtted eemale saada. Kuid ta üritab end rahustada preemia pildiga Tiitus poisist ja piimakontidest. Ta sulgeb silmad ja keskendub pilditeraapiale. Mis siis nüüd? Poiss on alasti? Tema üks kannikas on liiga pikk. See toetab kargule nagu väsinud hiigel peenis. Kannikal ripub verine lihatükk. Poisil on peas müts, mille nokk on samuti liiga pikk. Ka see toetub kargule. Liitlase mõtet selgenevad, ta on seda pilti varem näinud. Päriselt, see on sürrealist Salvador Dali maal. Selle pealkiri on Wilhelm Telli mõistatus ja see ripub moodsa kunsti muuseumis. See peab olema mingi märk. Ta peab sinna minema. Kas ta on leidnud pidepunkti, mille najal raamatu üles ehitada tema enda Da Vinci kood, Dali kood, muuseumi.