Maapinnas oli veel sooja ja lumes aga kui mõni elusolend söandas mõlemad jalad või kõik käpad lumest kergitada, oli ta saatus otsustatud. Ta külmus silmapilkselt. Oli liiga külm. Nii külm, et sellest saab ainult lugusid vesta. Mina käisin hangetes ettevaatlikult, kohati jalgu lohistades tallad või varbad või kannad vastu maad. Lumes käijatel tekib siin teistmoodi kõnnak, mida on raske kirjeldada. Kui ilu seisneb otstarbekuse, ongi see ilus. Seal, kust ma tulin, pole sünnis jalgu lohistada aga siin tehtaks seda isegi kõige kõrgemates paleedes. Või võib-olla mitte. Palee elanikud ei pistaks ilmselt varba otsagi laiuvasse lumme. Vahel tundsin end julgemana. Sirutasin ühe jala välja ja kompasin lume hangesid. Ma ei peljanud, et nende all võiks auk olla. Alati võib auk või lumeussiurg või soe pannkoogi lõhnane tuba. Mõni külma trotsib, rändur käis pihlapuust sauaga maad kompides nagu soos, aga mina mitte. Kuigi soos ei, oli nii mõneski mõttes. Lume Laugaste põhja ei ulatu ükski käsi ainult valgus ja seegi terahaaval. Mulle meeldis hangetel käia üritada leida õiget raskust, et mitte lumme vajuda. Tunda end jäljetuna Käia lumekooriku ja püüda mitte muretseda, et vajub läbi vajunud läbi lume alla ja alla ja alla ja mõnes kohas nagu oru nõlval võis alla ulatuda kaugele. Kujutlesin liustikke, milles on kümnete ja sadade meetrite jagu lund ja sinist pimedust nende all. Siin nii hull ei olnud. Mõlema jalaga enda kõrgusesse hange, vajumine oli paras nuhtlus ja takistas liikumist märgatavalt. Inimese jalad ei paindu nii et end lumest välja sikutada ja üle hangede koju roomamine haavaks mu eneseuhkust. Istusin õhtuti toas ja vaatasin küünlasse selja taga avatud uks ja tundmatus. Jäetasin riideid 35-ga kraadises pakases teravaks, kuni neist võis luua skulptuure. Jõin lumesulavett, sõin mett, kuni enam hingata ei saanud. Lund ei tulnud. Mu peas oli raske iseenese häält kuulda. Ma ei vaadanud ümber. Sel päeval, mil lumesuund muutus, uitas ringi ja möödusin madalast majast, mida ümbritses lumes põlvekõrguseks jäänud aed. Aias oli palju linde. 10 põldpüüd puhkas kuuse all. Puu otsas, tukastas raudkull. Sinitihased ajasid väiksest kasvust hoolimata jultunult teisi toidu juurest ära. Hallrähn mängis puutüvel malet. Kui ma laps olin, oli mul lindude raamat. Aga siin nägin neid igal talvel. Ma tundsin, et kõik ära, kõik linnud selles linnuaias. Loomad hoidis aed eemal ainult aiaäärses, hanges paistis tükike eredat kasukat. Lumes polnud muid värve. Kaevasin selle välja, kui küsida, miks ei peaks ma vastata. Nii lugudes käib, see oli Rebane. See oli olnud Rebane. Rebane oli üritanud üle aia hüpata, ent õhus kõik neli käppa, maa kohal pehme keha, ent vedruna üle aia heitmas oli loomake külmunud. Ta oleks pidanud targem olema põsed alles sulgumas kodus joodud veest võtsin reinuvaderi hangest sülle, kloppisid laba, kuis kätega ta kasukas lund ja peitsin ta oma hõlma alla. Äärepealt oleksin ka ise ära külmunud. Jäätunud karvad torkisid mind pakaste nõeltena, neis polnud enam ei pehmustega kohevust. Siiski. Tundsin määratud soovi heita sinnasamasse aia ääres asuvasse hange kerident kerra ja sulada. Öösel kuuvalgel, mis on talvel peaaegu sama valge kui päev võõras valguses jõe äärde jalutada. Võib-olla seilata teisele poole. Kaarnad sagisid vanade puude otsas. Ma pöörasin ringi. Külmaga ei tohi, ei naerda ega nutta. See on esimene asi, mille siia sattunud selgeks õpivad. Külmas ellujäämiseks peab olema ka ise natuke külmunud. Palja kuumaga ellu jää. Sulamine on sama ohtlik kui jäätumine. Nii mulle õpetati ja nii olin õppinud. Ja ma viisin rebase koju. Viisin koju pandora laeka, viisin koju maast leitud võtme. Viisin koju mõtlematult antud lubaduse. Nii tuleb teha, nii tuleb lugude ajal alati teha. Oleksin võinud keelduda. Oleksin võinud mööduda, oleksin võinud mitte märgata. Aga mul oli oranzi värvi vastu alati nõrkus olnud. Ka temal, kellega ma siia tulin, oli leek südames. Lugu ei saanud jääda alatiseks, aastaid pidi käima. Ma olin tulnud siia. Rebane oleks pidanud targem olema, oli tulnud siia. Olgu nii. Ka mina näen unes kodu. Kunagi ei või teada, mida keegi anda võib, kui tal pole midagi palutud. Kunagi ei tea, kuhu kahetsus viie võib. Tuli küünlas läks hulluks. Nildsates klaaspurki ragises ja ajas tahma. Pilk pärast sündi saab eluks kas niiviisi rebase koju ja panin toanurka ajalehtedele sulama. Sellel, kui ise oma külmast puretud varbaid truubi vastas kuuma rabandusega soojendasin. See tegi haiget. Panin tema ahjust kaugemale, aga piisavalt ligidale. Peaaegu nägin, kuidas sooja Salvavad haarmed oma embusse haarasid. Terve maja haises nagu rebane, märg rebane. Aga ma olin juba mänginud lume head ajad, aga ma ei kavatsenud loobuda. Ka külmunuil pole tingimata külmunud südameid. Nägin seda oma õdede silmades, kui need lindudeks muutusid ja minema lendasid. Kõikide leekide liikumine ei tähenda mõrvamõtteid. Usun seda ikka veel. Ma ei olnud nagu vana hakk, kes armus rebasetütresse ja siinsed kaarnad ei olnud nii hajameelselt, et oma sulirüüd lakkadesse või tiikide kaldele jäta. Seadsin maja rebase ärkamise puuks korda. Ka sõnu ei tohi laokile jätta. Käisin ringi oma põlvini ulatuvas vaikuste kultuurikihis ja korjasin iga eksinud sõna üles lautades need toapealsele soojenema. Et oleks parem neid neelata. Ma ei oska öelda, millal vaikimine muutus nii mugavaks. Millal hakkasid huuled nii loomulikult kokku sobituma? Kui paljudest asjadest ma vaikinud olen. Harjutasin oma nina Kirbija kibeda rebaselehega ja imisesin. Haywound made Aivunud jobrade ajevound hüüdžisse i kaant. Režissöör Aivo Kool. Räni läks vunudkinesesseri. Rebane magas mu toas. Külm karv oli juba muutunud märjaks jäätumine uneks. Kuulsin ta nohinat ja tundsin seda toaõhu liikumises. Pole midagi, mida mu maja soojus ei suudaks üles sulatada. Sel öösel ma nutsin esimest korda ja väljas 100. lund, lund, lund. Ning täiskuu, jätkas paisumist. Kui kaugele on piisavalt kaugel? Kui kaugele jõuaks ükski elu sind mulle järgneda? Hommikul jootsin oma rebasele punast teed. Ta oli nüüd üleval, ta ei kartnud mind. Loo rebased ei karda kunagi, nii, mulle tundub. Ta värises kas külmast või soojast või pelgu, sest ma ei tea ja nuhutas õhku mu käsi mu pakutud toitu. See oli algus, kui alguses olemas on meie kõik, kõik meie oleme keskpaik. Parimal juhul lõpp. Neelame teisi. Rebane jääb alatiseks elama. Mind. Tal olid säravad silmad ja teravad valged nael, hambad ja valge rinnaesine ja tumedad käpad. Ta kõrvad olid pehmed nagu samet. Ma pühkisin oma vaikuselademed teistesse tubadesse ja teistesse nurkadesse. Kui ta neisse sattus, ulatus välja Vaita ninaots. Ma ei teadnud siis ega Dianüüdki, mida vaikuste sissehingamine kaasa võib tuua. Üldiselt kipuvad vaikused vajuma maha madalale maapinna lähedale ja ladestuma kiht kihilt. Kiht kihilt. Kuid nad tõusevad harva kurguni. Võib-olla muutub vaikus lumeks. Võib-olla imbub see maasse ja seguneb mullaga. Võib-olla joome vaikuseallikavett. Mu maja lähedal oli üks roostepunase veega allikas, mida oli näha isegi läbi lume. Olen vaikinud oma õdedest. Ühel päeval tõusevad lumeinglitiibu, laperdade süles, lendavad ära, ütles mu noorim õde, kes polnud ise kunagi lumeinglit näinud. Kui nad sündisid, kõik mu arvukad õed vanimast noorimani, ennustati, et ühel päeval muutuvad nad millekski muuks millekski, mis pole jõed ega need lapsed. Kui nad näevad lund või satuvad tulele liiga ligi või puudutavad sõrmedega midagi liiga külma. Me pidasime seda needuseks. Kui 100., kaeti meie aknad palakatega ja me istusime küünalde valgel ning jutustasime lugusid. Nad ei kartnud, nad polnud kunagi näinud neid asju, millega neid hirmutati. Mina olin kuigi harva. Tavaliselt jäin nendega tuppa, hoidsin käsi peidus ja valvasin keelt teravate sõnade eest. Me olime õnnelikud. Siis tuli muutus nagu ta tulema pidi. Meie kodus sai võõras maa. Meie lugude lõpud muutusid teiseksi hirmsamaks. Kui saabus torm, pidin minema abi otsima, kuigi ma ei teadnud, millist. Aga ma jäin liiga hiljaks või jõudsin tagasi liiga vara. Kui olin otsa ringi pööranud ja tagasi tulnud, kogunesid mu õed minu ümber. Linnu pilgud juba silmis mustamas ja ütlesid. See, mida me oleme alati kartnud kui õnnetust, on meie õnn. Ära kurvasta, armas, Me lendame ära. Me lendame ära ja sa ei pea püüdma meid tagasi muuta. On aknaid ja maid, järvi ja hetki, mil võime ikka olla inimesed, kui seda soovime. See meie õnn, ära kurvasta, leia endale teised tiivad. Võib-olla, kui tarvis, siis kanname sind. Ära kurvasta. Ma nutsin, kui nad linnusulis taevasse tõusid, tiivad läbisegi laperdamas. Ma nutsin siis ja mitu järgmist ööd, päeva, pea padjal mille oli nende lennuhoos langenud sulgedest teinud. Lootsin, et nad tulevad tagasi või et minagi kasvatan tiivad, millega neile järele lennata. Need siin nende saatust ja enda oma. Alles hiljem. Ja sellele läks palju aega, sain aru, et neil oli õigus. Ennustus käis nendega tunne, mitte nende õnnetuse kohta. See teadmine ei vähendanud südamevalu. Et pean ise tee leidma, kui nemad saavad kõik koos pilvedes lennata. Alles siis, kui kohtumisvalu pani mu südame küll kihvatades kokku tõmbuma. Aga aeg meie vahel oli muutunud, tulid mõnikord tagasi mu juurde. Sain teada, kuidas nad olid kõik need aastad mu üle valvanud ja nutnud oma linnupisaraid, mis enne maapinnale jõudmist aurustuvad. Sain neid taas emmata ja nendega rääkida ja sageli imes, kuidas nad valgete tiibade tohuvabohust laskusid. Et taasiseendine tõusta. Õppisin ära tundma kohti. Koondatud pääsevad lugude kangast valla ja sõlmed hargnevad lahti. Isegi siis ei olnud ma veel piisavalt õppinud. Kui me viimast korda lahku läksime enne seda lume, karget maad ja tulekarva rebast nägin lõpuks oma õdesid samavõrra lindude kui naistena. Ma poleks tahtnud teid tagasi muuta, kui ta sealsamas oleks keegi mõelnud, kuidas seda teha. Nad noogutasid mulle järgemööda õhku tõustes. Sest saati kuulsin, kuidas nad üks taban ennast siin-seal ilmutasid. Hoidsin kõrvad lahti ja mu maja pööningu akent sai väljastpoolt avada. Nad on siiski moed. Kui tarvis, aitan neid ja lasen neil ennast aidata. Olen vaikinud teekonnast lumedalve maale läbi milliste maade, jõgede ja linnadesse viis. Olen vaikinud sellest tulemeelsest, kellega osa teed koos käisin. Pärast seda, kui meie teed ristil lahknesid, saatis ta vaid sõna miilide kaugusel sinust. Heitsin maha külmale maale ja lootsin, et miski kannab mu tagasi su sooja südamesse. See kõlas isegi tema kohta kahtlaselt. Ma ei ole päris kindel, et tema selle tõepoolest kirjutas. Rist Õimu sellesse majja. Toimu üksindusse, kuigi see tekk, millega olin ennast varemgi katnud. Aga alles sellel maal õppisin tundma vaikuse, loendamatuid, palgeid, nii palju, kui see võimalik on. Rebasega kohtumise ajaks oli mu vaikimine süvenenud niivõrd, et iga teise sõna ma vaikisin. Kui mul ka oli midagi öelda. Seda harjumust oli raske murda. Siiski hakkasin rebasele rääkima lugusid, neid, mida me kunagi õdedega üksteisele jutustasime, kui teised magasid. Tegin esimest korda lumeingli ja ootasin selle juures natuke aega, et näha, ega see ära ei lenda. Rebane omakorda tõimule lume püüsid ja sosistas varahommikul teravast lõhnadest. Neil päevil 100. lund, nagu langeks taevast linde. Rebane sõi ära mu padja ja ma andsin talle andeks. Ma rääkisin talle lugusid, kuni lood said otsa. Ma mõtlesin välja uusi põimisin ja Palmitsesin neid isegi teadmata, milleks minust sai lugude jutustaja ja sõnade seadja. Mu rebane kuulas, kui ta kuulas pehmets ametis, et kõrvad kikkis ja silmad eredad. Ma kippusin unustama, kui teravate hambad on aega. Ta näksas mu sõrmi, nagu tahaks seda meelde tuletada. Ma rääkisin ja rääkisin ja rääkisin. Ja kui mul midagi pähe ei tulnud, rääkisin iseendast. Ta oli esimene, kellele ma oma loo jutustasin. Nii nagu ma seda praegu teen. Kuigi talle rääkisin ma ka seda, millest praegu üle või mööda triivinud. Jutustasin kõikide nende lugusid, kellega olin teel kohtunud. Kõiki vanadelt naistelt kuuldud jutte, mida meenutada suutsin, kõiki vanameeste pajatusi. Arvan, et rebasele meeldis mu häälekõla, millega hakkasin taas tasapisi harjuma. Aga temast olnud kassi ega koera. Ta jäi rebaseks. Ainult igal õhtul, kui panin oma ahjud küdema ja pesin ära kahvlid ja lusikad, mida mul oli kumbagi üks kuulas ta mu ära. Kui oleksin teda kutsunud, poleks tulnud, aga ta tuli. Iga kord, kui mu ukse vahelt mina märkasin, hüppas mu süda rinnus. Tasapisi muutusid sõnad mu südames soojaks. Siis tuliseks. Nad kütsid üles mu sõrmed ja varbad ja põsed ja ilmusid elavate piltidena mu silmade ette. Öösiti läbi vaikivate unede, tundsin endas kõiguvad sõnade süsi. Mulle tundus, et nägin hämaras silmanurgast, kuidas mu Rebane sädemeid pildus ja koldetuhast sütt krõmpsutas. Nägin und. Nägin tund. Mõne päevaga põlesid sõnad ergava leegiga. Et mu suust tuli pahlakatena auru ja sõnade taha, kirjutas lakke lugusid. Need olid määrivaist mustadest tähtedest ja kõik mu kasutamata sõnad kogunesid kokku nende ümber kobarasse. Lood, mida nad rääkisid, muutusid igaks õhtuks paisudes täitudes. Iga päev heitsin selili maha kõikide tubade põrandale ja lugesin lugusid, mida ma polnud jutustanud. Ning kuuldes mõttes nende sõnu, teadsin, et nad said tõeks. Öösiti pidi minust tõusma musta suitsu nagu magavast lohest. Kulla kuhjal. Ma põlesin. Põlesin, põlesin ja minust sai loo rääkija Rebane. Minust said lood ja ma rääkisin lugusid. Nad sõid end mu hinge. Keegi ei tulnud mulle järele, aga ühel päeval astusin uksest välja. Jätsin maja järeltulijaile ja möödakõndijaid valmis lood lagedale tantsima. Ning puhudes suust valget suitsu, asusin teele. Sõnade tule raju minus vaibunud madalaks leegiks. Ma ei teadnud, kuhu lähen. Ma ei teadnud, kas tall tollel maal saab läbi või saab läbi see talv, mis oli end minust sisse seadnud. Ma ei teadnud, kas seal saab kunagi mõtlematult astuda. Pöörasin lihtsalt näo oranž kuldse päikese poole ja läksin Läksin ega mõelnud, millise jälje mu tee võib jätta. Kuulasin lumehelveste kellukese helinat ja vaatasin ümberringi sädelevat jääd. Teadis, et varem või hiljem jõuan ma teeristi kust nuga puusse lüüa ja minna. Võib-olla tulevad tükid mu lugudest tagasi. Võib-olla tantsin veel mõne oma õega hämarais saalides. Võib-olla lendan kunagi üle mägede. Võib-olla leian oma lohe hingse teekaaslase, kes on kusagil sulatanud jää enda ümber. Kuumaveeallikaks. Võib-olla mitte. Võib-olla tuleb mul alustada uut lugu lugude vestena, kelleks nüüd olen saanud. Olin, et kõik enda sees leidnud kõik need lood ja sõnad ja armastused. Kui rebane kadus, nagu ta kaduma pidi, küllap mõnda oma urgu või salarajale lumede maal ei pannud tähelegi mitte enne, kui kohale jõudsin. See oli rebase tänu talvest ja tulest ja pimedusest, mis ümbritseb lund ja sõnu. Teadsin, et ühel päeval jõuan kohale kasvõi ringiga tagasi sinna, kus maa istub täpselt temale mõeldud kohta, kus päike on teistsugune. Tuleb lihtsalt minema hakata ühest talvest teise.