Tiitus seisab Wilhelm Telli mõistatuse ees. See on hiigel normaalnii oma mõõtmete kui ka selle poolest, kuidas pilt oma vaatlejate piire avardada. Tiitus mäletab esimest korda, milles ta nägi. Ta on viie aastane ja koos perekonnaga pühapäevasel väljasõidul. Ta jookseb ringi keset kõik need häppeninge ja maale. Ema ja isa kaovad silmist ja äkitselt jõuab ta selle suure Salvador Dali teose ette. Ta ei tea, kui kaua ta seisab, jõllitab pingsalt, põrnitses kaota ainsasse turvalisse paika. Kunstiteosesse. Pilt on ikka veel sama fantastiline, mõistad, Tiitus. Üks ees seisab põlvele toetudes pruunil põrandal, marmor sokli ees. Tema nägu pole näha, sest see jääb nokkmütsi varju ja nokk on üle meetri pikk. Siis ulatub üle kogu pildi vasaku poole ja toetub kargule, mitte longu vajuda. Mees on pööranud külje ja suurem osa seljast Tiituse poole. Kargu ja mehe vahel asetseva marmor. Sokil lebab kell, mis justkui mehe suunas voolab või voolab Aet temast eemale. Raske aru saada. Suurte kondiste varvastega jalas on pentsiksandaal teises vastu maapinda põlvitavas, jalas on tal hallikasmust sukk sukapael ümber säärepingule tõmmatud. Aluspükse tal jalas ei ole. Särk ripub jalge vahel nagu pikk raske munandikott. Üks kannikatest on liiga pikk, hiiglama pikk, kase toetab kargule, mis asetseb pildi parempoolses otsas. Võimatu, et kannikas võiks kujutada midagi muud peale hiigelpeenise vähemalt Tiituse jaoks. Kas sellel on vaja tuge, et hoida üleval oma raskust või et säilitada oma jäikust? Igal juhul ulatub kannikas peenis pool, ütlete üle kargu nagu ilma avata peenise pea. Mis siis saab, kui pissihäda peale tuleb, mõtleb Tiitus. Liig pikalt. Tuharal ripub kargu ja tagumiku vahel lõtv ja verine lihatükk ning mehe vasakul särgi varrukal ripub teistsugune lihatükk nagu lukuga tennisepall. Nagu saladuslik lihapirukas, mõtleb Tiitus. Mehe teine käsi on üks terav koonus maali musta tausta suunatud odaots. Kannikas peenise ja lihatüki all nokitsevad pruunil põrandal üksikud toredad väikesed linnud. Kas nad limpsivad liha küljest, kukkuvad veretilku lihasööjad, linnud? Tiitus on tundnud liiga teatud sorti vendlus esimesest tutvusest peale rohkem hõivatud, kui ta lee. Ei olegi kunstnikuna võimalik olla. Ta jagas kahtlemata asja parem hõivatud kui sõltuvuses mina ja Salvador. Me oleme hingesugulased, mõtleb Tiitus. Pean olema ümbritseva suhtes sama armutu nagu tema maailma parim maal. Peab olema maailma parimat raamatust sugulane. On Tiituse juures grupp põhikooli õpilasi ja kolmekümnendates naissoost muuseumi giid. Paistab juba kaugelt välja, et tegemist on sellise giidiga, kes võtab oma tööd tõsiselt. Ta liigub, laste kõrvaljak kummardub allapoole, kui need küsimusi esitavad ja mis kõige tähtsam, ta naeratab neile. See siin armsad lapsed, on Wilhelm Telli mõistatus üks muuseumi kõige kuulsamatest maalidest millesse mahub õigupoolest terve hulk pilte ja lugusid. Selle maalis 1933. aastal Hispaania kunstnik Salvador Dali. Millest seda pilti nähes mõtlete? Talon nakkusele. Ja võib-olla tõesti. Mis mõtteid veel Dancole Arobeks kihistab avalikult? Minu arvates on ta naljakas. Nii mõnelgi lapsel on arvamust tekkinud. Nad itsitavad, naeravad ja hüüavad omakeskis. Ja fuis kõvastik. Kuid kahtlemata nad pigem lõbustatud, kui häiritud see pilt kujutab, küsib üks teine tüdruk. Sellel ei ole üht lihtsat vastust. Audubkiid, kas jutustan teile ja hõiskavad kõik? Salvador Dali eesmärk oli saada elavaks legendiks kuulsuseks. Näiteks olid tal kokku keeratud vuntsid, mis ulatusid siiani välja, tutvustab giid ja tõmbab õhus põskadeni küündima kujuteldava joone. Niimodi juhatas ta sisse oma autobiograafia. Kuueaastaselt tahtsin saada kokaks. Seitsme aastaselt tahtsin saada Napolioniks ja minu auahnus on sellest saadik pidevalt kasvanud. On ju vägevalt öeldud. Kes Napolion oli, uurib üks peenike hääl grupi tagaotsast. Ta oli Prantsusmaa keiser, sõjamees, kes vallutas terve hulga maid, mille ta tahtis muuta osaks Prantsusmaast. Kas Salvador oli ka sõjamees? Ei, tema oli kunstnik, aga ilmselt sama hullumeelne nagu Napolion. Kas ma jutustan teile Wilhelm Telli mõistatusest ja? Jah. Salvador Dali soovis, et tema pilti oleks võimalik tõlgendada paljudel eri viisidel. Tema maalidele mahtus peaaegu kõik reaalsus kui ka sellised asjad, mis ainult unenägudes juhtuvad. Kõigil oli oma koht. Seetõttu mõtlen mina, nii. See mees pildil võib olla kõikide maailmade jumalad ja pojad samas isikus võib-olla kogu inimkond ja kõik maailmas leiduvad vastikud rõhujad, samuti on näha, kui moonutatud ja aheldatud ta on. Ta on ühe koha peale paigale sunnitud, ta põlvitab, tema nägu pole näha ja nii edasi. Jah, ta on hiiglama rõhutud. Ilmselt räägib pilt ka sellest, kuidas isad on oma poegade vastu halvad sest Salvadoris oli peaaegu alati oma poja vastu halb. Kuigi ta oligi natuke uhke. Ed Salvador oskas hästi joonistada. Jama, oli ta. Siis arvas ta ikkagi, et poeg on liiga lohakas. Veider. Ta kahtles kõiges, mida Salvador tegi tema töös kui ka armuelus. Arvata, et ainuüksi tänu sellele võib heaks kunstnikuks saada või kuidas. Lapsed ei tea päris täpselt, mida armuelu tähendab, samuti seda, mida kunstnikuks saamiseks vaja on. Ja umbes siin kaotabkiid hetkeks lastega kontakti. Põnev lugu läheb peagi üle psühholoogilistest kombel staarideks ja raskesti arusaadavateks viideteks Froidile sillerlejaniidžijale. Aga kohe, kui ta märkab laste kustunud huvi, mõistab ta oma viga, juhib loo kiiresti õigele kursile tagasi. Nagu ütlesin, otsustas Salvador juba väikesena, et temast saab legend. Väga tülikas ja täiesti fantastiline legend, mida maailm kunagi ei unusta. Ta isegi elas omaenda hiigelsuures muuseumis katuselt tohutu muna. Ta ei oleks kunagi olnud rahul maaliga, millel poleks tervet hulka erinevaid kihte. Kuulake seda. Taliber perekonnas oli palju vaimuhaigust, paranoia, skisofreenia, maniakaalne, depressioon ja kogu kupatus. Kuid sellest ei tohtinud rääkida. Niisiis otsustas Salvador neid lubamatuid käitumisviise maalida ja nende järgi elada. Näiteks kui Salvador läks paluma oma abi kaasakalla kätt määristanud kokku kitsasõnnikuga, et naine ei otsustaks välimuse põhjal ja kala ütles, muide jah. See päästab olukorra. Nüüd muutuvad lapsed jälle erksaks. Need vähesed, kes alles on sõnnik, mõjub alati mõni polskamisega valjusti naerma. Tiitus jälgib vaatemängu järjest üllatunumalt. Kiitleb tuult purjedes ja laseb edasi. Aga tema suhe oli väga kummaline, kuigi armastus olemas. Võib-olla oli Salvadori isal õigus, kui ta ütles, et poeg on vilets armastaja. Räägitakse, et tema naine, kala, kellel oli maja väikeses kostabraava kalurikülas võttis iga päev vastu merelt saabunud kalamehi. Taandus neile kõigile metsikult ja sulinilt. Iga päev tuli tõeline nümfomaan. Kas keegi teist teab, mida nümfomaan tähendab? Muuseumi giid vaatab lapsi nõdra Pottaid näevad kahvatud välja nüüd, et lapsed nii kaugele nagu soovis nende heledam pärani lahti. Nad mäletavad seda päeva kogu oma ülejäänud elu. Kui see on teie arvates imelik, siis pange end valmis järgnevaks. Niisiis oleme õppinud maal, kõneleb Salvador Dali. Kättemaksuihast ei saa ja kesklasse kitsarinnalisus väärtushinnangute vastu. Aga nii ime seda ei leiata. Ilmselt räägib Wilhelm Telli mõistatus kõige rohkem inimhinge kõige tumedamat küljest meie kontrollimatust, isust ja kannibalism ist. Kes teab, mida kannibalism tähendab? Üks väike poiss tõstab käe. Mina olen näinud voolakeste vaikimist. Ka paljud teised lapsed on seda näinud. Piitus, kes kõike seda eemalt jälgida ei suuda oma silmi ega kõrvu uskuda. Mul on lastele keelatud. Need lapsed on ainult vanakeste vaikimist, aga ei ole kunagi kuulnud Napolionist. Paavo. Hüüatab giid. Film räägib samast asjast inimesest, kes kannatab inimesest, kellel on surmahirm inimesest, kes sunnib end tegema kohutavaid tegusid. Kuna ei tunne, et oleks piisavalt hea. Kas mäletate keldri, siis tuleb massimõrvarit seda kestma, ohvrite nahast rõivaid õmbles. See oleks sama hästi võinud olla mees, kelle tuhar kargule toetub. Mõlemad kannatavad erakordselt suure alaväärsus kompleksi käes täpselt nagu Napoljongi ja Salvador oma vastiku isaga. Kas mõistate? Need, kõik on kannatanud alaväärsus kompleksi käes. Kõigis neis heitlevad samad tunded. Me kõik oleme salva toorid, meie kõikide tuharad, On karkudel. Lapsed vaatavad üksteisele otsa kortsutavad otsmiku ja krõmpsutavad nina. Nende kannikad ei ole ju karkudel. Mida see naine öelda tahab? Nüüd läheme edasi. Kas näete seal kitse, kellel on autorehvi ümber kõhu tõmmatud? Lastegrupp kaob sama kiiresti, kui ilmus. Tiitus jääb veel mõneks ajaks maalijate seisma. Midagi hakkab koitma. Ta mõtleb nii, et ajud ragisevad kannikas kõrgul kannikas kargul. Järsku ta plahvatab. Muidugi. Maailma parima raamatusarimõrvar hakkab otse loomulikult oma ohvrite kehaosi karkudele riputama justkui protestiks oma järsu keskklassi isa vastu, kes lasknud tal kunagi õitsele puhkeda, kes hoopis alandas teda ja väärkohtles nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja kui kangelast detektiiv tale jälil hakkab jõudma, antakse silmapaistvale kurjategijale hellitusnimeks halva toorvõib-olla isegi sari Salvador sari Salvador jätab juhtlõngu, mis nõuavad Dali maalide analüüsimist uue mustri järgi. Nii saab maailma parimast muudatuste revolutsioon ka kunstiajaloo alal. Täiuslik. Nüüd peab Tiitus lihtsalt läbi lugema terve hunniku raamatuid, ta liigahta. Sobib nagu rusikas silmaauku, mõtleb Tiitus rahul olevat. Raamatule hea pealkiri ka kannikas kargul. Peab minema kohvikusse ja selle kirja panema. Jõuab vaevu ümber pöörata, kui keegi haarab kinni tema kõrvalest Ast tõmmata pead poole ja kriiskav otse kuulmekäiku. Kas inimese mõtlemiskiiruse lompiir harilikus õhus levib helikiirusega 340 meetrit sekundis? Keharakud transpordivad närviimpulsi peaaegu sama kiiresti. Kuna kriiskav suu on sama hästi kui Tiituse kõrvas, kulub sajandiksekundite heli muunduks impulsiks, mille kuulmisnärvikiud ajuni juhivad. Lähed hetk, enne, kui ta taipab. Tiitus pöördubki Sageri poole. Lenny tore näha, lausub ebalevalt ja katab kõrva, et näidata oma kavatsust seda edasiste vaenulike rünnakute eest kaitsta. Minul ka, see tähendab sind ka. Anna andeks, sulle kõrva, karjusin. Ma ei saa sinna midagi parata. Nii see lihtsalt on. Turiety sündroom, tead küll. See tuleb kohe, kui olen natukenegi elevil või üllatunud. Rõõmustasin sind nähes. Ja ma tean küll. Pole hullu, kõik on korras. Aitäh, tiidus. Mis sa siin teed? Jah, ma teen luuret, võib vist öelda. Mul on käsil uus projekt, vaja natuke inspiratsiooni. Aga ise? Minu tüdruk teatab kohvikus, ma olin. Kas oled temaga kohtunud? Tüütus raputab pead. Ühesõnaga, ta töötab restoranis. Kas lähemal, unime kohvi välja. Olgu. Tiitus sätib end kassasabas kahe musta riietunud kultuurse daami järele. Nad naeratavad talle ja noogutavad peaaegu märkamatult, nagu tunneksid teda. Või on teda kaua aega tagasi tundnud ja tervitavad nüüd, et olukord piinlikuks ei muutuks. Kas ta on emma-kummaga neist maganud? Mõlemaga? Miski pole võimatu, mõtleb Tiitus ja noogutab enne pilgu eemale pööramist peades oma märkamatult. Vastulett on täis hiigelsuuri täidisega võileibu ja taldrikusuuruseid küpsiseid. Leivad on Grabelesid ja tundub, nagu oleks keegi neile enne ahju pistmist. Liiga palju jahu peale puistanud. Hiigelküpsiste servad on väga ebaühtlased. Leppida küll valmistama mõni väike laps või raske puudega inimene. Mõtle, kui tore, et nad võtavad moodsa kunsti muuseumi tööle puudega inimesi. Kultuuri, kõrgklassile kuluvad teated karmist tegelikkusest. Paljud inimesed peavad igatahes saama hakkama enda või kellegi teise puudega. Pole ju tegelikult oluline, milline on küpsiste välimus. Tähtis on sisu ja maitse ja sisu on väga hästi näha, kuna küpsised on äärmiselt muhklikud. Siit ja sealt tulid välja šokolaade tükke, rosinaid ja pähkleid. Peale selle need kõik kehvasti küpsetatud. Mõni on isegi servadest natuke kõrbenud. Tiidus võtab puude küpsise, kallab endale suure tassi kohvi ja lükkab ma kandiku kassaaparaadi juurde. 59 krooni Nonii, palun. Lausub kassapidaja ja naeratab sõbralikult. Mis asja? Ma mõtlesin ühe untsu läinud küpsise. Vaadake, see on peaaegu kõrbenud. Kas need ei ole soodushinnaga? Jajah, ahhaa määrab kassapidaja. Ei, need peavadki sellised olema. Need on Jamie Oliver küpsised ja hiiglama head. Seda võime lubada. Mine poest koogiraamatut. Nüüd jõuab kassani, Lenny. Kandikul ilutseb väiksema lillepoti suurune muffin. Ta nimetab tiitluse ja teeb suuga musi, hääli. Terekest, maalin. Tere, Lenny. Ta on koos minuga seal, Tiitus Jenson, kellest ma rääkisin festivalilt, tead küll. Jaa, Edise, mu tean küll. Tiitus. Ma olin, langetab häälte, kisendab kelmikalt silmi. Kohvi ja kook on täna tasuta. Ilusat päeva näeme. Suur tänu, lausub Tiitusega, vaatasin, natuke hoopis hiigelvõileiba ei võtnud. Kuid need nägid nii kallid välja ja ta polnud täiesti kindel, kas Lenny ikka suudab neile tasuta söögi korraldada. Ta võtab ma kandiku ja suundub vabade kohtade poole, kust avaneb vaade Vaasa muuseumile. Täna on Stockholm oma parimas meeleolus, mõtleb Tiituski, märkab kõiki neid inimesi, kes kalda ääres päikese käes jalutavad. Keegi on just muuseumi ees loksuvad paadil grilli tööle pannud suits tõuseb sirgelt üles. Tundub, et isegi merebriis on puhkuse võtnud. Lenny jääb veel natukeseks ajaks leti äärde ja jutustab maaliniga linium pikki kitsakas kogude molekul, närviline, vaatamata sellele enesekindlale kao eest, mina lähen rokkstaar riietusele väga tume ja palju neete. Ma olin, näeb samuti välja nagu rokitüdruk kõigi oma rõngaste ja Jaljakate juukse salkudega, kuigi seljas, kannab ta mustvalget vormiriietust. Pealt vaatavad nad kiituse poole. Mõlemad kultuursed daamid istuvad paar lauda eemal, ka nemad piiluvad aeg-ajalt Tiitust, kes teesklevad, põriseb otse enda ette. Aastatega on ta arendanud endas võime näha silmanurkadest. Ta ei saa kunagi kindel olla, kas rahvas hajutada imetluse või põlgusega. Kuidas kook tundub, uurib lenniguentiites vast istuma, sätib teni, näeb välja palju kindlam ja rahulikum. Ta tõmbleb ja kogeneb tunduvalt vähem võrreldes. Aga meil on festivalil olid täitsa okei. Vastad tüütus. Ma võtsin ühe, paganama, oli nii suur nagu tõllaratas muffini. Mis asja, see muffin, muffin? Kurat, sa lihtsalt kiusab mind. Ei kiusa, mulle tundub, et see kõlab nagu sõimusõna. Sina kuradi muffin, see kõlab natuke napakalt, aga tuleb siis õigesti öelda, muffin. Nad istuvad natuke aega vaikides. Sõin või muffini ei ole just jututeema, mis inimestevahelise jää sulataks. Tiitlist tunneb kerget nördimust. Mille jaoks see nüüd pidi hea olema. Kas see peab olema selline, et need tähenärija kurat, need oleks mõnus, hoopis üks suur külm õlu võtta? Käed värisevad natuke, kui ta kohvitassi suule tõstab, võtta ainult kokku Tiitus põrgu päralt, parem hõivatud, kui sõltuvuses mõtleta. Kas veetsite festivalil hästi aega? Uurib tiitlused vestlust arendada. Lenny puhub läbi suunurka õhku välja, näost karvuda, temal ta kiiresti kaks korda järjest. Kuid Ude ei nihku paigast, see ei liigu üldse, kui Lenny suunurgast õhku põhistab. Tiitus mõistab, et leni tikkides on süüdi pigem tema turiety sündroom, mitte tüütud. Jah. Põrgu päralt, see oli tõeliselt õnnestunud üritus. Peediga koos on alati vinge mängida. Meeleolu on viimase peal, õhk on täis armastust ja soojust. Mulle meeldib telgis mängida, justkui lebaks ja ammelex kogu publikuga. Peatelgis kõik magavad kõigiga heas mõttes. Kas saad aru, mida ma öelda tahan? Tiitus vaatab lennid, ta ei saa absoluutselt millestki aru. Kõlab vastikult lebada soojas telgis ja ameleda sadade noorukitega. Samas tuleks olukorraga kaasa minna ja natuke osavõtlikum olla. Lemmy korraldas neile ju siiski tasuta toidu. Ja ma usun, et sain aru, olen nõus. Eriga tekibki eriline õhkkond. Mäletan esimest korda, kui teda nägin. Siis, kui Stockholm oli kultuuripealinn. Nad tegid gaasihoidla skulptuuri maratoni. Kogu nädala lugesid näitlejad, kirjanikud, artistid ööpäev läbi ette nii klassikalist kui ka uudiskirjandust, mis ühel või teisel viisil armastas, käsitles. Olin seal ühel ööl, kui oli soe, metsikult rahvast, täiesti võrratu meeleolu. Siis luges Edi ette. Armastan armastust. Tema ümber põrandal istudes vähemalt 500 inimest. Teda ümbritses otsekui eriline aura ja ta oli nägus, kui noor jumal. Mulle ei ole just kerge muljet avaldada, aga isegi minu arvates oli see natuke maagiline. Kurat, kui ilusasti öeldud, ma armastan armastust, on geniaalne. Kas oli seekord, kui ta koguteose ette luges? Ma arvan küll, see võttis pool ööd. Tuli sel korral aeglasem, otsekui põhja, Roodsaslikult mõtlik rahvas oli justkui transis. See kõlab klišeelikult, kuid ma usun, et sellised ööd muudavad maailma natuke paremaks. Isegi mina olin veel mitu tundi hiljem õnnelik. Siis mõtlesin isegi sina. Kas sina ei ole inimene nagu teised? Uurib Lenny ja võtab suure ampsu oma megamuffini muffinist. Jah, aga ma olen kollektiivselt elamuste suhtes allergiline, muutun kahtlustavaks, mõtlen, et keegi üritab mulle õnne müüa. Õnne ei saa osta, seda ei saa anda ka ülepeakaela õnn üks absurdne maailmaga suhestumise viis. Ja öelda, et mõnikord on õnn olemas isegi minu jaoks, kui mitte tänu sellele, et olen seda taga ajanud, pigem vastupidi. Õnn saab tulla alles siis, kui lõpetatakse selle jahtimine. Seal on peaaegu võimatu seda mitte taga ajada. Õnne jahtimine on tõenäoliselt kõige inimlikum asi üldse. Loomad võivad olla eluga rahul, ilma õnneta, kuid meie inimesed seda ei suuda. Me tahame rohkem alati midagi rohkem. Kurat, ma ei tea, kas inimene saab õnne jahtida üksnes yksi minnes. Kas see võiks niisama chillida ja mõnuleda, nautida väikeseid asju? Ja selge see, seda ma öelda tahtsingi. Maailm muutub ka sellest natuke paremaks. Aga kas see on õnn või mitte? Seda ma ei tea. Pole vastuoluline, kuidas ta nimetada lauset ja puhub, su nurgast õhkub? Jah, selles on sul küll õigus. Tiitel sõidab pilgu kultuursetel daamide poole. Kas nad on veel seal ja Nad istuvad ja võtavad väikeseid ampse oma hiigelsuurtes kookidest. Nokivad raasukesi nagu väikesed ilusad linnud kihistavad ja lasevad oma kaunitele hammastel särada näevad peened välja oma ilusate soengute ja juukselokkidega. Mille kallal siis praegu töötab, uurib länni mõni uus raamat, käsil. Nii murepilvi kui petlikke Sarade päris palju valudes hõngust. Ideaalne lugemine pimedaks novembri nädalaks Gotlandil. Ootamatust küsimusest natuke jahmunud, kuid on aastatega õppinud alustatud raamatust ei tohi kunagi rääkida. See annab kogu projektile halva karma. Ootused on kirjaniku suurimad vaenlased. Seetõttu ei tohi kunagi ise raamatust rääkima hakata. Mitte siis, kui see on valmis ja veel vähem siis, kui see on pooleli. Kui raamat kaante vahele saab, peab see iseenda eest kõnelema. Võtan paarizonopsise kallal suhtlema natuke kirjastusele ja nii. Tiitus tuleb end häiritud, see ei lähe. Täiesti idiootne on istuda ja kohvitada kutiga, kes teeb pidevalt väikeseid veidraid puhumiselised. Ta peaks selle asemel töötama, et mitte aega raisata. Päevad lähevad ja tal on vaja üks hullumeelne sarimõrva trellide taha panna. Kui pidada silmas asjaolu, et ta pole kunagi kriminaalromaani kirjutamisega kokku puutunud, on viimane aeg hoogsalt tööle asuda. Kas tuleb hea, küsib Lenny. Mis asi, raamat muidugi, raamat. Eks ole näha, mis välja tuleb, lausub Tiitus ja üritab pilku paigal hoida. Talle ei meeldi, et Lenny raamatu kalal urgitseb. Mis mõttes nagu lennile iidses raamatuga mitte midagi pistmist? Tead, leni on peagi minema hakkama, pean natuke tööd tegema. Jumal küll, sina ka, ma olen täiesti vaimustuses neist. Jah. Ma tunnen ainult kahte kirjanikku ja mõlemad rabavad nagu hullud. Kõhus hakkab keerama. Millal ta mõtleb, keda ta mõtleb? Keda sa veel silmas pead? Küsib Tiitus aeglaselt, kuigi teab väga hästi, millest jutt käib. EDI yksi. Ta töötab samuti nagu segane. Ma pole teda pärast festivali peaaegu näinudki. Kui Tiitus kuuleb seda kolmest silbist koosnevad nime lööb tal silme eest mustaks. Ta peab mõlema käega laua servast haaravat, mitte toolilt maha kukkuda. Haa, Edi ütelda, kuid peas ketrab vaid kurat, kurat, kurat. Järelikult see on tõsi. Tema kõige koledam kahtlus on kinnitust saanud. Ta ei pista ninaga välja, ainult töötab, töötab, töötab päevad-ööd. Mille kallal siis kullad tittesid, küsivad Tanšokis. Kui Ediixon teinud algust oma variandiga maailma parimast raamatust võib Tiitus enda suu puhtaks pühkida. Rahvas armastab kõike, mida Heidi teeb. Muidugi on Tiitus elav legend, keda austab kultuuriajakirjandus jahib kõmupress, kuid Edi X on midagi palju enamat. Ta pühak. Kui ta lõpetab luuletuste kirjutamise ja alustab romaanidega, on tal kohe mitu miljonit lugejate. Lõputult raha. Tiitlist tuleb infot saama. Peab kuuluma kohtuotsust. Millega EDI täpsemalt tegeleb? Ta ütleb, töötab oma suvesaate kallal, see on eetris järgmisel nädalal. Aga ma ei tea, tavaliselt raadiotööd nii tõsiselt ei võta. See on kolmas kord, kui ta seda saadet teeb, aga esimesel korral ei näinud ta eriti vaeva. Kõik vajalik on tema sees peidus, tuleb vaid kraanid lahti keerata. Aga võib-olla võtab muusika valimine nii kaua aega. Armastatud Edi yks rabab nagu loom projekti kallal, mis ta tõenäoliselt surematuks muudab. Samal ajal kohvitab pigimust Kustas hõlma vajunud Tiitus Jensen spastilise punnpõskkera kalaga. Kui maailmas veel õiglust leidub, on viimane aeg, et sama tööd tegema hakkaks.