Näe, siin on kaarsild, varsti olen kohal. Vilkalt, loobin mööda inimestest vabandust-vabandust, aga kardan hilineda. Valgus loidab silma, ma vaatan kõrvale, seal tulvab Emajõgi üle kallaste. Lapsed silkavad rõõmustades läbi vee, nüüd kiikan paremale. Siin tõuseb meetri haaval kaare joon ja langeb seejärel nagu laine. Seisan valgusfoori ees ja märkan enda kõrval tuttavat kuju. Kas see on tõesti minu vend? Häbelikult uuri mehe profiili piirjooni. Korraga pöörab ta näo minu poole. Ei see ei ole üldsegi minu vend. Eksitus valmistab mulle piinlikust. Tajun endal võõra pilku, kui kõnnin, pea longus üle sõidude. Peagi istun vastamisi oma vennaga. Nii rõõmustav ja ühtaegu kummastav mõte. Juba nädalaid olen püüdnud luua temast terviklikku inimest. Burda läbi kujunenud assotsiatsioonidest, nagu vend ja vanem vend ja laps, lend ja kallis koorinud läbi pinnapealsetest seostest ja ei midagi avastanud. Kodus silmitseb pilte, leian mõne eseme, mis kuulus minu vennale. Nõnda avan luuke, piilun sisse, ajan niitidega. Üritan uuesti konstrueerida temast selget pilti. Esialgu on minu mõtet pidetud. Mind juhib aimamine, raskusjõuta kandumine kuni hiljem, kui kooruvad olemise erisugused tasandid, tuleb sügavam mõistmine. Uudishimulikult apsis lahata kõike olnut. Just nagu urgitseda kahvliga toidu palukesi taldrikul. Püüda anda tähendust kuhjunud mälestustele. Miski Vikerdab minu silme ees. Päike terendas vastu pikki veenide pinda, mis oli külm, värske, jõime kummardusime allika juuksekohale ja suudlesime voolu. Eile veel. Seejärel leidis vend Pahkunud Puuroika, lasime seal mööda viirlevat allikavett alla järve langeda. Nii läksid ka lehed, maast rebitud murutükid sõrmedega, lahutasime vett. Me käed olid tammideks. Ema lebas meie lähedal, kus oli liivasem, kuhu langes puulatvade pitsiline vari, mille lehvimine tekitas minu vennasvaimustust. Ja ta pani käe ühele valgusele haigule, otsekui üritades takistada selle liikumist ja muundumist. Ja nõnda tegin minagi. Mul pole aga ühtegi konkreetset mälupilti minu venna vaikusest. Kõigest mürk, aimdust tema tagasihoidlikkusest jõrnusest paljudest hetkedest kokku pandud, visanud poisist, kes söögilaua taga istus kuid ei lausunud sõnagi. Mina ja mu ema vestlejad, enese väljendajad ümbritsesid tema vankumatut kuju, tema teravaid kontuure laialivalguvat kaduvate suhtelist aatumitena. Siiski hoolimata minu venna vaikusest, mis mõneti domineeris meie üle, toetasime mõlemad eranditult oma emaarmastusele milles ta jagas meile võrdseid osi nagu valitseja oma kuningriiki. Ta oli justkui ideaalselt vormitud Vana-Kreeka skulptuur, tugeva kehaehitusega, naiselik oma kraatsias nõtkete randmete, pehme rinna ja heledate naeratavate mandlikujuliste silmadega kuid mehelik, oma tugeva, julge hoiakuga. See kuvand oli meil peaasjalikult lapsena täiskasvanuna läbi erinevaid vorme. Kuni nagu tormine meri lõpuks rahunes ja tasapinnastus realistlikuks ette kujutuseks naisest. Mu vend aga oli lummatud sellest figuurist. Ta hoidis ema poja vahelist sidet kõrgelt au sees väljendades seda vaid vaevumärgatavat nüanssidega. Kuidas ta võib-olla iseeneselegi teadmata haldusema poole hoidis tema lähedale ema kuulates oli tema vaikus alati pingestatud. Ning kui keegi olekski emale vahele seganud oleks see vaikus nagu pillikeel lõhkenud. Jätnud poja maailma talumatult poolikuks. Kõnnin läbi restorani sisehoovi, mida ääristavad linnamajade kõrged fassaadid. Minu jalgu äratab munakivi hiljutisel ja Marabsin kätega tasakaalu hoides, nagu ehmunud vigane lind. Nii hale, mõtlen ma, tabades korraga oma tühisust. Istun nurka seina äärde, kuhu vastas hoone vari veel ei ulatu. Varsti tuleb ettekandja menüüga, pean selleks valmis olema, selg sirgu. Panen koti ja kampsuni tooli leenile silmitsedes munakivisillutis. See muster siin meenutab mulle minu suvekleiti see liivajoon meie hoovis looklevad kruusateed tabab mind arusaamine, kuivõrd Linklike piiratud on inimese mälu kuhu kaovad kõik need mõtted ja läbielamised. Kas neil ei olegi siis tähtsust? Aastad ja aastad, mis mööduvad ja siis murenevad kas silmapilk, mis hetkel paistab kirka ja püsivana seguneb teiste sarnaste kogemustega kängudes oma harilikkuses jäädes kestma paid hajusa sümbolina. Seegi mõte ununeb, kui märkan laual maikellukesi. Ma ei ole kindel, kas need on kunst või päris lilled. Ettevaatlikult olles kindel, et keegi mind ei jälgi. Puuduta lilleõisi ja teen järelduse. Jah, need on päris. Ka tädi Heleene kodus oli palju lilli, mis äratas minus umbusaldust. Mis vennaski, kes kord ajas vaasi ümber ehkki midagi ei läinud katki, oli tädi Heleene pahane. Kuigi vaevalt tegi mu vend seda tädi lillearmastuse vastu mässamiseks. See juhtus kogemata nagu ta silmad v kalk veel ka seletas. Tunnetus oli ehmatanud minu venda sügavalt. Ta seisis elutoas hämmeldunult ja nutuselt, kuni tädid jalutas ta koridori nurka seisma. Bagööritasin silmanurgast oma venna poole, hoides distantsi soovimata osa saada tädi pahameelest. Vend seisis, avaldades laupäevaga vastu seina ja libistas sõrmeotstega üle tapeedi sakilise tekstuuri mille joonte hargnemis tulin sageli püüdnud haarata. Kiikasin tagasi tädi poole, kes sättis faasis lilli. Nii erinev oli ta oma õest meie emast. Olgugi et tema liigutustes oli omajagu malbust, tunnetasin tema käitumises vaoshoitud nördimust. Tema kidur kujumis kükitas kõverdi kohvilaua kõrval kohendades räsitud lilli oli iseenesest oma riiete värvi erksuses kohevuses nagu õienupp. Ta pomises omaette, silmad kriitiliselt oma kompositsiooni hindamas. Ma küsisin pida. Ja ta vastas, ei midagi. Läksin talle appi, tõdedes, et on kahju, et tajusin tädis mingit meelepaha ja heitusin, kartes, et ta paneb minugi nurka seisma, kuid tegelikult ta lihtsalt noogutas. Asetasin käed suurele frotee rätile, millega tädi põrandad kuivatas. Koos lükkasime seda ringiratast ajades veenilesid taga. Algul oli meie liikumine ebaühtlane, aga tasapisi läks koristustöö ladusamalt. Jälgisin, kuidas tädi põrandalappi ämbrisse välja väänas. Kuidas vesi väikese ojane ämbrisse nõrises. Seejärel hiivas tädi end püsti ja sammus läbi koridori kööki. Minu vennast möödudes ta kehahoiak kangestus ja kujutan ette, et ka ämber tema käes muutus raskemaks. Ma ei või kindel olla, kas oli samal õhtul või, kuid hiljem sest neid öid, mida tädi Heleene juures veetsime, oli palju. Üritasin mitte magama jääda ja silmitsesid und trotsides lage, mida valgustas rõduaknast paistev täiskuu. Kummatigi võis olla ka Annelinna tänavalampide kuma, aga mäletan, et sel õhtul mõtlesin ma aknast välja vaadates kuu paistele. Üks õunapuu, mis tädi rõdu ees kasvas, sirutas oma latvade varju ning luiseid sõrmi mööda seina nurka laeni. Puuvarje õõtsub aeglaselt, kaotades oma algupärase kuju. Äratasin venna üles, tahtsin temaga jagada seda hetke, et teha oma rõõm kahekordseks. Küsisin tema käest, mida sa näed. Nagu olin seda küsinud siis, kui olime suviti jälginud pilvede hajumist. Venduri ärkvel. Ta taipas minu mõtet kohe, kuid ei vastanud midagi. Ütlesin, et mina näen jänest. Ta mõtles korra ja lausus siis kartlikult. Et see on tädi Helene moodi. Ma ei saanud temast aru. Kistitasin püüdlikult silmi, ent tädi Heleene ei kangastunud puu varjus. Mulle meenub üks suvepäev, mil olime kolmekesi Peipsi järve ääres. Ma olin siis Velvast kuuene ja mu vend, kaheksane. Ema istus tekil väärispäikesekreemi jalgadele ja mina haarasin vennalt käest kinni, tirides teda järve poole. Hüüdsin, tule, lähme ujuma. Türksalt. Kuna ma tema isiklikku ruumi järsult ründasin, võttis ta minu käening koos, jooksime lainetele vastu. Nõnda mööda lauget kallakut summades väsisime kiiresti. Jalad vajusid mudases järve põhja, külm vesi laksatas vastu mu sääri. Kukkusin vette, tõmmates venna endaga kaasa. Hetkeks kartsin, et ta on pahane sest hirm teist pahandada on lapsena alati suur, kuid ei, ta tõusis püsti, naeratas oma kõige südamlikumad naeratust ja aitas minu üles. Vapralt, sammusime sügavamale, kuni vesi oli mulle küünarnukkideni ja vennale vaevalt nabani. Mul oli piinlik, et ta minu pärast ei võinud kaugemale minna, kuigi oli juba kaheksa-aastaselt suurepärane ujuja. Tajusin, et olen talle üksnes koormaks väikeseks, tülikaks õeks. Aga venna ilme ei väljendanud raasugi vaenulikkust. Ta vaatas rahulolevalt üle kurulise järve pinna kalda poole, kuis hoidis meil silma peal ema küllap murelik. Tema jalad, käed ja keha, kõigest punkti hulk kaugel tasandil. Kuidas ma sel hetkel jumaldasin oma venda, tema vaikust, neid põgusaid kõrvalekaldeid, mil venna käitumine oli vahetum ning tema sisemaailm, ent mulle ilmutas Neid temale omaseid värve ja kujundeid, ruume ja mõõtmeid. Vaimustunult jälgisin, kuidas mu vend jutustas mulle millestki, mille sisu ma kahjuks enam ei mäleta. Tema kulmud ekstaatilist hüplemist näojoonte kaardumist, hääletoonide teise inimese taktis, tema naeratavate suunurkade jõnkslemist kuni venna ilme vormus fantastiliseks Mandriks. Ning ühtäkki haaras vend minust kinni ja viskas vette. Või siis võttis mul käest ja vedas mind kaasa, samal ajal, kui ta väledalt mööda lubatud sügavuse piiri ujus. Üritasin lapse meelega mõistatada, miks mu vend oli selline, nagu ta oli. Sain esimest korda aru, et ma ei oska kaugeltki aimata, mida ta mõtleb. Ma ei oska ette kujutada, missugune inimene ta on, kuid siiski hoolisin temast väga. Arvasin, et rohkem kui oma emast, kes minu lapse südames võis olla minu salajane vaenlane. Ühtäkki ta aga kas pritsis vett minu poole liiga suure jõuga, et ma köhima hakkasin või mängisime hoopis uputamist, ta käsi väärates. Igatahes valdas meid mõlemaid hetkeks paanika. Ent kõik oli justkui veel korras ja ma ütlesin talle, et lähme ujume sinnani. Aga tema nägu oli nüüd teistsugune, süngem naeratanud või kui naeratas, oli see sunnitud. Mängisime veel mõnda aega, kuid ei saanud seda õiget tunnet tagasi. Nagu oleks agressiivne jõud, mis vennas hetkeks pinnastus, ehmatanud tema tundliku natuuri, tõuganud tema vabama olemise tagasi kaitstud piiridesse, kuhu mina ei pääsenud. Sumpasime tagasi kaldani meie emakuju iga sammuga suurenedes. Nägime, et tema kõrval oli istunud üks teine naine. Ema tegi suitsu ja otsides teise käega rannakotist käterätikuid sõnas rõhutatult. Ärge minge nii kaugele. Selles Londonis oli kuulda kellegi võõra kohalolekut. See ei olnud mõeldud meile kui lastele vaid oli pigem demonstratsiooniks ema sõbrannale näide laste kasvatamisest. Liigutasime sõnatult ja istusime päikesesoojale liivale. Lapsena otsisin korduvalt oma venna lähedust, tunnetades, et olen kaotamas midagi kindlat ja turvalist ning takseerides venna pilke ja tujude kõikumist. Uskusin, et temagi tajub millegi hääbumist. Otsisin võimalusi temaga koos olla, mõtteid vahetada. Ent harilikult vaatas ta minust mööda. Tema lause tulid pidetud ja poolikud. Tundsin end neid kuuldes naeruväärsena. Ühel õhtul pärast onu sünnipäeva sõitsime koju ja ma hakkasin vennaga rääkima teemal, mille sisu erinevad nüansid olid juba varem põhjalikult välja kalkuleeritud. Kõigest hoolimata olid minu lauset puised närvilised. Lootusetult nägin, kuidas minu kõlatud silbid tema tühjalt näolt tagasi põrkusid. Sain korraga aru, kui kalk võib mu vend mõnikord olla tema ajameelsed noogutused kaugusesse fikseeritud pilk tegid mind seest õõnsaks. Joosep vastama õele, kui ta sinuga räägib, tähendas ema, vaadates meid peeglist. Tema sõnad lõid minust mõõgana läbi, mul oli häbi ja vennalgi oli piinlik. Haavunud kaebast autoaknale lähemale. Pöörasin talle külje ja olin ülejäänud tee vait. Autost välja astunud Lügis vend mind möödudes vaevumärgatavalt kättemaksuks selle eest, et olin teda niimoodi alandanud. Nüüd pöördun otse sinu poole, vend, kes sa istud sõnatult minu vastas. Sest kuigi tõmba nööri siit ja sealt ei suudame lahendada probleemi, mille ees seisan. Katsun mõtestada sinu teguviise Leida korrapärasust, sinu aktsioonide ja reaktsioonide kulgemises järeldades viimaks, et ma ei näe mingit seost. Tunnistades, et minu mälu paratamatult liiga tume nõndaks, seleta mulle, miks toimus sinus säärane tööre, miks sind sedasi haaras salaviha või kurbus, näed, ma ei oska koguni seda õiget tunnet määrata. Kas panid pahaks minu usinust poolehoiu võitmisel? Või oli sinu kurbuses? Mulle on hakanud tunduma, et see oli just kurbus süüdi tõsiasi, et emale ei meeldinud miski, mis meeldis sinule. Kas imestasid, miks ta ei silmitsi nüüd mõtlikult puuvõrsete jätkumist eriti talvel? Pil raagus okste ümber joonistusid sinised punakad halod. Miks kihutas ta mööda, ei suutnud vaikust hinnata. Missugused olid need pisiasjad, mis sind õnnetuks tegid, mille olemasolu proovisid eirata. Kuid mis nagu seemned, jäid sinusse idanema. Põhjused, mis sundisid sind mind eemale tõrjuma, triibutama minu värvilisi joonistusi halli rasvakriidiga, kuna juhuslikult mujale vaatasin Augustama minu uusi lappingi hiljem vaikides taluma ema pahandamist. Ravastama aiman mulle otsekui meenuks midagi. Võin ise jätkata. Ühel pärastlõunal seisis ema hämaras köögis käes toidukotid, pea kuklas. Ja kui ta asetas kilekotid lauale, märkasin, et tema keha vaarus hetkeks ootamatust kergusest pannud mind ja venda tähele, vaatas meile otsa, kuid vaikis. Tasa, kohmitsesime tema läheduses, kuid õhtusöögi valmistas tajudes, kuidas tema tujutus imes endasse kogu meie armastuse ja turvatunde. Ettevaatlikult küsisime, kas kõik on korras. Ja miski võinud valusamini lüüa, kui tema vastus? Jah, on küll. Tundsime end kohutavalt üle liigsetena ja lahkusime köögist. Mu vend oli hiljuti uue pahandusega hakkama saanud ning ta oli löödud, et ema oma tumma käitumisega röövis temalt võimaluse halba heastada. Hiljemgi viivitas ta ema läheduses õhinal, valmis teda aitama. Aga ema jäi endale kindlaks, kordas vaevukuuldavalt. Pole vaja, Joosep. Tol õhtul läksin vara magama ning just enne uinumist kuulsin kuskil kaugel pitsa vihisemist. Järgmisel hommikul istusime kolmekesi köögis ja sõime võileibu. Ema saatis meile aeg-ajalt õrnu pilke, sirutas oma poja suunas kes esialgu puikles kartlikult puudutusest eemale ja sosistama, juukseid, silmi sterendamas teatud püüdlikkus, mida ma seal varem polnud märganud. Pliidil kolksetasid keedumunad vastu plekk-kausi, põhjavesi vahutas üle ääre. Ent tema ei pööranud sellele tähelepanu, kooris rahulikult apelsini ja ulatas meile seejärel võrdsed pooled. Tihti vaatan üht fotot, kus mina ja mu vend istume kõrvuti suure söögilaua taga. Mina hoian näo ees morsiklaasi. Jevend silmitseb pahura, ent ebaleva ilmega otse enda ette. Meie selja taga seisab ema käes toidukandik, naeratav ja südamlik. Minust vasemal sööb onu Urmas pilk andunult toidu taldrikul. Ja tema kõrval vaatab meelalt ühe näopoolega kaamerasse, tema naine. Pildijäär lõikamas tema kehasse nagu giljotiin. Vennast paremal on tühi tool. Seal istus minu ema. Oli vist vanaema sünnipäev. Tädi Heleene mängis pianiino enne, öeldes, et ei, teda ei pea kuulama, et ärge pange teda mingil juhul tähele. Ta lihtsalt huvi pärast katsetab, kui palju talle õpitust meelde on jäänud. Pala pikenedes. Kui tädi raskepärane klaverdamine muutus aina valjemaks, jäi seltskond ometigi vaiksemaks. Inimesed istusid närvilises õhkkonnas tardunud ja viimaks, kui näis, et tädi emotsioonitult etteastel ei tulegi lõppu jättis ta mängimise isegi üllatunud, hoides hetkeks käsi klaviatuuri kohal nagu midagi oodates, ent lasi seejärel oma saamatusele alistuses kätel vabalt sülle langeda. Külalised plaksutasid viisakalt, kuid ei lausunud sõnakestki. Tädi just nagu leidnud oma õiguspärase koha, jäi klaveritoolile istuma ning vestlus arenes ilma temata edasi. Vend upitas end laua tagant püsti, sosistas midagi ema kõrva. Ei, kullake, praegu ei ole hea aeg mängimiseks. Vastasena. Öeldu tabas vanaema kõrva. Kohe kostis ta heatujuliselt. Ei ole hea aeg mängimiseks. Muidugi on. Meil on teises toas igasuguseid mänguasju. Ema vaatas vanaema poole, vabandavalt naeratades ja tähendas. Ei, Joosep tahtis klaveril veidi mängida. Nagu hädaohtu haistud loomake, tõstis tädi Heleene pea ja vahtis kohkunult oma õele otsa. Kas oskad ka midagi mõnd viisikest, vahest päris vanaema. Eiei vastasrind häbelikult, mille peale ema kinnitas takka. Ega ta midagi konkreetset mängida tahtnud, tead küll, lastele meeldivad sellised pillid, ta tahab lihtsalt klimmerdada. Nüüd tõstsin minagi pead, andes märku oma soovist ka klaveril mängida. Ema tajus, kuidas olukord tema kontrolli alt libises. Mitte et ta poleks tahtnud, et tema lapsed prooviksid erinevaid asju aga tema iseloomu tugevamad jooned nagu hirm, tüli teha ja teisi inimesi segada, kerkisid pinnale ning panite kahtlema. Vanaema andis hoogsate käeliigutustega meile mõista, minge minge. Ja veel momendiks vaatasime emale anuvalt otsa, kes, ehkki pisut nõutu andis viimaks järele. Näod rõõmukil, sibasime tädi Heleene juurde, kes nüüd veidi jahmunult, kuna lapsed tekitasid temas ebamugavust, eriti tema õelapsed tegi meile tooliruumi. Aga kui me sinna ära ei mahtunud, tõusis ta püsti. Keha meie klaveri kohal kaardus. Seirasime põnevil klaverimustvalget klaviatuuri nii palju võimalusi, erinevaid nootide järgnevusi, madalamaid kõrgemaid heliridasid. Olime säärdusest instrumendist vaimustunud. Olgugi et muusikaliselt andetud, suurendas kulunud pianiino võlu meie eneseusku. Tädi Heleene üritas meid õpetada, kuid vend lõi juba klahve alla. Tahtsin temaga kaasa mängida, kui ta tõukas mind eemale ja ütles, oota, kingin, kingin, kingin, kingin tunnistuste klaveril ja seejärel küünitas vasema käe. Minust mööda. Jooksis sõrmedega üle kõige madalamate toonide. Vaiksemalt, lausus ema nõrga kajana uuesti. Ikkagi jätkas vend kaootilist klimberdamist. Tädi Helene astus pisut eemale, selg sirge, üritades end meist eraldada. Ja kui keegi tema ees rääkis kõrvarõngastest, mis ta hiljuti kirbuturult oli muretsenud, lõikas ta neile inimestele vahele ja hüüdis. Oi kui kenad. Las lapsed mängivad, sõnas vanaema. Osaltoni emagi nõus, kuid selgemalt tajus ta, kuidas tema laste improviseeritud lärm teisi segas. Tundus, et kõigile hakkasid jututeemad kokku kuivama. Joosep lasi sõrmedega paar korda klaviatuurile edasi-tagasi. Ema lahkus laua tagant ja sammus meie poole. Taaskord nõudis vanaema, ah, las lapsed mängivad. Ema kükitas meie kõrvale, võttis vennalt õlgade ümbert õrnalt kinni ja sosistas. Kuule, Joosep jätnud mängimise, asetas vend rusikas käed sülle, tehes aeg-ajalt nendega süles ringe. Muidu nii vaikne, aga nüüd teeb sellist kära rada klahve. Vanaema klaver läheb nii katki. Vend hingas sügavalt ja vilinaga. May tagunud, lausus ta raskelt. Olgu nõustusema hääle veelgi lahkemi, mahedam, ent siiski kärsitu. Aga kui ma ütlesin sulle, et mängi tasemelt, miks sa ei võtnud mind kuulda? Vend mõtles viivuks, nagu oleks tal keeruline sõnu reastada ja vastas lõpuks nahisedes. Mina tahtsin lihtsalt mängida, aga mängiks ilusti ära, tao klahve. Vanaema oli nii kena ja lasi sul mängida, aga sina lõhud niimodi klaverit? Mina ei lõhu klaverit. Hüüdis vend nutuselt. Ma tahtsin ainult mängida. Oh, nele, lase tal lihtsalt mängida, ütles vanaema Kolgu leppis, ema ei asus tagasi oma kohale. Keegi lausunud mõnda aega sõnakestki, kuni üks kauge sugulane märkis tarmukalt midagi teema kohta, mida oli lauas juba korduvalt arutatud. Et mis antud olukorras oli siiski sobilik ja ohutu. Nüüd hargnes vestlus vana, harjunud rütmi kohaselt peaaegu automaatselt, ainult ema ei rääkinud kaasa. Ettevaatlikult, ei veninud klaveri klahvi alla, kuulas tuuni viivlemist ja pikaldast kadumist ja seda korduvalt, kuni ta sai oma varasema julguse tagasi. Nüüd võisin minagi mängida, kuigi olin Uiedam. Kohusetundliku tütarlapsena, olin vennast empaatilisem. Niisiis ajasime oma sõrmed harali ja ahned klahvi alla vajutades murdsime läbi kohutava dissonants ide müriaadi. Iga löök neis murendavat ema viisakat poosi ärritavad tema arusaamasid kasvatusest ja käitumisest. Mõisted, mis olid tugevasti põiminud tema ema intediteediga tõusis püsti, tormas mäe poole ja pigistas teda õlgadest. Ma jätsin kohe mängimise valmis juba nutma, puhkema ja emalt andeks paluma. Aitab juba, ma ju ütlesin sulle. Lausus ta, kuid vend, kelle ilme oli ühtäkki kalgistunud, klaverdas vihaga edasi. Ema haaras vener andmetest, tõmmates tema käsi klaviatuurist eemale. Kõlasid kaks juhuslikku heledat tooni kui vend puitles vastu ja putkis jalgadega ema kõhtu. Ah, Joosep, see teeb haiget, hüüdis ema. Ja kui ta üritas oma kõhtu kätega kaitsta, haaras vend neist kinni ja pigistas nii kõvasti, kui suutis, pilk kinnistunud ema näole. Nüüd tulid täiskasvanud emale appi onu kahmas vennast, kes ei pannud vastu venna nägu, oli sünge. Pillikeel oli lõhkenud ja nüüd põgenes ta üha kaugemale ja kaugemale enda sügavusse, kaitstes oma õrnust. Ning kui elutoas võttis maad vaikus, tajusin, et see ei olnud suurest kurvastusest vaid kohmetusest näha midagi nii toorest heatahtlikus seltskonnas. Kohmetusest tellin ka uue tassi teed, sest olen rahutu, kui me istume siin restoranis, vaikuses ja midagi ei ole teineteisele öelda.