Kogu osavõtlikkus, mis oli kunagi leidunud kiirabiarsti pilgus oli sealt 20 tööaastaga välja nõrgunud lihtsalt iimitsenud tilgatumaks päev ja tund korraga, nõnda et ta pilkel kompas maailma, kuid nagu pikksilma okula ei reageerinud ümbritsevale isegi välgatanud novembri veretus hommikuvalguses, vaid hüppas objektiivsetes akaadidega ühelt tasemelt teisele. Praegu liikus mööda kontrollivat rada oma laiedelt kätelt kanderaamile, kus lamas poisiohtu noormees siis teisele arstile, sealt raamitud postkaardile Eestimaa päästekomitee, seinan sealt koridori, mille nurgas olid mõned suruõhuballoonid ja nendele asetatud tuukri täisnäomask. Edasi kellale välisukse kohal. Üheksa minutit kohale jõudmisest andis märku kanderaam, kerkis nagu loodi järgi üles ning liikus tema tüürimisel läbi õue nende kõrge Mercedese poole, mis seisis värava ees mootor töötamas, tagumised uksed avali. Kandam oli kerge alla 70 kilo ning kahe suure mehe ja mõnekümne rutaka samu peale jagatult ei ajanud seal käsivarrel soonigi üles. Äsja sadanud õhukese lumikate alt, mida nende asted õhku paiskasid kumas hallidest ja punastest ruutudest sillutis mis oli siinkandis haruldane, tarbetult kallis, tarbetult uhkeldav. Nagu ka suur audi sedaan kiirabiauto kõrval. Vesihall nagu taevas, küljejoone järgi, mitte vanem kui mõni aasta. See siin oli rohtunud hoovide viltu vajunud traataedade puuriita teie kruusateede alevik ning keelumärgiga alanud tee, mis jooksis rööbiti maakividest aiaga kuni maja ja külmjärveni välja. Näis sestap viivat mingi teise ajastuni ületades 100 meetriga terve sajandi ning kividest laotud tee paadisillani kõrkjate vahel. Pikendas seda mõttelist joont Peipsi aasta tuhandeteni. Maja see oli üksnes Rade lüli vana ja igikestva vahel. Keelumärk, mida helistaja oli maininud, oligi nad õige teeotsani juhatanud. Naviseade armatuuril seda kanti veel ei tundnud, näitas üksnes suutma maanteed ja paari niidina looklevad rada. Kogu veeäärne ala oli helendavad ekraanil ühtlane pees laik. Rauatalu oli suutnud end isoleerida nii füüsiliselt, ülejäänud aleviku jaoks kui ka digitaalselt. Isegi piir, mille taha küla jäi, eksisteeris ainult formaalselt. Luitunud punavalge sildina maantee kõrval. Sisenete Venemaa Föderatsiooni territooriumile. Mehel, kes oli seisnud välisukse kõrval õõnsus punetavate käte vahel täidetud sigaret. Ants oli ta nimeks öelnud viiekümnendates lüheldane, õlgadest lai, aga mitte jässakas. Väike miinus pani hingeõhu aurama, tekitades heledamaid pahvakaid tubakavingu kõhkleva spiraali kõrvale. Arste märgates viskas ta koni lumme, astus sellele peale ning kõndis siis teistega kaasa. Iseäralik oli ka tema samm. Esmalt ruttas ta ette, siis heitis üle õla pilgu ja peatus viivuks. Siis kiirustas jälle edasi. Korra pani ta isegi käe velskri käele, aga tõmba selle õpetusega ära, otsekui oleks punast pliidirauda riivanud. Kiirabiarst takerdus hetkeks, mistõttu vilksas ta meest pahuralt ning hakkas juba suud paotama. Kuid nagu oleks ta näinud läbi mehe olemust peitva mure varju ei hakanud ta midagi ütlema. Ent praegu meeskanderaamile vaatamist vältis, rääkimata sellest, et teda oleks tulnud jõuga eemal hoida, nagu teistega vahel juhtus. Sel ajal, kui tema näol toimuv kõneles sisemisest segadusest järjepanu, vahetas varjundeid ühel hetkel tõmbust usaseks siis ergas, sealt puhast lootust, mis asendus kohe kurbusetulvaga. Siis pani miski teda lõuapärasid kurjalt kokku suruma. Kuni viimaks leevenes nägu tuimaks ja ilmetuks. Näis, nagu üritaks toimuv talle pärale jõuda, kuid põrkaks ikka ja jälle mingilt barjäärilt raskesti tagasi. Ning erinevalt kiirabiarstist puudus tema silmadest objektiivsus, mis oleks võrdväärsena kõrvutanud oma poja ellujäämise ja surma. Tema tunnetas üksnes neid sekundeid, mis tiksusid rauatalu õuel unustades 50 kilomeetrit jõgeva haiglani, mis olid määratud neelama ja tasandama iga hoolimatu kiirustamise arvelt. Säästetud hetke. Esimese korruse köögiaknast sõrmega praotatud rulookardina tagant saatsid neid murelikud silmad. Kanderaami rattad libisesid soontesse Mercedese põrandal ja liikusid kohtvalgustite ereda külma säral autosügavusse kuni lukustusid lapsatusega. Teine arst taastas hooga kõrged sammuvates raamile järele ning tõmbas uksed seestpoolt tuhmi Koltsetusega kinni. Hüvastajate Symbolnud esimene vinnas ennast juhi kohale ja vaatas kella samal ajal juba käiku sisse lükates. Täpselt 10 30 50 minutit väljasõidust. 52 dispetšeri häälest puhkeruumi raadios teavitamas kriitilisest juhtumist Peipsi-äärses, hein külas päästeteenistuse Alphasteltani kasvaval skaalal. Kama. Selleks hetkeks, kui ta ilmetul häälel dispetšerile raporteeris olid nad juba liikumas manööverdades Antsu auto ja kaugemale pargitud konstaabli sinivalge töö sõiduki vahelt linna poole. Ants tajus esimest korda, kui kangeks külmuda, survet muutnud. Ta kolmitses auto võtmega, kuni tabas õiget nuppu ja uksed pärast suunatulede vaiksed vilgatust avanesid. Ta vajus istmele ja tõmbas ukse enda järel tuhmi mürtsuga kinni. Kusagilt üritas tulla, ohe, aga takerdus ja sumbus enne kopsudest väljumist kadudes teiste samasuguste lõpule, jõudmata häälde sekka. Viis minutit hiljem istus ta endiselt autos käed roolile toetatud, vaadates aknast maja poole aga kinnistunud pilguga järvele, mis paistis selja tagant. Raadio oli vait hääldeks nõnda ainult krõpsatused, mis tekkisid tema liigutustest nahkistmel. Ta kuulis isegi oma karedaks hingamist ning täheldas väikestest väljahingatud aurupilvedest klaasidele tekkivat udust jääkihti. Ta oli istunud siia mõttega kiirabiautole järele kihutada ja ehk sellest ettegi sõita. Saata Taanieli kuni erakorralise meditsiini osakonnani. Aga ei jõudnud kaugemale. Süütevõtme puudutamisest. Mõtted ekslesid, vältides äsja juhtunut ning käies seda rada, kus eksles ka tema säbruseid, laineharju mõõtev pilk, Peipsi shoudide järv, Suurjärv, külmjärv, seal järv, tema kodujärv, püsiva kõrk ja võsa ja alatise tumeda viiruga horisondil. Kuste rändasid külgnevad kaldad. Täna oli hea laine ning tali isegi imestunud, et ühtegi kalapaatidele silma ei jäänud. Kuid küllap teadsid kalurid midagi rohkem kui tema, kes Tappolnud täismeheks saamisest saati isegi mitte varba otsa siia valgesse vette pistnud. Ning lutsu mända või põhjanooda ehk mutti praegu vaid nõutult käes keerutaks. Võib-olla olidki need juba anakronismiks jutt kael kookudest, elektripumpade ajastul. Rüsaga angerja püügist polnud mõtet rääkidagi. Ning mälu mustast Augustikutatud sõna kuurits seostus ähmaselt hallis järvevees isa ja veel mingite meeste järel Sumamisega korjates võrku jäänud kalu koti. Ta keeras pilgu ära enne, kui järv oleks selle täielikult neelanud. Vaadates uuesti talu õuele. Eraldatuse tõttu, polnud siin ka uudistajaid üksnes kolm noormeest ja üks nutust laiali ripsmedušiga neiu Taanieli sõbrad, kelle küsitlemist oli konstaabel haak lõpetamas. Tüdruk ikka tilkvel silmadega, kandis retuuse ning pikka pluusi millel oli kiiruga tõmmatud läikiv ja puhvis must kilejope. Välja kasvanud tuhmblondid. Juuksed paljastasid tumedama alusvärvi. Kahel noormeestest olid silmad paistes ja ähmased ning üks mudis grimasse, tehes sõrmedega meelekohti. Nende olek ja liigutused ei vajanud selgitusi. Ainult ühel neist olid vurr, valged nagu tumedam vari ülahuultel. Ta oli neis ka kõige närvilisem olekuga ning pomises teistele midagi poolihääli sellest, et ega tema pole süüdi. Nolgid, mõtle, sans, õlad, längus, isegi seista ei oska mehe moodi. Ühel või teisel korral oli Taaniel nende nimesid maininud, kui tants polnud kunagi teinud tõsist katset neid meelde jätta. Tüdruk oli vist Elis ja nii palju kui antsu nii-öelda oli tal Danieliga käimas midagi mis kindlasti hõlmas endas kohmakad ja kiiruga läbi viidud mehkeldamist. Et juhtuvates kohtades mõtte tekitas temas ebamugavust, aga vähemalt polnud tal tütart, kelle puhul olnuks tunnetuslikku ebakõla veelgi raskem taluda. Tal jäi vaid loota, et tema poisil on küllalt aru peas, et noh, oma püstolit ainult summutiga kasutada. Noori vaadates pöörasid tantsumõtted bumerangina tagasi Taanieli juurde. Ta oli poisis pettunud. See tunne oli hillitsetud tulnud siis, kui valu pahanelia hirm olid piisavalt järele andnud jaamal lärmakad ette asteta peas järjest ära teinud. Oli mitte üksnes mõistetamatu, vaid ka nördimapanev, kuidas kogu kasvatus saab inimeselt nii kergesti maha libiseda nagu olekski see üksnes peale haaratud keep, mis ühe nööbikeeramisega variseb. Korrapealt joonistus siit välja siinus kõver. Tema vanavanemad olid tublilt õppinud kreiskoolis ja nõudnud õppimist omal lastelt. Kuid ema isa saanud küll vabariigi aegse hariduse, kuid tõugatuna sõjakäe poolt Peipsi äärde pidid lahingute lõppedes vaatama, kuidas hinge sees hoida ja mitte lõpetada vangidena põlastusväärse lekkina kusagil Solovetsis. Kuid selles, et õppimine oli parimal juhul sekundaarne ei saanud vanemaid süüdistada. Alles oma neljakümnendates. Kui mõlemad olid juba kalmistu kõrgete kaskede alla maetud oli Ants hakanud juurdlema, kui palju mängis hirm represseerimise ees rolli selles, kuidas vanemad end hein külla unustasid. Kaevusid kohta, kus paadiga saanuks lähemale vaid riigile mille halli kägistava käes teised põhjarannikule ja sealt võimalusel edasi Skandinaavia poole põgenesid. Tema oli Tartus käinud läbi keemiateaduskonna kogu elu Jaanuselt ja häbita raamatuid neelanud ning hammustanud akadeemiate abiga suuri tükkega teadustest, milles ta veel midagi ei mõistnud. Kogu selle aja ei lahkunud temast. Vajadus teada jõuda üha uute tõdede ja aru saamadeni mis ajaksid juuri ja hoiaksid teda koos, teeksid temast inimesena terviku. Ta ei saanud mööduda Paukil uksest või avatud aknast ilma sinna sisse kiikamata ajendatuna tungist, mis oli sama inimlik nagu kiusatus tolmu sisse kritseldada. Temasugused olid juba 10000 aastat tagasi lõkke ääres istudes vaadanud mitte tuld vaid pimedust tuledaga. Ent Daniel van aga pidi alatasa oma lahtist pead mõne lollusega kompenseerima. Kord kadestamisväärne täpsus ja mõtteteravus vestluses siis mingi tühi Olesklemine internetis või kusagil joomas käimine. Aga võib-olla tänapäeva noorus selles seisneski enda oma tee, mis tahad ei suutnud ta sel hetkel samavõrra kompaktsus vormis kokku võtta. Tundus, et seal oli olnud kõike eelkõige jaga küllastunud värve seal, kus Danielil paistsid üksnes halltoonid. Seetõttu tundus Ansulega, et pingutustest hoolimata ei saa tema ja Taanieli vahele kunagi tekkida tõelist teineteisemõistmist, nii nagu isadel ja poegadel peaks olema. Signel oli olnud oma arvamus. Ta kuulab sind, kinnitas ta iga kord, kui Ants hakkas rääkima, et poiss kasvab kõveraks sest vaimuga väärus, see oli hullem kui ihukõverus. Naine tibutas tähendusrikkalt näppu ja sina ära hakka mul jälle seletama. Ta kuulab sind liigagi hästi, tõmbab su sõnu nagu tindipaber, ole ettevaatlik, mida sa talle õpetad? Tegi Anss ära Ähida, ise sa ei saa sellest arugi. Etteheiteid oli veel, sa oled liiga sirgjooneline, teised ei ole sellised, keegi ei taha saada ainult teravaid nurki. Mind ei kasvatatud ajama ümber nurga juttu ega leebe olema, aga kas sind ei kasvatatud sibiliseerituks? Ants ignoreeris seda. Mida sa sellega saavutad, kui sa oled pehme tahtejõuetu üle sõidetakse sinust. Vaata, kus me elame, mitte heaoluühiskonnas, igatahes vana hea, igaüks enda eest, nii nagu hõps seda kirjeldas. Ta oli tõmmanud hinge, et pikemalt seletada aga loobus. Ole ettevaatlik, ütles naine veelkord, ta võib mõnes suid pööraselt kinni võtta. Telefon hakkas taskus vaikselt põrisema ning peale vaatamata teadis ta, et see on siine. Naine oli toas kuivalt nutnud. Need üksnes ta silmad tõmbusid üha punasemaks. Vaadates, kuidas ta poega kanderaamile tõstetakse sel ajal kui Anzori harjumuspäraselt kobanud sigaretipaki järele ja arstid uksest välja juhatanud. Isegi pärast kahtekümmend seitset aastat abielu leidis Ants vahel end mõtlemast. Et ikka veel ei tunne ta oma naist läbi ja lõhki. Nii temalik see viis, kuidas ta oli Antsul käest otsikuid tangidega haaranud kunagi Taanieli kägaras lamamas, arstid kummargil tema üle. Piisas sellele mõtlemisest. Ranne hakkaks uuesti tuikama. Ta ei unustanud ka viha, mis lõõmas vastu muidu tasastest pruunides silmadest, kui mees püüdis teda oma sõnadega lohutada. Toonil, mida ta pidas julgustavaks, oli Ants seletanud, et omal ajal malevas olid nad kõik joonud ju hulleminigi. Joodi Actamiiad Kiievit puhtalt ja muude põletavate ollustega segamini ja üldse neelati jumal teab mis peedikaid, mis kätte sattusid. Nii mõnegi võttis käpuli või ajas loomaks, aga ära ei surnud keegi. Ta tegi käega minna laskma žesti peaaegu turtsatas ükskõikset. Mis tea, see oli kõigest üks etapp, millest poiss peab läbi minema. Neil ei olnud ju Helootide tapmist, tulisipelgad või teisi viise ülemeheks saamise läve astumiseks. Kuid tagantjärele mõeldes polnud see hea märkus tegemiseks olukorras, kus Taaniel oli lõtvunud lebanud. Ning üks arst sealsamas kuivalt nentis, et ei hinga mis peale isegi tema tundis, nagu oleks keegi justkui rusikaga talle vastu paljas südant löönud. Kui lähedane saab aja kulg jõuda peatumisele. Õnne, mida on kõige rohkem vaja jagub tihti üksnes Atomaalsete hetkede sähvatavate momentide kaupa. Aeg ei näi tarduvat, sekundid ei veni minutiteks. Molekulide võnked ja põrked ei aeglusta nagu absoluutsele nullile lähenedes. See, mis ennast juveliiri täpsusega mällu kirjutab, on õnnetus üles võetud kõrglahutuses ja 200 kaadrit sekundis. Ent seekord oli ka veerand tundi hiljem detaile raske mäletada. Oli elektroonikat täis kast, kust metallpõhjaga padjakesed võeti oranž või valge. Talle meenusid ainult mustad juhtmed, mis olid krussis nagu vanasti lauatelefonidel ning ostsilloskoobi moodi ekraan roheliste jooksvate sakkidega. Kas masin tegi pinisevalgress endal laadimise häält? Kas arstid ütlesid üks kakskolm enne elektroodide surumist Taanieli kahvatus sinakaks tõmbunud paljale rinnale või pärinasse kuskilt telesarjast? Igatahes teadis ta, et pudelid kaks täis, üks pooltühi seisid endiselt sealsamas laual nagu tummalt süüdistav troika. Ilma maksumärkideta muidugi. Seda ta millegipärast mäletas. Ta oli vaadanud vaheldumisi pudeleid ja arste ja mõelnud, kas nad panevad tähele ja kui siis kas nad hakkavad vastikuid küsimusi esitama. Selle asemel, kui Taaniel oli masinaga ja südamemassaaži kätte saanud ja arstide näol paistis midagi kergenduse moodi. Ehkki poisi hingamine oli nüüd kiire ja pinnapealne, hakkasid mehed rääkima tee peal tehtavast mao loputusest ja intubeerimisest. Metapoolne Atsi toos teatas noorem arstidest, kui oli arteriaalse vere läbi analüsaatori lasknud. Alustan naatriumkarbonaadi ka. PH 7,28. Vanem kiirabiarstidest tõmbas sügavalt hinge. Ootame veel, ütles ta. Ta ulatas nooremale märkmetahvli, mida too täitma hakkas ning tema pilk langes pudelitele. Ta vaatas Ansule teravalt silma. Kas keegi veel jõi tema üksi vist, mis sellest. Arst ei kostnud midagi ning Ants, kes pidanuks tundma ebamugavust aga oli harjunud palju sünge materjale inimestele silmapõhja jälitama, puuris vastu. Trikid, nagu sellel šarlatanil karspirovskil tema peal ei töötanud. Aga pilk oli allutav ning Antsus tekitas tahtmise teisele peaga vastu nina sõita. Noorem arstidest oli oma kollase paberi ära täitnud. Vahetas uksel paar sõna konstaabliga ja tuli siis tagasi. Nende äärmine hoolikus, lausa mõõdetud aeglus pani Antsul käetukslema. Minge juba, minge, oleks ta tahtnud öelda. Aga kust ikkagi see viha naisel just nagu oleks ta Taanieli füüsiliselt rünnanud. Nendel kriitilistel minutitel oli Signe olnud juuksekarva kaugusel paanikast nõudnud, miks ei kutsuta helikopterit, miks räägitakse pikast loksumisest Jõgevale ja mitte otse PERHi peaaegu karjunud, seda arstide kuuldes endal põsed roosatamas, nagu oleks sinna äsja lapiti käega löödud huulepulk ära näritud huultelt jäägu kadunud. Ei olnud häbi ega mõtlemist, mida teised arvavad. Siis oligi Hans osavalt hetke tabades tulnud oma lohutustega ja saanud vastuseks sisinal pahvatatud ka minema nagu teravad pahvakas suruõhku survedentiilist. On sul oli tema pärast häbi ning ta tundis kergendust, kui arstid tõstsid Taanieli kanderaamile ja sellega majast väljusid andes talle põhjusega ise naise kõrvalt tõusta. Raskelt, toetades kõigepealt käed reitele ja sedaviisi end püsti ajades ning minna seljal tundis ta naise pilku ja turjal kandis rõhuvat teadmist, kuivõrd ärasaatmise moodi see kõik paistab. Ehkki nelja mehe asemel olid tassijaid ainult kaks. Teiste ees rutates osaliselt mõistmatuses, kuidas nii lühikest maad saab kiirel sammul nii kaua kõndida tundus Ansule, et kui ta vaid suudab hoiduda kanderaamile vaatamast siis, nagu röödingeri kuulsas mõttekatses jääb Taanieli saatus lahtiseks.