Pikalt ei kannatanud autos olla, ühtki mõtet enam ei tulnud. Mõte oli maha langenud nagu eilne lumi ja ta Trumpist sellesse aina sügavamat ringi sisse. Ning aknaklaasid olid juba Jäägeri mees. Läbi nende paistis tantsule udune kogu ning ust lahti lükates nägi ta lähenemas konstaabel, haaki õhukemat käes ja neoonkollane nimesildiga helkurvest jope pealsaisemas. Ants ajas end välja, aga jättis auto ukse nende vahele hoides ukse ülaservast nagu kõnepuldist kinni. Villem, mida sa neilt kuulsid? Haakninaots punetav, koputas kinnastatud sõrmeotstega mapile ta tunnistusi näha. Ma oleks nad ise kirjutama pannud, aga nad olid kõik sellised, et pastakas püsib vaevu pihus. Me olime naisega ära, ütles ta ja kehitas resigneerunult õlgu. Hiirtel oli pidu, mida siin enamat lisada. Vaikiv kokkulepe, et noored ei räägi ja vanad ei mõtle sellele mitte liialt. Sinu allkirja on ka siia vaja kuupäeva ja allkirja. Täna on 24. november. Ta kirjutas kohmakalt digiallkirja, mis ei olnud üldse tema õige allkirja moodi ja ulatas pastaka tagasi. Kõigil oli muidu sama jutt, jätka saak. Konstaabel polnud Antsu silmis tänasest seltskonnast oluliselt vanem, alles kahekümnendates tulnud siia mõne aasta eest, otse Paikuselt elas kõigi tunnuste järgi igavat poissmehe elu. Ja mis jutt see selline on, et nad jõid küll, aga sinu poiss ostis, millal, ei tea kust, ei tea kelle käest ei tea. Elisa ei öelnud midagi, kes see plika? Ei, temalt ei saanud ma praegu üldse midagi liiga ehmunud, vaevu saab oma nime suust. Homme räägin edasi. Keegi kohalik käkineris? Ei, seda ma juba uurisin, pidi olema mujalt toodud kui keegi siit seda mürki ajaks, no ta tõmmataks tükkideks. Oma käega lööks raisa maha, mõtles antse, küsis samagonni lisandiga, ütles Aakmornilt. Kiirabi ütles, et võib-olla etanool või metanool. Ta raputas pead. Neli lolli last ja jumala õnn oli, et kolm neist ainult õlut jõid. Nii hull kui ka Danieliga on, võinuks minna hullemini. Ants hingas sügavalt välja. Tore küll. Siis. Haak noogutas kaasa tundvalt, võttes öeldut otsesena. Ta vaatas suunas, kuhu kiirabiauto oli veerand tunni eest kadunud ja küsis. Ega nad ei öelnud, millal ta ei ütles antsemates? Ei millal? Ei, kas ei, kas üldse. Külm pressis kokku mõtted ja laused ühteviisi. Veel üks noogutus pühkiv käelabaga küll hakkama saab. Pealegi ma pean ka temalt tunnistuse võtma, mõistad ja ma pean pudeleid kaasa võtma, kõik, mis sul vähegi majas on asitõendid, eks ole. Kas ma peaksin sellest mingit jama ootama? Kellelegi müüjale, levitajale tuleb siit kriminaalasi, muidugi, ütle saak ja tegi pausi või sa mõtled, et kas lehte läheb? Nagunii läheb seda ma tean isegi kuulist oma häält nagu kusagilt kaugelt kontrapunktina mõttele ei tea, kas kiirabi on juba tormast läbi. Nüüd nägi ta, et on ilmunud esimesed uudistajad. Konstaabel liikusin harva ning käigud olid tal lühikesed. Mistõttu pikalt raudade maja juures seisev sõiduk oli selge märguanne, et midagi on toimumas. Kaugemalt naabrite garaažiuks oli lahti ning veoautojuht plahin, seisis käsi aeglaselt räpasesse nartsu pühkides ja vaatas nende poole. Antsu pilku märgates keeras ta aeglaselt selja ja astus garaaži hämarusse tagasi. Teisalt poolt nägi ta kriisat lähenemas, too lärtsis kummikutes läbi lobjaka, lilla suusamüts viltu peas ja tõstis mantliserva nagu naine kleidisaba, ehkki juba oli see prits meist tumedal andiline. Alt paistsid mustad dressipüksid. Vana mees 80 veerel, aga samm oli tal täna krapsakas, hääl samuti. Jaksu hüüdis ta juba kaugelt ja viipas neile. Ants pani käed rinnale risti, rive pamisestaja seirassis, kriisad nii lõikavalt, teine takerdus ja peatus 10 sammu eemal julgemata ligemale tulla, jäädes teisele poole nähtamatut àra. Mõne aja mees seisis ja vaatas varjamatult intensiivselt nagu üritaks nurkade taha näha. Ta hakkas nagu midagi ütlema, aga pani suu hääletult kinni, kehitas siis õlgu ja astus edasi. Ilmselt poe suunas. Ansus keevates. Ta tundis piinlikkust ja häbi. Juhtunu pärast tundis end üksi ja paljastatuna. Ja kõige vähem, mida ta tahtis, oli kuulujutte toita. Viis aastat oli ta külavanem olnud ilma ühegi plekita, kuni tänane kõik pea peale keeras. On tundide küsimus, millal ülejäänud hein küla kuuleb, et tegu polnud labase alkoholimürgitusega. Kui tema endagi peres pole asjad korras, siis kas keegi pärast seda võtab veel teda usaldusisikuna kogukonna tugi sambana. Kas küla palub tal enam lahendada probleeme nagu siis, kui pärast aastaid voolukõikumisi nõudis ta välja uue alajaama ehituse? Või kui hein külasse viiv treppi sõidetud maanteelõik sai täna asjaajamisele uue katte. Väikesed asjad mõne teise jaoks aga mõõtmatult olulised temale, et tunda ennast vajalikuna. Signelt ta ju seda tunnet ei saanud. Mis asja tal siin olla, lausus ta haagile pahuralt ja sai vastuseks arusaamatu pilgu. Ta pidi selgitama, mida teeb ta hein külas. Miks ta peab just siin olema ja mitte näiteks ükskõik kus mujal. Kuradi punakomissar? Sina seda muidugi ei tea, sa tulid palju hiljem, aga sellest pole nii palju aega möödas. Külma ta enam ei tajunud, kuid keel oli muutunud puisemaks. Jah, isegi suviti oli ta lühemaid vestlusi pidanud kui praegu, keset novembrit. Aga majja ta ei tahtnud naasta. Ansu endalegi võõras hääl jätkas kohast, kuhu taine Kriisa ilmumist pidama jäi. Pärast toda septembrit Pärnus ootavate pärani lõugadega, et veel mõni selline lugu hammaste taha ujuks. Haak noogutas. Teengi kohe ümber, kandis tiiru ja kuula, mida räägitakse. Ma tõesti loodan, et see polnud kohalikku päritolu. Meil ei ole ju kedagi sellist, kes iseasi, kui piiri tagant. Ma ei taha mõeldagi, mis jama sellest siis juba hommepäev tuleks ajalehe teele keskrippo mehed. Haak loppis mappi vastu jalga puhtaks ja kiilaspead korraks kuklasse ajades üles, kus üksikud kisklevad lumehelbed olid muutunud madalast hallist taevast järjekindlalt langemaks lörtsiks. Ta pühkis käeseljaga üle sileda näo ja vaata, saan sulle murelikult otsa. Kuule, sul külm ei ole, huuled on sinised nagu Ants rehmas käega ja kui sa arvad, noh olgu siis. Peatselt oli sinivalge Opel, Eesti politsei värvides aga vene numbrimärgiga lahkunud sama teed, kuhu ennist kiirabi ning Ants, olles lükanud auto ukse küünarnukiga kinni, surus käed taskusse ja sammus tagasi maja poole. Nii külm kui tal ka oli, tundis ta, et ta ei suuda praegu Signega rääkida ega isegi vaadata tema tumeda randiga silmadesse. Kuid ometi nagu tormitsev voo kosest alla kandsid sõnakuulmatud jalad teda ukseläve nii ja edasigi. Pinnale tõusnud kuid endiselt põrutatu ja uimasena oli tema ees Signe. Naine toetus seljaga vastu köögiseina, kössis käed lõdvalt rippu. Ning teda vaadates tundis Ants ennast oma majas, kui sissetungija. Tegelikult oli ta seda tundnud terve sein külas ning maja oli olnud viimane kants kuid sellegi müürid olid auklikud ja murenenud mis oli olnud kodu, oli tuulisem ja koledam kui võrgukuur. Novembris. Peab haiglasse helistama, ütles ta, teades, et tegelikult on veel liiga vara. Lörtsi ja libedust arvestades võis kiirabiauto teekond kesta terve tonni. Naine tõstis endiselt kuiva pilgu ning sirgenes veidi, kui ta näole oli tardunud. Kas Helme, kes selle ära lahendab, nõudis ta toonil, mis juba pani ta kasvama oma meeter 60-st pikemaks. Ka sa tahad, et ma sõidaks Jõgevale? Miks? See on ju normaalne, nagu sa ise ütlesid. Ta kehitas ühte õlga teatud mõttes. Teatud mõttes osatas siine sellises, kus ta meile elutuppa peaaegu ära sureb sellises või? Ei, ma ei mõelnud seda nii. Normaalne Taaniel joob salaviina, jätkas naine, hääl kõrgenemas, ise nüüd juba meeter 90. Ta keeras end Antsu poole, ühe käe sõrmed rusikas, teise nimetissõrm süüdistavalt ette sihitud, jää näost läinud ja selle asemel pulbitsemasse viha. Teadmisselle peale tavaliselt juhtub. Pimedaks jäädakse, su poeg jääb pimedaks, sa saad aru sellest, kus sina tead. Salaviin ei tähenda kohe, et metanool meiega, mis meie? Meie, kes need meie on, hakkab jälle vana jutt pihta. Ants ei öelnud midagi. Põrnitses naise peast viis sentimeetrit vasakule väikest laiku seina. Ta üritas ennast tagasi hoida, aga suu läks sellest hoolimata lahti. Ta tundis, et peab midagi ütlema. Midagi, mis näitab, et õigus on temal. Aga järsku oli pea tühi. Salaviin pole metanool, kordas ta Sist hõredalt, hoolimata haagilt kuuldust. Ta keeldus sellisele võimalusele mõtlemast. Jälle lugesid seda kusagilt, mine siis haiglasse vaatama, pojale otsa näed palju Sutreooriatest kogu su raamatutarkusest kasuvand. Mis segas ajad, mis mu lugemine asjasse puutub, ekspert oled ju ise, ütlesid. Naine haaras laualt pooliku pudeli ja surus, ei, peaaegu virutas selle talle käte vahele võtta. Lonks siis võtta, võtta, võtta kohex punnsuutäis. Oota, ma aitan korgiga maha võtta ta sahmise edutu pudeli kallal, käed nähtavalt värisemas. Antslegi kaks sammu tagasi. Lõpeta. Ta sõrmed keerlesid valusalt ja muutusid punakamaks, kui verine isele käima läks. Ta raputas neid asjatult. Naise inerts oli imekspandav, tema sisemisse hoorattasse salvestunud kineetiline energia ei saanud ega saanud otsa. Andes ülekoormusest märkuvaid tuksena vasakus näopooles. Ma joon sisise, teatas ta järgmiseks. Usaldan sinu kui eksperdi arvamust. Lõpeta, palus Ans väsinuna toolil. Tema enda hooratas tegi üksikuid aeglasi pöördeid. Signe võttis demonstratiivselt pudeli ja tõstis suu juurde küüneotsa kaugusele oma sinaka tooniga hooldest. Ansu hääletoon muutus hoiatavaks, korrates silphaaval lõpp Beeta. Mida iganes ta oli öelnud, kui see ikkagi oli metanool. Ja sekund hiljem naine juba jõi, jõi ahnete lonksudena, mis panid tal kõrisõlme tukslema. Ans tõukasin nagu stardipakult, ühe võimatult kiire sammu lähemale ja üritas talt pudelit käest rebida. Naine rabeles huultega ikka vulgaarse pudelisuu külge kleepunud, üritades talle teise käega umbropsu hoope jagada. Klonkronklonk järgnev laksatas tuli justkui eikusagilt hämmastades neid mõlemaid. Hetk enne seda oli Anss siinel pudeli käes löönud, nii et see globinal üle põrandalaudade veeres ja sisuväljal loksutades laua alla kadus. Siis sama liigutuse jätkuna oli tõusu tantsu teine käsi, nagu aurumasin mõtesta tagantjärele, mis survekerkimise peale paneb raske mehhanismi liikuma ja laiatanud lahtiselt poolviltu signele vastu põske. Naine karjatas ja jooksis magamistuppa. Snäper, mille nad olid uksele pannud, kui Taaniel neljasexay klõpsates kinni. Ants tardus ise, sa tõstis ta häält, aga ei leidnud jätkamiseks sõnu midagi temas kihvates ja kirvendas, kuidas ma võisin, kuidas ma võisin. Ta kükitas laua juurde, tundes viinalehte vastu löömas, tõstis pudeli üles ja hakkas seda kraanikaussi tühjaks valama. Aga sai viimasel hetkel pidama, mõeldes, et seda võib minna asitõendina tarvis. Ärevalt välgatav mõte. Kas ta peaks sõrmejälje sellelt ära. Jamps. Taastus aeglaselt magamistoa poole, kust kostis nuuksumist, aga sellest uksest jalad teda edasi ei kandnud. Korras. Nüüd on korras. Vabandust, vabandust. Vabandust hakkas siis tema suust üha valjemalt pudenema. Ma ei ole ju selline, tead ju küll, mitte naistega pole ju kunagi, tead ju, milline ma olen, ma vihastan liiga kergelt, ma ei tahtnud, ma tõesti ei tahtnud, see juhtus kogemata. Iga sona muutus eelmisest raskemaks. Mida rohkem ta tajus ukse taga seismise alandust. Tema ei olnud ju lõppeks süüdi. Ta lõi pauguga vastu uksepiida, Kaagemata kuuled? Vastust ei saanud. Ta hingas sügavalt, mõeldes, mida järgmiseks öelda. Igal sõnade kombinatsioonid oli potentsiaal jääda samamoodi vastuseta. Mida ma siis tegema pidin, nõudis ta lõpuks, tundes, et see kõlab abitult laskma sul seda juua ja pikk vaikus. Siis teiselt poolt kareda häälega. Ja võib-olla oleks pidanud. Rohkem, ei kuulnud ta signelt midagi. Nende tülid olid muutunud seda lühemaks. Mida kauem nad olid koos olnud. Esimestel aastatel suutis naine nädal aega järjest tige olla, hoida teda eemal voodist ja laskuda algelisse rutiini, kus nad vahetasid ainult kõige pealiskaudsemaid igapäevaseid lauseid. Üheksandaks koos oldud aastaks olid vimma päevad kahanenud kõige rohkem kolmele neljale. Ja praegu võis neid mõõta tundides. Seepärast, kui kell sai kaheksa, klõpsata snepper lahti ning ükskõiksed jalaasted, tatsasin tualetti ja siis elutuppa. Kui Hansu oodatud lahendust ei tulnud, kui mitu korda haiglasse helistades ei saanud vastust oli sel õhtul teleri ees vaikus. Antsla Esutas diivani ühes nurgas, käed risti ja lõug morniltrinal ning Signe teises nurgas jalad istumise alla keritud ja käed ümber enda. Antsu tegid usaseks, ta märkas naise juures ära vajunud silmaaluseid mitmete kurdudega nahka kaelal helepruune plekid kesi ning reitele ja käte ümber kogunenud polstrit. Aga seda mitte näoli sama ja kui üritada uuesti siseneda juba hajuvasse on. Kui kord oli sellesse reaalsusesse auk löödud, vajus kokku, kuni jäidki vaid vaid kortsud, mõtles ta. Tal endalgi olid silmanurkadesse jäänud püsima kurrud, mis varem tulid välja üksnes naerdes. Veel üks asi, mida nad mõlemad vanemaks saades vähem tegid. Kui Ants pilgu jälle mõtestatult ekraanile suunas tulid sealt järgemööda tunnetuslikult vaid mõnekümne sekundi jooksul reklaam, uudised, sport ja veel reklaami. Ta pingutused fookust säilitada. Täna ja Signe topelt sõnatuse taustal kõlasid reklaam hüüatused, mille reipusel oli vint ammu üle keeratud, eriti valjult ja närve kriibivalt. See polnud sedasorti vaikimine, mis oleks asju paremaks muutnud ning madalas sängis kulgev aeg ei parandanud haavu vaid soolas neid. Ants nägijat. Naise pilk on ekraanile suunatud, kuid tühi. Ja ometi ei suutnud ta midagi öelda ega end isegi liigutada. Kasvõi niipalju, et kanalit vahetada. Nii istusid nad kuni õhtuse filmini. Ent veel enne algustiitrite lõpp, Mu naine tõusis, kõndis Antsust kangelt mööda vaadates magamistuppa tuppa ja sulges vaikselt ukse. Sai koon, kostis ekraanilt. Uskumatu toon. Kurat, ma olen tõesti veel Saigonis, ma mõtlen iga kord, et ärkan uuesti džunglis. Kummale poole elutoast pidi tooma vaikuse viima. Ta kaotas Taanieli toa ust ja lülitas kobamisi valguse. Kuid sisse ei astunud. Polstrite asemel, mis katsid teiste temavanuste toa seinu oli toanurgas tagajalgadel seisva karu topis. Käpad küünistega õieli ja väikesed mustad silmad läigimas. Tahtis otsekui igal siseneja pea otsast rebida. Tõmbas ukse kinni teleri, jättis ta käima, kõndis esikusse, tõmbas talvejope peale, kontrollis sele taskuid, vaatas magamistoa poole, võttis välja sigaretid, vaatas pakki sisse, torkas selle taskusse tagasi, torkas käe teise taskusse ja võttis sealt välgumihkli. Lõksis seda paar korda, vaatas magamistoa poole, võttis mütsiriiulilt seekord ka kindlad. Keeras ukse lukust lahti kuulates, vaatas magamistoavoole, tundis torkivat õhku näol ja astus õue. Tuli järgmine hommik ja nagu Ansseli kartnud, ei viinud see eelmise päeva raskusest vähimatki ära. Ta helistas Jõgeva haiglasse ja sai pärast lõputuid kutse toone väsinud naishääle käest teada et hilisõhtul oli Taanieli seisund halvenenud ning ta oli üle viidud Tartusse maarjamõisasse. Kas ta soovib intensiivosakonna telefoninumbrit ja soovib? Arvesta, kui ta, siis neil on ranged külastusajad küsigu selle kohta, enne kui kohale läheb. Jaa, ta arvestab. Endiselt oli majas vaikus, ta kirjutas kollasele kleeppaberile lühikese teate, jättis selle Signe kohvikruusi kõrvale ja sulges välisukse vaikselt enda taga eilne kotlet näpu vahel. Ta sai kotleti töötava auto kõrval seistes lõpuni kraapis autoakendelt suurema jäite maha, pani salongi ventilaatorit kohinal puhuma. Ta vaatas eele lähenevat bensiininäidikut ja proovis arvutada, kas ta saab sellega Tartusse ja tagasi, tehes peas ebamääraseid soovmõtlemisele kalduvaid oletusi selle kohta, mitu kilomeetrit saab sõita enne, kui kütusetuluke põlema läheb. Võttes arvesse sõidukiirust ja marsruuti. Viimaks otsusele jõudnult võttis ta suuna Tartu poole. Ehkki mõttes oli ta korduvalt endale tõotanud suur seda maha müüa ja osta midagi säästlikumad mis tähendanuks praktiliselt ükskõik millist muud autot, oli ta hakanud kiinduma oma sõiduki nahk istmetesse ja 16, kõlariga, hiisi süsteemi. Pealegi oli autotulnutele kätte nii odavalt, et tundus oma õnne Narnimisena see need maha müüa. Narritud õnn kaldus sind kaua vastu narrima. Ta vajutas raadio käima aga leidis hommikuste uudistetoonis kohe sellesama reipuse mis oli teda häirinud läinud õhtul ning keset lauset aset leidnud kohtumine Eesti ja Venemaa vahel vahetas ta kanalit sattudes teisele ämbrile ja teisele uudistelõigule, mis teatas, et Tartu kiirabisse toodi metanoolimürgistuse kahtlusega neli meessoost isikut, kellest üks öösel suri ja ülejäänud on raskes seisundis. Kui stabiilsed tähendab. Eilsed suutis ta ka ise hästi meenutada, vajamata selleks väliseid stiimuleid. Ehkki, tõsi, vaikus oli rammus muld, mis toitis igasuguseid mõtteid, ka neid, millel polnud pähe asja. Ta ületas rohtu, kasvanud piirijoone, nägi tuttavlikku viltu vajunud Cupitsaid ja sõitis veel mõne kilomeetri, enne kui jõudis suure maanteeni. Geograafilised iseärasused olid need, mille tõttu oli aastatuhandeid tagasi vormunud siiakanti Peipsis tungiv lai poolsaar ning samavõrd kaalukate poliitiliste iseärasuste tõttu tõmmatud Eesti-Vene piir. 1920. aastal jõnksuga mis suurema osa poolsaarest koos sealse kalurikülaga ära lõikas. Kaluriküla, mis algselt kandis nime Kamowskina, aga mugandati peagi heinkülaks. Nii mõnelgi päeval oli temas rohkem vene kui eestihingust. Neil päevil leid õigeusu kiriku kaheksased kellad kõlavamalt kajavamalt otse südamesse ning ka tööliste venekeelsed vandesõnad 10 kilomeetri kaugusel suures sadamas paukusid käredamalt. Hommikul, enne kui liiklus hakkas taamal maanteel hoogu üles võtma. Tatsasin mutikesed kalossidega kastemärjal murul lükkasid plekk kärudel oma sibulakastid kolm kilomeetrit maanteeni ja müütasid neid seal õhtuni. Järgmisena ärkasid tavaliselt kohalikud elumehed, kes sättisid ennast kella üheksaks poe juurde turgutust otsima. Sealne ajatus müüa letile ajades ostjatega juttu vene keeles, kus kostsid välja mugandatud eesti sõnad. Võlgnizza ning väljas müristas lõi risti ette kolme sõrmega, ajades lõuad Raslikult ette, kui ostjate seas oli mõni Raskonnik tarover vanausuline, kes tegi sama kahe sõrmega. Talve ajal, kui võõraid sattus siia vähe. Lubastalleti ta oma mehe, kes rääkis peaaegu arusaamatute kähinatega ning kunagise hipi moodi, kandis pikki sagris juukseid ja igal ajal salle või kõrge kraega kampsuneid. Nagu keegi ei teaks, et vene kroonus oli ta relva lõua alla sättinud ja päästikut tõmmanud aga sihtinud toru viltu ja kaotanud ainult oma hääleaparaadi. Ent teistel päevadel tundus Ansule, et hoolimata riigi peri jooksmisest oli hein küla võidetud Eestile. Eesti keelt kuulis siin rohkem kui Ida-Virumaal. Kehtis rubla, aga nad võisid arveldada. Ja enamjaolt arveldasidki Eesti rahas. Ka sadama seal laevaremonditehases käis vähemalt sama palju eesti kui venealuseid. Keegi ei võtnud seda enam kui üüritud pinda, mis tuleb õigele omanikule tagasi anda. Venemaalt polnud nad saanud kopikatki ja ei vajanud seda. Üks selline koht oli Eestis veel Värskast viis kilomeetrit ülalpool asuv dubki. Eks setupäraselt Tubega küla oma käputäie lagunevate majade ja taadi kuuridega. Esimese vabariigi ajast kuni suure sõja lõpuni oli koht kuulunud Petseri maakonna koosseisu rohevalge kandle lipu all. Nüüdseks oli dubki viimastest kaloritest tühjaks jooksnud mis lahendas muidugi probleemi iseenesest. Hein küla oli selleks liiga suur nihe in küla kui ka Tubekaa puhul oli midagi intiimselt, häirivad selles et tükk Venemaad ulatus Eesti sisse värisedes ja vallutades seal nagu kuulihaavast välja opereerimata tinatükk. Kuuskede vahel kulgeva maantee teise kolmandiku peal tegid mõtted ümberpöörde. Ta ruttas Taanieli poole, aga parema meelega oleks mitte läinud. Oleks tahtnud hüpata, ajas nädal aega edasi kus teadmine oleks käes juba settinud. Ta ei teadnud, mida ta maarjamõisast eest leiab. Ja mõeldes viis aastat tagasi Pärnus juhtunule. Surm oli võimalik. Pärnus oli saabunud kiiresti 68-le inimesele. Ka oma oli võimalik raske invaliidsus oli samuti võimalik. Ta ei tahtnud minna nende uudiste järele. Ja veel vähem tahtis ta olla uudiste tooja. Seenele. Ta mõtles kõige halvematel stsenaariumitele ja leidis siis ennast lootmast. Et kõige parem, kui see oleks. Kui ise oled alatiseks möödas.