Antsu mõttepildis tekkis seen taanielist kaheksa aastasena. Tumedate kohevate juuste tumedate silmadega. Signe ütles talle, Daniil, tema kutsustanieliks. Ning pois reageeris tuju järgi kord ühele, kord teisele, lasi ennast vahel mitu korda Daniilina hõigata, enne kui siis pea tõstis ja otsa vaatas. Siine pidas seda naljakaks ja vaatas teda noomimalt. Kuidas kulmu kortsu tõmbas? Nimi ei ole, mängimiseks oli ants korra ägestunud, kui naine ära oli. Taaniel Daniil lasi pea alla ega kostnud midagi. Kuid talle näis selgelt, et poiss muigab omaette pidades öeldut liiga tühiseks sellele vastust raisata. Veri tõusis talle silmade taha, hetkega oli ta poisi kõrval ja tõukas teda vastu pead lükates ta külili legomaja peale, mida ta olid ehitanud. Antsu hääl oli nii vaoshoitud, et see värises, kui ta sellest oma emmele räägid. Auto kõikus, pikiroobaste seanss mõtles oma instinktidele, mis käskisid tal noort Danieli tõrjuda. Ta oli harjunud lapsest mööda vaatama, rääkima temaga, rääkides samal ajal põranda või aknaga. See polnud aga kõige keerulisem, ainuüksi mõte Taanieli peas Asimisest õlale, patsutusest kallistamisest loomulikult karuselt mehiselt oli tal alati füüsiliselt vastu hakanud. Kui ta Taanieli esimestel aastatel kooli ukseni viis ei hoidnud ta kunagi poisil käest kinni muidugi talviti, kus mõlemal olid käed kinnastatud. Signe oli kõige selle peale öelnud, et ta põitleb vastutuse eest. Oli nõudnud, et ta oleks mees ja tunnistaks seda. Ta tundis end segaduses ja ühtlasi väsinuna neist mõtetest ehkki nad huugasid sisemuses edasi. Tema parem käsi leidis uuesti raadionuppu ja täitis salongi 70.-te retrolugudega mis tema mälestustes olid sama värsked kui siis, kui neid esmakordselt esitati. Ta tegi möödasõidu loopides rataste alt sopa üle teise auto ning varsti sõideti temast mööda, niiet läga kolises tumedalt vastu plekki. Kiirus oli siin kõigil teeoludele mittevastav, nagu õelnuks maanteeamet. Tartuni jäi mõnikümmend kilomeetrit. Tema eksisteerimine eestlasena pidanuks olema võimatu, mõtles Ants. Asi oleks pidanud sinnapaika jääma juba Muinas-Eestis. Sumbuma, killustunud maakondade sõdadesse välis- ja sisevaenlastega. Alembois nurmekunde vastu. Sakala Läänemaa vastu. Vironia reegele vastu vastu ootusi, need maakonnad ühinesid nagu kombineerusid, orgaanilised molekulid keerukamat, eks eluvormideks. Nälg ja katk võtsid kümnist sõja tooma. Emakeelsed liivlased on surnud käputäis vadja Raukasid surema silma järeltulija, deta isurite padjalased viimase aastasaja repressioonidega peaaegu välja suretatud. Kui poleks kartust laguneda, oleks võib-olla ka ihaldust kõva käe järele. Kartus laguneda oli sisse kodeeritud pidevalt hävimise piiril kõikumise tagajärg. Samamoodi olid orgaanilised ka osavõtmatus ja käegalöömistunne. Mis tähtsust oli püüdlustel integreerida ennast Euroopaga, hakata kivi kivi haaval uuesti üles ehitama rahvusriiki kui seesama Euroopa nende ümber on vettinud tordina laiali vajumas ja nende enda lapselapsed näevad kasutuna keelt, milles ema neile unelaule laulis. Mis kasu on selles mõttes ta juba Tartu tänavatel orienteerudes, et mõni teine kahe vahel olev riik üritab ennast joonduda Euroopale kui tema siht Taleest hajub? Nad kõik üritavad haarata keerlevast liivasambast keset meelgavat tormi, ise pimestatud ja kurdistatud. Tühjad tooliread ääristasid Maarjamõisa madala laega koridore, kus laupäeval maksusid vinüülpõrandal ainult tema enda kingad. Maja oli Ansule võõras. Peasissekäigust oskas ta veel õigele poole pöörata, aga eksles veel tükk aega mööda erivärvilisi koridore, sõitis liftiga järgmisele korrusele ja sealt tagasi, seisatas nõutult pissis edasi, enne kui leidis õige ukse. Selle kõrval seinal oli telefon juhistega. Ta luges, helistas teisel pool ust, võttis keegi vastu, kuulas ta ära ja ütles. Palun oodake, me kutsume ise. Ta istus toolile ukse vastas, toetas küünarnukid põlvedele ja jäi käsi põsakil põrandat vahtima. Vähemalt seljal oli kergem, ei tuiganud enam. Ta pani silmad korraks kinni ja avas need, kui taamal käis klõpsuga uks ja kolm nooremas eas arsti. Aga võib-olla residenti sealt vaikselt juteldes välja kõndisid. Üks vaatas teda uurivalt, küsiv pilk üle õla ning keeras siis pea ära. Nad kadusid nurga taha, kust ilmselt Arnes järgmine pikk koridor ja sellest järgmine ning mõeldes siin ja seal kohatud Kaldpõrandatele viisid külastaja ilmselt tema enese teadmata ühelt korruselt teisele tagasi. Nagu arhitektuurne Möbiuse leht. Kui ta silmad taas sulges, hakkas ta peas kuulma vere kauget mürinat rääkimas mis kõik võis stanialega olla halvasti läinud. Tal ei olnud kombeks ülemäära muretseda, kuid see ei tähendanud, nagu signa selles tihti välja luges, et ta näiteks Danieliga juhtunut tühiseks pidas või seda alahindas. Ta suutis täielikult aduda juhtunu sügavust. Aga lähenes sellele teadmisega, et kuidagiviisi leiab see ise lahenduse. Probleemidesse sukeldus ta avasilmi, aga tuli sealt sama kiiresti välja selle asemel, et jäädagi mõrkjat vet sõkuma. Ta võttis telefoni välja, aga polnud märguannetega sõnumit ega vastamata kõnet. Millegipärast oli ta lootnud, et Signe helistab. Praeguseks oli naine kindlasti ärganud ja talle jäetud sedelit lugenud. Tartus viibimine kippus teda ärritama. Vana asi juba. Signe oli kunagi elanud Ropka tööstusrajoonis koos Badeliga. Oli läinud temaga kokku juba keskkooli lõpus ehkki alles tagantjärele ilmutusse jäänud noorus rumalusena Anzori tabanud ta kogemata Signe fotoalbumis. Kui naine tahtis sealt üksnes valituid pilte näidata. Mees oli natuke nälginud moega Ansust pikem, kahvatu, sileda lõuaga ametnik, mingi keskharidusega jupijumal autoregistrikeskuses. Internetis tuli välja isegi tema sugupuu osalemised mingitel sügisjooksudel ja orienteerumisel uudised edutamisest arkis. Aga edasi ei suuda tantsu uurida, sest tundis juba pärast esimest sellist otsingut räpasena. Käed, mis piltidel Signe ümbert hoidsid, olid piltidele jäädvustamata hetkedel löönud teda kõhtu vastu näo ette tõstetud käsivarsi, siis näkku sisse löömine, öeldi sõjaväes selle kohta, kui haak või sirge läks vastase blokist läbi ja ühendus nätaka või kopsatuse saatel. Signe oli Danieliga rasedaks jäänud veidi pärast seda, kui Paavel pidi Soomes tööd saama. Ning mingil põhjusel tõenäoliselt oli neid selleks ajaks Paveli pähe kogunenud mitmeid, jättis ta selle katki, süüdistades signet hooletuses. Esimesel nädalal pärast teada saamist sattus paabel raevuhoogudest, mis kütsid teda üles, seda rohkem, mida rahulikum, püüdis naine olla ja selgitada. Esimene nädal lõppes esimese hoobiga sellisega, kus Paavel hoidis ennast tagasi. Kõige selle juures oli ta karsklane. Seda kurjemad tüüpi paras fundamentalistid. Seina oli kirjeldanud, kuidas seltskonnas õlle või konjakiklaasi pakkumist võttis ta pilkena, tõmbas kulmu kortsu lohises tükk aega omaette, enne kui jälle sõna ütles. Samamoodi oli mustas nimekirjas siider ja muud lahjemad joogid. Isegi sõbrad, kes muus osas teda kannatasid hakkasid teda lähenemas märgates jagama. Vane kork peale. Kuivakas tuleb. Laps ei ole takistuseks, oli Signe seletanud. Nad võivad kõik Soome kolida või kui Paavel tahab, siis naine saab jääda Tartusse, laseb ta vabaks. Ei sega. Palun ei ole isegi vaja raha saada, kuidagi ikka elab ära. Saad Narvast Paveli vanemate juures tuua kartulit, kapsast, peeti või ei pea isegi neid tülitama, sõbrannad aitavad, ta saab hakkama, pole vaja ärrituda, palun. Anzori, kõige esimesel korral, kui ta tõrkuval naiselik kleidi õlgadelt maha lükkas mõistnud tõrkumise põhjust hajusaid laike seljal. Ta üritas mitte tähele panna, aga naine oli tajunud teda liiga pikalt vaatama jäämas sikutas paelad tagasi üles ja sinnapaika see jäigi. Nii võõras oli näha naise ihul, selliseid märke et ta oli alles hiljem taibanud, kuidas need tekkisid pidi olema Kesside hambumine millegi eest kummardumine kellelegi kohale näiteks kellelegi kaitsmiseks, sest selja taga on teine, kes samal ajal neid jälgi tekitab. Ning kui see kõik oli lõppenud, kui möödas on paar päeva ja kuuldud rohkem kui taar pisarsilmil vabandust, ilmuvad lõpuks rohekollakas, sinised vormid ilmuvad ja hajuvad peaaegu ununevad. Kuni Ants raud täiesti kogemata avastab. Varem või hiljem pandi lauale juba veelgi vanem argument. See, kuidas Pavel oli Tartusse tulnud et lõpuks ülikooli paberid ära teha, aga kuidas seegi, näe, juba siis oli selle oma laste saamisega ära rikkunud. Peetrit, keda ta Pjotriks nimetas. Pjotr Sergejevitš. Kui tuba viie minutiga korras, pole ta mingil määral veel talus. Kuid kui tema esiklaps pärast keskkooli lõpetamist omal käel Tallinnasse kolis ja sealt vaid aasta hiljem Göttingeni mineroloogiat õppima läks katkestades perega kõik sidemed. Peale formaalsete jõulukaartide saatmise võttis Pavel seda Kuim nässu. Selleks ajaks oli tantsija Signe teineteisest teadnud peaaegu pool aastat olles tutvunud aastavahetuse peol. 1992. Pavel oli leidnud paar juhuotsa ning tänu sellele oli parasjagu periood, kus ta suutis Signe vastu olla peaaegu inimlik. Nad võtsid uut aastat vastu ühise tuttava juures tar tus kes teenelise rahvakunstnikuna võis nautida hüvesid nagu neljanda korruse kõrgete lagedega korter Vanemuise tänaval ja ilma järjekorrata saadud lauatelefon. Seltskond oli kirju, algas juba 10 inimesega, aga õhtu jooksul voolas sealt läbi veel vähemalt 20. Olid nad need rahvakunstnikud, tuttavaid või nonde tuttavad. Teretulnud olid kõik, seda enam, et igaüks oli midagi kaasa haaranud, kes suitsuvorsti, kes otse Peipsi äärest toodud suitsukala, kes koduõlut või veini. Paavel kuulus lähiringi ning pääses ainult sellega, et haaras kaasas Signe, kes selleks puhuks kandis viimase moe järgi õmmeldud lõikelist õlapaeltega kleiti ja õlgadel suurt kootud salli. Seenel olid õõtsuvad puusad, saledad sukkades jalad ning rinnad, mis ka 40.-te alguses hoidsid pilku, tõmbavad vormi. Ants igatahes märkas. Ta istus laial aknalaual, jagades seda raamatuvirna, aga mille peale oli asetatud tuhatoos. Kui naine mingi slaavi näoga tegelase järel sisse astus ja Jans teda nii pikalt vaatama, et sigaretituhka pudenes pükstele. Ta kirus endamisi ja puhus hallide Evened toa peale laiali. Naine keeras ringi ja vaatas tema pool. Tema näoilme ei muutunud midagi, aga nende silmside oli pikem, tajutavalt pikem kui tavapäraselt. Sellistel juhtudel. Kui nad pilgu lahti rebisid, siis naine muigas kergelt. Miks Signe ära ei läinud? Miks Lasydadaniilil aastaid sellises kodus kasvada? Miks lubasta mehel nõuda, et naine maksaks kinni oma söögi ka siis, kui naine küpsetas mõlemale oma osa üürist ja kõik kulud lapsele? Miks ta kuuletus? Ta ei saanud signelt kunagi selget vastust. Tagantjärele on ju kõik lihtne. Tagantjärele vaatepunkt nihkub. See, kes on ladurendist, tõuseb kõrgemale, näeb selgelt käänakuid, ei, eksiteid näeb ehk isegi rada väljapääsuni. Aga siis oli Ants juba jõudnud naise ellu. Pavelile ütles Signe, et võtab käru ja läheb lapsega välja jalutama. Võttiski aga naabermajade vahel tiirutamise asemel kõndis käruga terve linnaosa edasi saada Antsuga kokku. Suvel ootas Ants teda plompiirid käes ning nad istusid kõrvuti pargipingil nagu kaks koolilast, limpsida jäätist ja põimedes vabade käte sõrmed. Ans tundis ennast uuesti õnnelikuna aastaid pärast käredat lahtimurdumist eelmisest suhtest mis oli talle siiani teravaid servi jätnud. Ta nägi naise silmades sära, mille kohta ta teadis, et see on tema tekitatud ning teda valdas ülevoolav uhkus. Mis sest, et koosoldud aeg oli tagantjärele Vaidiviiv, mis sest, et iga lahkuminekuga näis süda uuesti murduvat. Ants tõstis hääli kuuldes pea. Ta lubati viimaks läbi hääletult avaneva raske liugukse ooteruumi ja sealt edasi intensiivravi palatisse, kus reas olid masinatest ümbritsetud voodid, külgedel lahutatud roheliste kardinatega Pika kaarja. Laua taga istusid valveõed, hoides korraga kõigil silma peal. Õhkkond oli Antsu jaoks rõhutatult asjalik. Aga ta tajus ka teatavat alalist põnevust. Ants tegi sammu lähemale, peaaegu puudutades voodit. Ta vaatas Taanieli vahajad, nägu, mille ava austest jooksid valged torud. Ja ta tundis võõristust, nagu vaataks otsa juba surnud inimesele. Kõrge voodi kõrval ekraanil jooksid unerütmi, vere, hapniku kontsentratsiooni, automaatse vererõhu ja hingamissageduse erivärvilised sakid. Väiksem masin selle all teatas naatriumkloriid 0,8 ja 21,15 milliliitrit tunnis. Taanieli rindkere tõusis ja vajus mehaanilises rütmis kuhugi istuda, Antsul polnud niisiis ta seisisemates. Kuidas oleks Signe reageerinud? Oleks ta võpatanud, oleks ta vaikselt nutma hakanud, oleks ta vihastanud jälle ajatanud Ansule tigedust täis pilguga üle sinna. Väike lühikeste juuste, tõsiste silmadega naine. Ta on siin veel mõned päevad, ütles ta ilma küsimata. Ja siis ta saab koju. Etteheitev pilk ei, siis läheb ta üldpalatisse. Umbes 10 minutit seisis Ants voodi kõrval, oskamata midagi öelda või teha julgemata Taanieli isegi puudutada. Siis noogutas ta valveõele ja astus ruumist välja. Ta istus haigla fuajeesse suurte akende alla vaadates, kuidas inimesed mureliku asjaliku näoga lumises parklas liiguvad ja tundes, kuidas kõik tema enda mõtted kokku kukuvad. Kuni valdavaks sai üksainus tunne. Ära ära siit ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minema. Kõrini talvest kõrini külmast kõrini Danielil lollustest ja Signe toimusest. Kõigile oleks kergem. Ta tahtnuks käega lüüa, jätab maha see väsinud ja lootusetu osa endast. Võtad teine nimi, kujutleda endale teine minevik ja seda ise uskuma jääda. Seejärel seda meenutustesseni läbi elada, kuni see muutub tema peas, tõeliselt olnuks aga mitte kulgeda inertsist Signe kõrvale edasi. Nad olid väärt kas rohkemat või siis üldse mitte midagi. Ta mõtles tagasi septembris, viis kuud pärast toda valusat kibedat kevadet olid nad juba paar piisavalt teineteisega harjunud teha ühiseid poeskäike millegi Niitriviaalse kui söögi ostmiseks. Anzori supermarketi parklas kohale manööverdanud ning alles siis, kui ta süüte välja keeras, märkas ta, kuidas Signe, kes seni oli äraolevalt välja vaadanud, tõmbus nähtavalt pingesse. Mis lahti, naine neelatas mitu korda kiiresti ja surussis lõuapärasid kokku, aga ta suunurk värises ja pilk oli ikka aknast välja suunatud. Poe ukse poole lonkis jopes mees, õlad, kühmus, käed taskus, dressipluusi, kapuuts kaela ümber, puhvis. Hetk mõistatamist ja siis äratundmine. Tema küsisanud vaikus. Ma ei saa tulla, ütles siis siin ma ei saa, ma lihtsalt ei saa. Ta pani sõrmenukid hammaste vahel. Viis kuus seitse aeglast muretut sammu, mille tunnistajaks nad olid. Siis liuguksed avanesid ja sulgusid. Palun ära, ütles naine enne, kui antsu rusikad jõudsid kivistada, enne kui ta süda jõudis hakata hõõguma. Ta hingas puhina, iga mees, kes suutis panna signet nii tundma kes oli teda rikkunud, teinud ta katki, väärinuks. Ta meeled täitusid kujutluspiltidest, mida pakkusid NKVD ja gestaapo ülekuulamismeetodid. Kuid kõik tõid lõpu kiiremini, kui ta oleks tahtnud. Nad ootasid signaali küljelisi tema poole. Vasak käsi lõdvalt antsu pihkude vahel. Naine näis vana ja jõuetuna kõik tema õlgadele pressivad aastad järsku ärganud ja karjumas, et oma olemasolust teadvustada. Väljast kostsid hääled summutatult. Poest naasis pere kahe lapsega. Üks idüllilisena isa, teine ema käest hoidmas. Kumbki laps rõõmsalt krõpsupaki kõlgutamas. Kulunud viigipükstes vanem mees lippas poe kõrvalt välja, vaatas enda ümber ettevaatlikult ringi. Siiski ikas kiiresti prügi Jurnidesse. Ta raputas pead, vehkides hallikasmusta, habemega, seisis hetke nõutult ja tantsis risti üle pooltühja parkla, kadudes varsti elumajade vahele. Siine hingamine oli rahunenud aga pilk endiselt tühi. Ants lasi ta käe lahti ja keeras uuesti süütevõtit. Lähme siis kuhugi mujale. Naine kehitas vaevumärgatavalt õlgu. Tee kuidas tahad. See oli kummine, veniv apaatsus, mis lausa krudises kogu raevust mis üritas sellest läbi tungida. Ta ei osanud sellega midagi pihta hakata. Vale sõna, valedest vale pilk. Võis olla nõela peaks. Ta mõtles, millal nad niimoodi viimati koos istusid vaadates üheskoos kuhugi oodates üheskoos midagi isegi kui see midagi on jõhkard eelmisest abielust. Kahe mõõtmelisel tasandil ehk teiste jaoks olid nad kaks kohakuti ringi aga alles kolmanda mõõtme lisamine näitas, et nende vahel oli kilomeetreid õhuruumi kolmas mõõde neile ei sobinud. Elu tuli muuta lihtsamaks, Tartul oli kriips peal. Mis jäi? Polnud Antsul esialgu mõtteiski. Kuniks Signe Heinküla nimetas. Ma tunnen, et ma pean mõneks ajaks linnast ära saama. Ma olen nii pingul kogu aeg ühe liigutuse kaugusel katkemisest. Ma kardan. Ans, mis saab, kui ma päriselt tükkideks läheb? Seal parklas nägi antsema plaane põhja vajumas. Ta tundis jõuetust mõeldes, et ühel harilikul, pisi Kõrblasel sai olla selline võimet ainuüksi oma olemasoluga suutis ta otsustada nende elu üle. Kuidas me lähene endale sulle meeldivad linna mugavused. Mina saan hakkama, ma räägin tõsiselt. Danielil on vaja kooli minna korraliku kooli. Minul on siin töö. Ta nägi, kuidas naise näost käis nagu kramp üle. Kas mu elus peab olema kaks meest, kelle jaoks töö on minust olulisem? Sellise argumendi peale ei osanud ta midagi öelda. Tartu puhul nägi ta korrastatust edasiliikumist ja selget identiteeti. Aga selle kaalusid üles Paavel ja konfliktid. Teisele poole jäi hein küla oma eestistunud venelaste ja venestunud eestlastega. Oma lagunenud kalakombinaadiga, mille rohtunud kõrgete müüride vahel magasid mõned läbi rändavad kodutud oma segase minevikku ja ebakindla tulevikuga. Koht, mis ei kuulunud õieti kuhugi ega kellelegi. Siiski praktiline meel otsis juba varuvõimalusi. Danielil oli jäänud veel kaks aastat kooliminekuni. Tuukripaberid oli tantsul juba tehtud ja sakusele vaatamata oli ta alati olnud tugev ujuja ning tekstiosa oleks ta ära kirjutanud ka murtud sõrmedega. Ning samamoodi sai tehtud eksam. Liepajas. Kaitstud metallkaarkeevitus oli talle selleks ajaks tuttav ning nii eksotermiline kui ka täidistraadiga keevitamine vee all. Samamoodi. Ja heinkülal oli pakkuda korralik sadam ja laevaremonditehas. Tartus, teadis ta, läheks kõik edasi samamoodi vaevaliselt. Hein küla hakkas tunduma üha ahvatleva maa võimalusena. Ants tundis ennast piisavalt teadmaks, et võib muutuda liiga idealiseerivad. Ühtäkki hakkab süda kiskuma Peipsi lainete poole, värvides need hallist siniseks, küttes merebriisi soojaks, andes kaladele hõbedat ja laineid silitavatele paatidele tõrvamusta. Olgu siis pealegi, võib-olla väärib ka tema katkestust vana tüüpi rutiinist. Igatahes sai naine oma tahtmise ja jõulud võtsid nad vastu peatselt nime tagasi. Saabas, rauatalus. Ta võttis välja telefoni juba veidi vanamoodsa nuppudega ja leidis Signe kontakti. Ta kuulas vaikides torusse, hingates ära, kuni naine oli lõpetanud tema peale karjumise teemal. Miks. Öeldes, etteheidete vahele, vaid sa magasid, sa magasid. Sa tead väga hästi, et sind sind ei ärata, mitte miski, kui sa oled neid oma tablette võtnud, mis kell sa ärkasid ja sa ise ei leia, et seda on liiga palju. Ta muutus viimaks kannatamatuks. Lasi puhinal õhku hammaste vahelt välja. Kuula mind. Kuula. Praegu pole sinu ega minu tulemisest midagi kasu. Taaniel magab veel. Keemiline uni, aga mitte koomas. Midagi sellist pole. Nad ütlesid, et seisund on stabiilne. Kui tahad, siis tuleme homme uuesti. Koos. Naise hääl telefonis oli järsku kaugeia väsinud. Jõuad sa täna tagasi? Hans mõtles, kas signetka tegelikult huvitab või on ta praegu toonist välja lugemas siirust, mida seal polnud. Mul on veel linna peal asju ajada, nii et sõltub süüa, ei pea tegema. Selge siis, ütles Signe. Jaans mõtles, et oleks võinud ju vähemalt küsidagi, et mis asju.