Taaniel läinud kooli eakaaslastest aasta hiljem vaadates tänu sellele üle teiste pealagede kasvanud rammusa toidu peal, mis kasvatas õlad isa kombel laiaks hakanud Antsuga viieselt Emmdeeiotis kaasas käima ja olles 14-lt võimeline remontima busse, metsatehnikat ja kõike muud, mis garaaži laiadest ustest sisse veeres ja vähemalt kaks tonni kaalus. Kõikide märkide järgi kasvamas isast pikemaks. Tänutäheks riietesse haakunud diislihõng ja käejoontes kogunenud mustus, mis ei kadunud sealt ka lahustiga pestes kapis ootavate Nikede asemel ajasta tööle minekuks selga hõredaks pestud tunked ning kõndis jala või väntas rattaga maja juurest kolm kilomeetrit garaažini mööda nii mõnegi klassiõe majast, pilk maas ja peopesad higised tundmata ennast võitjana. Põlguse või kiusu asemel sai tema osaks ignoreerimine ja neutraalne huvipuudus. 11-lt tundistavaid kergendust, et pole nende seas, keda kiusati Suutmata veel aru saada, mida tähendab, et ta pole ka üks kiusajatest. 14-lt mõistis ta, et see peaks olema nii. Aga ei osanud oma kõhklusi sõnadesse panna, et isalt nõu küsida. Ants oma keevaverelise loomuga oleks parasjagu sobinud mõnda tülinorijad paika panema. Kui aga Taanieli probleem oli nähtamatu olemine, siis tähendas see, et nähtamatu oli ka vaenlane. Antsu vaenlased olid luust ja lihast olnud kätega, mida andis väänata kaldega, mida andis pitsitada ninadega, mida andis murda. Kõike seda oli ta ka õpetanud, aga Taanieli olukorras polnud sellest kasu. Tal oli valusalt selge, et Ants ei näe midagi ega kedagi. Juba põhikoolist saati hoidis ta oma nägu ja rusikaid kivisena paar katset, mida koridorides ja kooli taga tema proovilepanekuks tehti nullis ta peaaegu ükskõik sette hoopidega ära. Ta ei otsinud kunagisi ise tüli ja tüli hakkas vältima teda. Piisas kuulsusest, et ta polnud poiss, kes vastab sõnadele sõnade tõuklemisele, tõuklemise, kohmakale, jala hoobile, jalahoobiga. Ta oli ainus, kellelt esimese asjana tuli haak või sirge näkku. Pärast mida jäi ta Aietava vahelga uimaselt oma jalgade otsa komistama, vastase kõrvale küsiva ilmega ootama. Et mida sissepoole peidetud teisme ja häbelikus temalt ei võtnud. Oli imetlusisa vastu, mis oli sissejuurdunud kõige esimestest kordadest mil vaatas teda keeruliste tööriistade ja veel keerulisemate masinatega tegutsemas või kuulas tema otsatuid sõjajutte. Just viimased olid toonud pöörde. Lapsena oli ta tundnud end alatasa isa poolt tõrjutuna. Alati oli nende vahel mingi ähvardus, just nagu oleks ta millegi halvaga hakkama saanud. Ning ta kartis isaga ühte ruumi jäämist ehkki pärast toda legojuhtumit pannud Ants vihaga enam käsi ta külge pannud. Ent koos nende juttudega isa iseloom muutus. Aga ta polnud nagu teised töökojas. Pik Räim, kes oli koos isaga olnud sõjaväes või Andrus, kes oli kunagi põdenud lastehalvatust ja rääkis, kui üldse valjult susistades pomisedes silte väänates. Nende naljad olid roppu mad sorti käsid säutsude ja nende sabaaluse pihta. Oma mahlase osa said Tallinna merekooli mustanahalised kursandid ja turbanid Afganistanis. Isa oli see element, mille kaudu ta nendele naljadele reageeris piinlikkuse mitte hoopis ootuspärasema naeruga. Isa oli see, kes kohati unustas ära, et poiss tema kõrval on kaheksa, 10 või 12 ja rääkis talle ikka vaesest vürst Muškinist ja seletas kanderakettide tööpõhimõtet, mille kohta oli äsja lugenud või veelgi tihemini, jutustas töökatisessaa Bacolsast, mis oli eestlasi sõja järel maha tallanud. Taaniel vaatas oma kivise näo ning kadedusest ja pettumusest pöörleva sisemusega. Kuidas isased jäid pärast kooli jalgpalli taguma võid riblatte nelja kasti või noaga maad mängima sellal kui tema kõmpis otse bussipeatusesse. Teistele ei tulnud, justkui pähegi, et nad peaks teda ka oma seltsi kutsuma. Keegi neist polnud võrdväärselt puise näovia puistemaneeridega, et teda mõista. Ta oleks tahtnud kedagi lüüa päris omal algatusel, nii nagu Kevin, kes oli korra teda kutsunud lagunenud kombinaati ning seal kükitades külmade kivide otsas valgustuseks ainult kauge kollakas tänavalatern pannud suukilekoti juurde, teinud sealt pikki hingetõmbeid, siis tardunud, karanud püsti ja hakanud jalaga raevukalt tellisseina peksma. Ent siis ta rahunes. Tema näole ilmus peaaegu Sännilik rahu ja ta pakkus kotiga Danielile, aga too vaatepildist ehmunud keeldus. 15 16 tõid lõpuks murdepunkti. Ehkki see polnud üksnes paisuvate käsivarde laiali kiskuvad õlgade ja maapinnalt eemale sööstvate jalgade teene. Tol ajal vahetas signa kirju Ameerikasse läinud sõbrannaga kel olid meeletult populaarsed ellujäämiskursused koduperenaistele säästlikus uus efektiivsus, kuulutas pealkiri tema raamatu kaanel. Tagakaaslubas ainulaadseid nõuandeid nõukogude režiimi kadalipu läbinud koduperenaiselt säästad 1000 dollarit esimese kuuga garanteeritud trikkidega, mida Signe Talle oma kirjades seletas. Panime Villems ehk Mari Villems auditooriume ahhetama. Kuulajate hämmeldunud pilkude all rääkis ta, kuidas kitsal ajal on võimalik pesu pesta käsitsi suures kausis ja hoida vett kokku panna WC loputuskasti kivi. Jahutada toidukraami külmkapi asemel aknalaual. Ja pabertaskurättide asemel õmmelda taas käsitsi ahetused saalist endale riidest ninarätt, mida korra nädalas pesta. Tänutäheks saatis Mary neile defitsiitset kaupa, nii et mõne aja oli Taaniel koolis kui šahh oma Itaalia firma nimega teksapükste ja ameerika päikeseprillidega ning õppis, kuidas populaarsus võib linnutiivul tulla ja sama kiiresti kui rabaldusid, teksad või mõrane klaas kaduda. Olles olukorraga vastutahtsi leppinud, lõpetas ta gümnaasiumi. Ka see hetk tuli valel ajal, sest ta oli saanud vähem kui kaks aastat koguda teiste hulgas krediiti. Samad ealised muudatused, mis olid teinud teda mehemaks, olid muutnud koolivendade ja õdede mõtlemist, nii et tema tuimus plaseerunud ilme ja valmidus kõigele virutada. Hoolimata vastusaamisest ei muutnud teda tõrjutuks, vaid hakkas teisi ligi tõmbama. Sealt ka Elis, kes välgutas tema poole suuri silmi, keerutas juukseotsa sõrmede vahel ja pressis endale lähedale mis edasipidi saama, ta ei teadnud, ülikooli tõmmanud teda ühegi erialaga. Kutsekoole läheduses polnud ja kuhugi ära kolida ta õigupoolest ei tahtnud. Seda enam, et kõik need, keda ta vähemalt pool sõbraks kutsuda sai turske käe viin, kelle ümber hällis alati lahusti või bensiinihais ja kes siiani arvas, et ei taipa, millest kondikesa ja eelkõige eelis ei läinud siit kuhugi. Elis muidugi oli temast kaks aastat noorem. See andis talle aega, mida venitada. Las ta siis olla niisama, kuni ta välja mõtleb, arvas Signe Pole mõtet sundida noort inimest liiga vara otsustama. Ants pidi korraldama, et ta saaks astuda kaitseliidu tegevliikmeks. Kui ta ei peaks näiteks ülikooli pärast minema sõjaväkke siis juhtus see, mis juhtus. Aga poleks pidanud. Kokkupuude surmaga oli olnud liiga lähedane sukeldumine sellesse suurde musta õlitünni liiga sügav ja intensiivne. Taaniel teadis varsti pärast pinnale tõusmist, et midagi sellest oli suutnud imbuda temasse läbi reetlikult nõrkade naha tooride pärast palatis ärkamist ja mõnda kristallselget hetke oli iga edasine tund nagu järele jätmatu purgaa muutnud ta pilku tuhmimaks teinud pea üha raskemaks. Ja mõtted udusenaks. Ta jäi uuesti magama, enne kui jõudis vastata voodipeatsi seisatanud arstile, kes küsis midagi. Ja kadus siis laugude taha. Tühjad mustad uned ja uus pinnaletõus. Kui teadvus hulpis õngekorgile ja uut selgust enam ei tulnud. Nimi kinnistusarstile, hiljem doktor tikkerpuu nurgalise moega vanem mees, kes käis tal paar korda voodi kõrval istumas. Aga Taaniel pööras pead ja vaatas aknast välja, kus oksad kaardusid jäitest maadligi. Ta ei tahtnud kuulda veel ühe inimese arvamus sellest, millise debiilsusega ta hakkama oli saanud. Aga Dickerbuuris, kuidas tal läheb? Kuidas ta ennast tunneb, kuidas on nägemine? Ta võttis juhtunut kuidagi endastmõistetavalt ja asjalikult. Ei teinud etteheiteid ega andnud märku põlgusest või kahjutundest. Läks aega, aga Taaniel suutis oma krambist üle saada ja tunda ennast visiitide ajal vabalt. Võib-olla polnudki siis asjad nii hullud? Tema isu igatahes arvas, nii hakkas kasvama tahmis vesist kaeraputru loopis klaasitäie piima ühe hooga kurgust alla, nõudis juurde vorstivõileibu ja kui oli lõpetanud saiakesi, aga tundis, et on veel näljasem, kui alustades. Ta arvas, märkavad lausa iroonilist peanõksu ja vande Seltsasliku silmapilgutus. Kui Dickerbu rääkis, et ühe silmaga on probleem, teame, teame, mõtles ta. Arstid peavadki maalima võimalikult mustabildi, kinnitas ta Elisele, kui too teda vaatama tuli. See on meil nagu Ameerikas, kui midagi lubada. Kui arst ütleb kas või seda, et võib minna nii või naa paremini või halvemini, saab patsient pärast kohtusse kaevata, ikka, kui teisiti läheb. Ja ta puudutas oma silmaklapi. See võetakse ära ja midagi poleks nagu olnudki. Kõige arvestades muutus juba tüütuks see, kuidas tikkerpuu tuli jälle oma kurva näoga ja hakkas talle rääkima sama vana jutu kohanemisest taastusravist ja eriti veel plaanide ümbertegemisest. Viisakuse mõttes tegi Taaniel aeg-ajalt jutu sekka siiski kuulamishäälitsusi, ütles oma kohustuslikud. Või ahhid ning Krahlis samal ajal mõttes, kas minna maine pärast Kuperjanovi isse või hoopis tapale õhudorjetati. Kerbu üritas Danielile seletada öeldes tihti, vaata sellega, on nüüd nii. Ja rääkis, et mehhanismid, kuidas metanool nägemissüsteemile toksilised mõjub, pole veel läbinisti teada. Aga loomade ja võib-olla ka inimeste puhul on põhjustaks metanooli ainevahetussaadus. Ta on HP. Ta vaatas Danielile korraks küsivalt otsa nagu uurides, kas too saab aru. Ning Taaniel noogutas vaevumärgatavalt sesse liigutus. Ent pärast järjekordset ööd ärgates halli hommikusse ei mõistnud ta, kas tal on jäänud mingid ravimid saamata. Valud olid muutunud teravamaks ja peast oli kadunud see muretu sumin, mida ta oli läinud nädala jooksul tundnud. Ja kui tikkerpuu tuli, siis olid järsku kadunud ka silma pilgutused. Ta nägin eest üksnes tõsise ja murelikuna. Vaata sellega on nüüd nii, et metanooli tase üle teatud normi mis on umbes 20 milligrammi detsiliitri kohta, on korrelatsioonis nägemissüsteemi kahjustustega, seletas arst, nagu tudengile Danieli vereseerumis, oli see number 28. Ja see korrelatsioon oli avaldunud praktilisel viisil. Ta sai teada, et talle oli juba tehtud kaks korda vere dialüüsi ja sellega loodetavasti hoitud ära kahju teisele silmale. Kuid vasak silm jah, sellega olevat pahasti. Ja siinkohal saavad taastusravi võimalused otsa. Sai ka tikkerpuu vist aru, et öeldu on lõpuks pärale jõudnud. Ta vaatas viivuks Danielile otsa ega jäänud pikemalt seletama nagu tavaliselt, noogutas korra ja läks. Ei mingeid kahetimõistetavuse pahasti on pahasti. Ravimatu oli ravimatu. Ta nägi ekraanil Elise numbrit, vajutas vaigistamise nupu ja lasi telefonil hääletult lõpuni helisada. Ekraan pimedas, et mõne aja pärast veel kaks korda sisse lülituda. Ta kompas aeglaselt oma nägu, see oli paistes ja vesine nagu uppunud. Kuidas sa ennast tunned? Küsis keegi õdedest. Ta mõtles minuteid, keel oli tuim nagu arooniate söömisest, kui ta lausus mitte kuidagi. Ta tegi käega nõrga peletamis liigutuse, mõeldes enesest kaugele, olles, et see oli ilmselt ebaviisakas. Ema oli järgmine, kes helistas, jätmata talle valikut, kui ta vastu ei võta, Signe varem või hiljem ise kohal. Ta ajas end ühele küünarnukil. Ma ei taha praegu külalisi, pomises ta kohe torusse, ilmad teiselt poolt öeldut ära kuulamata. Täna ja homme ei ole külastused lubatud ja, aga ei, ma helistan ise tagasi ja ta vajus uuesti selili. Mäletades kõike. Ta mäletas peavalu, nagu pressitaks kolpa seestpoolt laiali ning ibuprofeeni võtmist roostest maitset. Tuikavad valu ühes küünarnukid puusakondis. Teadmisteta oli toolilt varisenud, kukkudes ühele küljele. Ta mäletas oksendamist ja hapukat, isegi kirbet maitset suulaes, kui söök oli sealt teistpidi läbi käinud. Sündmused tulid fragmentidena tagasi ja panid ennast kliklikliklik kokku suureks süüdistavaks kaadrivooks. Mälestuste teravik tungis läbi barjääri, mis siiani oli teda takistanud uskumast, et see kõik olid toimunut päriselt. Samm-sammult võttis ta oma tegevusi tagasi, et jõuda tee lahkmeni, mis ei oleks lõppenud maarjamõisas. Kuidas juhtus, et tema ainsana oli see, kes jõi? Kui ta oleks niigi palju teinud, et enne joomist klaasi sisu nuusutada, oleks ta võib-olla tundnud, kahtlast lõhna ja klaasi käest andnud. Ja mis teistel viga oli, et nad teda ei takistanud. Vadja ergutasid veel kaasagi, nad pidid ju teadma, kuidas nad lasid tal seda solki juua. Ta neelates mitu korda, tundes silmade taga kuuma pitsitust. Ta keeras pea kõrvale ja surus hambad kokku. Mõte piltide eest polnud tal kusagi kaitstud. Mida Elis nüüd arvab? Praegu oleks ta tahtnud helistenda juurde, ainult emale oleks ta suutnud öelda, ta kardab. Aga ta ei suutnud end niivõrd kätte võtet tagasi helistada. Ta ei tahtnud enam kuulda ka kaitseväelastega arutleda oma tulevikuplaanide üle ohvitseride kooliga seoses. Sama hästi võinuks ta planeerida karjääri ERSO kontsertmeistrina, olemata oma elus viiulit isegi puutunud. Kui ta üritas puhata ja muud tal ju praegu teha polnudki. Lülitus pea tagasikäigule võttes lahti kaitsetaktikaid, mida ta oli oma lõbuks välja mõelda. Ta revideeris oma fantaasiaid, kus ta oli olnud geriljarühma liige ning mineerinud maanteid, osalenud valitsustes ja korraldanud kaose episoode ülemmaa et alatult jäljetult kaduda järgmiseks rünnakuks valmistuma. Nad unistasid sõpradega kõik apokalüpsise eest, kes suuremas, kes väiksemas mastaabis. Kelle jaoks oli see zombirünnak, kelle jaoks Novosibirskis Koltsuvad viroloogialaborist valla pääsenud pandeemia, kelle jaoks sõjaline operatsioon Euroopa piirialadel põnevam kui kujutluspilt heinküla sadamas, laevakerade puhastamisest linna, turvafirma patrullautos, burgeri söömisest või isegi Soomes autode värvimisest. Sündmuseks, mis vabastas Taanieli üheksast viieni tööst lastele, mähkmete ja koolitarvete ostmisest, sugulaste külastamisest, autoliisingust, maja laenust, vaidlusest naisega, puhkamiskoha, valikvile, murest rahaga välja tulemise pärast ja kõigest muust, mida ta nägi normaalse elu vältimatu osana. Seinale kinnitatud teleris andsid venelased tšetšeeni positsioonide pihta kahuri ja miinipilduja tuld. Ta mäletas kaadreid Groznõi lähedastele maanteedele pillutatud tankidest, mis olid pommitatud vanarauaks enne, kui jõudsid linna kaitsma. Üksikute eranditega võitis toores jõud alati. Metsavennad võivad taas Köstitada rabadesse või kuusemetsadesse kaevatud punkrites kuid neid tulevad välja ajama pruunid barretid või muud erivägede tegelased. Milleks murda sõrmi haamri all? Kui tänapäevase varustuse ja taktikaliste oskustega saavad vastupanukolded kõrvaldatud ühegi rusika hoovita. Mõtterajad viisid Taanieli vas sügavamale pimedusse, aga ta ei tahtnud peatuda. Must stsenaarium, must tulevik, igaüks seismas enda eest tegema ükskõik mida, et jääda ellu näha järgmist päeva, pöörduda ehk mõne kuu pärast tagasi nende ankrute juurde, mis kinnitasid elu normaalsust volvoga, tööl käimine, puhkused, Vahemere ääres, supermarketid ja kõik nii tabakuse internet, kust oleks pidanud tulema sisemine tung haarata relv ja valmisolek ohverdada end Isamaa eest. Nüüd, kus mõne põlvkonnaga oli 90-st protsendist eestlastest saanud 60, puudus tunnetus rahvast kui tervikust, puudus hast koondav ja ühe endale eesmärk mis vajadusel suudaks viia inimesed uuesti püsi alla, mitte esimese laeva või lennukiga riigist välja. Sõjaväelist kasvatust, kui sellist enam ei eksisteerinud ja neid, kes kutsusid üles seda taaslooma, peeti barbaarseteks naiivseteks oma treenimata intellekti tõttu võimetuks tajuma tänapäeva Euroopa reaalpoliitikat mis välistas igasugused konfliktid. Eraldi võetuna polnud ükski neist tegurist kriitiline. Kokkuvõetuna ei jätnud aga mingit lootust. Ta hõõrus tuikama hakanud otsaesist, millega peatada alistavaid mõtteid. Ta oli kaotanud silma jah. Aga midagi juskui veel. Õigele haigla korrusele tõusnud liftist väljudes märkas Ans tüdrukut kes oli just teise kabiini astumas ja ta tundis ta ära. Elis ütles ta valjult aru saamata, miks ta oli seda teinud. See oli pigem tema peas tekkinud äratundmine, mille ta mingil arusaamatul põhjusel vokaliseeris. Elis vaatas talle otsa, pani käe sulguvate uste vahele, astus liftist uuesti välja. Kuigi Ants polnud seda üldse tahtnud ning kõndis ettevaatlikult tema juurde. Ants tähendas, et tüdruk kannab kontsi, et ta silma ääred olid punased ning et ta oli väike ja kõhn. Ta jättis esimese kõige ilmsema küsimuse vahele. Kuidas Danielil on. Ja ala üks silm. Ta ütles, et arstid ütlesid, et selles ei saagi võib-olla enam nägemist taastada. Antsu rinnust väljus raske ohe nagu suruõhk, mis pani lilled aknalaual liikuma. Teine on peaaegu korras, ruttas kinnitama peaaegu korras. Korda sans. Ta tundis ennast tühjana ja oma pead tühjana ja ainus, mis tahtis hakata tühjusesse voogama ja seda täita. Olizzi Nad vaikisid hetke. Mul läheb varsti buss, ütle sellist siis jah, ja, ja, ja muidugi. Ants vajutas tema eest nuppu ja uksed avanesid uuesti. Hea küll, ütles ta. Elis noogutas. Taastuslifti jänes Hans nägi. Ta haaras käsipuust kõvasti kinni. Taaniel oli ühispalatis kaheksast voodist kuus olid hõivatud neist kahe eespool läbipaistvad kardinad. Taastusvalveõe laua juurde. Raud küsis ta number neljas, ütles õde ja osutas rohelise kardinaga kaetud voodi poole. Voodi seljatugi oli üles tõstetud ja Taaniel sealpool lamaskil. Tema vasaku silmakoopa peale oli suur vatipadi plaastriga kulmu ja põse külge kinnitatud. Ehk Janssoni mõttes selleks valmis pani vaatepildi tähenduse teadmine teda ometi õpetama Taani ja suunas pilgu tema taha. Kuhu ema jäi, küsis ta esimese asjana. Ta ei saanud tervise pärast tulla. Taaniel ei öelnud midagi, aga ta helistab lisa, sans. Kapikesel Danieli voodi kõrval oli pooleldi söödud šokolaad. Plastpudelid, Kaljaga, lilled. Taaniel oli ta pilku jälginud ja rehmas käega Elis tõi. Minu poolest pole vaja, aga kui ta ise tahab? Ants oleks tahtnud talle öelda ta jandiks selle tüdrukuga, aga mõte, teine oli tema poja pärast sõitnud bussiga hein külas, siia. Sundis ta vaikima. Käisin sind vaatamas, kui sa intensiivis olid, ütles ta. Üksi. Tahad, et ma järgmine kord sulle midagi tooks, mandariine šokolaadi võileibu? Taaniel kehitas õlgu. Hoides pilku kõhul, rebavatel kätel. Pole oluline, on siin normaalne toit üldse, ma mäletan, et veel üks võla käitus. Millal sa koju saadan, sulle öeldud? Pakkusid, et jaanuaris saan esimest korda elus uut aastat haiglas vastu võtta. Kahjuks pole aknad kesklinna poole. Jälle vaikus, kramplikke hüppamine ühelt teemalt teisele. No vähemalt sõjaväest on sul nüüd vabastussõpradel, on vist järgmisel sügisel minek. Ja ma tean, et sa ise ka tahtsid siin Taaniel elavdus, mis mõttega, pahvatas ta. Ta ei lasknud Antsul vastata, isegi kui mul oleks mõlemad silmad terved. Miks ma peaks minema? Et aasta jooksul teha üks pauk miinipildujast ja õlitada suurtükimillest lastakse alles siis, kui päris sõjaks läheb. Ants viskas talle ette heita pilgu, oled valesti aru saanud, paugu tegemine on selle juures kõige ebaolulisem, oluline on. Aga mis oli oluline? Oskus alluda, oskus käske anda, oskusi ennast unustada, oskus surra. Oskus oma kamraade usaldada, ütles ta ka eluga, kui vaja. Kas see on päriselt nii või on see su soovmõtlemine? Sinu ajal polnud midagi sellist, ma ei usu, et kunagi 11 kambraadideks. Sa ei saa neid kahte asja võrrelda. Anzo suunurk tõmbles pahaselt. Siin on sul oma riik, et te kunagi 11 kamraadidega nimetasite. Ma arvan, et need kamraadid olid sul omal ajal sitapead ja tukside Tšurkad. Ants tegi mingi ebamäärase häälitsuse. Kas kogu vaevaga antud isamaaline kasvatus ongi Taanieli seda niimoodi ühe korraga välja voolamas? Mitte läbi mikropragude mõrade, mida saaks käigu pealt lappida, vaid pöördumatult, nagu oleks anuma põhi alt ära löödud. Kuidas said tema vaevaga tulnud võit niimoodi käest libiseda? Daniel pressis vaikust ära kasutades peale, keda me üldse kartma peaks venelasi või? Kui asi sinnamaani läheb, pole meil niikuinii mingit võimalust. Ämari ja vain lor radarit käiakse pommitajate üle. Kopterid teevad Nurmsija raadi tümaks ja sel ajal, kui meie kotis oleme, enne kui NATO välja mõtleb, kas Eesti pärast tasub hakata jamama, on tankid jälle teletorni all, aga teist korda ei lase nad end kokku klopsitud omakaitsel takistada. Ants mängutas suud, see on ülelihtsustatud vaade, ütles ta. Mis selles siis nii valet on? Ahjaa, metsavennad ka ja need korjatakse öösel infrapuna kaameratega üles, lastakse tükkideks ja kui kogu riik on käest läinud, siis pole üksikutel vastupanukolletele enam mingit mõtet. Meile ei ole Afganistan keskmine, eestlane ei võta seda isiklikult. Ants, keda oli varem teinud omamoodi uhkeks kui Taaniel, ladus talle ette konflikte, mis maailma eripaigus parasjagu käisid, loetles neis kasutatavat lahingutehnikat, teadis divisjonide kaupa osapooltest, loomus ja suurtükiväge ning ei eksinud une pealtki kaliivritega tundis öeldus isiklikku torget. Seda enam, et mingis mõttes jäi ta Danieliga nõusse. Punktis, milles ta poleks tahtnud nõustuda. Taaniel jätkas, ma olen selle kohta piisavalt lugenud. Mehed, artikleid, raamatud, internet, see eesti ta segas käega, vahel aitab, aitab küll. Et Eesti kaitsevõime naljanumber on kõigile teada. Järeldused võib igaüks ise teha. Hea küll, Taaniel, Taaniel, lase olla. Ta ajas end toolilt püsti ja võttis jope. Ma pean minema, kui on veel midagi, mida sa tahaks. Või on meil kuhugi metsa peidetud tangide viis, millest keegi ei tea midagi. Me kõik oleme kaitseväe paraadil käinud, eks ole. Ma tulen paari päeva pärast koos emaga tagasi uuesti ja kus on need koolipoisid, kes tahaksid praegu? Ja kell on juba kolm läbi raud. Teil on tablettide aeg. Palun, lausus ta Ansule, kes astus kõrvale ja siis sõnagi lausumata lahkus. Mõeldes koolipoisse pole, sest nende unistused ei ole enam need, mis Johannese ajale. Inflatsioon mõjus isegi unistustele. Kõigile oli elu liiga kallis.