Sellel päeval, kui tädi hämarant mu ukse, kellel asi oli kummaline lõhn. See päev lõhnas nagu märg koer, kes oli õues liiga kauaks porisse püherdama jäänud ja istus nüüd esikus, sest tal ei lubatud edasi tulla. Tädi avarant tuli, et tuua mulle helesinine klaasist koolibri. Ma ei ole päris kindel, miks ta mind selle vääriliseks pidas. Või vastupidi, miks ta just mind selle esemega koormama pidi. Kuid ma aimasin halba. Igatahes seal ta seisis minu helekollases esikus, nägu naerul ja käes kuldse niidi otsas rippuv helesinine nipsasjake. Me imestasime kohe selle üle, et ainus asi, mis selles avariis terveks jäi, oli tehtud kristallist. Koolibri oli juba nii kaua kadunud olnud, et see polnud mul enam meeleski. Kuid siin ta rippus tädi kondiste sõrmede otsas. Läikiv ja terve naguus. Tädi Jamarant marssis sisse, vaevumata jalatseidki ära võtma, kukutas oma kitsasse villasesse seelikus pigistatud tagumikku mu päevinäinud diivanile. Sina oled mind alati mõistnud, üteldagi hämarant heleda häälega ja asetas koolibri enda ette madalale puidust lauale. Kooli prii seisis meie vahel ja ma teadsin täpselt, kuidas jutt edasi kulgeb. Sinu isa? Ma ütlesin sulle kohe, ta ajab mu hulluks. Nüüd on ta selle koolibri välja otsinud. Igal õhtul panen selle riiulile tagasi ning igal hommikul vaatab see mulle jälle kohvilaualt vastu. Ju ta arvab, et see sobib su pitsist laudlinaga paremini. Üritasin nalja teha, kuid tädi jaamarant ei mõistnud nalja. Ta oli sündinud pedagoog ja armastas elu rangeis värvingus. Aken on sul ka alati lahti, ükskõik mis ilm ka ei oleks, sul on aken alati lahti, kurtis ta. Ma saan aru, et sa õhutad korterit, et värske õhk, kuid mis värske õhk sul siit magistraali äärest tulle saab? Mõtle, mida see aken kõik kaasa tõmbab. Kaasa tõmbab, küsisin üllatunult, kuigi tegelikult polnud ma põrmugi hämmeldunud. Tädi Jamarantil olid alati kummalised hirmud olnud. Tõmbab kõik kaasa välja kogu toa tühjaks. Vaakumisse tõmbab minugi kaasa. Ja siis istutasin üksi ja pead leppima kõigega leppima. Pealegi, nii vib tuule tõmbuse saada. Tuul tõmbab kaelast läbi ja korras ongi. Vaatasin aknast välja, luise tänavale. Ristmikul kihutasid autod. Nad peatusid ja liikusid siis taas edasi. Siin oli tihti õnnetusi enamasti tagant otsasõidud, harvem midagi tõsist. Veel harvem sai keegi tõsiselt viga. Tädi hämarant ei kannatanud kesklinna elu. Ta oli sündinud väikeses maakohas Karksi lähedal ja tal oli kaksikvend. Minu isa. Isa oli pikalt ainus inimene, kellega ta üldse midagi jagama pidi. Ülerahvastatus hirmutas teda ikka veel, kuigi nüüd jälle koos minu isaga. Isa olemasolu oleks võinud teda rahustada, kui ta tuli siia närvilisemana kui kunagi varem ja hakkas taas kiirelt sädistades rääkima. Meil oli koolis üks poiss, hea poiss, lihtne poiss. Päeval jäi ta kadunuks. Vanemad otsisid teda kõikjalt, aga ta ei ilmunudki välja. Siis korraldasid vanematele matused ja hakkasid kõiki juba unustama, kuni ühel päeval jäi neil kodust lahkudes aken lahti. Kogemata jäi, saad aru. Kui nad jõudsid, istus poiss toas, ta ei olnud ei elus ega surnud midagi vahepealset. Kellele seda tuuletõmmet vaja oli, küsin ma. Aga tädi sel juhul ei tõmmanud tuul vähemalt kedagi läbi. Püüdsin teda lohutada. Siin ei ole mitte mingisugust vahet, torises tädi hämarant ja koputas küünega vastu koolibri klaasis selga. Koolibri helises õrnalt. Ohkasin olen püüdnud analüüsida, miks mõned inimesed keskenduvad oma elus ainult negatiivsele. Ei jõudnud järeldusele, et meil on krooniline depressioon. Kui nad keelduvad seda tunnistamast. See muudab nendega suhtlemise pidevaks peitusemänguks. Me mõlemad teame, et teist tuleks aidata. Kuid üks meist ei taha abi saada. See nõiaring. Mida rohkem sa püüad abivajajat toetada, seda vähem ta seda soovib, sest armastab end sellisena, nagu ta on. Tädi avarant, kes oli loomu poolest vinguja, armastasin samuti iseendana inimesena, kelle nõrkuseks oli teiste inimeste elu korraldamine ja enda tahtmise pealesurumine. On tõsi, et ma ei armastanud tädi varianti just väga kuid tal oli õigus. Ma olin teda eluaeg mõistnud. Sain aru tema kohutavast lapsepõlvest liiga rangete vanemate juures, kelle käest minu isa justkui normaalsena pääses. Kuid kelle kätte, seevastu tädi avarant, kui noorem ja õrnema hingega lõksu jäi. Ohkasin ja uurisin, kas tädi hämarent sooviks tassikese musta teed. Tädi raputas pead. Sa ju tead, kallis, et mul on tundlik magu. Õige, ma teadsin. Kui see jälle välja ilmus, siis ma helistasin kõigepealt arstile, osutas ta kooli brile kustunud, loomulikult mitte midagi mõistlikku. Siis helistasin sinu emale. Ta kuulas mu kenasti ära, aga kohe, kui ma ütlesin, et asi on sinu isas ja et nüüd koolibri välja ilmunud, mille te kunagi Jalta reisilt ostsite ja et ma juba tookord imestasin, miks te tõite koolibri ja mitte delfiini segas su ema mulle väga ebaviisakalt vahele ja ütles, et delfiine selles klaasi poes ei müüdud. Tal on õigus. Katkestasin oma tädi, delfiinid olid otsa saanud. Me küsisime mitmest kohast, kuid kõik oli otsas. No kuidas sa seda mäletad, sa olid ju nii väike? Hüüdis tädi tädi seda reisima, muidugi mäletan, see oli mu ainus välisreis lapsena. Igatahes ei osanud su ema mulle midagi mõistlikku öelda. Käskis mul koolibri ära visata. Et mis ma ikka rämpsu alles hoian, aga kuidas ma siis saan? Tädi vaatas mind uurivalt, et kuidas ma ta jutule reageerin. Kuid ma ei lasknud end sellest ära petta. Ta armastas inimesi proovile panna. Kui olin veel väike, küsis tädi mult, kas ma tean, mida tema nimi tähendab. Raputasin pead. Rebasehein, lausus ta, kissitas kavalalt silmi. Millegipärast kangastusse lapsepõlves peetud vestlus mulle hetkel, kui tädi amarant minu diivanil juba liiga kaua mugavalt tundis ning päev see lõhnas üha enam märja looma kasuka järele. Kas sa tead, mis tüüpi kooli prion? Küsisin tädilt. Loomulikult me tegime selle kohe selgeks. See on android, on tal on hambad? Kooli priil. Jah, see on ainus liik, kellel on noka sees midagi hammastelaadset. Androdon. Tegelikult teadsin seda väga hästi. Olime sellest isaga mitu korda rääkinud. Isa oli oma nime üle väga uhke, sest see oli ebatavaline. Nõukogude ajal oli ametnikel lubatud muuta kummalisi nimesid, mida vanemad oma lastele panna soovisid. Andrudonist sooviti teha, Andreas. Kui ametnikul oli olnud viimane päev enne pensioni. Hoolimata lubadusest see muudatus kindlasti teha, unustas ta ikkagi või segas teda keegi ning ta ei jõudnudki enam oma laua taha. Võimalik, et ta mõtles lihtsalt, et teeb viimase heateo. Või algas tal ärasaatmispidu. Seda isa ei teadnud. Nende klassis oli olnud poiss, kellele vanemad tahtsid panna kaks nime kuid ka seda ei lubatud. Nii saigi temast Stenerik. Tädi nimeks sai hämarant kummalisel asjaolul. Vanemad tahtsid panna. Aga see oli ühe sõjalaeva nimi. Nuputatigi siis koos ametnikuga, et hämarant on sama hea. Kõike seda oli isa mulle lapsele jutustanud, kui me tema toas istusime, jääda oma väikseid klaaskujukesi, puhus. Ema oli tihti pahane ja rääkis, et ükskord põletab isadel maja maha. Seda ei juhtunud kunagi. Isa läks hoopiski ema tekitatud vingugaasi seest ära ja võttis kõiki kuurid kaasa. Ilmselt võttis kaasa ka väikese klaasist Androdoni. See kõik meenus mulle helesinist kooli Priit, vaadates. Huvitav, miks oli see Jalta kunstnik soovinud teha just helesinise? Androdonid ei ole ju tavaliselt sellised. Androdon on roheline, see aga sinine, lausus ta diamarent resoluutselt. Ja sellist asja pean ma iga päev vaatama. Kallis, sa ju saad minust aru. Ma ei talunud ta pilku. Tädi vaatas mu korteris ringi, krimpsutas küünla lõhna peale nina ja küsis, miks mul sööki laual ei ole. Kas ma tõesti ei austa teda? Verikäkki herneid ubasid ja leiba, luges ta üles, mis rahvakommete järgi pidanuks laual olema. Ohkasin, läksin kööki. Tundsin teisest ruumistki, kuidas ta diamarent mind oma kuklasilmadega vaatas. Kuulsin naksumist. Ilmselt otsis tädi diivanil mugavamat asendit. Ta tõmbas kopsud õhku täis ning hüüdis kiledalt. Kallis Mul on sulle tegelikult halbu uudiseid. Miski nööris mu kõri kinni. Alati nöörib. Esimest korda öeldi seda siis, kui ise enam koju ei tulnud, sest oli kolinud tagasi tädi korterisse, saanud seal oma toa ning jätnud meid emaga kahekesi. Teist korda Öelge seda jälle seoses isaga. Sisulise avarii avarii, millest väljusid võitjatena vaid meie kaks, mina ja andnud on. Vahel öeldakse seda ka siis, kui ei peaks üldse nii karmilt ütlema. Näiteks tahab keegi öelda, et mul on sulle halbu uudiseid. Su sukasilm jookseb või mul on sulle halbu uudiseid. Sa ei saanud eksamist läbi. Sellistel puhkudel tahaks ütlejale korrapealt selja keerata ja ruumist lahkuda sest ta on väärt vähemalt samasugust draamat nagu ise külvab. Sel korral oli see tädi jaamarant. Mul on sulle halbu uudiseid. Nüüd on ikkagi nõnda, et sa pead selle akna kinni panema. Mul lõi eile kaelanärvi põletik välja. Sa võid ise ette kujutada, kui niiske seal üleval on. Kõik koguneb sinna mägede ümberpilveks ja siis muidugi sajab ühel ilusal päeval alla, kuid senikaua mis elu see on? Aitäh diamarant, laususin endale draamaruudus ületähtsustatud ja tühises mõttes. Esikulaual helises vanaaegne ketega telefon. Teadsin, et see oli ema. Esiteks ei helistanud keegi muu sellele juba ammu ja teiseks helistas ema alati, kui tädi amaranta endast välja jäänud. Ega sa ei võtagi vastu? Päris tädi uudishimulikult. Kas tädi toppis alati oma nina teiste asjadesse? Mitte. Meenus, et kui palju isa ja ema mind tädi juurde ka ei viinud, oli tal alati tegemist. Ta viis mu oma vabasse tuppa, mida nimetas kassitoaks ja lasi mul seal üksi joonistada. Kui mul joonistamisest kõrini sai, piilusin ukse vahelt diamarenti. Tavaliselt ei olnud seal midagi vaadata, sest ta rippus telefoni otsas ja lobises kellegagi. Kuid vahel käis tal mõni sõber külas. Tädi muutus sääraseks pärast isa surma. Isa ei olnud juba viis aastat meiega. Kuid tädi käis ikka veel minu juures. Iga kord tuli ta mõne asjakesega, mis isast maha oli jäänud. Sel korral siis koolibri. Tulin köögist tuppa, asetada lauale vaagnatäis punaseid ube ja võtsin klaaslinnu kätte. Tundsin oma peos tema külma siledat selga ja vaatasin tiibu, millesse olid pressitud sulgede jäljendid. Kui oleksin ekspert, ütleksin peentöö. Kuid ma ei olnud ekspert. Hoolimata isa klaasi armastusest ei teadnud ma sellest valdkonnast suurt midagi. Minust oli saanud maalikunstnik, kes oli mõistagi töötu ning elas juhutöödest ja ema armust. Mulle meenub, kui sa seal minu juures maalimas käisid, lobises tädi edasi. Kas sa mäletad, et sa oled ka kooli Priit joonistanud? Saatsid selle pildi veel põhjanaela, kus avaldati. Me olime väga uhked. Isa oli väga uhke. Ta lootis, et sinust saab samuti klaasikunstnik. See oli Tuukan. Lõikasin tädi jutule vahele. Tookan jah, see lind oli Tuukan, mitte koolibri. Pildi allkiri oli, maailm on lahti. See oli aastal 1988. Pole imedad, selle avaldasid. Issand, kallis, ma ei ole endale kunagi aru andnud, et sa nii vana oled. 1988, ütled sa. Sa oskasid siis juba kirjutada. Jah, ma olin kaheksaaastane. Kaheksa issand, kuidas aeg lendab. Mis sa nüüd teed? Ta küsib seda iga kord. Õige Samaalid, eks? Ei, ma ei maali-tädi. Mul on ju see käsi. Laususin ja näitasin talle oma allapoole murtud labakätt. Ohja nagu kärbitud tiibadega uhkaste diamarent, kallis, aga tead, ma olen, ma olen mõelnud, et sa peaksid endale mingi muu hariduse vaatama. Sellise, kus tuleb rohkem rääkida hakkas tädi taas mu elu korraldama. Kuid ma ei kuulanud teda. Mu mõte rändas tollesse päeva, kui olime isa ja tädiga ujuma sõitnud. Tädil oli seljas kollane kleit, joogas tema täidlaste kintsud ümber ja peas päikese Kateks kübar. Isa püüdis vilus istuda, et oma kõhetud valkjad keha kõrbemise eest kaitsta. Kuid lõpuks õnnestus tädil temagi ujuma meelitada. Siis korraldas tädi meile pikniku, avades šampuse, mida me isaga joonud ja mille ta oli sunnitud üksi sisse kummutama. Kui järve äärest tagasi sõitsime, peksid pajuoksad vastu lahtiseid, autoaknaid ja tädi kübarat. Parmud pinisesid esiklaasi all. Ja tädi muutus närviliseks. Ta palus mul mitu korda aken kinni panna. Kuid mul oli liiga palav. Torkasin käe aknast välja, et tuul mu näppe silitaks. Jälgisin auto tahavaatepeegli küljest kõlkuvat helesinist kooli Priit isa oli selle kohe pärast reisi sinna sidunud. Tädi katsus samal ajal kõiki ukse küljes olevaid nuppe, kuni vajutas need korraga alla. Mäletan, et oli väga valus. Ja siis ärkasin juba haiglas. Öeldi, et käsi saadi akna vahelt kätte. Kuid kõõlused olid nii pahasti vigastatud, et see ei hakka enam kunagi päris sirgelt hoidma. Tädi oli pärast seda õnnetust paar kuud kadunud. Siis ilmus ta välja, kaasas hunnik kingitusi. Nii hakkas see iga nädal olema ikka tädi minu ukse taga kaasas mõni kingitus. Me pole sellest siiani rääkinud, kuid ma tean, et ta teab, mida ma tunnen. Kallis, kas sa saaksid selle omale võtta, see ajab hulluks. Teema ajab mu hulluks. Lausustad Jamarends süütul ilmel. Noogutasin mõistvalt ja lubasin koolibri ära panna, et ta ei peaks seda nägema. Mul oli isa asjade jaoks eraldi tuba. See hakkas vaikselt täis saama, kuid, sest polnud lugu. Mul oli paar vaba tuba veel. Tädi asutasinud minekule. Järsku mulle koitis. Kas oli isa? Kas see on isa, kes palub sul siin käia ja mind kontrollida? Kas sa sellepärast tootki iga kord mingi tema asja. Et ta tahab teada, kas minust on midagi kedagi olulist saanud. Et ma mäletaksin kogu aeg seda, et kannan veresideme tõttu tema ees vastutust saada suureks kunstnikuks? Ole nüüd, kõik on hästi kallis. Lausustad Jamarent ootamatu soojusega ja vaatas mind sellise pilguga nagu murelik lapsevanem vaatab haiget last. Tajusin, et läksin üle piiri. Sees hakkas keerama ja avasin uuesti akna, et tube sellest lõhnast tuulutada. Tädi istus aknalauale ja asutas end lennule. Kõigepealt tänas mind ja siis mainis igaks juhuks, et ka tema oli selles autos, mida ma tollal oma vigase käega roolida püüdsin ning kust pääsesid vaid kooliprii ja mina. Noogutasin vaikides nagu ikka ja vaatasin, kuidas tädi üle katuste minema haljus. Ohkasin keskendunult järgmise hingedepäevani tädi hämarant.