See oli üks nendest kevadistest May õhtutest, mis ei tundunud mitte kutsuv, paljulubav ega romantiline, vaid hoopiski hirmus nukker, niiske ja kõle pärnaõied, mitte ei lõhnenud meelitavalt ega muinasjutuliselt, vaid tegid jalatallad kleepuvaks, nii, et saabaste külge kogunes kõiksugust, sodi ja soppa. Istusin kodu lähedal nurgapealses kõrtsis. Jälgisin, kuidas kaks meest naise pärast kaklesid. Täiendasin võõrkeele oskust uute vajalike sõnadega ning hüppasin vaikselt õlut. Õlu jaoks olin raha laenanud vanaemalt, kes küll teadis, et ega ma tagasi ei maksa aga ta armastas mind. Las siis olla see õlu, kui midagi muud ei ole. Kaks meest leppisid lõpuks ära sasi, Sid naisel juustest kinni ja tõstsite teise lauda, kus too järjest lohutamatult ulgudes istus ja pilke püüdis. Samal ajal kui mehed jalgpallitulemusi vaatasid ja muudkui hoo ja hoohüüdsid, kanne kokkuleid ja 11 karuselt kaelustasid. Mõtlesin, kas selline on minugi tulevik. Ning pisar tükkis vägisi silmanurka. Nõnda hale oli mul endast. Sellises seisus, leidis mu koolivend Joosep, kes elas üle tee ning tuli pelmeene sööma. Kui ta mu nurgalauast avastas, naeratas ta sellise soojuse ja kutsumusega. Et mul tuli meelde Tšeiged Spy ja tegemata ameerika kirjanduse eksam ja kõik tundus veel hallim. Osutasin näpuga enda ees olevale tühjale õlleklaasile ning Joosep tõi lauale kaks uut kannutäis paremat sorti õlut kui see, mida mina jõin. Sessioon Joosep on edukam inimene kui mina. Viisakuste vahetamisega me aega ei raisanud. Vestlesime eksamitest ilmast valimistulemustest ning Joosep kutsus mind endaga kaasa. Aga sellel kutsumisel puudus siiski kaval tagamõte. Nimelt olid Joosepil piletid ning paari tänavavahe kaugusel toimus festival, kus pidi esietendub Joosepi uus lühitükk punamust maakera. Ilmselt olid kõik teised leidnud mõne vabanduse, et mitte minna. Et minul ei olnud mitte ühtegi vabandust, polnud vahet, kas istusin kõrtsis või teatris või kuskil mujal. Mõtteteatrihämarusest ja näitlejate Suigutavast jutust mõjus kuidagi lohutavalt. Joosep kinnitas, et kindlasti müüakse festivalil ka õlut sest peasponsor ju ometigi teeb õlut. Ja pealegi oli festival Lutsule pühendatud. Siis rööpasin oma kannu kiiresti tühjaks ja me asusime teele. Õhtu hakkas juba väga hämaraks kiskuma ning läbi selle hämaruse kõndisin kultuurimaja poole, inimesed noored ja vanad, pikemad ja lühemad vähem ilusad, lihtsalt koledad. Märkasin, et mõnel neist oli kostüüm seljas. Suur jänes kõndis kana käevangus ning tänavalambi valguses seisis ülepakutult punases saatana kostüümis mees terava tipuline sabaotsapidi porilombis. Mõned inimesed laulsid ja ümise siis midagi. Ning ma küsisin, Joosep pilt kas see on normaalne ning mis üritusel õigupoolest lähemegi. Ning Joosep ütles, et kõik on korras, keerakkuma ainult müts tagurpidi pähe. Keerasin mütsi tagurpidi pähe ning astusime kultuurimajja sisse. Fuajee oli eredalt valgustatud. Lisaks säravatele lampidele põlesid ka küünlad, punased ja valged ning inimesed olid rõõmsad ja äraseletatud nägudega. Andsime oma mantlid riidehoidu ning kõndisime vaikselt rahva seas. Märkasin, et kõigil olid mütsid tagurpidi peas ning need vähesed, kellel ei olnud mütsi, olid üritanud juukseid pealaele kuhjata. Ühel poisil oli tualettpaberist mütsike pähe vormitud. Ma ei pööranud sellele asjaolule enam suuremat tähelepanu, sest see oli ju ikkagi Eesti teatri festival. Ning lasin Joosepil endale leti äärest õlut osta. Etenduse ajal hakkab ju suu kindlasti kuivama ning kuidas ma siis karjun? Viis, viis, endal hääl kähe. Kavalehe asemel anti meile saali uksel pihku väikesed linased kotikesed kanepi nööri otsas ning ma nuusutasin neid pisut hajameelselt. Lõhnas lavendli ja saialille järele. Need on sulle kaitseks, kui need hulluks lähevad, selgitas Joosep. See oli minu mõte. Kui sul müts tagurpidi peas, siis nad ei saa sult pead maha võtta. Ja kui liiga lähedale tulevad, siis raputad kotikest ja nad ei sega enam, aga pane tähele, lööb laineid, see on täiesti uus installatsioonivorm. Usaldasin Joosepit ning lasin ennast kanda hämarasse saali üsna lava lähedale, sest Joosep oli ju ikkagi tähtis inimene. Tal oli nimesilte kõik ning mina olin pluss üks. Istusime maha ning kõik kanad ja siilid ja hundid ja rebased ja vampiirid ja teised teatrikülastajad valgusid ka saali, sest juba kostis tüki algusmuusika. Ootasime kannatlikult ning kui saal pimenes, kinnitasime kõikuma pilgud ootusärevalt lavale, kus oli end juba sisse seadnud suur paks mustlaseit ümber pea turbaniks mähitud kirev sall küljes lugematul hulgal kette ja võrusid, mis iga liigutuse juures kõlisesid. Käed tundusid täiesti omaette elu elavat ja madudenada kõrval tantsivad, samal ajal kui näol püsis täiesti ilmetu, isegi pisut tüdinud ilme. Vaatasin seda mõistvalt. Tundsin ennast eksamitöid kirjutades täpselt samamoodi. Hea kui kunst elu peegeldab. Paikne naeru, kihin publiku seas vaibus ning kaks valgesse riietatud armest kandsid lavale väikese lauakese mille peal oli suur kristallkuul. Kas see on ikka kuidagi Lutsuga seotud? Uurisin Joosep, pilt muidugi. Vaata, kohe hakkab ta jeeki neid kutsuma. See on täiesti uus lähenemine paunverele. Puurisin pilguga jälle vanaeite, kelle keha hakkas tantsuga kaasa minema juba õõnsusi taga, pea ja puusad ja hiiglaslikud rinnad, mis olid vaevu pluusis gängitsetud. Naine hakkas algul vaikselt siis järjest tugevama häälega laulma ning see imelik lüürika, mis justkui oli katalaani keel ja ei olnud ka no kas üle meie ning ma tundsin, kuidas kuklakarvad turri tõusid. Mõnda aega Poolas ja lainetas laul meie ümber ning siis kriiskas naine nii läbilõikavalt, et ma pidin ehmatusest äärepealt kalli õlle omale sülle valama. Ning kristallkuul hakkas helendama. Naisterahva silmad läksid pahupidi ning ta langes ehk pisut liigagi üle mängitult minestusse, ent efekt oli sellegipoolest ja siis hakkas toimuma midagi kummalist. Helendus kristallkuuli ümber muutus järjest tugevamaks. Tagasihoidlikust nimbusest sai ere valgus, justkui oleks meile autotuled näkku suunatud. Ning äkki nägin heleda lina peal, mis kattis lava tagaosa imelikult väljenduvaid tantsivaid varje. Taipasin, et see on seesama tants, mida tantsis ka mustlane ning märkasin, et ümberringi sahistati kotikesi ja naerdi heakskiitvalt. Raputasin ka oma kotikest, kuigi ei saanud mitte millestki aru. Joosep naeris südamest. Vaata, sosistas ta mulle. Tantsivad ümber selle oraakli laiba. Ning ma nägin, et tõepoolest oli see oraakli laip. Sest naise liikumatus suust nirises välja veri, mis moodustas ta suure pea ümber tumeda laigu. Ümber naise keha tantsisid nüüd täiesti lihast ja luust Jekkimid kes nägid välja justkui kummalised pool inimesed. Mõnel oli saba ja mõnel koera käpad, mõnel tiivad ja üks oli näost täiesti valge, suurte punaste silmadega ihualasti ning mis oli kõige jubedam, polnud aru saada, kas ta oli mees või naine. Eiki mid tantsisid veel veidi hõikusid kummaliselt kareda häälega ning võtsid siis ritta publiku poole kummardada. Publik hõiskas ning ma kuulsin, kuidas kanakostüümis tütarlaps kurval plaksutamise vahele karjus. Aa KKK. Mõtlesin, kas need on äkki näitlejad publiku seas ning hakkasin tundma üha suuremat muret laval lebava naise pärast, sest jeeki mitt trumpisid üle ta keha. Ja see kõik ei tundunud olevat enam etendus, vaid selles oli midagi päris päris. Siis jalastieekim lava tagant pidulikult suure punase maakera ning hakkas seda viibutama. Ja kogu tants algas otsast peale. Joosep kummardus huviga lavale lähemale, et paremini näha. Tekkimid hakkasid ükshaaval lavalt maha hüppama ning tooliridade vahel edasi-tagasi jooksma. Hääldad sirutasin käe kellelegi poole ning ma vannun, et nägin nende vöödel nugasid. Ent inimestel olid kõigil mütsid tagurpidi peas ja nad naersid südamest õnnetute jeeki, mitte üle, kes jooksid edasi-tagasi ning üritasid tulutult kedagi leida. Siis tõmbusid jeekimid pingule. Võtsid justkui lahingurivi. Saali tagumises otsas oli tütarlaps, kelle pealaele kuhjatud juuksepundar oli lahti tulnud ja ta nägi täiesti tavaline välja. Jeeki mid hakkasid tantsiskledest Talle lähenema. Tütarlaps naeratas närviliselt ning saputas oma kotikest. Kõiki neid ei tundunud see huvitavat, sest nad muudkui lähenesid ja lähenesid ja lõpuks haarasid karjuvast tüdrukust kinni. Nuga tõepoolest välgatas ja siis. Siis oli lihtsalt võigas korisemine. Joosep, kas see peabki nii olema? Küsisin murelikult, mis siin toimub. Kes need näitlejad on? Oota nüüd, sosistas Joosep vastu, kohe näed. Selle aja peale oli dieekimid tütarlapsel pea otsast küsinud ning kantsinud selle võidukalt lavale ja torkasid kepi otsa. Nüüd moodustasid kõiki meid kaks gruppi. Ühed kõigutasid punast maakera kepi otsas ja teised raputasid verist tüdruku pead neile vastu. Tolle juuksed ainult lehvisid pisut liikumise käes. Leekimid tundusid mingisugust sõda etendavad. Kord tungisid ühe tiikimid peale, siis taganesid ja andsite teistele samal ajal naerdes ja selles samas kummalises keeles lauldes. Mustlase keha oli vahepeal minema veetud. Rikkimid tippisid ettevaatlikult avaringi, sest kõik kohad olid verd täis ja need kippusid libisema. Jõin oma õlu lõpuni ja trügisin pahaste inimeste vahelt läbi ning saalist välja jõudes ahmisin õhku. Metalne vere lõhn oli täiesti reaalne ja ma tundsin seda oma keelel. Leti taga lobisesid kaks tütarlast, mütsid tagurpidi peas ning kiikesid uudishimulikult avatud saali ukse vahel dieekimite tantsu. Aeg-ajalt publik naeris südamest, kui mõni jeeki vereloigus libastus. Pöörasin pilgu ära. Kas viin on? Küsisin kaunilt müüjanna nõrga häälega. Ja muidugi, kas panen apelsinimahlaga pooleks? Küsis müüja. Meil on värsked veriapelsinid otse Hispaaniast. Jah, muidugi. Ja pange see palun Joosep Saare arvele, ta on selle tüki autor, ta peaks varsti tulema. Ta õiendab ära. Te olete Joosepi sõber. Mõlema müüja silmad läksid suureks ja neisse ilmus ihalev januneb pilk. Tundsin ebamäärast vajadust oma kotikest raputada. Ja jah, aitäh. Võtsin oma viina ja seisin lavauksel ja jõin ja jõin ja jõin. Need olid päris jeekimid, kes tapsid päris inimese. Ja teised inimesed lihtsalt istuvad ja naeravad. Too paks onu taob käsi vastu põlvi, nii palju nägusid, kõik naerust ja vaimustusest moondunud. Tundsin, mismoodi viha minus kasvas. Viin segunes mu veres õllega ja see kõik lõi mulle otse pähe. Kõik naeravad. Miks nad naeravad? Mis sul viga on? Kas nad ei näe, tekkimisel, hoiab tüdruku pead enda ees puusadega liigutusi, nagu ta annaks tüdrukule. Mu jumalad naeravad ikka veel. Vere lõhn mu ninas viina, maitse mu suus, see kõik ajas mind pööraseks. Ja ma tormasin mitte midagi nägemata lavale ning lõin ühe keekimi, kes niigi hädavaevu oma koera jalgadel püsis pikali ja tõmbasin ta World suure pika pussnoa. Publik vaikis ärevalt, pidades seda ilmselt mingiks etenduse osaks. Jekkimid võtsid uuesti lahingurivi, ent ei osanud midagi teha, sest mul oli müts ikka veel tagurpidi peas. Nad tammusid küsivalt jalalt jalale, tegid kätega maotantsu ja soigusid vaikselt, ikka huiui, ui ui ja siis jälle hui, kui üksjeekima hakkas mulle siiski lähenema. Mispeale ma teda oma kotikesega otse näkku viskasin. Kaugus, kurat. Karjusin tigedalt. Jeeki kriiskas läbilõikavalt ning lendas väikese sule pahvakuga õhku. Ka teise dieeti mid hakkasid mulle ähvardavalt lähenema. Ma teadsin, et nad ei saa mul pead maha võtta, sest mul oli müts tagurpidi peas. Aga oma kotikest olin maailma ja nõnda ei jäänudki mul muud üle, kui lihtsalt nuga peos ettepoole tormata ja karjuda. Õnneks olen ma suurt kasvu ning keekimid olid palju väiksemad. Pealegi olid need sama hämmeldunud kui publiki. Lõin ühele jeekimile noa otse kõhtu ning ta vajus ehmunult kokku, ise sosistades oioi. Teised jeekimid lendasid liiksudes kahte lehte laiali, kui ma noaga vehkisin, neid taga ajasin ja hullunult karjusin. Te neetud, haledad väikesed värdjad, te tahate moodsat teatrit ja publik on teatri osa ja palun, siin on teile publikut ja teatri osa. Publiku seast hakkas kostma pahaseid hääli. Hei, liigese tüdruk, mine vaata, segab etendust. Keegi, kutsuge turvamees. Kuulsin toolide kolinat, ta ju teeb neile liiga. Taipasin, et olen üksi inimeste jeeki, mitte vastu. Pidin põgenema, aga kuhu? Lava oli nii libe ja lige, aga ma koperdasin kuidagi kulisside varju, kus valges rõivastuses poisid mind õudusega vahtisid. Jooksin mingisugusest uksest välja kollakas kapsahaisu lisse koridori ning lihtsalt jooksin, jooksin, kuulsin selja taga hääli, mind otsiti, aeti taga, aga kultuurimaja oli vana käänuline supiline. Viskasin noa maha, kus see samuti sule pahvakuga kadus ning leidsin ennast vanast tolmusest laoruumist, kus kanade pead ja suured mõmmi näod mind kurvalt silmitsesid. Vajusin põlvili ning roomasin laua alla. Lõpuks hääled vaibusid, kõik mattus pimedusse. Maailm käis mu peas ringi ning kiirendas, käed olid verised ja mul oli külm. Ning lõpuks ma suitsetasin. Ma ei tea, kui kaua ma magasin, aga see pidi olema pikalt, sest kui ma ärkasin, oli väljas juba jälle hämar. Kõndisin mööda kultuurimaja koridore ning mingisugused pisikesed loomakesed vudisid minust hämmeldunult mööda. Mul oli kohutavalt paha olla ning ma oksendasin vaikselt ühte prügikasti. Aga ma lubasin endale, et ma tulen tagasi ja koristan ära. Enne pidin aga koju saama, selle vere endalt maha pesema ja pisut jooma. Aga kui ma kultuurimajast välja astusin siis ei olnud kuskil inimesi näha. Liiklusmärgid, autod, tuvid, majad, sildid, erootilised, gaasi, Kuulutus vastasmaja seinal. Kõik oli nii nagu vanasti, kõik oli nii, nagu alati on olnud. Inimeste asemel jooksid ringi mingisugused hamstrid või lemmingut. Pisikesed, mõned jooksid üksi, mõned karjakaupa aga kõigil oli kuskile väga kiire. Keegi ei pannud mind tähele, nad sagisid mu jalge vahelt läbi, ajasid omi asju. Pärast kodus vaatasin entsüklopeediast järele, et peamiselt jagunesid tänaval ringi jooksvad loomad, karihiirt, eks Jaapossumiteks. Mõned neist tulid häbelikult mulle tuppa ja ma andsin neile kapist leiba ja juustu, mida nad tänulikult sõid. Hiljem sõin mina neid. Ühtegi inimest pole ma peale seda õhtut kohanud. Kõikjal on need neetud karihiired, jopossumid. Ma jätan selle kirja kõikjale, kust seda leida võiks. Igale tänavapostile keegi leiab mu veel. Vett enam ei tulnud. Elektrit ei ole, kõik mattub pimedusse ja kõikjal on need hiired. Nad on päris näljased. Ja mul ei ole linnas enam ohutu olla. Ma lähen kuskile maale, kuskile, kus on kaev ja saab juua. Palun, kuigi keegi selle kirja leiab, siis jätke endast märk maha. Ma tulen ehk varsti tagasi. Kuskil pole inimesi, aga mina olen veel alles. Ma tahaks kangesti veel inimese häält kuulda. Otsige mind üles.