Algas see 26. detsembripäev nagu päev ikka igaühele omanäolisena, igale omaste rõõmude askeldustega. Ainult ühele meie kõigi jaoks nimekaimale nimekate seast ei kirgastunud enam päevavalgust tema tavalises säras. Velgistis meeleheitlik võitlus meditsiini ja elu paratamatuse lõpu vahel. Kuni kell 11 40 sai tema eluring täis. Hetkelöögist tuli tantsutaadi elu olevikust saanud minevik. Meeli ahistav telefonikõne paiskas valla valupisarad. Aegamisi hakkas end lahti kerima sisukalt kirjatud mälestuste öö. Veel on kõik nii olevikuline, et ei oskagi öelda, milline muster sellest vöökirjast on eredaim. Kõnekad ja elustamisväärt on kõik. Ärge tormake aeg annab õpetust, ütles ikka vana ise. Andkem kysis veidi aega kogumiseks nii meenutajaile kui kuulajaile. Tehkem seda nii, nagu omal ajal tantsu ta tegi. Kui tal oli vaja hetk enesega kahekesi olla või omi mõtteid koondada, pani ta omaenese käega tehtud magnetofoni Lemandovani orkestrilindi endise pillimehe Yorkis. Trendina hindas ta just seda orkestrit. Kulumiseni kuulas ta neid linte. Toonela saadik tuleb ikka siis, kui me ta tulekuks valmis pole. Ei ole veel keegi suuteline sõnadesse panema Ullo Toomi elutööd. Tantsudele Lady võimekus on legendina saatnud teda ennast läbi pikkade sisukate aastate. Tema elutöömüüri püsivaim kivi on 1953. aastal ilmunud kogumik Eesti rahvatantsud. Siit edasi jätkab tantsumemm Helju Mikkel. Hullud on minu jaoks niisugune isiksus ja niisugune mees, keda ma peaksin tõeliseks Aletegijaks eesti rahvatantsu alal. Sest ennem teda oli ju küll kogutud tantse aga vähe. Ja see töö, mis tema ära tegi, rahvatantsu kogumisel kilda laual ja nendest oma suure aabitsa kokku pani, see on hiiglaslik töö seal vägilase, see on niisama kui juurida kände, teha alet, ehitada maja, külvata põldu, korjata seemned, millest uut põldu külvata. Ullo Toomi, Eesti rahvatantsud on just niisugune suur kogumik ja suurt töö. Ta on kõigepealt aluseks ju üldse eesti rahvatantsu viljelemisele tänapäeval kui meil seda raamatut ei oleks, siis ei oleks meil kusagilt neid tantse võtta. Ei teakski. Nii tõsiselt, mis on eesti rahvatants, kui me nüüd tema töö kaudu seda tema raamatu näol tunneme põiehullud pommitantsudele mõelda ja kõige esimesele seminarile, mida ma üldse vabariigis rahvatantsujuhina kaasa tegin, siis mulle meenub temast üks ääretult tore seik. Tookord ma mäletan, Me õppisime kosja tantsu. Mul oli hall ülikond seljas ja kui tema siis seda voortantsusammud tegi, siis tuletas. Mulle väga meeldib kevadist kuldnoka. Kesk aujärjel käib, sest mina olen maalaps ja isa künni taga põllul küll küll jooksnud tuletas mulle seda kuldnoka meelde nii hoolsalt kui tema oma painutused ja sirutused ja noogutas tegija. Kanna veeremine, vot see, see oli kõige esimene kokkupuude ja ma olin tookord väga noor, juhtma seisin nurgas, vanemad juhid olid hulluga tuttavatele, etasid kättpidi kõiki, rääkisid juttu temaga ja ja ma seisin nurgas vaikselt ja mõtlesin, et kas peaks kunagi tulema see aeg, et Ullo Toomi mind kättpidi teretab. Säält tuli üsna pea, mul on veel sellest kuulnudki, et on uhke tunne, muidugi uhke tunne. Minul on olnud hullud omi väga suureks sõbraks. Nii õpetajana, rahvatantsu alal kui ka isiklikus elus. Ja ma pean ütlema, et ei ole nii. Toredat lähedast inimest, teist mu tutvusringkonnas, kui oli hullu. Ta oskas igast asjast rääkida, mis tahes küsimusega ei olnud, oli see tehnika, oli seal meditsiin või oli see kultuur või ükskõik, mistahes asi? Seda esiteks, ja teiseks oli temaga igal pool väga kindel tunnus. Väga kindel, tuntuks tee olite ju ka see, kes 1970. aasta tantsupeol võtsite temalt üle üldjuhi teatepulga, sest tema teadupoolest oli 65. aasta tantsupeol viimast korda üldjuht. Teie juhitaval peol oli ta juba aujuht. Mida siis memm sai taadiks kaasa selleks peoks ja edaspidiseks. Kõigepealt väga palju konkreetsust. Ullo Toomi oli niisugune mees, kes pani iga tantsu lõplikult paika iga takti paika, iga sammu paika sentimeetri kaupa. Ja teisiti ei oleks mõeldav olnudki neid suuri jooniseid teha. Niisugusel kombel, nagu neid hullu toomi tegi. Ta oli ääretult tugev matemaatik ja oskas kõik kõik kõik asjad hästi täpselt välja arvutada. Minule pole kunagi olnud nii täpselt matemaatikasoont, mul on olnud. Seal on niisugune loominguline ja üldpilt ja aga niisugust täpsust. Ma arvan, et meil ei olegi vabariigis kellelgil teisel praegu ja temalt pärinevad kõik need niisugused täpsused ja, ja korra nõudmised ja ääretu korrektsus igas olukorras igal pool. Ja mis tema juures minu meelest nagu oli veel kõige sinnad, ükskõik kui raske temal ei olnud, ükskõik kuidas tema kohta keegi ei ütlenud või ei toiminud iialgi. Ta ei ütelnud kellegi kohta halba sõna, vaid ta püüdis ikka leida põhjused, miks ta siis juurde siis mingitel põhjustel oli niimoodi sunnitud tegema ja niimoodi ütlema ja niimoodi ennast väljendama ja mõistvalt kedagi hukka, vaid püüdis alati kõiki mõista. Ma pean ütlema, et olen Kauludumisest sarjata saanud küll. Ma olen selle läbi mõelnud ja leidnud, et tal oli ikkagi õigust, see oli kogu aeg edasi Viilsest hull. No niisuguseks motoks oli, et juht peab alati olema oma ajast ees ja Pole, selle tõttu oligi teda nagu raske paljudel mõista, sest kõik ei saanud aru sellest tema taotlusest selt juht ei saa olla samal tasemel kujul momendi aeg. Jaja nõudmised, vaid juht peab olema ees, selles tegema kõiki ettepoole ja sellepärast tema nõudmisedki ja, ja see niisugune järskus, temal oli ainukene tähtis see, et kõik, mis tehakse, saab hästi tehtud, korrektselt tehtud. Et sellest jääb mällu ja südamesse midagi hella, head ja niisugust, mis kestab ajast aega. Igihalja Tammena seisab tantsutaat meie kultuuriloos. Iga leht sellel puul on kõnekas fakt selle mehe suurest töövõimest, aususest ja lihtsusest. Tänases saates jagavad oma hetkemõtteid tantsu taadis tema kõige lähemad kolleegid ja õpilased. Arvukast õpilaskonnast on ainult kaks jõudnud välja oma kõrge tiitlini, mida vana ise kandis Eesti NSV rahvakunstniku au nimetuseni. Alfred Raadik ja teie ilma Adamson naasta tagasi Tallinna raekojas. Kui pühitseti tantsutaadi kaheksakümnendat sünnipäeva siis teie ilma Adamson, ütlesite taati õnnitledes, et töövalik on nii nagu abikaasa valikki. Kui oled truu, siis ole lõpuni. Ütlesite tol korral seal raekojas ka, et jääte truuks oma õpetajale Ullo Toomile ja seda te olete alati rõhutanud. Tänu tema oli ju see, kes tantsu tõesti muutis kunstiks ja ma olin varem nii palju tantsinud, kuid säde, mis minus oli peidus, kahjuks ei olnud keegi suutnud nii lõkkele puhuda, kui seda Hullo suutis. Ja egama mõelnud tema juures tantsides, et see erialaks saada, kuigi ma tasapisi hakkasin mõtlema, et kui õige hakkaks ka proovima tema korrektsusest on palju juttu olnud ja ma ei teagi teist niisugust vabariigis, kes niisugust aukartust äratav, sest tõesti ka tunni läbi viimistel riietus ja tema olek oli ja kõik sõnad olid nii läbimõeldud soli ääretult korrektne ja ääretult täpne. Ja, ja ka siis, kui ta tundi läbi viis, siis astus rühma keskele keset saali ja tal oli niisugune omapärane poos, pani käed põlvedele, kallutas keha ette ja siis me nägime tema kõrgete kulmude alt alati lähemat pilku, kuidas ta jälgis iga tantsusammu, igat jalatõstet, kas on täpselt teisega kõrval tantsijaga ühel kõrgusel, sest ma pean ütlema, et tookordne silm oli temal liikumise harmoonias, pannes ta lausa millimeetrilise täpsusega, suutis kõik ära mõõta ja viimistleda, mistõttu tol korral ka tema kollektiivid nii silmatorkavad olid. Ta teadis, mida ta meilt tahab. Ta oli väga konkreetne oma nõudmistes. Ta ei sallinud iialgi tunni distsipliini rikkujaid. Kui keegi seda väga rängalt tegi, siis ta talus seda tunnist lahv, kui ta tema suure inimlikkuse tõendiks uks oli alati kahele poole lahti, sest kui inimene oma veast aru sai. Hullo isalikud sõnad alati lõppesid sellega, et ta võis tundi edasi jätkata ja selles kollektiivis edasi olla. See tõstis ääretut, ääretut, austust ja lugupidamist tema vastu. Kuidas tema tundi alustas, see oli niivõrd kindlasõnaline, et tal ei pruukinudki alati öelda noored valvel, kui me juba seda kõik seisime. Ullo Toomi nimega seostuvad mitte ainult omaaegsed Eesti riikliku filharmoonia kaks tegutsenud rahvatantsurühma. Tema nimi on jäänud Eesti riikliku koreograafiakooli annaalidesse, sest seal ta õpetas oma kümmekond aastat tulevastele Paleriilidele eesti rahvatantsu. Suur teine on, ta oli meie kutseharidussüsteemi ees eest tema oli vist ka see mees, kes mitte ainult siia omaaegsesse tööjõureservide klubisse ei loonud rahvatantsurühma vaid siit läksid edasi niidid ka kutsekoolidesse. Ja kuna tema poole pöörduti palvega ja kunagi ta ei öelnud sellest ja ta suunas sinna oma õpilasi, eks minagi olen üks nendest, kes siis siin kutsehariduse süsteemis esimese rühmana hakkas tegutsema praeguses kümnendas koolis, aga tolleaegses esimeses ehituskoolis ja siis möödusid aastad, kus 60.-te aastate alguses ligi 60, kui sulle hakkas juba mõtlema pensionile minekule ja kus ta töötas meil 10 aastat 50.-st aastast alates kutsehariduses ajal oli see rühm siiski vabariigi esiridades. Meil oli väga palju üleliidulisi ülevaatusi. Tolleaegse töö reservide liinis, kus alati rühm tuli au hinnalistele kohtadele. Meenub praegu veel üks niisugune moment, kui me olime Moskvas 54. aastal aega Moskvas just kutsehariduse rühmaga, kui oli tolleaegse põllumajandusnäituse avamine, avaüritused, kus olid siis üle liidu kõik tantsurühmad koos igast liiduvabariigist ja meil olid väga rasked päevad, seal proovid olid hästi palavat, haavad olid, proovid olid hommikust õhtuni olla oma nõudmistes ja oma taotlustes, et meie pisike Eesti kollektiiv pääseks mõjule teiste liidutantsurühmade seas. Ta tegi kõik selleks, et see kollektiiv oleks tehniliselt väga kõrgel tasemel. Ühes koolis me elasime. Kell seitse pidime olema kõik kooliõue peal võrkpalliplatsil rivis et teha hommikvõimlemist. Võimlemisharjutused olid niisuguselt ja nii ergutavad, mis andsid meile terveks päevaks energiat ja jõudu, et vastu pidada nendele rasketele proovidele, mis toimusid näituseväljakul. Ja mul on isegi meeles see moment kus noh, ikkagi suure väsimusega me nagu lohistasin, kui järgi ja, ja hiilisime Tuljakut tantsides ja kus ta meid pani 10 korda Tuljakut läbi tantsima, sellega ta saavutas selle tohutu täpsuse ja keegi ei julenud Kiiennast enam lõdvaks lõdvaks lasta. Kuna ta samal ajal paralleelselt töötas ka riikliku filharmoonia rühmaga siis ta läks nagu põhikohaga filharmooniasse üle ja andis selle teatepulga kutsehariduses nagu minule sellest rühmast siis ongi kasvanud välja tänane sõprus, nii et ma ütleksin, et meie vanameister on sõpruse tantsukangasse põiminud lausa kullaga lõimelõngad ja jätnud väga kirevad värvid meie tantsuansambli tantsukangasse. Tantsutaadi astumistes oli igal sammul oma kindel koht. Käibetõde julge pealehakkamine on pool võitu oli tema jaoks poolik tõde. Kulla tooni läks alati välja kindla võidu peale. Oli aeg, mil ta pidi esimesena oma rühmaga õigustama eesti rahvatantsu, lavalisust ja mõistetavust ka vennasrahvast täis meenutavad tantsutaadi parem käsi omaaegse filharmoonia rahvatantsurühma tantsijad rahvakunstnik Alfred Raadik ja Niina Raadik. Jah, see oli 50. aastal, kui toimus esimene kirjanduse ja kunsti dekaad Moskvas. Ettevalmistused algasid väga pingeliselt. Iga päev tegime proovi. Meie proovi külastas ka esmakordselt Helmi Tohvelmani. Kava sai väga ja väga põhjalikult, meil läbi tantsitud komisjonid vaatasid üle ja sõitsingi Moskva. Moskvas oli meil väga pingerikas. Me andsime seal väga väga palju kontserte. Peakontsert oli suures teatris. Hästi läks meil see kontsert. Ja meie tore Hiiu valts läks kordamisele ka proovid, kui mujal ei saanud Sisodelli vestibüülis. Tore oli ka kontsert keskkomitee töötajatele. Pravda kruvis, kus muuseas Me mängisime Pravda korvpallivõistkonnaga ja nii tore, kui seda tagantjärgi mõelda on, jäi sõbralikult viiki. See oli juba see aeg, kus Ullo Toomi kirjutas oma elutöölehekülgedele väga palju uus loomingulisi tantse. Ja teie kui tema tolleaegsed lapsed olite vist siis ka need, kes tema tantsud sisse tantsisid, meie peal tema need oma mõtted kõik realiseeris, väga palju oli tal huvitavaid mõtteid, aga, aga tavaliselt on niimoodi, et tuleb need mõtted ikka tantsu sisse seada ja nii tema proovis meie peal siis Roosi tantsu tuisulist uut labajalga, need oleme me kõik nagu temaga koos siis valmis seadnud. Ja teie tantsisite tema tantsud ka filmilindile eesti kunstilistesse filmidesse koordis ja kui saabub õhtu peale kirjanduse kunsti dekaad. Me sõitsime kohe peatselt Leningradi kus siis toimus filmi valgus, ordis. Filmimine ja seal meie siis tantsisime kolhoosi tantsu sealt õieti nagu see kolhoosi tantsuteema, siis nagu algas, ja hiljem siis tuli sellest juba päris kolhoositants välja. Hiljem päevases töös olete te seda tantsu õpetanud oma õpilastele ja ma mäletan, et omaaegses Tallinna vineeri ja mööblivabriku klubi rahvatantsurühmas õpetaja raadikte õpetasite seda tantsu kõikidele omarühmadele. Vineerimööblikombinaadi rahvatantsurühmaga me viisime selle kolhoositantsu ka Moskvasse. Ja see läks väga ja väga suure, suure eduga. See on üldse nii suure avaruse tants, see kolhoositants on ka olnud meil tantsupeol. Niit. Tavapärane vabariik on tantsinud, minu õpilased on kõik seda tundnud. 1963. aastal, kui toimus esimene vabariiklik rahvatantsupidu oli Ullo Toomi selle peo mõtte algataja ja üldjuht. Aga teie, Alfred Raadik, olite ju tema kõrval kogu aeg assistendina, hiljem võtsite te üle temalt ühe üldjuhi teatepulga olles koolinoorte rahvatantsu peo üldjuhiks ja nüüd juba aujuhiks. Ja ma mäletan, et 63. aasta tantsupidu ette valmistades oli teil väga palju tööd nende jooniste läbivaatamisega, jooniste läbitöötamisega ja, ja te olite kogu aeg Ullo Toomi kõrval. Ja natukene varem peaks nad alustama. Meie esimene suurem tantsupidu toimus 1950. Ja ma arvan, see just niisugune suur pöördemoment toimus 1000 905. aastal. Esmakordselt toomi viis meie tantsuringjoonelt suurte joonistele. Seal tema lavastas kaks tantsu juba üle väljaku. Need olid soige. Vasand Kalamees. Aga tol ajal oli siis meil ei olnud veel jooniseid ja siis ta käis nimetoomili mikrofonis, mina all väljakul. Jooksünnide tahk oli soe. Edasi läks TÖÖ. Tomi mõtetel läksid ka tema õpilastele ja nüüd on juba kõik üle väljaku joonised. Mis puutub esimesse kooli juurde? Siis Tommy oli mul ikkagi see Niuke kõrgpunkt. Iga ronisid tema juure ja küsisid nõu. Tore on see, et oli niisugune tore õpetaja sul ja muidugi ta jääb ka toredaks õpetajaks. Ma tahaks lisada, et ma olen väga õnnelik, et ma sain Ullo Toomi juures õppida ja et ma olen võimeline Gabraega kõike seda, mis ta minule on õpetanud oma õpilastele, õpetada, kas nendel laste tantsupidudel, kus teie, Niina Raadik olete olnud mudilasrühmade üldjuht, on teil tulnud väljakule laiali laotada ka mõnda Ullo Toomi lastele kirjutatud rahvatantsu? On küll meistrimehed ja terekest kah. Ja ma pean, ütleme, niiet toome oli üldse see, kes tegi nagu ettepaneku, et lastega nagu alustada tööd ja, ja, ja võta see juhtimine oma peale, nii et tema on ka see, kes mind naguniimoodi on innustanud. No mina Tomi tantsudest ja mis esmakordselt suure väljaku näitena kosjataks. Ja spetsiaalseta koolinoortele tegi poistele härjatantsu. Kas on teil tulnud omaaegsete rahvakunstiõhtutel ka ise väljakul tantsijana, Toomi korraldusi täita? Ja oli küll 1000 955. aastal. Tomid tõi väljakule ainult kolm paari. See oli Helmi Tohvelmani kolme paari vaiks. Mõte oli temal väga õige, et kogu aja näeme suurt massi, järsku on üks pisikene punkt ainult keskel, tantsib, rahvale oli see meeldis, siis olime ka jah, tema temaga koos ja vahepeal siis pidin ka väljakul tantsima. Mida teie temas kui inimeses kõige rohkem hindasid? Tema suurt täpsust, seda oskust süstida inimesse kõige suurema kunstirahvakunstirahvatantsu tegema. Värvi küllastes pärlitest lükitud geena pärinevad tantsutaati meie rahvatantsu suurpeod millede hiilgusest ja särast räägitakse legende tuhandete kilomeetrite tagagi. Tänaste pidude üldjuht Heino Aassalu. Meil on niisugune kummaline publik, ütleksin, ma võib ju väga hea tantsuansambel esineda laval. Aga see on niisugune avalik saladus, et siiski tohutult raske on saada publikut saali. See on suur tegemine, aga tarvitseb ainult välja kuulutada või saada teada, et on tulemas vabariiklik suur pidu kui läheb lahti niisugune möll ja märul, et omale kindlustada võimalus seda jälgida. Nende pidude kaudu siis tegelikult ongi meie rahvatants jõudnud nii kaugele, kui ta praegu on jõudnud, see tähendab, et selle kunstiliigi autoriteet on määratult kasvanud viimase 30 aasta jooksul ja seda arvestatakse ikkagi kuivõrdväärset kunsti kõigi teiste žanrite kõrval. Ja see on muidugi just eelkõige Ullo Toomi teene. Ullo Toomi oli see, kes esimest korda Eesti rahvatantsu tantsumurul tõi Ringjoonelt ära. Sirgjoonele ja esimeste pidude mustrid olid võib-olla lihtsad, aga siiski ka juba huvitavad ja ilusad silmale vaadata. Tänaste pidude mustrid on juba sellised, et lepanevad pealtvaatajad. Täna ja siin on ka muidugi temal julgus kogum niisuguse reaalsuse nõudmise juures jõudis ta ometi välja nii toredate lahenduse, nagu seda on mees, mida on korduvalt pidudel tehtud just tema lavastuses. Samuti kuulus preesi tants. See on üldse mõtte poolest väga hästi välja mõeldud. Nii et tal oli ka selles suhtes silma et leida meie rahvatantsuvarast just neid tantse kavasse, mida annab niimoodi suurelt lahendada. Ja, ja tema on eeskuju, tema õhutus ongi nooremat lavastajate rahvast kaasa kiskunud ja nii-öelda pead tööle pannud. Tore on see, et selle mitte nii-öelda välja ütleks, oli õige mees õiges kohas ja õigel ajal ja see 47. aastal üritus õnnestus. Temal olid muidugi omad eelkäijad ka olnud ja õnneks oli Ullo Toomi olnud asjaosaline ka nendel eelnevatel üritustel sellelaadilist, nagu oli see meie esimene rahvakunstiõhtu, mis pani siis praegu aluse selle sellele tänasele nii levinud ja populaarsele traditsioonile. See oli niisugune tore esmaüritus ja siit sai see kõik alguse ja ta tal oli silma ja tal oli oskust näha, mismoodi seda pidu teha. Ühelt poolt, aga teiselt poolt hakkasid siin kaasa mängima ka tema kui sündinud juhi omadused. Meil ei räägita väga palju sellest. Juht olles peavad seal olema mingid erilised omadused, aga ometi on niisugune asi olemas, on olemas mingi eriline aura või fluidum või kiirgus või ükskõik, kuidas me seda nimetame. See on olemas ja, ja kui see on juhiga kaasas, siis on juht võidumees ja näete Ullo Toomile, see oli tema oli see mees, kes tõusis juhi pulti ja allutas lihtsalt massid oma tahtele. Ja selle tõttu saigi siis niisugune liikumine võimalikuks, sest ega ta kuskile õppinud seda ei olnud ja see oli lihtsalt tema intuitsioon mis, mis nagu tabas seda õiget närvi, et asi hakkas liikuma ja kui ta juba liikuma hakkas, mul on suur õnn, on seda jälgida nii-öelda algusest peale. Esimesed kaks pidumanin, tõsi küll, 147. aastal, siis dünamo staadionil ja 50. aastal lauluväljakul, aga edasi läks meil töö juba täiesti rööbiti. Ma sain meistrit jälgida lausa kohe töö juures. Ja imetlusväärne oli tema juures just see, et ta pidevalt arenes. Edasi ta pidevalt võttis omaks uusi ideid ja oskas neid ellu viia. Ta oli muidugi väga realistlik. Tema niisuguse blufi peale kunagi ei läinud, temale tuli kõik ära põhjendada ja ta pidi olema iseendale kõik varem selgeks teinud. Ta pidi olema reaalselt kindel, et see asi on teostatav. Ta ei armastanud eksperimenteerida väljakul ja selle tõttu läksid tema taotlused enamasti alati täide. Ja nii pidupeolt läks asi keerulisemaks mitmekihilise maks. Ja jõudis nüüd sinna välja, kus me tänapäeval oleme. Sellepärast et tänane rahvatantsupidu, ütleme kasvõi see järgnev, mida me praegu plaanitseme ja mille loomisest tema ka võttis aktiivselt osa küll peakomisjoni liikmena, küll tantsunõukogu esimehena, aga küll ka kui lihtsalt sõbrana, kolleegina, kelle juurde sa võisid minna Mõtteid rääkida, temaga aru ja nõu pidada. Nii et täiesti võime öelda seda, et ka järgmine pidu seal tema tehtud ka. Ei ole lihtne hoida üle veerand sajandi koos paarikümmet eri iseloomuga erinevate elukutsetega inimest. Vana suutis seda viimase päevani. Ta tegi seda kõike imelihtsalt isalikult, hellalt ja rangelt. Meenutavad teda tema viimased õpilased filharmoonia päevilt una Vetner ja Ulvi luht. Ullo Toomi mälestusteraamatus käib päris mitmel korral läbi, et vana oli väga range, kas rangus oli ainult tundides või kandusega tundidest välja? Ja eks ta ikka oli seotud rihmaga, jälgige rühma tunniga tema tulek, hoiak, rühmatundi, see oli juba seni moment, mis kõiki distsiplineeris ja, ja määras töömeeleolu tunniks. See oli väga filigraanne ja peen töö ja seda võis saavutada ainult suure nõudlikkusega. Sest tunnetas seda vastutust Eesti rahvakunsti ees meie Eesti kultuurielu ees, mida filharmoonia tolleaegsetele rühmadel, esindusrühmana tuli täita. Sest need olid ikka väga suured, väga vastutusrikkad, esinemised mitte ainult koduvabariigis, kus tuli väga tihti esineda koos professionaalse koori kollektiiviga, riikliku akadeemilise meeskooriga. Aga tol perioodi alguse saanud Eesti kultuuripäevad teiste liiduvabariikides, samuti esimesed tuleristsed ansamblile olid suure teatri laval Eesti kirjelduse kultuuripäevade aegu, samuti VII ülejäänu noorsoofestival esimesed kongresside palees. Eks need määrasid ära ka selle nõudmise mõõdupuu, millest tema oma töö ja nõudmised ka määras. Ja muidugi ei olnud Arvo juhtumeid, kus tuli tüdrukutega pisaraid valada ja ma ei tea, kas sina Huldiga oma silmi kuivatasid kunagi küsinud nii täreldi. No mina olen näiteks kaks korda Tomi käes nutnud ja muidugi leian, et kõik mida tema tegi ja ütles, et see oli alati väga õiglane, tihtipeale juhid eksivad, aga tema küll minu meelest kunagi ei eksinud, käratas ja põrutas küll, aga see oli kõik asja ette. Rahvatantsu hakkasin ma armastama just tänu Toomile sest enne seda keskkooli ajal oli mind võlunud ikka põhiliselt karaktertantsija, sellised ballastamad tantsud. Aga kui kuulutati välja filharmoonias konkurss, kuhu ilmus 130 tütarlast ja sealt olite 14 välja juba see konkurss, äratus sellist aukartust Toomi vastu. Esimest korda ma muidugi nägin üldse Ullo Toomit seal žüriis 56. aastal. No ja edasi oli vaja ju kõik see rühm ühte sulatada. Ta ütles väga toredasti, et ei tohi olla ühtegi head tantsijat. Peab olema hea rühm, sulasime ka väga kokku. Nii kokku, et me oleme neid 27 aastat olnud ikka rühmaga alati koos. Kui Tomi läks pensionile, siis me hakkasime ta juures sünnipäevadel käima alati. Ja huvitav, et tal on olnud niisugust annet hoida inimesi endal lähedal. Vähe sellest, et ta oli range tantsujuht. Ta oli tore inimene, ta oli alati sõbralik, väga lähedane. Alati oli tal ikka midagi head ütelda, midagi lohutavat ütelda. Kuigi ta oli range meiega treeningutel peale pensionile minekut, kui me oleme ta juures alati käinud pole veel kuulnud ühtegi kurja sõna tema käest. JAH, 14. september, see oli siis Ullo Toomi sünnipäev oli oodatud päevaks ja mitte mitte ainult meile ansambli liikmetele vaid see oli oodatud sündmuseks ka nende peres, millal nüüd noored tulevad, siis on jälle tore koos olla, meenutada neid toredaid, meie noorusaastatel läbi elatud tantsuelamusi, kontsertreise esinemisi. Ja need olid tõesti väga meeldivad ühised õhtud kus siis pidulaua taga lauldi palju meil aastate jooksul kuule selle oma kindel repertuaar, mida me laulsime juba siis kontserdireisidel ja need laulud, Me oleme kaasa viinud nüüd kõikidele meile ühistele kohtumistele. Ja muidugi on hullu alati see olnud eest laule osas ja, ja väga tore, et toodate seda kohtumist on alati lisanud midagi uut. Kas mõnda uut uut rahvapärimusliku jutu, mida tal on vahepeal meelde tulnud või mõnda uut laulu, aga muidugi alati oma raudvara, mida me oleme laulnud. Mulle tuleb meelde just see meie viimane sünnipäev, kui ta sai 81 aastaseks nüüd septembris. Ja ma täiesti imestasin, et ikka nii nagu alati, kui me viis tundi seal laulsime ja jutustasime igasuguseid toredaid asju. Tema istus meil lauas ja jälle tulid muidugi uued lood tema poolt ja uued laulud. Et lihtsalt see oli minu meelest fantastiline, kuidas temal seda elurõõmu jätkus ja ja ta ei tahtnud ka kunagi, et keegi kuskil nukrutseks ja muret tunneks. Aga selline elurõõm, rühikus, nooruslikus ja kalandsus, see oli tal ju viimase tunnini, seda ei saagi üldse Ullo toomist lähtudes. Mida ja kuidas ta seisis oma kaheksakümneaastasel juubelil, lihtsalt kadestamisväärne on vaadata seda mainisidki, nii mõned inimesed ära seal. Kooskäimised meil rühmaga just tema sünnipäeval saavad ka edaspidi toimuma. Muidugi, võib-olla need laulud ei ole enam nii lõbusad, et võib-olla natuke kordemini laulame, aga, aga siiski me laulame selleks, et, et teda meenutada, et tema vaimsus elaks meie keskel muidugi kokkusaamise kohad, meil ei jää enam oru tänavale alla nurgale, Vaideks seisab olema metsakalmistul. Kuid eks me edasi läheme jälle oru tänavale, sest et eks vilja teeb ikka meile neid maitsvaid kooke ja ja tahaks, et viljal jätkuks tugevat tervist hulgaks ajaks veel selle jaoks. Kuulda oli kübeke, mis meenus suure mehe elust. Palju, palju on veel rääkida. Jätame selle kõik ajarattatäiteks, sest veel on valu suurem kui rõõm olnust. Kuid just see rõõm peab jääma. Seda on hädasti vaja. Me kõik vajame mõtet oma elule. Meil on, mida meenutada, mis soojendab südant ja kisub naerugi valla. Meil on oma tantsutaat, kelle elutöö seisab sirge Tammena Me selja taga. Ja me võime sellele alati julgelt toetuda. Meil meie kultuuril on kaks kindlalt ühtekuuluvat püsivääärt, Dust, rahvatants ja Ullo Toomi.