Koori hakkasime hüüdma kaama kraavihallide mees kooriks. Meid ühendas labidas ja laul. Koori esialgne isikuline koosseis Arvi kõrvitsa poolt. Kirjapanduna on mul veel alles kunstnik, kes laulsid kooris itaalia pelganto lõikega bariton Aleksander Kaasik jao poelisem Valterio Eesti. Passi laulis tulevane Tallinna peaarhitekt Voldemar tippel. Kaasa tegid tulevase TRÜ õppejõud Leo Tiik ja Valdek Ritz laid. Teist tenorit laulis tulevane kultuuriminister Albert laus baritoni filharmoonia direktor Rait Ivalo ja nõnda edasi. Meenub rõõmus päev, mil köögitööline Hugo Lepnurm leidis söökla katuseräästa alt imelikku kasti ja selle sees punasest puust kiviaegse klaveri millega polnud esialgu midagi peale hakata, sest puudusid keeled. Peatselt leiti kusagilt paari oktaavi ulatuses mingit traati. Tänu lepp nurmele olime varsti klaveriomanikud. Koori harjutused toimusid õhtu pooliti muldonnis. Vähestest säilinud paberitest loenet õppimisel olid Mart Saare leelo rahvalikke laule eideratas Aleksander Läte kuldrannake Eesti rahvalaul pulma luist Hugo Lepnurme seades gruusia rahvalaul suuliku Eevald haava Humal, Riho Pätsi poiste laul ja Jaan läheb jaanitulele ning eesti rahvalaul vokiratas Eduard Oja seades. Hiljem ei puudunud isegi tuljak, mis polnud algajale meeskoorile sugugi hõlbus laulda. Ei puudunud meil vokaalsolistid bki. Üllatusena võiks teile tunduda, et laulusolistina esines ka Boris Kõrver saatis ennast ise kitarril. Te arvate, et mis see sõjaväe velskri hääl siis ära ei ole? Meie jaoks oli see mahe Emaguuse vaikne kuisu. Instrumentalistidest paistis silma meisterlik balalaikavirtuoos Vladimir leek. Klaveril võisid esineda Hugo Lepnurme, Harri Kõrvits, Boris Kõrver viiulil, Karl Viluoja. Varuks oli veel mitu akordionimängijat, lehepilli, parmupilli ja suupillimehi vilistajaid. Stepp, tantsijaid, akropaate. Ühel detsembri õhtul esines viiuldaja maletaja Richard Pruul. Tuli hakata ehitama talvekortereid, võeti maha tükk männimetsa ja liivasesse pinda, kaevati zemljankades Muldonnides süvendid. Umbes kolme nädala pärast võiski kogu meeskond kolida ajutistes telkides kindlamatesse ulualustesse. Zemljanka pikkus võis olla 60 70 meetrit. Kaks paralleelset käiku peatänavat ulatusid otsast otsani mõlemal pool Avee, nüüd paiknesid kahekordsed magamissionaarid. Iga ON mahutas mitusada meest. Esialgu korraldasime Muldonnides nõndanimetatud avalikke raadioõhtuid. Üxonni narridest kohandati esinemiseks ees riideks tavaline tekk. Nikrofoniks labidavarre otsa riputatud silmapesukausi suurune plekist söögikandik. Saatejaama helisignaaliks kõlas kitarril korduvlaulu motiiv kaugel kaugel, kus on minu kodu. Raadiosaated pidid ulatuma tingimata tuhandete kilomeetrite taha Läänemere rannikule. Seda tagas 1200 meheline saatejaama võimsus, mida mitmekordistas järjest tugevnev igatsus kauge kodu ja omaste järele. Esimene neist õhtutest on eriti tugevasti mällu sööbinud. See toimus oktoobris 1941. Väljas võis veel üleriieteta liikuda. Halvasti valgustatud söögiruum oli tunkedes habemik puupüsti täis. Nende silmade hõõrusid heledamalt, kui saalilambid seinte äärde kombineeriti söögilaudadest, rõdud. Saal oli täiesti välja müüdud jutumärkides kuulajaile, kes polnud kopikatki maksnud. Kui kutsusin pärast kava esitamist kõiki üles ühislauluks ja see mehiselt ja võimsalt korda läks, Kungla rahvas, süda tuksub, hakkame mehed minema. Siis tundsin, et olin sõja päevil juhtunud tõesti õigesse kohta. Pean seda õhtut oma elu edukaimaks esinemiseks. Vahest oli see lühike elulõik minu enda elu jaoks sisuliselt kõige kaalukam karrastava. Ma ei arva sugugi, et kaama kraavihallide meeskoor oleks minut asutamata jäänud. Küllap oleksid seda teinud teised. Küsitav oleks aga see, kas mu mõte hiljem oleks siis nii jonnakalt kiskunud tulevase riikliku meeskoori asutamise poole. On soe tunne kui kunagi hiljem on tänaval mõni sõlminud, peatanud, kas mäletad kaama kraavihalle? Miks ei mäleta? Naljad? Mäletan ikka kõiki nimepidi, enam mitte. Aga toredaid poisse ja laulu küll. Teid moderet on Eestimaa pojad kellel kulmud kuumavad töös, kellel südamed, rindade soojad, selginud sihid silmade ees, igavest kaob, põline põud, ilmub Isamaal, teie jõud, astuge ette. Eid moderretan, kes teie õigust lahti sõlminud valede vööst keset kohkudes kurjalõikus näinud, sigivad kurjast tööst. Tagan ära valede vaim. Sirgu ja siidine tõetaim. Juhata jõudu. Mehisel meelel asuta koda priiusel pühenenud eestlaste muld. Muljusa muudasse, Tiige tauda kõrgele tõuse ja vaimu kuld. Kohage lehed koduma, puus, vana vägevus eestlaste suus elus särka.