Lanimas taas välja järgmisel õhtul, kui Roslin end esiku peegli ees jumestas. Tal oli vaba õhtu ning tal oli plaanis Tel Avivi sõita ja sõbrannadega kokku saada. Safta vaatas telerist ühte Egiptuse filmi ja asendusabiline oli juba teel. There saab ta kummardus ja suudles vanaema mõlemale põsele. Tulid mind vaatama või oma sõpra, küsis Softa pilku ekraanilt tõstmata. Mõlemat vastas-il on. Noh, teda pole kodus. Ilane hammustas huulde, vaatas aknast välja, uuris oma mobiili, haaras siis tooli ja istus Softa kõrvale vana teleri ette. Rosalini poole kiigates, päris ta. Kas tead, millal ta koju jõuab? Ei, vastas Rosalinialine aasta õhetama. Vabandust, lihtsalt, et sina näed teda vist rohkem kui kõik teised. Kõhkles togistossuninaga põrandalauda. Ma tahtsin küsida, kas, kas tal on sinu meelest peas kõik korras. Rosalin kortsutab kulmuMismõttes. Ma olen tema pärast mures. Ma ei tea, kas sa tead, aga sõjaväes teenides nägi Janiv pealt, kuidas pool ta väeosast surma sai. Liibanonis. Roseline ei olnud kindel, miks seda talle räägib. Ta tundis kergendust, kui saab, ta hõikas ja palusanud pesuruumi aidata. Roslin kohtus sõbrannadega Philipiinlastele klubis vana bussijaama lähedal Tel Avivi vananevas igerikuks manduvas osas, mille sisserändajatest töölised olid juba enda valdusse haaranud. Odav poodidest rahvusvaheliste kõnede telefoniautomaatidest, restoranidest ja tänava kaubitsejatest kihavail tänavail levis külluslik bukett aroome, mis harilikult omavahel kokku ei käi. Kookoskaneel ja nelk suitsukala, värske ingver ja röstitud rohelised kohvioad, vardas grillitud lihapalad imale võitu, vesipiibusuits. Tänavaäärsetes kohvikutes võtsid mehed telerites lõugavate märulifilmide taustal napsi ja lipsasid kõrvaltänavate kohvikute tualettruumide kaudu punaste eesriietega massaažisalongides. Kusjuures olin alles Tel Avivis elas, käisite siin tihti. Iga kord, kui immigratsioon mõni politsei selles piirkonnas reidi korraldas, jäi pidutsemine soiku. Kõik võitsid rivi ning otsisid passi ja viisa välja. Roslin oli näinud, kuidas illegaalselt tööle võetuid, kelle hulka praegu temagi kuulus. Saadeti furgoon autodesse, kust ei olnud enam tagasiteed. Kord oleksite tage äärepealt kinni püütud. Klubi omanik viis nad siis kööki ja keeras tagaukse lukust lahti. Rosaliin ja ta sõbrad jooksid välja ning hajusid kiiresti laiali. Ta oli õppinud valvsam olema. Tema parim sõbranna beat risk kuulus nende õnnelike hulka, kellele anti mõne aasta eest alaline viisa. Tema Iisraelis sündinud lapsed rääkisid heebrea keelt ilma vähimagi aktsendita ega osanud tagalogi keelt peaaegu üldse. Roslin mõtles omaenda tütre peale ja soovis, et asjalood oleksid teisiti. Ta kujutas ette, kuidas nad lähevad kahekesi muulile jalutama ja limpsivad dist elavad sooja vee ja elektriliste majapidamismasinatega korteris. Kuidas tütar sõidab jalgrattaga pärast kooli huviringidesse ja käib linnaujulas ujumiskursustel. Ta märkaski sõbrannasid, kes istusid klubis laua ääres Peterist, suitsetas oma mentooli sigarette tšemmarehitses käsipeegli ees juukseid kohevamaks. Hiljuti laskis ta püsilokid teha ja juuksed punaseks värvida. Hiljem tõstis käe, viipas talle videole Nende sõpruskonna uusim lisand ta Iisraelis, uustulnuk, alles legaalselt tööl ja noor kodumaal polnud tal meestega lapsi. Ema töötas nagu Rosalindi illegaalselt, hoidis Tel Avivi põhjaosas ühe rikka perekonna lapsi. Üheks õhtuks pääsesid nad koristusvahenditest virisevatest, lastest, nende abist, sõltuvatest, täiskasvanutest. Lõigend. Lille panid selga Allemgi tänavalt ostetud uhked rõivad ning levitasid parfüümi ja juukselaki lõhna. Korraga tuleb, küsis Rose linn, kui oli sõbrannasid teretanud, kallistanud, suudelnud. Kõik vaatasid korraks tema poole, siis kärmesti üksteisele otsa ja langetasid siis pilgu. Sa polegi veel kuulnud, nentis Chema. Mida Ta on läinud, saadeti eelmine nädal maalt välja. Laura Roslin kattis suu käega. Tiia läheb ka minema, teatas tema. Ütleb, et ei jaksa enam niimoodi edasi elada, et peab pidevalt muretsema. Asi läheb hulluks, ütles Vivian. Nüüd korraldatakse juba turgudel ja bussijaamades ka täitsa suvalisel ajal reide. Tema ohkas. Naised asetasid käekoti mobiili või huulepulgaga. Petris viipas kelnerile. Nende lauale lähenes punt Phili piinlasi. Mõnda neist meestest nad tundsid ja teemavahetus oli igati teretulnud. Bussiga Rush Jimny tagasi sõites istus Rosaline mõttesse süüvinud avatud akna all. Tuul hellitas juukseid paikades siidpehmelt, nägu kilekott bussi põrandal, laperdase võdises. Ta oli klubist vara ära tulnud, olgugi et sõbrannad protesteerisid. Terve õhtu oli ta tõrjunud ühe Antonia nimelise mehe lähenemiskatseid, kes muudkui püüdis teda tantsupõrandale vedada. Resolin polnud flirdilainel. Mõtetes oli talle vaid ja nii see, mida ilane tema kohta rääkis. Ja Laura. Üks esimesi inimesi, kellega Roslin Iisraelis sõbraks sai. Enne seda, kui Rosa linnuklubist ära tuli, tegi ettepaneku, et järgmisel korral võiks kokku saada kusagil mujal. Võib-olla tema juures kodus mitte kusagil pole enam turvaline, ütles ta. Uus valitsus on sellega, seal on väljas, et kõik illegaalid kinni püüda ja välja saata ebaseaduslike töölison nüüd lihtsalt nii palju. Rosaling hingas õhtu õhku tuttavat ja healõhnalist ning mõtte äraminekust tegi peaaegu samamoodi haiget nagu tookord, kui ta Filipiinidelt lahkus. Ta ei osanud määratleda, millal Iisrael oli hakanud veidi kodusem tunduma, millal ta hakkas aastaaegadest sotti saama või tänaval pealtkuuldud vestluskatkendid polnud enam tähendusetu sõnamulin. Ometi on ta ikka veel võõras ja jääb selleks tõenäoliselt alatiseks. Mõnikord sulandusid Iisraeli Filipiinid kokku ja said üheks betooni tolmu lõhna augustikuus. Päikeseloojangut saatev oranzi, valguse tulv, vanade kopitanud majade muskuse hõng, köögiviljaturu mädaküpsuse lehk. Mõnel õhtul, nii nagu tänaselgi tundistandi jaheda sügise õhu käes mõnuledes ja sõbrannadega koosveedetud õhtu järel pisut svipsis, olles süüdi juuredes. Kas ta käitub tõesti isekalt, kas ta seal Iisraeli jäädes enda huvid tütre omadest ettepoole? Ta kõndis bussipeatusest koju ja möödus parajasti neoonvalguses kümnevast vallafeli poest mille valju häälditest Helas kaeblik Lähis-Ida-popmuusika kui kuulis, et keegi hüüab teda nimepidi. Ta pööras ringi ja üllatus, näe, siiani pikes seisis leti ees. Jäniv reetlik süda kiirendas lööke. Rosalinil oli hea meel, et Noormehe näeb teda kenasti üles löödud. Näljane tegi Janim kutsuva käeliigutuse. Ehker osaline oli juba söönud vastaste jaatavalt. Teistes noormehe kõrvale pika baarileti äärde, mille taga oli määrdunud seinapeegliriba. Esimest korda nägi Rosa linn ennast ja Janibi kahekesi kuus. Ta kallutas pead. Vanusevahe polnudki nii silmanähtav, nagu ta siiani oli arvanud. Mõnda aega seegi sõna lausumata. Rosalin haistis mehe lõhna, tärpentini õlu ja lihtne kange pesuseep. Millest temaga rääkida, mida temalt küsida. Diivanil istudes polnud vaikimine kunagi ebamugav. Lihtsalt niisama Jänivi kõrval olla tundus siis igati loomulik. Ent nüüd avalikus kohas tundis Rosalin, ent kidakeelsena. Jery heitis Kolsdari õlut rüübates pea kuklasse, tabas peeglist ta pilgu ja naeratas. Rosalin pööras pea kõrvale ja pistis oma dieetkokapurki joogikõrre sõrmed pisut higiseks tõmbunud. Sa näed kena välja sõna siiani. Kas mingi eriline sündmus? Rosalin hakkas naeru kihistama ja soovis kohe, et poleks seda teinud. Niisama käisin sõbrannadega väljas. Ja kuidas tütrel läheb? Kenasti, vastas Rosalin kergendustundega. Ma ikka veel ei tea, mida talle sünnipäevaks osta. Viimati saadetud riided osutusid liiga väikesteks. Barbinukku oli Karmen juba ühele nooremale täditütrele edasi kinkinud. Ja ega ma ei ole enam pisike, ütles ta. Mis talle meeldib? Ma ei tea, vastas Rosalin palli tõsisema häälega, kui oli kavatsenud. Viimasel paaril nädalal oli Karmen telefoniga rääkides külm ja ärrituv. Paari aasta eest oli ta lakanud parimast, millal ema koju tagasi tuleb. Tookord võttis Rosa linn seda kui märki tütre täiskasvanud rikkusest ja leppimisest. Ent hiljaaegu hakkas paratamatult ligi hiilima tunne, et tütar on ta maha kandnud. Tahab teda äramineku eest võib-olla koguni karistada. Talaveli poodi astus kaks noort naist, juuksed sirgendatud ja seljas lühike miniseelik. Neist hoovas mullinätsu, sigarettide ja šampoonilõhna. Rosaline jälgis peeglist, millise näoga nad Jänili silmitsesid ja tundis heameelt, et noormees neile vastu ei vaadanud. Enim Kallas ülejäänud õlle kurgust alla, hüppas baaritoolilt maha ja ulatas Rosalinile käe. Rosalin laskus toolilt alla ja vaatas naisi tibatillukese naeratusega. Nad kõndisid mööda vaikseid tänavaid koju. Möödusid teiste inimeste koduakendest telerite, sinisest virvendusest ja pargitud autodega pottidele kerra tõmbunud kassidest. Asfalt sätendas hämarate tänavalampide valguses. On käis intena otsimas, ütles Rosalin. Jänin torkas käed taskusse, mis ta tahtis? Minu meelest endal kahju, ütles Rosa, linn, mille pärast kahju. Jani vaatas talle otsa. Nägu tõmbus süngeks. Kas sa kuulasid pealt, mis me omavahel räägime? Loomulikult mitte. Kinnides Rosaline liiga rutakalt. Kuulsin ainult kõnelemist. Tualetiga parasjagu lärmi. Aga hilja juba, ta oli öelnud ülearu. Mis sa täpselt kuulsid? Uuris Janib külmalt. Ei midagi, siis hoia ennast eemale. Rosalin lõi pilgu maha, sõnad kogunesid klimbi kurku. Neelata oli raske. Eesukse juurde jõudes keeras Rosalin kohmakalt võtit ja pomises head õhtut, ilma et oleks ringi pööranud. Ta andis asendusabilise nii ruttu vabaks, kui sai. Tahtis üksi olla. Kuid Safta hüüdistada magamistoast. Sa tulid koju kos Janimiga, uuris ta kohe. Niipea, kui Rosalin tuppa astus. Sattusin temaga juhuslikult kokku. Rosalin kohendas patjosofta pead, aga miks sa siis nutad? Rosalini vastanud, sikutas vaid tekkis ahtale tihedalt peale. Tead, mina olin ka ükskord armunud, ütles Safta mees, ta võttis mind siis endale, kui ma olin 12. Tema oli 18. Ta abiellus minuga, et valitsus mind ära ei võtaks. Ta päästis mind. Rosalie vajus voodile istuma. Saksa pani oma sooja käe Rosalini käe peale. Ta ootas neli aastat, enne kui ta mind puudutas. Neli aastat tema toidab mind ja hoolitseb mu eest. Ma tean, Safta, näe, võta endale, ütles vana naine ja laenutas ühe oma paljudest sõrmustes peenikese filigraanse hõbesõrmuse sõrmest ära. Mu abikaasa, tema tegi selle, tema oli Jeemeni sõbesepp. Kuninga enda hõbesepp ei võta Safta Rosanellikosoftaga eemale. Hoia 100 viivale, mina annan temale küllalt sõrmuseid. Ta lükkas sõrmust otsustavalt Rosalini poole. Mulle ei meeldi näha, et sa nutad. Rosaline ebales, kuid Safta haaras tal randmest, pistis sõrmuse talle pihku ja suru, suru osalini sõrme, tehti ümber kokku. Aitäh sarda. Rosalin kummardas vana naise kortsulist põske suudlema. Ta pani sõrmuse sõrme, tõstis käe ülesse, imetles sõrmust. See oli liiga suur. Ent ta ütles Saftale nagu valatud. Jänid ei tulnud järgmisel päeval õhtust sööma. Aga kui Savda oli magama jäänud, kuulis Rosalin ukse tagant koputamist. Ta tegi ukse lahti, silmad maas. Jänivi kogu täitis terve ukseava. Kas me võiks rääkida? Küsis ta. Tegin sulle süüa, ütles Rosalin. Ta läks kööki, napsas toidukilega kaetud taldriku ja sirutas noormehe poole. Kas tuled minu seltsi istuma? Kutsuseni, palun. Rosalin läks tema kannul kuuri juurde ja istus diivani servakesele, käed põlvedel. Ma palun vabandust, ütle siiani. Ma ei tahtnud eile nii ebaviisakas olla. Pole midagi. Rosalinud ujutas üle sillutisekivi, rändavad sipelgate rodu. Nomin mõnikord tõeline mölakas olla. Rosolin, kirjutas Safta sõrmus sõrmes. Lihtsalt ma. Ma tulin Ros kinni ja mõtlesin, et see on ometi üks paik, kus ma saan ma tea, silmist kaduda veni. Siin ei jää ma kellelegi ette, ühelgi inimesel pole minuga pistmist. Mõnikord on parem lihtsalt olla, mitte mõelda eriti märgi peale, mis teeb haiget. Saad aru, mis ma mõtlen? Rosalin tõstis pilgu ja vaatas talle otsa. Esimest korda kuulis ta jaani vii sõnaohtralt rääkimas. Ja ta sai aru. Ma ise üritas iga päev mitte ülearu palju mõelda, mitte süütundele ja kahetsusele alla anda ühtki teist moodust, kuidas hakkama saada. Ta ei teadnud. Ma tõin sulle ühe asja. Jäning tuhnis seljakotis ja ulatas talle metalliläikega roosa AiPodi tütrele. Rosalin hoidis kingitus teos onutütrele sealt majast, kus ma praegu värvimas käin, ütles Jänib. Peretütar sai kingiks uue ja tahtis vana lihtsalt ära visata. Muusikat peal ja puha. Rosenin pööras seadeldist üht ja teistpidi ning ta silmad valgusid pisaraid täis. Jäni piilme leebus. Sa nutad, miks sa nutad? Roserain raputas pead ja vaatas maha, püüdes naeratada. Jäniv kergitas kahe sõrmega ta lõuga ja pühkis pisara pöidlaga ära. Korraks pidas ruselin hinge kinni, arvates, et äkki Jäniv suudleb teda. See tundus ilmvõimatu, absurdne. Kuid siis kummardus noormees tema kohale ja suudlaski. Tohib, küsis ta üle korraks eemale tõmbudes. Roselin, noogutas Janing, suudles teda uuesti või võib-olla suudles Rosalin hoopis teda. Nende suud olid algul ebakindlad ja otsivad, otsekui moodustaksid tundmatuid sõnu uut kõnekeelt. Siis nihkus miski paika, klõpsates paigale ja nad suudlesid. Suudlesid päriselt. Ja see oli just nii, nagu ta oli ette kujutanud just nii, nagu ta oli tahtnud. Jänes pani oma käed vihale, tema põimis oma käe ümber Janibi kaela ja tundis mehe pulsilööki oma peopesa vastas. Siis kostis Safta hääl ja nad mõlemad tardusid hingeldades paigale. Ma pean minema, ütles Rosalin. Ta jooksis majja, ilma et oleks siiani poole tagasi vaadanud. Aipad hoopis meelest läinud. Järgmisel hommikul, kui Rosalie Sachtale teetegi aitas tal pesta ja riietuda tundist oma nahal uitsukestiiani lõhna. Higi, seep, värv ja kõhus hakkas keerama. Kogu keha haaras imeliselt soe ja haigeks tegevtunne, nii et põsed lõid õhetama. Roslin viisofta vanurite päevakeskusse ja sõitis bussiga naaberlinna köögiviljaturule. Oli varajane hommik ja kõige vaiksem turupäev nädalas. Sel ajal oli kõige turvalisem ringi liikuda. Rosaline seisis tööle ja koolisõitjaid tuubil täis bussis. Hinges elevil ärev tunne. Ta näeb Jäni täna õhtul uuesti. Ta mõtles, et teeb kanakarrit filipiini toit, nii nagu noormees palus. Ja magustoiduks valmistab küpsiseid. Kesklinnas. Kui reisijaid sisenes ja väljus, tundis ta endale ühemeheainetest pilku. See oli Iisraelis peaaegu ainus asi, millega tal oli raske harjuda. See, kuidas mehed naisi vaatavad pealetükkivalt ja vähimagi vabanduse varjundite mõnikord tundistanud Iisraelis nähtamatuna. Ikka tuli ette, et inimesed rääkisid otse tema kuuldes temast endast sellistest nagu tema. Teine kord oli jälle selline tunne nagu kõnniks ta alasti ringi ja kõik jõllitasid. Ühe käega ülevalt käsipuust kinni hoides kummardus domees talle lähemale. Oled siin legaalselt, küsis ta. Mehe habe oli ajamata ja ta lehkas odava tubaka järele. Rasarin põrnitses aknast välja, ma räägin sinuga, ütles mees. Nüüd haistis Rosa Linda hingeõhus alkoholi. Rosalini kõrval seisev naine vaatas algul teda ja siis meest. Heebrea keelt, sa ei räägi, pinnis mees hetkede rahule, keeles naine, teised sõitjad pöördusid vaatama. Ma esitasin küsimuse muud midagi, tõstis mees natuke Läljutades häält. Ma ei pea teile vastama, ütles Rosa. Linn ei ole politseinik. Mees irvitas, hambad olid tal kollase plekilised viivu oodanud, nii et osa reisijaid väljus, surustanud ligemale, sosistas. Võib-olla ma saan sind aidata. Ta pilgutas silma. Saame teineteist aidata. Sa saad aru küll, mis ma mõtlen. Mul on viisa. Prosalin, vaatas talle vapralt silma ja rääkis valju häälega selges heebrea keeles. Mu abikaasa iisraellane, ta oli armees ohvitser, nii et astuge eemale. Mees taganes, tõstis käed ja trügis bussist välja. Naine Rosalini kõrval puhkes naerma, kergitas kulme. Vedas sul, ütles ta nüüd, oled üks meie hulgast. Rosa linastus bussist välja turusissekäigu vastas ja tundis enda üle uhkust. Õues oli üks neid imeilusaid talvepäevi taevas, sinine õhk, nii, Soed võib käia kerge kampsuni väel, päike kallab oma valgustele, hallide hoonete, peegeldub turukioskite plekk-katustelt vastu ja läigib varahommikul voolikust üle ohutud ja alles märjal asfaldil roosa linastus on kerge ja peaaegu uskus ka ise oma valetad, viibib riigis seaduslikult. Anjanibiga abielus. Üks nende hulgast. Võib-olla just seetõttu ei äratanudki temas otsekohe valvsust valge Furby koon mis peatas turu sissepääsu eesjaamas järsult uksed, nii et politseinikud Barblesid välja ja hajusid laiali otsekui purgist lahti päästetud mesilased. Võib-olla just seetõttu läks tal hetk aega, et endale meelde tuletada, et tuleb jooksu pista. Politseinikud jõudsid tõkete juures igavledes meeste rühma juurde. Kaks naispolitseinikku hakkasid üle tänava lähemale tulema. Üks sisenes majja, kus sul osalini teada elas, sisserännanuid, teine astus otsejoones tema poole. Roslin astus sammu tagasi ja surus end vastu jahedat telliskivi seina lapikuks. Pilk Irasele ümbruskonna poode hakati just lahti tegema. Metallist kate, võred lõdisesid, kui neid üles keriti. Mõned inimesed tassisid toidukaupadega täidetud korve, poepidaja istus suitsu tõmmates piimakastil. Raadiost kostis lustakas viisike. Ta vaatas üle tänava ja kohtas teise filipiinlane pilku, kes pööras seepeale ringi ja pagasiturule. Kaks meest pandi käeraudu ja saadeti furgooni. Samuti eemal oli mingi kitsas trepp, kahe poekese vaheline tumeõõnsus. Rosalini surus end päris vastu seina ja puges sinna sisse. Kissitas silmi, et hämarusega kohaneda. Pidasin viivuks aru, et äkki oleks parem trepist üles joosta. Otsustas siis aga, et trepi all on vist ikka turvalisem. Alkoholi täis rämpsu. Ümberringi suitsukonid, kuse hallituse hais. Tõmbasin vana katkise lapsevankri kõrvale kägarasse minnes vineeritüki katteks peale jäi kogu kehast värisedes katkendlikult õhku ahmima. Ta pole valmis Iisraelist lahkuma, tal on aega juurde vaja. Safta vajab teda. Tütre tulevik sõltub rahast, mida ta koju saadab. Ja siis veel Jänib. Oma peidupaigast nägi Rosalin tänavast veidi väikest kildu viilukest päikesepaistelist kõnniteed, musti sõjaväesaapaid mööda marssimas. Kuulis mingit naist võõras keeles kisamas jooksusammud valinesid Sis hääbusid. Naispolitseinik peatus esimesel trepiastmel rääkides midagi raadiotelefoni. Lai selgor osalini poole pööratud. Roslini süda lõi valjusti nagu metallist kellatila, mis seestpoolt vastu rinnakorvi taob. Ta näppis Safta sõrmust keerutades seda üht ja teistpidi. Sõrmus libises kõhna sõrmenukini ja üle selle ning lupsas järsku sõrmest. Ära ta küünides sõrmust haarama. Aga jäi hiljaks. Sõrmus kukkus valju Kilinaga kivi plaadile, veeres edasi ja jäi vineeritüki vastu põrgates seisma. Roselin tardus. Politseinik pööras ringi ja roseline nägi, kuidas ta silmi vidus pilguga pimedust puurib. Rosalin hingas pikalt ja sügavalt sisse ning tundis seejuures põgusalt ja ootamatult Jänimi lõhna uitsukest, mis püsis ta oli ikka veel küljes. Kohatu ja lohutav. Tema jalgade juures Sadalas Softa sõrmus. Selgus uhas osalinist üle otsekui ämbritäis külma vett. Ta pigistas silmad kinni ja soovis kogu jõust, et muutuks nähtamatuks. Ta kuulis, kuidas politseinik liikus, kuidas Kruus krudises sõduri saabas tal kuulise raadiotelefonist nõudliku jutukuma ja tundis, kuidas keha sulgub. Muutub pisikeseks vaikseks ja lõdvaks. Hingetõmbed on kergede tasased. Ta riided lebavad tolmusel põrandal otsekui asustamata kehatu hunnik. Tänaval hakkas ühe autoalarm üürgama valijal läbitungiv ulg. Kuid Rosa linn seda ei kuulnud. Teda ei olnud enam seal.