Kui Arlyyan teel koolist koju veavad kolm põhja poole, suunduvad sõjalennukid sinisesse taevasse. Kriidijooni Orlildisitab silmi ja tõstab käevarjuks silmad ette. Jälle 15-l, ütleb ta pettunult. Tema isa juhib lennukit, F 16. Vaatan üles ega ütle midagi. Kogu suve oleme sõjalennukeid vaadanud. Kui jõuame minu kodumaja juurde, viskame koolikotid õue rohu peale. September on käes ning kõik paistab väsinud ja tuhm suvepoolt kuivaks imetud. Rohi on kollane ja hõre. Laiguti paistab pragunenud paljas maa. Orlii keerab juuksed krunni, tõmbab kotist välja kaardipaki ja demonstreerib oma segamisosavust. Minu meelest hakkab varsti sadama, ütleb ta. Aga enne uusaasta püha ju ilmaski ei hakka, ütlen vastu. Õhk tundub niiskusest tõepoolest raske. On sihuke tunne, nagu oleks pesumasinast võetud, märg lina ümber keha mähitud. Tõmban pakist kaardi, panen maha. Mõtlen siis ümber ja võtan kaari tagasi, nisa, ütleb Orly. Kui kaart on käidud, siis on käidud. Sina neid reegleid tee, ütlen, ega need minu tehtud reeglid ole. Panen kaardid käesterapsinud eksastelt. Rohuliblesid. Ma mõtlesin ümber, ütlen, pean tuppa minema. Jooksen kahte astet korraga, võttes üles teisele korrusele, teen ukse lahti ja hüüan, ma olen kodus. Ema keelab. Ära jäta koti ukse juurde. Iga päev pean sinu järelt koristama. Viskan koti oma tuppa ja lähen elutuppa. Panen teleka käima. Uudised sellest ajast peale, kui sõda algas, lastakse iga natukese aja tagant uudiseid. Siis katkestatakse need saated, mis mulle meeldivad. Näiteks väike maja preerias. Ekraanil räägib mingi Parlamendi onko, et see sõda veab Iisraeli kuristikku ning teised parlamendiliikmed hakkavad tema peale karjuma ja kätega vehkima. Lülitan teleka välja ja lähen kööki. Ema seisab kastrulisse vaadates pliidi ääres. Ta pühib köögirätikusse käsi ja istub Vakstuga laua äärde ajalehte lugema. Loen üle ta õla. Esikülje pealkirjaks on valgete tähtedega suur must ristkülik. Must värv esiküljel tähendab seda, et Liibanonis sai palju sõdureid surma. Punane on tavaliselt mingi mõrv või midagi sellist. Hull autoavarii, võib-olla nii või naasugust värvi. Kui keegi sureb südameinfarkti on selle kohta tagumisel küljel neuroloog. Neuroloogid on musta raamiga ristkirikud. Seal oli sel kevadel ka minu isan ekroloog kohe selle vabriku kaastundeavalduse kõrval, kus isa töötas ja seal seisis kirjas Saara ja tütar tunneme teile kaasa teie leinas abikaasa ja isa kaotuse puhul. Tol päeval oli ajalehe esiküljel suur must pealkiri ja fotoLiibanonis maamiini otsa sattunud ja õhku lennanud suurtükiväe ohvitserist. Sel päeval, kui isa suri, helistasin Orlile. Nutsin nii hullusti, et alguses ei saanud ta mu jutust midagi aru. Ta tuli meile ja viis mu õue, sest meie korter oli rahvast täis, räägiti ja palvetati. Naised tassisid klaasist, hautamisnõusid aurava toiduga. Meie kõndisime naabrite aiatara peal ja naersime, kuni kaotasin tasakaalu ja oleksin äärepealt maha prantsatanud. Hiljem kuulsin, kuidas tädi kurtis emale, et nägi mind naermas ja et see on äärmiselt sobimatu. Veel asju, mis on sobimatut, kui sul isa ära sureb. Pulmas või Parmitsval käia, peenelt riietuda, hästi valjusti muusikat kuulata, poistest mõelda üldse mis tahes viisil lõbutseda. Lehe lugemine tüütab ära. Lähen köögikapi juurde. Pliidi kõrval on taldrik majapidamispaberile laotud šnitslitega. Katsun ühte näpuga ja ema ütleb pead pööramata ära torgi. Kõht tühi, nurisenud söök pole veel valmis. Pealtnäha küll. Ema ei vastavaid, pöörab uue lehekülje. Varem ta selline ei olnud. Enne isa haigeks jäämist rääkisime omavahel igasugustest asjadest. Mõnikord viis ema mind pärast balletitundi jäätist sööma. Ükskord aga sõitsime asja eest teist taga autoga Tel Avivi. Jõime merevaatega kohviku terrassil piimakokteili koju sõites oli tee tühi ja Putinski tänavast saadik püsisime rohelisel lainel foorides vahetus tuli just nii, nagu meile kõige soodsam oli. Emalaskis aknad alla pani raadio hästi valjuks. Käime, laulsime täiest kõrist, kuni mul hakkas kurgus torkima. Nüüd läheb vahel mitu päeva niimoodi, et ema ütleb mulle ainult selliseid asju nagu. Ära puutu, söök on valmis, too poest piima. Kusjuures ma püüan teha nii, et ta mulle tähelepanu pööraks. Istun köögis, kuidas süüa teeb, käin tal kannul, kui ta koristab või pesu peseb. Ükskord ütlesin talle, et olen vist oma klassi Ameeria armunud. Minu meelest oli see igati vägev uudis. Paikus. Teisel korral küsisin, kas sina usud, et jumal on olemas sest mul hakkas kahtlast tekkima? Ei mingit vastust. Rääkimise asemel tekitab ta teistsuguseid helisid, tuhnib hästi kaua ja valjusti kolistades pannide kastrulite sahtlis, nagu ei leiaks õiget poti kuidagi üles, kolksutab põrandat pühkides harjaga vastu seinu või veab toole ühest kohast teise mitte ei tõsta. Kui ma veel uskusin, et jumal on olemas, sõlmisin temaga kokkuleppeid, et ta tooks isa tagasi. Lubasin, et ei vaata sabati ajal telekat ei söö ema eest salaja liha ja piimatooteid läbisegi. Ega näpa ema rahakotist peenraha. Kui seegi ei aidanud, pakkusin talle ema. Kui mul tuli leppida ühe ainsa lapsevanemaga, siis tahtsin seda, kes mind näeks ka. Nüüd pole mul enam mõtet jumalaga rääkida. Natuke aega pärast isa surma jõlkusin meie majatagusel tühjal platsil Šiva seitsmepäevane lein oli läbi. Rahvast enam ei käinud, elu läks edasi. Mina olin kõikide peale vihane. Eriti jumala peale, loopisin platsi servas seisvad mahajäetud maja tühjade plekkpurkidega, kiskusin maa seest umbrohtu ja tagusin jalaga kive, siis ütlesin valjusti. Jumal on sitapea. Vaatasin üles, aga mitte midagi ei juhtunud. Ja ma nägin, et taevas on lihtsalt taevas. Ja et seal ei ole mitte midagi. Ainult pilved ja lennukid. Lähen oma tuppa, löön ukse pauguga kinni ja keeran raadio valjusti mängima, et reset Kimmeli esikümne lugusid kuulata. Jälle on eetris uudised. Saatejuht loeb väga tõsise häälega. Katkenda viidi hooseersant Kalm, Bergmann, leitnant David apud, pull. Üks kord. Eelmisel aastal kuulsin ma selles nimekirjas Meiravi isa nime. Päriselt ka järgmisel päeval koolis. Õpetaja rääkis, mis juhtus. Tema surmas tehti suur number, sest ta oli sõjakangelane, nii et temast kirjutati lehes ja rahvamajas peeti tema auks mälestusteenistus. Seal oli temast selline suur pilt, umbes nagu need plakatid noorte ajakirja vahel. Tavalised inimesed maetakse valge lina sees. Aga Meiravi isa maeti kirstus. Kusjuures sõjaväekalmistule, mis näeb välja nagu aed, seal on puud ja lilled. Minu isa kalmistu osas on ainult kivid. Meiravi pere sai Iisraeli kaitsejõududelt palju raha, sest nad jäid toitjast ilma ja Iisraeli kaitsejõud võtavad orvuks jäänud lapsed oma hoole alla. Iisraeli kaitsejõudude hoolealused käivad igal suvel laagris supelranna lähedal on üks ilus kiputs, kus on muruplatsid basseini veepark. Peale selle lahedad tegevused, näiteks filmigrimmitöötoad ja flamenkotants. Ja sõjavägi maksab kõik kinni. Soovin, et minu isa oleks surnud sõjas, mitte haiglas. Südamehaigusse surnud inimestele riikliku mälestuspäeva ei ole. Õpetaja käskis meil kõigil Meiravi koju Šivale minna. Pärast tulime koos Orliga jala koju ja Orly oli kogu tee vait. Väljas oli juba pime. Ümberringi kostis Telekatest õhtuse uudistesaate avamuusika. Istusime tema maja juures Darale ja ta ütles. Kas tead, mul on oma isa pärast kah hirm. Moodulid, punasega märjad. Mina lihtsalt istusin, vahtisin oma tosse ja mõtlesin, et peaksin teda kallistama. Aga ei suutnud. Olin täitsa kangeks tardunud. Pärast lõunat koputab Orliimu uksele ja teeb ettepaneku jalutama minna, kõndida see, kesse see kant jääb meie elukohast üsna kaugele. Ta ajab mu tossu paela otsa telefoniautomaadi kaardi juhuks, kui peaks ettenägematuid olukordi tekkima. Orliil endal on kaart alati kaasas, sest tema ema ei jõua kunagi enne kella nelja töölt koju. Kahlan kapuutsiga dressipluusi. Seon endale ümber vöökoha ja marsin alla parkimisplatsile. Orli juba ootab. Emale ütlesid küsiborli. Tähendab uinakut, vastan, pealegi pole tal selle vastu midagi. Mu emale meeldib Orly. Tema meelest avaldab Orliimule head mõju. Kõnnime päris kaua. Orlile on natuke raha, ta ostab meile kummalegi kilepakendi šokolaadipiima. Hammustame paki sisse augu ja ime, Me piima, nii et kotte ripub huulte vahel. Vestleme koolist, räägime õpetaja klassikaaslasi taga. Pool teel tegesse on käidud, hakkab õhk korraga haisema nagu meie maja pommivarjendis, kus on alati niiske ja tolmune. Vaatame üles ja vihma hakkab sadama. Meie pea kohal Purdsete võix pilv katki. Ümberringi läheb pimedaks, just nagu oleks lamp ära kustutatud. Asfalt on märg ja läikiv nagu mingi suur surnud kala. Kõnniteel peab Lumpidest üle hüppama. Sõidude kummaski servas voolab jõgi, mis on täis puulehti kilekotti ja kommipabereid. Pahvatab naerma ja pistame jooksu. Jõuame lähima korrus majani ja otsime koridorist varju. Istume metallist postkastide ja suure kunst palmi kõrvale marmorpõrandale ja ootame, et vihm üle läheks. Koridoris on jahe ja vaikne. Tasasendi heli kajab vastu. Aeg-ajalt astub sisse, mõni inimene, raputab vihmavarju kuivemaks, jätab põrandale tilkuma, kuni ta vaatab, kas postkastis midagi on. Inimesed heidavad meile pilgu ja lähevad siis trepist üles oma korteritesse. Nende sammudega ja hääbub. Keegi ei küsi meilt midagi. Ainult üks vanem naine naeratab ja ütleb tugeva vene aktsendiga. No suvi sai läbi ja Orliivastab vist küll. Meist möödub üks nooruke sõdur tema postkasti, vaata. Ta kannab khakivärvi mundrit. Relv kõlgub selja taga. Varrukatele on õmmeldud kaks triipu. Orly saadab teda pilguga ja kui poiss on silmist kadunud, siis ütleb kapral insenerikorpus. Orlide kõiksugu erinevaid auastmeid ja väeüksusi. Ta ütleb, et kõige etemad on õhujõud, siis merevägi ja need, kellel on värviline müts näiteks langevarjurid. Neile on alati punased saapad ka mütsiga, sama värvi. Ja siis suurtükivägi ja soomusvägi. Orly perest on kõik õhujõududes isegi ta ema oli sõjaväeteenistuse ajal õhujõududes sekretär. Seal saigi torliisaga tuttavaks. Orly isa on major ja tema profiil on 97. See on kõige kõrgem meditsiini reiting ja näitab, kui sobilik keegi võitluseks on. Minu isa sai tulemuseks ainult 64. Temal olid paksude klaasidega prillid ja nõrk süda. Aega teenista sidevägedes. Üks kord viis mu isa minu ja Orly Shalomi kinno ja pärast ühte hertseli tänavakohvikusse istusime kõnniteele paigutatud laua ääres ja sõime hummust friikaid jahvalafele. Meile tellides ütles isa. Need kenad noored daamid sooviksid kokakoolat, palun. Ta küsis, mida me filmist arvame. Rääkis meiega nagu täiskasvanud inimestega ja kuulas tõelise huviga, mis meil öelda oli. Pärast ütles Orly, et mul ikka veab, et mu isa kodumail on. Orly isa olen ma näinud ainult ühelainsal korral. Tal oli seljas hall munder, rinnaesiselt tohutult palju helkivaid, metalli, sakuid ja õlakutele, mitu ümmargust kettakest ta testi Surli üles keerutas. Ringi. Orliibunub juukseid korralikesse peenikestesse patsikestesse leian taskust pastaka hakanud eksastele südameid joonistama. Taguotsal hakkab marmori pealistamisest külm. Sul ei ole külm või? Küsin ei. Miks sa dressikat kaasa ei võtnud? Mul ei ole külm? Ei usu, ütlen, arvad, et mulle meeldib piinelda? Ma arvan, et sulle meeldib nägu teha, et sa oled kõva mutt või nii. Orly pööritab mu jutu peale silmi, aga ei ütle midagi. Punub oma patsikesi edasi. Rula ja vinnilise otsaesise ka teismeline poiss möödub ja vaatab meie poole. Ta viivitab postkastide juures ja muudkui küüritab meie poole. Orliiamine naeratame teineteisele. Arvan, et poiss teeb meiega juttu aga siis kargleb ta trepist üles oma koju. Saladust tahad teada? Küsi Borli. Noogutan. Amir küsis tality käest, kas ta tahab tema tüdrukuks hakata. Vajutan pastakat, vastad teksaseid, nii et ots tungib kangast läbi. Millal reedesel peol? Vajutan tugevamini. Tunnen, kuidas pastakas nahka torgib. Millal see jälle pidudel käima hakkad? Küsi Borli. Kehitan õlgu. Järgmine nädal tuleb kindlasti tännide koduse peo, sinna tuleb diskor ka. Mul ei lubata pidudel käia, ütlen toora järgi peab terve aasta ootama, enne kui võid pidutseda. Kehra aasta. Kehitan õlgu. Me tunneme sust puudust, ütleb Orly. Ma tunnen sellest puudust. Põrnitseb põrandad, mis mu säärte vahelt paistab. Äkitselt tulvad silmi, pisarad purskavad kohe välja. Tõmban kapuutsi üle pea, torli ei näeks. Kas sa said pahaseks, küsita? Ei, sa võid ju õelda, kui pahaseks, saad mais saanud pahaseks, karjun kõva häälega. Sa karjud mu peale ja vait ja jätame rahule. Orly tõuseb püsti. Hästi, olengi juba väsinud. Sind kaitsmast, hind kaitsmast turtsatan. Jep. Kõik ütlevad, et isa surmast saadik oled sa täiega imelik isegi Meerav eide sellist nägu ja tema isa oli ametikangelane. See on kõige nõmedam jutt, mis ma elu sees olen kuulnud. Tõusen püsti, tõukan Orli tee pealt eest jooksen välja. Telefoniautomaadi juurde jõudes tilgub jälle vihmast, nägu on märg. Võtame tossu paela küljest kaardi, helistan emale. Tahan öelda, et ta mulle järele tuleks. Aga telefon muudkui heliseb ja heliseb, keegi ei võta vastu. Istun telefoniputka räpasele põrandale maha. Ma ei näe midagi, sest aknad on udused. Ei kuule midagi, sest lihtpõristab katusele. Mul on selline tunne, nagu oleksin akvaariumis. Ei tea, mis tunne oleks surnud olla. Kusagil kitsas kohas kinni. Ja täiesti üksi. Algul taob süda väga kiiresti siis aga toetan pea vastu jahedat seina ja vaatan valgusfoorilõõma läbi uduse klaasi paistab see väga ilus. Kõige arvub roheliseks, siis oranžiks, siis punaseks, siis uuesti roheliseks. Vaikne ja natuke unine tunne tuleb peale. Nagu ei tahakski, et vihm lakkaks. Jään telefoniputkasse veel pärast sedagi, kui paduvihmast saab kerge tibutus, mis viimaks hoopis lõpeb. Pühin akna varrukaga üle ja vaatan välja. Tänav paistab nüüd teistsugune. Just nagu läks vihm talle virgutava süsti teinud. Taevas on virsikute ja veriapelsinide värvi. Kõrgel üleval lendavad kaks sõjalennukit põhja poole ja kaovad puude taha.